Iphone innovaatilised rakendused!

Iphone on ikka mõnus praktiline mänguasi; sinna peale saab laadida Istore'st uskumatuid vidinaid alates diktofonist, triipkoodilugejast ja lõpetades taskulambi programmiga. Pakuksin ka ise tootearendajana ajulihaste harjutuseks mõned tooted välja, mille kallal Apple võiks vaeva näha:

Isauna - ekraanile ilmub saunakopa funktsioon, kui sinna vajutad hakkab Iphone kuumenema ning kui juba piisavalt kuum on siis hakkab piiksuma. Selle peale tuleb telefon veega üle valada ning leil ongi käes!
Ikajalood - kui talvel kalal siis on üsna raske kalasid järvest üles leida. Siis tuleb appi Ikajalood - paned telefoni ühe otsa jääugu alla, tiirutad, ning vaatad kuspool kajalood kalaparvede olemasolu märgib.
Isun - on lähenemas tähtis üritus ja noor daam soovib välja näha suviselt pruun; solaariumi aga aega minna ei ole. Siis tuleb telefoniekraanil vajutada päikese nupule ning mõne aja pärast annab ekraan välja pruunistavat päikesevalgust - telefoni peab ainult ise keha ligidal ringi liigutama.

Mõtlen veel ja siis täiendan nimekirja!

Õppeedukust suurendab kenade vastassoost tudengitega suhtlemine

Kuulsin täna arvutiklassis järgmist dialoogi.

Ühe tüübi ilmumisega arvutiklassi uksele hakkavad umbes 5 tudengit teises nurgas huilgama ja aplodeerima.
"Tere Juhan! Mida sina koolis teed?"
"..."
"Tulidki õppima? Mis juhtus!" (naer)
"Just helistas üks tüdruk ja küsis kas ma ühte ülesannet oskan. Talle ei saanud "ei" öelda - ei tohi ju ennast rumalana näidata... Nüüd vaatan mida ma õppima pean hakkama, et saaksin teada õpetada. Neetud uhkustamine."

Ehk õpimotivatsiooni sünergiliseks suurendamiseks peab suhtlema rohkem vastassoost tudengitega? Nii et TTÜ juhtkond tegi õigesti tuues Majandus- ja Humanitaarteaduskonna (kus ainult naised ongi) peahoonetele (kus pea ainult mehed) lähemale. Efekti suurendamiseks ühendati see hallina tunduvate reaalteaduste majadega koridoride kaudu - justkui suur veresoon kuskohast voolab õppemotivatsioon TTÜ renoveerimata ruumide vahele!

Ja vastupidi, kui tahta tõsta Majandusteaduskonna õppeedukust, siis tuleb saata mehaanikatudengid uude hoonessesse, lasta neil kanda karvast rinda paljastavat eest lahti särki (või sinist kitlit) ning paluda igalt ettejuhtuvalt naiselt küsida: "Kas oskad mikro- ja makroökonoomikat?"

* * *

Mehhatroonika laboratoorium: ja kui ei korista siis peab Bin Laden jälle ise koristama (kui ta Eestisse peaks jõudma)

Kübarsaun on turvaline?

Õppejõud toonitas, et tänapäeva insener on konstruktor - mitte ise välja mõelda vaid kombineerida seda mida teised on juba välja mõelnud. Mõte, et kõik on juba avastatud, on jabur - mida rohkem uusi tehnoloogiaid välja mõeldakse, seda enam uusi võimalusi see omakorda tekitab. Mida rohkem uusi lahendusi, seda rohkem kerkib esile uusi probleeme - isegi kui need on ainult teiste inimeste mõtlemisest põhjustatud. Tuntud on ka ütlus: "Mida rohkem teada saad, seda rumalamana ennast tunned."

Meeskonnatöö efekt 1+1=3 tundub toimivat - koos tulevad tõesti paremad lahendused ning mida parem klapp, seda parem on lõpptulemus. Loomulikul minnakse harjutamisel ka üle piiri ning luuakse midagi eriti totrat; kuid see ongi kooliskäimise lõbu! Kokkupandava sauna väljamõtlemisel tekkis mõte teha kübarsaun - lahtirullitava äärega kübar kuhu alla saab võtta kaasa ca telliskivi suuruse kohvrina kaasaskantava kerise. Muudkui kükitad maha, viskad leili ning kui liiga palav hakkab siis tõused püsti ja jahutad end. Kas oleks sotsiaalse staatuse mõttes turvaline sellist saunatamist näiteks koduõues naabrite pilkude all harrastada?

TTÜ noored tootearendustudengid teavad juba, et ega sellest oma-lõbuks leiutamisest reaalses maailmas tegelikult kasu ei pruugi olla - tulevast tööandjat ei huvita uute ideede väljapakkumine vaid konkreetsed soovitused kuidas just tema toodet parendada. Nii et mitte mõelda karbist väljas vaid karbis!

Juulius abistab ebausklikke tipikaid

Eelmine kokkupuude TTÜ maskotiga oli ülikoolide vahelises võistluses "Krambambus" - mulle avaldas suurt muljet tipikate ühtekuuluvustunne ning eriti nende vahva maskott Juulius. Kui ise järgmisel aastal (2004 sügis) TPÜ Kultuuritoimkonna esimeheks sain, siis organiseerisin kiirelt PEDA (praeguse TLÜ) maskoti loomise - konkursi võitis ülekaalukalt Toomas Sääse loodud visioon Hundist kes kaitseb meie tüdrukuid ablaste tipikate eest. Napilt teise koha sai üks vahva peda hamster. Mäletan et kõik valimiskomisjoni liikmed tegid ulguvat häält kui hundi kavandit nägid ning otsus oli erakordselt üksmeelne. Suhtekorralduse osakond küll protesteeris ning pakkus omalt poolt ülikiiresti välja sajajalgse kritselduse (mitmejalgsus pidi sümboliseerima usinust), kuid õnneks oli tollal piisavalt julgust et üliõpilaste arvamuse juurde jääda. Elumeheliku olekuga hunt on tänapäevani TLÜ Üliõpilaskonna maskott ning kannab nime Eskmati.

Aastaid hiljem konkureerivasse ülikooli, TTÜ-e, õppima asudes ei jätkanud ma TLÜ aktivistikarjääri. Tundus, et miski ei suudaks ületada PEDA tudengiaastate mürglit. Samuti on jätnud mind tootarenduse-aastate jooksul täiesti külmaks tipikate maskott. Seda kuni tänaseni, millal ta oma heatahtlikkust kõigi TTÜ tudengite (isegi kunagiste konkurentide) vastu välja näitas.

Tüdrukult laenatud kollane sall mis paar päeva kadunud oli, oli täna hommikuks jõudnud müstiliselt Juuliuse kaela. Aitäh, et päästsid mind perekondlikest repressioonidest!

Muistsed esivanemad kummardasid puujumalaid ning ka tänapäeval löövad usklikud Kristuse kuju ees risti ette - füüsilisest materjalist keha, milles arvatakse olevat üleloomulikud jõud. Oleks eestlased veidi ebausklikumad, siis laseksin lahti kuulujutu, et öösel, millal kõik tudengid kas pidutsevad või sessi ajal õpivad, ärkab pronksist Juulius ellu ning liigub mööda koolimaja ringi. Need, kes Juuliuselt abi soovivad, peavad kuju juurde minema, pool õlut pronksjuuliusele suunurka tühjaks valama, teise ära jooma ning kolmteist korda kõva häälega mantrat lugema:

Juulius, Juulius avita ning arukust mul anna sa.
Mu appikarjet kuule, "Jõud, tahe, selge mõistus, ära iial kao"
Paidates Su pronksist pead Sul luban see-eest edaspidi olla hea
Käed risti palves anun, põlved maas - et insenerimehaanikast (füüsika, matemaatiline analüüs, lineaaralgebra) ma lõpuks aru saaks!

Seejärel heita magama, panna soovitava aine konspektid ööseks pea alla ning järgmine hommik minna südamerahuga eksamile.

Kui mõni tudeng ülikooli liiga kauaks üle nominaalaja õppima jääb, siis hakkab Juulius teda öösel konkurentsikartuses kollitamas käima - ainult Juulius saab olla elupõline tipikas.

Aga senikaua kui supernaturaalseid võimeid avastatud ei ole, on tudengitel võimalus leppida temaga vaid kui kaotatud asjade "leidja" rolliga. Selleks tuleks keevitada talle lahtine sõrm kaotatud autovõtmete, teine käsi kaotatud konspektide ning suhu pisike auk kaotatud sigareti jaoks.

Kujutan ette kui maagia ikkagi mingil kummalisel kombel töötama hakkaks ja üleilma tuntuks saaks. Ning kui kunagi peaks keegi soovima kuju ära koristada - sellest tuleks uus Pronksöö!

Sõpra tuntakse hädas aga sõpru rõõmus

Üks purjetajast sõber ütles mulle klubis jooki välja tehes järgmised sõnad: "Margus, mis tähtsust on rahal. Sõbrad on kõige tähtsamad, ilma sõpradeta ei oleks rahal mingit mõtet!" Jook joogiks ja klubi klubiks kuid subjektiivsed positiivsed emotsioonid tekivad kauaagsete sõprade seltsis alati - südame alt läheb soojaks ning tekib kuuluvus- ja/või karjatunne. Rääkimata soovist seda tunnet uuesti tunda.

Kaalusin täna pikalt kas jõuan astuda läbi Elina üllatuspeolt. Endine rekreatsioonitudeng(iaktivist) Liis on võtnud filmimisaineid BFM-t ning otsustas korraldada talle üllatuspeo koos selle korralduse filmimisega mida hiljem koos vaataksime. Elina poiss-sõber Taavi oli meil kambas. Elluviidud plaan ise oli järgmine:

Asjaosalised kogunesid kell 20:30 Kalamaja lokaalis "Kolm Lõvi." Kohal olid tuntud aktivistid kehakultuuriteatuskonnast (Länn, Kuri, Sõõrik jt), ja veel mõned pedakad (Sääs, Mätlik) üks tipikas (Püta koos lõõtspilliga) ning üliheas tujus muusikakollektiivi Penthouse 9 liige Kristjan. Peale pruukosti ostmist Kalamaja Rimist liikusime Elina maja alla, kus Taavilt saadud võtmega sisse saime. Kogu seltskond jooksis viimasele korrusele peitu, kuid kaks meist jäid alla Elinale helistama. Samal ajal kui nad sünnipäevalast kinni hoidsid, hiilisime tema korterisse ja magamistuppe ja korraldasime vägeva üllatuspeo. Adrenaliin - nagu lapsepõlves peitust mängides. Pärast vaatasime kogu üritust videost ja naersime korralikult.

Kui vähegi võimalik, siis ei tohi loobuda sõprade üritustest. Mis saaks olla suurim austus kui inimese ilmaletuleku korralik tähistamine: "Aitäh, et olemas oled!"

Tundub, et hädas olles saaks ka ise suurepäraselt hakkama. Psühholoogilise esmaabi andmise saab väga edukalt korda aetud ainult üks sõber. Kui tuju on hea ning on põhjust tähistada, siis oleks aga rohkem inimesi vaja. Kõige hullem on siis kui oled rõõmus ning ei ole kellegagi koos rõõmustada.

Ootamine on sõduri ja kalamehe naise töö. Koger rahvuskalaks

Käisin külas Mardi maakodus Valgas - õngitsesime, saunatasime ning vakstuga laual häid roogi maitsesime ("Kõik tuleb ära süüa!"). Magasin ahju ääres ning Mardi must-valged esivanemad klaveril tunduvad iga kord veidi lahkemalt minu viibimisse suhtuvat. Suutsin minikummipaadi ning rohelise kummijöllariga Karula Pikkjärvelt ühe ahvena välja meelitada. Aju puhkas end korralikult välja ning isegi pühapäeval järgnenud 6 h rakendusstatistika ülesandeid ei suutnud enne esmaspäeva kogu potensiaali ära kulutada. Mõtteid loomulikult tekkis nagu seeni pärast vihma.

Kaks ideekest kalade kohta:

Iga kalamees valetab tahtmatult saakide kohta - käte vahele jäävat distantsi tuleb korrutada 1,5-2,0 korda. Võiks huvi pärast arvutada välja nn "kalamehekoefitsendi" iga sõbra kohta eraldi. Null jääb aga nulliks - seda võid korrutada palju tahad mitte midagi ei muutu.

Sõduri töö on ootamine. Ka kalamehe töö oleks ootamine kuid veekogu ääres muutub aja tähendus teiseks - 5 minuti päras kalapüügi lõpetamine tähendab ootajatele tegelikult 40 minutit. Seega on ootamine kalamehe tüdruksõbra või mittekalameestest kaaslaste töö.

* * *

Mardil oli äärepealt võimalus saada Valgamaa Kangelaseks - Karula Pikkjärve puhkekohast puid varastanud kaagid aga tegid liiga kiiresti vehkat. Plaan B oleks kogrefarmiga (kuna karpkalamaime ei taheta meile kuidagi müüa) multimiljoni äri loomine - sügisel on ikka suhteliselt raske söödakala kätte saada.

Kummaline kasvaja tammepuud lehtedel - ca 1-2 cm diameetriga täiusliku sümmeetriaga pallid. Kuidas selline asi võimalik on ning millega on tegu? Seestpoolt oli õhuline nagu makrofleks, ainult et niiske.

"Issi, issi, mida see onu seal teeb?"
"Kuule ma ei saagi aru... äkki püüab ka kala..."
Paatkond mehi ja lapsi keeras sellepeale paadi päramootori pöörded üles ning kihutas järve teise otsa. Rahuarmastavate kalade ning kalameeste nimel - palun keelake mootorsõidukid väikejärvedel.

Koger on vist kõige vitaalsem kala meie Vabariigis - see on üks mitmetest isenditest kes elas üle Mardi tiigi kokkukasvamise, peaaegu ärakuivamise ning buldooseriga lahtisõitmise. Mitu aastat ainult mudas passida ning siis kui aeg on siis tõusta! Iseloomustab ka eestlase jonni ja visadus - selline rahvuskala teeks ainult au!

Kinoturism ja pensionisambad

Kõik kinosõbrad olid kindlasti meeldivalt üllatunud lugedes, et CC Plaza on hindadest veidi õhku välja lasknud - seda tõsi küll alles viimasel hetkel ning selleks et võimendada uue Solarise keskuse äpradust laepaneelidega. Väike kadeduse ja tüssatasaamise tunne on hinges kuna nüüd näeb kui palju tekitatud monopoolse seisundi oskuslik ärakasutamine neile raha sisse tõi... ning see ei pruugi veel tipp olla.

Integreeritud tootearenduse õppejõud rääkis, et igasugused välismaa kapitaliga stabiilse sissetulekuga meelelahutuskeskused on välismaa (skandinaavia) pensionisammaste alustalad - olen kaua aega mõelnud, kas kusagilt saaks osta selle kino aktsiaid; usun, et kasumimarginaalid oleksid ahhetamapanevad.

Tartus, kus juba konkureeriv kino olemas oli, sain ca kuu aega tagasi rõõmušoki - päevase seansi hind nädalavahetusel oli ca 30.- ümber. Kinonäljas olin valmis minema juba teisele ning ka kolmandale seansile, kuid kaaslane ei tahtnud rohkem komöödiaid vaadata. Tallinnas oleks sama hind üle kahe korra kallim (CC Plazas nädalvahetusel ca 100.-). Ehk näiteks neljakesi Nissan Makraga Tartu minnes (400.- bensiin edasi-tagasi) ning 2-e filmi vaadates võiks retk rahalises mõttes juba kasumlik olla (Tartu 400 + 8*30= 640 vs Tallinn 8*100=800). Nii et kinoturism Lõuna-Eesti pealinna oleks kõlanud juba üsna asjaliku ideena?

Lõpetuseks. Floridas ringi rännates otsustasime kord koos reisi/raamatumüügikaaslastega ühe kino juures peatuse teha et näha millised hinnad Ameerikas on - säästurežiimil olles ei olnud me huvitatud suurtest väljaminekust. Suur oli meie üllatus kui kinohinnad kõikidele seanssidele oli 25 senti; ja ka filmivalikusse kuulusid uuemad Hollywoodi filmid. Müüjatar rääkis, et kino omanik oli väiksena suur filmisõber ning tahtis, et ka tänapäeva lapsed saaksid 25 sendi eest kinos käia. Mujal maksid kinopiletid ikka paarkümmend dollarit.

Kinoturism Eestist Floridasse ei tuleks kõne allagi. Ning pigem oleksin ostnud ikka (hiigelajal) CC Plaza aktsiaid, kui selle Ameerika kino omasid. Suurima heameelega näeksin CC Plaza taoliste ettevõtete aktsiaid (kui neid olemas on) ka oma sambas, kuid röövellikult kallite piletitega kino võiks asuda kusagil kaugel maal kus minu või mu lapsed ise kunagi tõenäoliselt neid ostma ei peaks.