Juulius abistab ebausklikke tipikaid

Eelmine kokkupuude TTÜ maskotiga oli ülikoolide vahelises võistluses "Krambambus" - mulle avaldas suurt muljet tipikate ühtekuuluvustunne ning eriti nende vahva maskott Juulius. Kui ise järgmisel aastal (2004 sügis) TPÜ Kultuuritoimkonna esimeheks sain, siis organiseerisin kiirelt PEDA (praeguse TLÜ) maskoti loomise - konkursi võitis ülekaalukalt Toomas Sääse loodud visioon Hundist kes kaitseb meie tüdrukuid ablaste tipikate eest. Napilt teise koha sai üks vahva peda hamster. Mäletan et kõik valimiskomisjoni liikmed tegid ulguvat häält kui hundi kavandit nägid ning otsus oli erakordselt üksmeelne. Suhtekorralduse osakond küll protesteeris ning pakkus omalt poolt ülikiiresti välja sajajalgse kritselduse (mitmejalgsus pidi sümboliseerima usinust), kuid õnneks oli tollal piisavalt julgust et üliõpilaste arvamuse juurde jääda. Elumeheliku olekuga hunt on tänapäevani TLÜ Üliõpilaskonna maskott ning kannab nime Eskmati.

Aastaid hiljem konkureerivasse ülikooli, TTÜ-e, õppima asudes ei jätkanud ma TLÜ aktivistikarjääri. Tundus, et miski ei suudaks ületada PEDA tudengiaastate mürglit. Samuti on jätnud mind tootarenduse-aastate jooksul täiesti külmaks tipikate maskott. Seda kuni tänaseni, millal ta oma heatahtlikkust kõigi TTÜ tudengite (isegi kunagiste konkurentide) vastu välja näitas.

Tüdrukult laenatud kollane sall mis paar päeva kadunud oli, oli täna hommikuks jõudnud müstiliselt Juuliuse kaela. Aitäh, et päästsid mind perekondlikest repressioonidest!

Muistsed esivanemad kummardasid puujumalaid ning ka tänapäeval löövad usklikud Kristuse kuju ees risti ette - füüsilisest materjalist keha, milles arvatakse olevat üleloomulikud jõud. Oleks eestlased veidi ebausklikumad, siis laseksin lahti kuulujutu, et öösel, millal kõik tudengid kas pidutsevad või sessi ajal õpivad, ärkab pronksist Juulius ellu ning liigub mööda koolimaja ringi. Need, kes Juuliuselt abi soovivad, peavad kuju juurde minema, pool õlut pronksjuuliusele suunurka tühjaks valama, teise ära jooma ning kolmteist korda kõva häälega mantrat lugema:

Juulius, Juulius avita ning arukust mul anna sa.
Mu appikarjet kuule, "Jõud, tahe, selge mõistus, ära iial kao"
Paidates Su pronksist pead Sul luban see-eest edaspidi olla hea
Käed risti palves anun, põlved maas - et insenerimehaanikast (füüsika, matemaatiline analüüs, lineaaralgebra) ma lõpuks aru saaks!

Seejärel heita magama, panna soovitava aine konspektid ööseks pea alla ning järgmine hommik minna südamerahuga eksamile.

Kui mõni tudeng ülikooli liiga kauaks üle nominaalaja õppima jääb, siis hakkab Juulius teda öösel konkurentsikartuses kollitamas käima - ainult Juulius saab olla elupõline tipikas.

Aga senikaua kui supernaturaalseid võimeid avastatud ei ole, on tudengitel võimalus leppida temaga vaid kui kaotatud asjade "leidja" rolliga. Selleks tuleks keevitada talle lahtine sõrm kaotatud autovõtmete, teine käsi kaotatud konspektide ning suhu pisike auk kaotatud sigareti jaoks.

Kujutan ette kui maagia ikkagi mingil kummalisel kombel töötama hakkaks ja üleilma tuntuks saaks. Ning kui kunagi peaks keegi soovima kuju ära koristada - sellest tuleks uus Pronksöö!

Sõpra tuntakse hädas aga sõpru rõõmus

Üks purjetajast sõber ütles mulle klubis jooki välja tehes järgmised sõnad: "Margus, mis tähtsust on rahal. Sõbrad on kõige tähtsamad, ilma sõpradeta ei oleks rahal mingit mõtet!" Jook joogiks ja klubi klubiks kuid subjektiivsed positiivsed emotsioonid tekivad kauaagsete sõprade seltsis alati - südame alt läheb soojaks ning tekib kuuluvus- ja/või karjatunne. Rääkimata soovist seda tunnet uuesti tunda.

Kaalusin täna pikalt kas jõuan astuda läbi Elina üllatuspeolt. Endine rekreatsioonitudeng(iaktivist) Liis on võtnud filmimisaineid BFM-t ning otsustas korraldada talle üllatuspeo koos selle korralduse filmimisega mida hiljem koos vaataksime. Elina poiss-sõber Taavi oli meil kambas. Elluviidud plaan ise oli järgmine:

Asjaosalised kogunesid kell 20:30 Kalamaja lokaalis "Kolm Lõvi." Kohal olid tuntud aktivistid kehakultuuriteatuskonnast (Länn, Kuri, Sõõrik jt), ja veel mõned pedakad (Sääs, Mätlik) üks tipikas (Püta koos lõõtspilliga) ning üliheas tujus muusikakollektiivi Penthouse 9 liige Kristjan. Peale pruukosti ostmist Kalamaja Rimist liikusime Elina maja alla, kus Taavilt saadud võtmega sisse saime. Kogu seltskond jooksis viimasele korrusele peitu, kuid kaks meist jäid alla Elinale helistama. Samal ajal kui nad sünnipäevalast kinni hoidsid, hiilisime tema korterisse ja magamistuppe ja korraldasime vägeva üllatuspeo. Adrenaliin - nagu lapsepõlves peitust mängides. Pärast vaatasime kogu üritust videost ja naersime korralikult.

Kui vähegi võimalik, siis ei tohi loobuda sõprade üritustest. Mis saaks olla suurim austus kui inimese ilmaletuleku korralik tähistamine: "Aitäh, et olemas oled!"

Tundub, et hädas olles saaks ka ise suurepäraselt hakkama. Psühholoogilise esmaabi andmise saab väga edukalt korda aetud ainult üks sõber. Kui tuju on hea ning on põhjust tähistada, siis oleks aga rohkem inimesi vaja. Kõige hullem on siis kui oled rõõmus ning ei ole kellegagi koos rõõmustada.

Ootamine on sõduri ja kalamehe naise töö. Koger rahvuskalaks

Käisin külas Mardi maakodus Valgas - õngitsesime, saunatasime ning vakstuga laual häid roogi maitsesime ("Kõik tuleb ära süüa!"). Magasin ahju ääres ning Mardi must-valged esivanemad klaveril tunduvad iga kord veidi lahkemalt minu viibimisse suhtuvat. Suutsin minikummipaadi ning rohelise kummijöllariga Karula Pikkjärvelt ühe ahvena välja meelitada. Aju puhkas end korralikult välja ning isegi pühapäeval järgnenud 6 h rakendusstatistika ülesandeid ei suutnud enne esmaspäeva kogu potensiaali ära kulutada. Mõtteid loomulikult tekkis nagu seeni pärast vihma.

Kaks ideekest kalade kohta:

Iga kalamees valetab tahtmatult saakide kohta - käte vahele jäävat distantsi tuleb korrutada 1,5-2,0 korda. Võiks huvi pärast arvutada välja nn "kalamehekoefitsendi" iga sõbra kohta eraldi. Null jääb aga nulliks - seda võid korrutada palju tahad mitte midagi ei muutu.

Sõduri töö on ootamine. Ka kalamehe töö oleks ootamine kuid veekogu ääres muutub aja tähendus teiseks - 5 minuti päras kalapüügi lõpetamine tähendab ootajatele tegelikult 40 minutit. Seega on ootamine kalamehe tüdruksõbra või mittekalameestest kaaslaste töö.

* * *

Mardil oli äärepealt võimalus saada Valgamaa Kangelaseks - Karula Pikkjärve puhkekohast puid varastanud kaagid aga tegid liiga kiiresti vehkat. Plaan B oleks kogrefarmiga (kuna karpkalamaime ei taheta meile kuidagi müüa) multimiljoni äri loomine - sügisel on ikka suhteliselt raske söödakala kätte saada.

Kummaline kasvaja tammepuud lehtedel - ca 1-2 cm diameetriga täiusliku sümmeetriaga pallid. Kuidas selline asi võimalik on ning millega on tegu? Seestpoolt oli õhuline nagu makrofleks, ainult et niiske.

"Issi, issi, mida see onu seal teeb?"
"Kuule ma ei saagi aru... äkki püüab ka kala..."
Paatkond mehi ja lapsi keeras sellepeale paadi päramootori pöörded üles ning kihutas järve teise otsa. Rahuarmastavate kalade ning kalameeste nimel - palun keelake mootorsõidukid väikejärvedel.

Koger on vist kõige vitaalsem kala meie Vabariigis - see on üks mitmetest isenditest kes elas üle Mardi tiigi kokkukasvamise, peaaegu ärakuivamise ning buldooseriga lahtisõitmise. Mitu aastat ainult mudas passida ning siis kui aeg on siis tõusta! Iseloomustab ka eestlase jonni ja visadus - selline rahvuskala teeks ainult au!

Kinoturism ja pensionisambad

Kõik kinosõbrad olid kindlasti meeldivalt üllatunud lugedes, et CC Plaza on hindadest veidi õhku välja lasknud - seda tõsi küll alles viimasel hetkel ning selleks et võimendada uue Solarise keskuse äpradust laepaneelidega. Väike kadeduse ja tüssatasaamise tunne on hinges kuna nüüd näeb kui palju tekitatud monopoolse seisundi oskuslik ärakasutamine neile raha sisse tõi... ning see ei pruugi veel tipp olla.

Integreeritud tootearenduse õppejõud rääkis, et igasugused välismaa kapitaliga stabiilse sissetulekuga meelelahutuskeskused on välismaa (skandinaavia) pensionisammaste alustalad - olen kaua aega mõelnud, kas kusagilt saaks osta selle kino aktsiaid; usun, et kasumimarginaalid oleksid ahhetamapanevad.

Tartus, kus juba konkureeriv kino olemas oli, sain ca kuu aega tagasi rõõmušoki - päevase seansi hind nädalavahetusel oli ca 30.- ümber. Kinonäljas olin valmis minema juba teisele ning ka kolmandale seansile, kuid kaaslane ei tahtnud rohkem komöödiaid vaadata. Tallinnas oleks sama hind üle kahe korra kallim (CC Plazas nädalvahetusel ca 100.-). Ehk näiteks neljakesi Nissan Makraga Tartu minnes (400.- bensiin edasi-tagasi) ning 2-e filmi vaadates võiks retk rahalises mõttes juba kasumlik olla (Tartu 400 + 8*30= 640 vs Tallinn 8*100=800). Nii et kinoturism Lõuna-Eesti pealinna oleks kõlanud juba üsna asjaliku ideena?

Lõpetuseks. Floridas ringi rännates otsustasime kord koos reisi/raamatumüügikaaslastega ühe kino juures peatuse teha et näha millised hinnad Ameerikas on - säästurežiimil olles ei olnud me huvitatud suurtest väljaminekust. Suur oli meie üllatus kui kinohinnad kõikidele seanssidele oli 25 senti; ja ka filmivalikusse kuulusid uuemad Hollywoodi filmid. Müüjatar rääkis, et kino omanik oli väiksena suur filmisõber ning tahtis, et ka tänapäeva lapsed saaksid 25 sendi eest kinos käia. Mujal maksid kinopiletid ikka paarkümmend dollarit.

Kinoturism Eestist Floridasse ei tuleks kõne allagi. Ning pigem oleksin ostnud ikka (hiigelajal) CC Plaza aktsiaid, kui selle Ameerika kino omasid. Suurima heameelega näeksin CC Plaza taoliste ettevõtete aktsiaid (kui neid olemas on) ka oma sambas, kuid röövellikult kallite piletitega kino võiks asuda kusagil kaugel maal kus minu või mu lapsed ise kunagi tõenäoliselt neid ostma ei peaks.

Vannitoa-töötuba

Hinnapakkumise võtmisel on raudreegel teha seda mitmest kohast ning seda mitte ainult hinna mõttes. "Millal see võiks valmis saada" - tuleb küsida alati ning eriti tähelepanelik olla siis kui tegemist on ühemehe-ettevõttega. Hind ja kvaliteet on küll head kuid kui tuleb teine töö siis peab paratamatult kellegi ohvriks tooma - ja kaotav klient ei saa midagi teha kuna madala hinna eest usaldust osta ei saa. Autotootmisettevõtetele allhankijal ei ole suuremat häbi kui enda tarneprobleemi tõttu kliendi tootmisliin seisma panna. Usinamad allhankijad ehitavad viimased tarnelaod seepärast otse kliendi ettevõtte kõrvale. Tuues paralleeli loodusest - mitte nagu parasiidi ega sümbioosi vaid ühe süvaveekala suguelu mõttes, kus emane ja isane üksteisega kokku kasvavad.

Üsna frustreeriv on teha tegemist töömeestega (korteriühistu ei nõudnud tähtaegadega tööplaani...) kes otsustavad küttesüsteemi vahetult enne talve välja vahetada ning saavad kiirelt hakkama küll lammutamisega kuid peale seda kaovad pildilt nädalateks. Loodan, et nad suudavad koridorist äraviidud malmradikatest saadud raha kiiresti maha juua ning hakkavad uuesti tööd tegema. Ja et see pohmell neil silmist sädemeid lööma paneks, sest südametunnistuspiinu neil ei tundu olevat.

Senikaua neid oodates oleme koondunud ainukesse sooja ruumi - elektriküttega põrandaga vannituppa. Ise õppisin kontrolltööks patju täis vannis ning kaaslane ehitas endale pesumasina ja kraanikausi vahele diivanipatjadest hubase pesa. Vannitoas liiguvad mõtted paremini ja oli üsna mugav. Ka teised külmetavad majaomanikud võiksid tekkide-patjadega ööseks sinna ümber kolima (me piirdume õhtuse ajaga) - aga norskajad saaksid siis kõvasti kahju teha.

Diivanipadjad sobisid vähemalt hästi vannitoasisustusega

Teel öisest kesklinnast koju

Naljakaim asi maailmas kuulata ja rääkida äpardustest ning sigadustest mis napsuse peaga juhtuvad. Mingi hetk tundub tulevat aeg millal vanadest sigadustest on ammendumiseni räägitud ning uusi keegi juurde naljalt teha ei viitsi. Siis peab piirduma tavalise dialoogiga: "Millega tegeled?" "Kuidas naisel läheb?" "Mis nädalavahetusel plaanis?" Kui seltskonna ühisesse tutvusringkonda kuulub keegi kel sarved veel maha jooksmata, siis saab aeg-ajalt veel tema kohta poetada "Kuulsid, millega XXX hakkama sai..." Selline mõnus stabiilsus; kuid kui midagi elus on muutumas, siis tekivad mõtted ja küsimused - võrdlusmoment inspireerib!

Kõigega harjub ning elu on täpselt nii põnev kui palju vaeva viitsid näha. Noored tipikad kuulavad ammuli sui kui oma noorusjutte pajatan, kuid uute tegemisest ei tundu enam midagi välja tulevat. Janno sünnipäevalt kesklinnast koju jalutades kohtasin aga endaealisi inimesi, kes olid suutnud rutiinist väljuda:

Kõigepealt nägin ühe baari ees vana sõjaväekaaslast kes rääkis oma huvitavast elust: kuidas kõrghariduse sai, end ühes rahvusvahelises firmas tippu töötas, enda firmaga suuri summasid teenis ning nüüd plaanib minna Austraaliasse elu üle järele mõtlema (nagu märkimisväärne % Eesti noortest). Põhjus - liige töö- ja koolinarkomaania viis 8-aastase püsisuhte lõhki. Muidu oli lõbusas tujus ning viskas kõvasti nalja.

Järgmisena sattusin kokku legendaarsete Briti poissmeestega. Enamus neist olid kostümeeritud vangideks. Üks neist oli aga hoopis šoti seelikuga, mis oli tal peaaegu põlvini. "Come with us!" nõudis ta ning üks suurem vend viskas mu selga.
"Where?" küsisin.
"I don't know... and why the f**k are you dressed up like that?! Come with us! My friend is getting married!"
Vabandasin end õppimisega ning läksin edasi.
"Come on, come with us, lets go to the city!" hüüdis ta veel järgi.

Peaaegu kodu juures põrkasin kokku kahe tegelasega - läki-läki, vuntside ja liibukatega vend ning üks teletupsu kostüümis tuigerdasid keset teed viinapudel käes.
"Hei!" hüüdis mulle läki-läkiga mees.
"Tere Lible!" vastasin.
"Ahaa, ära arvasid, ja mina olen Tinky-Winky!" rõõmustas tema kaaslane.

Küsisin vanaemalt mõned aastad tagasi, mis tunne on vana olla? Ta ütles, et täidsa OK ning lisas: "Igal vanusel on oma head ja vead."

Õnnelikkus on selline kummaline tunne. Tunded on ebastabiilsed ning kipuvad põhjuseta muutuma - kahtlen sügavalt kas õnnelikkust kui tunnet eneses üldse kontrollida on võimalik/mõtet? Ning kõige huvitavam on see, et inimesed ei oska sellele klassikalisele küsimusele vastata - ei osata hinnata tunnet. Küll osatakse aga hinnata komponente, millest õnnelikkus peaks koosnema ning järeldusi endale/teistele põhjendama. Sellepärast ongi põnev seda küsimust ootamatult jutu vahele põimida!

Kaljakuradid

Nii palju on öelda, kuid nii vähe on aega. Mõtted surevad enne ära kui neid jõuab kirja panna; õigemini mõtted jäävad meelde kuid nende olulisus läheb meelest.

Swedpanga K3 osalise põrumise kohta on mul enda vandenõuteooria - suurel pangal on rohkem sõpru kes vajavad raha ning mida rohkem sõpru seda vähem erapoolikumad on otsused. Sõbra ettevõte vajab raha - suuname investeeringud pigem sinna kui veidi parema tootlikkusega kohta! Lihtsamalt: kui sulle antakse ämber vett tulekahju kustutamiseks kuid enda pepu on ka parasjagu tules, siis kuhu esimese sortsu valaksid? Sisetunne ütleb, et väiksem pank saab teha sõltumatuid otsuseid.

TTÜs on palju praktikume ning loovülesandeid, tööl palju pinget ning projektides palju uusi väljakutseid- vaba aega eriti ei olegi. Seda tuleb vägisi tekitada muidu hakkab väsimus päevaplaani kontrollima.

Nädalavahetus loomulikult Vigalas ketasundadega hauge jahtimas. Kasutan selleks ülipisikest erksates toonides kummipaati (max 95 kg), mis on vist rohkem mõeldud lastele rannas hullamiseks, kuid aeglase vooluga jões ajab asja ära küll. Paat on nii pisike ja kerge, et lanti endale lähemale tõmmates saab edukalt koguni vastuvoolu triivida (Newtoni seadus: kaks keha mõjutavad teinetest arvväärtuselt võrdsete, suunalt vastupidiste samal sirgel mõjuvate jõududena) - tõeline veemaailma Makra! Vaev sai tasutud - olime Silveriga vist ainukesed kes tol päeval Kasarilt haugi said: 1 haug ketasunnaga, 4 särge ning 3 kiiska ussiga. Silver lisas sinna veel 4 suuremat särge ning suitsuahju saime isegi pooleldi täis.

Tahtsin oma superpaati ka eemalt jäädvustada kuid olin juba kaldast eemal. Viskasin telefoni Silverile, et ta minust paadiga ühe hea pildi teeks...

...kuid Silver vaatas varasemaid pilte ja sai asjast valesti aru.

Ka liiga palju kalja võib kurjasti mõjuda - siis ilmuvad välja kaljakuradid ja hakkavad tantsu lööma!