Mõtlesin, et peaks lausa eraldi blogi tegema sellest, milliseid sekeldusi mul selle lilla autoga on. Enne läheb issanda päike looja kui kõik Makra pisivead jõuan üles lugeda. Kirjutan mõnedest tõsisematest veidi allpool.
* Talvel Makra harilikult omal jõul ei käivitu - ta vajab lisasärtsu. Isegi uue aku suudab ta külmadel talveöödel kuidagi mõne tunniga "tühjaks imeda". Abivahendina kasutan teist akut millelt iga kord käivitamisel krokodillidega särtsu annan. Kätu organiseeris sellele neoonrohelise sangadega koti kuna pean seda igale poole kaasa vedama, et külmakraadid ka teda ei mõjutaks. Mõnus treening on seda viiendalt korruselt üles-alla vedada - kaalub nagu sangpomm.
* Makral on ka talvised naelkummid. Kuna selliseid rehve (kummitöökoja meeste sõnul) enam ei toodeta, siis saan kasutada ainult kasutatud versioone. 4 rehvi peale on vist 3 naela alles jäänud ning jää peal liigub auto jõnksutades edasi. Üllatav on aga see, et teelpüsimine on tal sellest hoolimata enam kui rahuldav.
* Kui Makra ostsin, siis sain kaasa uhke paneeli. Kui müügi teostamise hetkel see ei töötanud, siis koputas peremees seda õrnalt rusikaga ning nagu tellitult hakkas seal tulema slaavikeelset muusikat. Tagantjärgi kahtlustan et tal oli pudeli viina eest sokutatud Filipp Kirkorovi häälega tegelane pakiruumi kellele väike koksatus tähendas käsku laulma hakata. Pärast ostmist ei ole ma suutnud sealt enam piuksugi välja meelitada ning praeguseks olen autosse vedanud väga vana patareidega ja sangaga raadio, mida hoian auto istme all.
* Detsembris oli Makral tähtis päev - iga-aastane tehnoülevaatus! Selleks päevaks tõmbasin auto seest tolmuimejaga puhtaks ning vaatasin, et kõik asjad enam-vähem töötaksid. Elukaaslase üliagar isa värvis hõbedase aerosooliga koguni ilukilbid üle. Esimese korraga läbi ikka ei saanud - ülevaata torkas sõrme altpoolt põrandas olevast roosteaugust läbi, liigutas seda, vaatas kordamööda mind ja sõrme ning ütles, et perekond Flinstonesi automobiiliga Eestis sõita ei tohi.
* Eriti külmadel ilmadel jäätus autolukk lootusetult kinni - siis pidin sissesaamiseks tegema lahti pakiruumi luugi, sealt tagumise ukse avamiseks sisse upitama ja lõpuks avama tagumise ukse kaudu esimese ukse.
* Auto müügikuulutused oli kiri "kaasas immobiliseeriv kaasaegne turvasüsteem". Sain kaasa ühe puldi, mille nuppe vajutades mitte midagi autos ei muutunud. Sõitsin nii aasta aega kuni ükskord läks immobiliser täiesti lambist peale ning autol enam süüde sisse ei läinud. Alarmi ainult venekeelne instruktsioon oli trükitud trükimasinal (!) ning firma nimi Bestok-S OÜ ei tulnud välja mitte ühestki andmebaasist ei Eestis ega välismaal. Instruktsioon soovitas immobiliseri mahavõtmiseks vajutada ühte nuppu järjest 14 korda lühidalt ning kaks korda pikalt. Arvake ära kas see aitas? Pärnus võttis üks tööline selle 500 krooni eest suurte jõupingutustega maha ning lubas hiljem helistada ja öelda kuhu sularaha tuua. Ma pole sellest vennast siiamaani midagi kuulnud, aga kui näen siis maksan heameelega ära.
* Ostes olid autol kaasas ka plastikult ilukilbid, mis olid rataste külge nöörijuppidega kinnitatud. Ükskord järsemalt valgusfoori taga pidurdades jätkasid kaks neist inertsist suurel kiirusel edasi veeremist nagu allatulistatud UFO taldrikud ning ehmatasid korralikult vöötrada ületavaid jalakäijaid. Ei julgenud neile järgi minna ning praegu saan ilma hakkama.
Makra on oma hinna juba mitmekordselt tagasi teeninud ning iga aasta mõtlen, et see on tema viimane hooaeg. Tal on mitmeid koomilisi pisivigasid, mille kõrvaldamine samas tükki küljest ära ei võta ning tema põhifunktsioon, viia mind punktist A punkti B, on täidetud - seega loobumiseks põhjust nagu ei oleks. Autoga kaasnev huumor kaalub üles mõnest uuemast automargist saadava egolaksu ning ka muu perekond suhtub temasse soojalt. Kui näen kuidas sõbrad uuemate autode rikkiläinud autoelektroonika või kere pisidefektide parandamise eest hingehinda maksavad, siis paneb küll kergendatult ohkama. Avan aga rõõmsalt järjekordselt pakiruumi ja püüan tagumise ukse nuppu lahti saada.
Mida teha kui Makra süda ükskord seiskub? Kuna autost on saanud legend, siis oleks ebaaus seda lihtsalt romulasse saata. Üks mõte on tema temast välikemmerg Vigalasse kus neli inimest saavad korraga sees istuda. Seda on ka väga lihtne vajadusel teisaldada - lükkad lihtsalt mõnda teise krundi nurka või koguni otse peenra peale. Teine variant on lükata ta jõe äärde, ehitada sisse ahi ning halva ilmaga saab sealt aknast põhjaõnge kellukest passida.
* * *
Üks väga väljakutsuv periood on jõudmas lõpusirgele ning kaks nädalat kestnud 12 päevased töötunnid (ja nädalavahetused) annavad vaikselt tunda - arvasin pikka aega väga ekslikult, et töötamine mittetulundussektoris on laisklemine ning hoidsin end sellest vist ka seepärast vaistlikult eemale. Tegelikult on olukord vastupidine - tunne, et minu tegevusest sõltub tegelikult niivõrd paljude inimeste saatus, muudab tegevuse väga tähendusrikkaks. Iga minut on väärtuslik, sest see võib anda uusi häid võimalusi järjest rohkematele noortele inimestele ning nii Eesti kui maailm võib olla tänu sellele palju teistsugusem. Ja saan sellesse oma panuse anda.
Aju loov pool soovib end korra lõdvaks lasta ning lihtsalt kirjutada.
Paljud käisid pragudest ja pahaendelisest praginast hoolimata jääl autodega. Kotti leidis tee 5 ahvenat ning 1 särg - kõik korralikud pannikalad.
