Korduma Kippuvad Küsimused

KKK 2012 ja ülikoolipohmell

2012-01-23T13:09:00.000-08:00

KKK 2011 puudutab konkurentsitult uut töökohta ning kolme küsimuse asemel võiks lisada kaks: "Kas sa oled ka õpetaja olnud?" ja "Miks ise ei liitu?" Seda küsitakse uskumatult tihti ja tüütavalt ning sellele ei saagi väga head otsest vastust anda. Kui igapäevaseks tööks ei ole mõistmise püüd kuidas noor inimene elus otsuseid langetab ning millise suhtumisega tuleb olla nende inimeste vastu kelle elu positiivselt muuta soovitakse, siis ei osata enamasti ka ise enda käitumist nii kohandada, et tegevusel tulemust on.

Olin mitu kuud mustas augus ning keskendusin oma kogu vaba aja tegevusele, mida aastaid endale keelanud olin ise kadedalt sõpru piideldes kellel see võimalus oli. Arvutimängud. Teadsin, et kui üks kord olen nii nõrk ja langen, siis on see täielik! Tartus öösel külas diivanil kodutöid tehes lubasin endale mõni õhtu Youtubest trailereid vaadata, kuid see oli ka kõik.

Graafika on teinud need nii reaalseks, et mõnest maastikukohast võiks teha PrtSc, printida välja ning panna seinale ja keegi ei teeks vahet. Ma olen seal olnud.

Sama asi raamatutega, võtad kätte ja oled järsku kusagil mujal. Sõnadest moodustub pähe pilt ning selle lummusest on end ikka väga raske välja kiskuda. Ei julge raamatupoodi minnagi, sest kui seal millegisse põnevasse upun, siis võtan ta üsna tihti koju kaasa, loen juba samal õhtul läbi ning siis jätan riiulisse. Kõige põnevamad teosed on Eesti ajaloo sektsioonis, kus enim emotsioone tekitab endavanuste meeste ilustamata eluloojutud I ja II Maailmasõja päevilt. Ja igas loos on oma kibe moraal. Viimane raamat, mille pidasin väärt kaasavõtmist, oli Soome Talvesõjast ning kuidas muu maailm elu eest võitlevasse väikeriiki suhtus - päris karm ja maa peale toov.

Kui raamatutega on lihtsam - nad saavad lihtsalt läbi ning ei ole näinud kirjanikku kes suudaks kiiremine kirjutada kui huvilised lugeda. Arvutimängu ajutisest sõltuvusest lahtisaamiseks lähtusin vanasõnast: "parim viis kiusatusest jagu saada on sellele järele anda." Ja ma siis andsin, andsin ikka täiega hommikust õhtuni, nii et arvuti hiir lõpuks enam ei töötanud ja silmist voolasid pingutuspisarad. Andsin iga ülikooliaasta eest!

Aga nüüd on see seljataga, naudin suusailma ja üritan leida uusi arendavaid hobisid, mis ülikoolipohmelli leevendaksid.

Parasiitsõnad ja LSD

2011-11-19T03:33:00.000-08:00

Huvitav on vaadata kuidas mõni võimatuna tunduv probleem hakkab vaikselt lahenema, kui ise sinna panustamise eest vastutuse võtad. Ning taibata, et kaeblemine a'la „mul on probleeme motivatsiooniga“ tuleks asendada ausa ülestunnistusega „mul on probleemi enesemotiveerimisega.“ Jah, see on kõikide positiivsete muutuste algus!

Self-talk’i tõlge võiks olla „parasiitsõnade kasutamine,“ sest just seda heidetakse ette inimestele, kes liiga palju asjassepuutumatuid väljendeid jutu sisse sokutavad. Enamasti on need ikka negatiivse väljundiga kuid jälgides mõndasi eriti positiivse ellusuhtumisega inimesi, näeb ka neid üle keskmise seosetuid häid sõnu ütlemas mitte ainult väljakutsuvates olukordades vaid ka mistahes igapäevaste juhtumiste vahel, mis seda väärt ei ole („Palun ulata mulle haamer? Võrratu!“). Aga nii kasvatataksegi ennast! Tagantjärele mõeldes tundub, et Inglismaal ollakse seda eriti teravalt taibatud ning nende lemmikparasiitsõnaks on konkurentsitult „lovely.“ Ühe idapoolsest riigist pärit kodanike hulgas aga kipuvad need olema pigem teise äärmusesse kalduvad – eks siis veennakse ennast pidevalt kuidas olukorda tuleb tegelikult suhtuda.

* * *

Värvikas unenäomaailm on võimalik tänu sellele, et aju toodab LSD’e sarnast ainet. Aitäh, Emake Loodus, et andsid inimesele võime kogeda sellist meelelahutust ilma hallutsinogeene reaalselt tarbimata!

Täna öösel sõitsin ma läbi Aafrika Muammar Gaddafiga intervjuud tegema – mind peeti kiirtee alguses kinni ning nõuti 4 kohalikku edasipääsu eest. Mul oli aga ainult 50e kohalik kupüür ning vahetasin selle ühe hangeldajaga lahti. Kuigi suurem kupüür nägi päris raha moodi välja, nägid väiksemad välja kui lihtsalt suvalises suuruses sinised paberitükid, millele oli keegi allkirja andnud ja numbri peale kritseldanud. Õnneks see lahtivahetatud versioon teevalvuritele sobis ja sain edasi minna. Järgmisel hetkel aga loobusin rännakust ning püüdsin koos onupojaga kala ühest kruusatee ääres asuvast mudasest järvest (ikka Aafrikas). Onupoeg sai õnge otsa väheldase linaski ning röökis õnnest. Selle peale said kala ka meie kõrval püüdnud kaks tüdrukut – suure latika. Lõpuks hakkas ka minu õngeritv võbelema ning otsas tundub olevat midagi eriti suurt – haakisin, "väsitasin" ja viskasin kaldale ühe vetikaid täis autosummuti.

See tuletab meelde, et käisin onupoja ja ühe ta sõbraga Põltsamaa jõel ühes väheasustatud jõelõigus kala püüdmas ning sain kaks kilost haugi. Samuti leidsin jõe äärest keset täielikku võsa ühe haagissuvila, mis oli ümber ehitatud saunaks.

"Oh no, not you again!"

2011-10-26T14:05:00.000-07:00

Inglismaal on parimate ülikoolilõpetajate pärast võitlemine liikunud uuele tasemele - see on suur majandusharu ning ettevõtted ei hoia ressursside pealt kokku, et parimaid lõpetajaid endale napsata.

Sain näha Goldman Sachsi värbamisüritust kogu oma hiilguses - umbes 400 valitud üliõpilast kutsuti peakorterisse, kus neid ootas kompanii esitlus ning catering kõige kallimate jookidega. Usun, et noorele inimesele jättis selline vastuvõtte unustamatu mulje ning tulevase töökoha kasuks otsustamine oli noorte jaoks juba peaaegu nende eest ära tehtud. Kuna nad saavad lubada endale ainult kõige paremaid ülikoolilõpetajaid, on ka nende valikuprotsess erakordselt põhjalik. Kuulsin, et keegi kandidaat oli peale 17t intervjuud tagasi lükatud. Ehk seal on veel etappe...

Üks teine ettevõte testis aga kandidaate järgmiselt: peale hindamiskeskust paluti soovijatel dringile jääda. Ning positiivse hinde said need, kes võtsid dringi vastu ja jäid kõige kauemaks, kuid väga liiale ei läinud. Terviseks!

Kasutasin partnerorganisatsiooni tegemistega tutvumisest ülejäänud vaba aega, et rääkida mõnede valitud Londonis elavate Eesti ülikoolilõpetajatega. Sain kokku kolme tohutult armsa inimesega - kuigi eesti keel kõlas juba väikese aktsiendiga oli neil kodumaa-armastus sügaval olemas ning sain palju rääkida sellest mis Eestimaal praegu toimumas on. Äkki mõni neist sai inspiratsiooni, mida tulevikus teha?

Ja psühholoogist kursaõel Maial (kes aitas öömajaga) oli üks tore naaber kelle uksematil oli järgmine kiri: "Oh no, not you again!" Hommikul metroo peale minnes oli alati muie huulil.

Tore nädal

2011-10-08T16:39:00.000-07:00

Mulle meeldivad ülimalt impulsiivsed üleskutsed midagi teha. Nii et kui peale 11-tunniste tööpäevadega töönädalat ja töist laupäeva (mis kulmineerub homse tegevusega) TLÜ-aegne sõbranna Elina kell 23:00 helistas ning oma emale sünnipäevalaulu laulma kutsus, siis olin pikemalt mõtlemata nõus. Meeldiva üllatusena märkasin, et autos olid ka filmi-inimesed Toomas Sääs ja Liis Lepik ning Püta, kes oli tulnud Viljandist lõõtsalaagrist ning sellest endiselt korralikus konditsioonis. Tungisime šampuse, tordi ja lõõtsahelide saatel Elina ema magamistuppa ning lükkasime ta Õismäe korteris peo käima. Püta läks väga hoogu ning jagas teadmisi saunade, tuumafüüsika, rattaraami ehitamise, tantraseksi, inseneri sertifikaatide, seenelkäigu ning Milvide (MILF eestipäraselt) võrgutamise valdkonnas. Üritasin Iphonega teksti salvestada, kuid mingi hetk avasin ka ise oma teadmisi delikaatses vallas nii et kustutasin lindistuse igaks-juhuks ära.

Abistasin veidi ka Jesset Martini-mehe valimisel - tundub, et tüüp sai sisse! Märkasin erakordselt palju heas vormis olevat lõunamaiseid kandidaate, kellel oli ainult üks hääl (tõenäoliselt nende endi oma). Nii et ainult heast tootest ei piisa, hoopis turundus peab olema tasemel!

Ja Kätu on ka tubli - juuksemasinatele tegi ta blogi ning esitleb neid Ilumessil. Tegime koos pressiteate, mille tulemusena saime ERR'i, Vikerraadiosse ning Kukusse. Kätu kutsub masinaid kaunitarideks ja graatsiateks, mina leidsin neile sobivama nime - fuuriad (üks näeb välja nagu Predaatori tulnuka pea) ning kolakad (arvake ära, kes neid homme messikeskusest autosse ning Jahus 5. korrusele tassima peab).

Ning Valgejõest tuli üks haug.

Kalma saun

2011-09-18T17:41:00.000-07:00

Olime juba pikemat aega veeretanud peas ideed käia ära Kalamaja legendaarses Kalma saunas. Saun ise oli ehitatud esimese vabariigi ajal ning ühe jutuka vanema saunalise sõnul on enamik külalised püsikliendid ja ta ise käis siin esimest korda 5-aastasena koos isaga. Saun on ka koht, mis võis karmil nõukaajal tekitada usaldusliku õhkkonna; lutikaid ega muid kahjutekitamisvahendeid leiliruumi kaasa võtta ei saa - nii et aus värk! Ehk ajaloolist hõngu küllaga ning nii otsustasime kolmekesi julgustüki ette võtta, seda enam et ise juba pikka aega Kalamaja elanikud.

Interjöör oli lihtne ning meeldiv. Baare oli koguni kaks - sauna eesruumis sai maksta sularahas ning kaardiga toimetamiseks pidi minema ette fuajeesse, mida me ka julgelt saunarätid ümber tegime. Leiliruumis oli keris ca 4-5 korda suurem kui tavalises saunas ning kui sinna määratu kulbiga vett visati, siis linnukesed õrrel kaua vastu ei pidanud. Seltskond rääkis peaasjalikult idanaabrite keeles - tundus, et see on koht kus kõik on omavahel pikaaegsed tuttavad ning iganädalaselt tegemisi/juhtumisi kokku võetakse. Vaadates sauna ees seisvaid autosid (ning piletihinda) ütleks, et see on pigem rikkamate inimeste lõbu.

Loomulikult oli sellises mikrokeskkonnas paigas ka hierarhia. Ninamehes ei saanud kahtlust olla - tohutu suure kuldketi ja medaljoniga (ta leiliruumis kaua ei olnud) tatöveeringuid täis karvane mehemürakas. Siis tulid "aadlikud" - lõbus ja jutukas seltskond, kes olid varustanud end saunamütsidega, igaühel muide erinev. Ning kõige lõpuks olid tavalised hallid saunalised sh. ka meie.

Sümbolite staatuse järgi üritas ka üks sõrbalik ja keskmisest ohtramalt saunakütust tarbinud vene härrasmees meie seltskonnaga suhteid luua. Kuna ühel meist oli (imepisike) tatöveering selja peal, peeti teda tõenäoliselt meie seltskonna autoriteediks, kes on väärt sõbraks saamist. Härra toimetas kahe kasevihaga ning pakkus mitu korda sõbrale võimalust vihtlemiskogemusest osa saada, millest too viisakalt keeldus. Oli veel kummalegi vihale naisenime pannud ja julgustas sõpra edutult "ne boisja!" mantrana korrates.

Üks eestlane oli seal veel - pikkade hallide juustega vanamees. Tuli leiliruumi sisse ja küsis vaikselt "leili?" Kui keegi ei reageerinud, siis viskas kiiresti mitu sahmakat kerisele ning ronis kiiersti lavale. Jutukate aadlike protestile reageeris ta nii, et tõstis sõrme püsti ja ütles "Meil on demokraatia!" Kahe minuti pärast olidki kõik tänu karmile kuumusele peale tema välja kobinud.

Nii et kogemus missugune! SPAst seda ei saa. Igaljuhul oleks tore kui oleks koht kus kõik Kalamaja sõbrad üks kord nädalas kokku saavad - mitte nii, et lepitakse kokku aeg ja detailid vaid lihtsalt koht, kuhu minna ning kus tead, et võid alati mõne põneva tuttava leida. Vanasti polnud telekat, arvutit ega muud meelelahtust ning parimaks vaba-aja veetmise võimaluseks olid huvitava elu ja hea huumorisoonega sõbrad, kellega koos kvaliteetaega veeti ja õlut libistati. Aga usun, et mingis eluetapis tõusevad need väärtused taas au sisse ja Kalma sauna taolisi sõpruskondade kohtumispaiku tekib usinasti juurde.

* * *

Hiiel hakkab talu ilmet võtma - vanemad on ahjud ära ehitanud ning sisemise osa rekonstrueerinud ning meie anname Kätuga oma panuse hoonete fassaadile uut ilmet andes. Töö vahepeal käin jõel isaga kordamööda lanti loopimas ning saingi Vigalast ühe haugi.

Jutt ikka aitab!

2011-09-16T11:37:00.000-07:00

Töinavat last lohutatakse lausega "Nuta, nuta, nutt ikka aitab" ning kui väike inimene on oma maailmavalu pisaratena ära lasknud voolata, on tal kohe palju kergem. See sümboliseerib leppimist ebaõiglase maailmaga ning sellega, et oled üks pisike tühine ja tähtsusestu tolmukübe kes peab lihtsalt aktsepteerima et kõike mida tahad ei saa. Astudes kehast välja ning vaadates seda hirmu tundvat lihatükki kõrvalt: talle tundub praegusel hetkel, et ta seda kunagi ei saa.

Suurematel inimestel on keerulisem - pisarate valamine seltskonnas ei ole sobilik, kuid samas ei teki neil selleks ka vajadust ning samas - nende võim on ka suurem. Põhimõtteliselt võib öelda, et mitte kunagi inimkonna ajaloos ei ole olnud sellist hetke nagu praegu, kus pea igaühel on võimalik pääseda mõjule ja muuta maailma. Konfutsiuse palve sisuks oli mitte põdeda selle pärast, mida muuta ei saa, kuid tundub, et mõnel juhul on seda mittemuutmise latti võimalik suhteliselt lihtsalt allapoole lasta ning kasutada seda vabandusena, et mitte minna mugavustsoonist välja ja teha asju paremini. "Me ei saa ju midagi muuta, sest asjad on nii ja kuigi me kunagi järgi pole proovinud näitab "kogemus", et selles suhtes midagi teha oleks täiesti perspektiivitu!" Kuskilt läheb nähtamatu piir inimese võimete piiri ning endale püstitatud psühholoogilise piiri vahel ning see ei tohiks kunagi olla kivisse raiutud.

Koolitajad, kes on saanud edukaks sellega, et koolitavad inimesi kuidas saada edukaks inimeste koolitamisega kes tahavad edukaks saada, on veidi seda tõda ära rikkunud ja üle leierdanud. Filmis "The Secret" on hea mõte liiga müüdavaks muudetud nii, et seda on keeruline päris tõsiselt võtta.

Kui maailma muuta ei saa, siis saab mittetegutsemist õigustada. Vaidluses enese tühjaksrääkimine teiste emotsionaalsete inimestega, üksteise veenmine, et mingit asja pole mõtet teha ning korrata mõtet järjekindlalt ise sellesse järjest rohkem ankurdades ning emotsioonidega teisi kaasa tõmmates. Nii et lõpuks usuvad kõik, et see asi on ilmvõimatu. Enda laiskust vabandada ning kergemat vastupanu müües. "Jutustame, jutustame, jutt ikka aitab."

Aga kui sellises vaidluses grupis alla jääda, siis tuleb omakorda leppida sellega, et alati ei ole võimalik inimesi probleemiga mitte leppima panna. Ja siin aitab omakorda kirjutamine.

Tütarlaste hindamisleht

2011-09-14T12:21:00.000-07:00

Uute turundussõnumite väljatöötamise dilemma: kas teha seda kvalitatiivselt turu-uuringute põhiselt nii et iga sõnumi taga on suur numbrite jada või usaldada enda intuitsiooni - mis võiks olla lahe asi, mis inimesi kaasab. Lihtsam on teha viimast, kuna siis ei pea end tülikalt sügavuti ümbritseva keskkonnaga ja kliendi vajadustega kurssi viima ning loovinimene saab serveerida enda mõnda vana mõtet, mis... lihtsalt lahedana tundub. Uuringute arvude põhjal saab aga tulemuse, mille nüansse on lihtne kõrvaltvaatajale põhjendada ning selle najal uhkeid skeemidega Powerpointe ehitada; isegi kui see oma eesmärki tegelikult ei täida. Choice of two negatives on ju mõnes mõttes sama mis choice of two positives nii et jään põnevusega ootama, milline üks suurepärane kampaania välja võiks näha professionaalide küünte vahel ja kui palju see erineb algvisioonist. Lõppkokkuvõttes - ega klienti ei huvita läbi millise protsessi väärtuspakkumine sünnib - ta kas ostab või ei osta ja kõik.

Kuna mul ülikoole enam ei ole, siis saan endale lubada ka seda, et peale tööd "ajamasinast" sõpradega väikene õlu juua. Tänasel koosistumisel kunagise Peda legendaarse Austin Powers'iga (Arvo A.) tekkis mõte taaselustada esimese ülikooli aegadel personali hindamise loengus tekkinud ülišovinistlik idee - teha hindamisleht vastassugupoole jaoks ning püüda leida võimalus seda katsetada, tulemusi võrrelda ja hinnatuga valideerida. See oleks hea eneseõigustus sel juhul,

kui keegi kättesaamatuks jäi (viinamarjad on hapud) või vastupidi eneseõigustuseks kui asjad üldse paigas ei tundu olevat. Panen esimeste paneelide küsimused kirja ja vaatan mis saab.

Ajamasin

2011-09-06T11:29:00.000-07:00

Aja jooksul jäävad mõned inimesed võõramaks kui teised ning mõne väga laheda hingega ei ole enam aastaid kokku puutunud. Kui lahkuminek toimus sellisel ajal, millal ise teistsuguseid väärtuseid kandsin ning sotsiaalne võrgustik ei kattu, siis ei teata teineteise arengu kohta midagi. Seda enam on lahe kohtuda ja jätkata juttu samal tasemel olles, kui viimati nägite - harjumatu on mõelda, et teine inimene võib niipalju muutuda ning tõenäoliselt eeldab ka tema, et oled samasugune nagu palju aega varem. Eriti lahe on näha vanu ülikoolisõpru, keda tihti ei näe, kuid keda endiselt tollase mölluinimesena tajud ning kes tõenäoliselt näevad sind samamoodi. Kuigi tegelikult ollakse juba ära nohikustunud, on selline tunne nagu oleks ajmasinasse astunud.

Tehes ühte asja mitu korda tekib vilumust ning on mõnus näha kuidas mõned asjad kõikide väljakutsete kiuste hakkavad vaikselt kuid kindlalt järjest kiiremini ülesmäge minema (ptui ptui ptui) - pikaajaline pingutamine ambitsioonikate eesmärkide nimel tasub end ära! Oleks ainult keegi kes keskteel seda meelde tuletaks. Ja nüüd, sügisel, algab järjekordne etapp.

Natsa ka kalajuttu:
Sõitsime onupojaga 20 km Põltsamaa jõge kummipaadiga läbi (ca 13 h võttis aega!) ning saime veidi kala - mul oli saagiks 3 haugi ning 7 ahvenat, sh. ka siiani üks suurimaid mida saanud olen (l=28 cm, L=32 cm). Onupoeg leidis ühe veealuse rondi küljest erkvalge kummijöllari, millega sai koguni 7 haugi ja samapalju ahvenaid. See oli Ermole tore seeme järgmisel nädalal toimuvaks sünnipäevapeoks.
Naiseõemees ostis ka endale spinningu ning sai esimese viskega Keila jõest kohe suure ahvena. Õnneks ei jäänud kõrval ise nupuks ja vastasin samaga. Paunkülast sain ka ühe haugi.

Suvised retked

2011-08-19T09:22:00.001-07:00

Nüüd kus koolid läbi on sügise saabudes inertsist endiselt väike ärevus-urelus hinges; oma osa on ka kindlasti järgmisel aastal püstitatud suurematel tööalastel eesmärkidel…. Pean kiiresti mõnele turundusalaselele kursusele minema, et õppimiskihku mitte kaotada ning tööalast tajutud enesetõhtusust tõsta. Aga muidu on tunne, et väljakutsetest hoolimata on kõik hästi. Ja suvi… mida sa maharahunemisfaasis hing ikka teha oskad kui kalal käia!

Kahenädalane reis Ahvenamaale ning Lapimaale oli üks elu tippsündmusi, kuid sellest kunagi pikemalt. Statistika kalade osas on järgmine: Ahvenamaalt 9 ahvenat kummilandi ja punase tutiga pöörlevaga ning Lapimaalt… Esimene päev 5 harjust, 4 jõeforelli ja üks haug – pisikese pöörleva musta landiga. Teine päev 2 jõeforelli ja 6 harjust (suurim ca 32 cm) – harjustest saime igal juhul kõhu korralikult täis söödud. Kolmas päev matkasime sügavamale metsa sisse Taimenjärve tasuta mökki juurde, üle mägede ja mööda rabasid (6 km läbisime 4,5 tunniga!), ning tõmbasime paari tunniga välja 44 jõeforelli Taimenjõest ja Taimenjärvest! Suurimaks 48 cm musta vobleriga ning see tegi ikka korralikult sõitu! Pildid panin Facebooki, ei hakka dubleerima . Olgu öeldud, et jõeforelli alammõõt Lapimaal oligi 45 cm ning kõik pisemad lasime ilusasti tagasi. Hiljem proovisin ka Teno jõelt lõhet püüda, kuid peale ühe pisikese smoldi midagi kätte ei saanud 

Ja nädal tagasi viisime Aivoga ellu mitu aastat kaalutud mõtte – käia ära pea ligipääsmatu rabajärve ääres, kus legendide järgi elutsevad tohutu suured karpkalad ja haugid. Lavassaare järv asub Pärnumaal rabade keskel ning sinna jõudmiseks peab auto metsa äärde jätma ning ca 3 km mööda kinnikasvanud teed vantsima. Kuna juttude järgi oli kaldalt püüdmine võimatu, otsustasime vedada kaasa minu tuttuue 30 kg kaaluva kummipaadi – selleks valmistasime ühest jämedast kaselatist poomi, mille abil paadi meie kahe vahele riputasime. Raske kandamiga tundus 3 km kõndimist mööda Nabaoja kallast igavikuna (üks ots ca 1,5 tundi); „magustoiduks“ saime viimased paarsada meetrit täispumbatud paati mööda rabassekasvanud kaldaid lohistada ise põlvedeni rabas. Hiljem märkasime seal ka ühte kõvema kaldaga kohta, koos uskumatult äralagastatud raudteevaguniga – sinna kohta kuluks üks „Teeme ära“ kampaania ära ning RMK võiks sinna midagi püsti panna.

Kohale minnes märkasime, et järv tundus suurtest veest väljahüppavatest haugidest lausa keevat – põhjuseks võis olla ülimalt vähe läbipaistev must vesi, mille sees oli tohutult palju rohelist hõljuvat vetikaollust ning muud moodi vast jahti pidada ei olnud võimalik. Panin kotti ühe kilose haugi (pikkus ca 50 cm), millest sai isuäratava prae (kuid kahtlane, kas see selliseid Tantalose piinu väärt oli). Järve ääres kalata jäänud Aivo kompenseeris selle hiljem reidiga Audru jõele, kuskohast vedas kaldale koguni 7 haugi.

Järgmine missioon - Põltsamaa jõgi läbi purjetada!

Purjelaager ja laul tšellost

2011-07-06T10:47:00.000-07:00

Hiigelsuur tüüp seisis mõtlikul ilmel sadamakail ning tõenäoliselt kaalus kas hüpata kohe vette või kasta end aste-astmelt märjaks.
"Tsunamihoiatus!" hüüdis meie paatkonna kapten.
Selle peale tegi kaldalolija otsuse hüppamise kasuks ning hüüdis: "Hoidke kinni!"

Oli suur au viibida juba mitukümmend aastat Võrtsjärve ääres peetud purjelaagris, saada heasse meeskonda (Liina, Teresa, Massa ja kapten Riks - kõik vähemalt teist põlvkonda purjetajad) ning veeta nädal kvaliteetaega järvel mõõdukalt füüsilist tegevust tehes. Kokku tegin sõite 10 ning iga sõidu vahepeal vahetasime paati (kaks korda olime paadita st. tripsus ja ootasime); lõpptulemusena saime M klassi purjekates II koha (koos uhkete medalitega) ning korralikult naerda. Omaette vaatamisväärsus oli suur kahekordse parvega "emalaev" ORGIA, kus paiknesid kohtunikud ning sai paate vahetada (ja vette hüpata ja õlut külmas hoida jms).

Tegin endale mõned aastad tagasi isegi paadikapteni load, kuid vahepealse praktikaga olid lood nadid ning pidin alustama valgelt lehelt ja paadi madalaimalt hierarhiaastmelt - jungana. Oli vahelduseks olla hea kusagil meeskonnas toiduahelas kõige viimasemal kohal ning on suur rõõm tõdeda, et kõik maailma tarkused ei olegi mu peasse jõudnud ning õppida on veel väga palju. Nagu Johari akna tundmatu ala vähendamine. Et käsklused paremini meelde jääks koostasime meeskonnaga tegevuste/laeva osada jaoks eraldi terminid:

soodi ots - nöörijupp
jöllari ulos - trapets välja!
lasso - kui on vaja trapetsis olles soodiotsaga pea kohal publikule vehkida
pervertti - svert

Kustumatu mulje jättis üks laul mida Richard Murutas koos kohaliku pianiinomehega kirglikult esitas (autorit kahjuks ei tea). Ma ei suuda vist kunagi enam ühtegi tšellomängijat vist tõsiselt vaadata.

Ma tahan tungida su ellu
ja mitte nagu impotent
Ma tahan olla sinu tšello
...su mänguriist su instrument
mu koht su kahe põlve vahel
on ideaalne voolusäng
kus istudeski koos meil kahel
sobib nii hästi kokkumäng

Su poogen hõõrub minu keeli
mu kaelal väriseb su pihk
On haarand nüüd ka sinu meeli
fantastiline mängukihk
ei vaja enam üles kütmist
me sinu kunsti tões ja väes
ja üha kiirenevas rütmis ma aina
oigan sinu käes

Me mängutempo varieerub
nii kaua kui mu laureaat
finaali jõudes kulmineerub
orgastiline öösonaat.
on jälle äratanud ellu
mind sinu kunsti keel ja meel
ma tahan olla sinu tšello
ja selleks jääda ikka veel!

* * *

Kalasaakidest: 2 haugi ahvenavobleriga (suurim 45 cm), 2 ahvenat pöörleva musta landiga, 2 särge ussiga Vigalast, 11 viidikat Võrtsust ja 1 jõeforell Pirita jõest ahvenavobleriga kohast kus iga päev sajad kalamehed üle käivad.

* * *

Panin magistritöö ja selle lühikokkuvõtte internetti üles, et tulevastele põlvedele ka imetlemiseks/kritiseerimiseks jääks
Lühikokkuvõte tulemustest: http://scr.bi/ku4HJa
Töö ise: http://scr.bi/mwtoz1

Magister ja vanaisa

2011-06-12T11:31:00.000-07:00

Magistritöö kirjutamine neelas viimase kahe kuu jooksul tohutult energiat, viimased kodutööd said tehtud üle noatera ning kartsin tõsiselt kuni viimase hetkeni, et pingutus ei kanna vilja ning pean järgmisel talvel uuesti proovima. Enesemotiveerimiseks/sildade põletamiseks maksin juba semestri alguses ära viimase semestri õppemaksu - st. mittekaitsmie korral oleksin pidanud veelkord ühe sellise summa välja käima. Tõstsin ka enda jaoks panuseid, lubades küsimustiku täitnud 111'e ettevõttele (kelle osalema saamiseks nägin kurja vaeva) saata kompaktse kokkuvõtte tulemustest - ei oleks mingil juhul soovinud saata vastust a'la "tulemused olid sellised, kuid kahjuks pean tehtud töö uuesti esitama kuna see sai ebarahuldava hinde". Kõige hullem reality-check tuli komisjoni poolt eelkaitsmisel: "potentsiaal väga heaks tööks, kuid kas kahe nädalaga? Praeguse seisuga see töö läbi ei saa." Siis tundus, et ainult ime suudaks mu tööd päästa.

Õppepuhkusena välja võetud puhkusest ja vabast ajast ei piisanud - pidin võtma appi öötunnid ning viimased 3 nädalat tervisega mängima. Rohke energiajoogi ja üliinimlike pingutuste tulemusena jõudsin töö õigeks ajaks valmis ning sekundi täpsusega tähtajaks esitada (osakonnas hakati juba ust sulgema ja sain jala ukse vahele lükata). Seda enam valdas mind üllatusega seotud kergendus- ja rõõmutunne, kui komisjon sooritust hindele "A" hindas. Suutsin küsimustele rahuldavad vastused anda ning retsensent tõstis enne kaitsmiskõnet antud hinnet ühe palli võrra. Kümnest kaitsjast sai peale minu veel "A" üks vend, kelle töö tunnistati ka kaitsmise parimaks, kuid lohutan enda kasvavat ahnust sellega, et olin üks kahest nominaalajaga kaitsjast (tegelikult läbisin programmi 1,5 aastaga) ja peale meie kahe keegi enam maksimumi ei saanud.

Ilus lõpp ühele eluetapile, 10-aastasele tudengikarjäärile, mille jooksul sai käidud läbi kolm Eesti suurimat ülikooli. Õnnelikuna tunduv algus. Nõustun kindlasti, et formaalne haridus ei ole edu tagav näitaja (Korduma Kippuv retooriline Küsimus) ning õiged tulemused ja kogemused tulevad ikkagi reaalsest tööst. Pean õppima midagi oma vabaneva ajaga tegema; tegevusetus hakkab tõenäoliselt mõne nädala pärast, kui kirjutamisest lõplikult välja puhatud, ennast teravalt tundma anda...

* * *

Peale magistritöö kaitsmisest väljapuhkamist (ja magistriööst väljamagamist) võtsin Camarol katuse maha ning siirdusin koos ema-isa ja Kätuga Võrumaale vanemate pulma-aastapäeva tähistama. Puutusin kokku vanaonuga, kes oma välimuse ja sõbraliku olekuga sooje tundeid tekitas. Eks tal oli ka hea meel, et sugulased meeles pidasid - ootas meid kokkulepitud ajal väravas, kaval naeratus näol.

Samuti aitas vanaonu lahkelt sõbra tiiki importimiseks mõned mikrolinaskid kinni püüda (kokku sain ca 20 min. jooksul ussiga 13 ülipisikest linaskit ja 5 kokre) - "riistadeks" uskumatult suure konksuga õnged, mille pisikesed maimud siiski ahnelt haarasid. Istusime siis kuumal suvepäeval koos sõbraliku samaverd võrumaa taadiga kinnikasvava tiigi kaldal, kommenteerisime iga väljapüütud kalakest ning kuulasin tema elutarkusi ja niisama külajutte. Usun, et umbes selline oleks idüll välja näinud, kui vanaisa ei oleks mõned aastad enne minu sündi järve ära uppunud - usun, et oleksin temalt palju põnevat teada saanud (saime isaga alles nüüd teada ühe huvitava fakti, mida perekond oli kiivalt kättemaksu kartuses varjanud - Vaino oli sõdinud Teise Maailmasõja ajal ca 17-aastase noorukina sakslaste jalaväes ning peale rindejoone liikumist Eestist välja koju tagasi põgenenud. Teda oleks saladuse ilmsikstulemise korral oodanud Siber või lihtsalt mahalaskmine).

Vaadates oma lähimat ja vanimat elusolevat meessoost sugulast tekkis selline tore tunne, et vana mees võiks päris mõnus olla. Oled selline sõbralik vanamees, kes oskab huvitavat juttu ajada, aeg-ajalt nalja (ja veidi ka napsu) visata, pajatab aeg-ajalt lastelastele oma seiklustest (mis kindlasti korduvad) ning tegeleb oma väikeste vanamoodsate hobidega. Tore, kui on keegi vanem ja elukogenum sõbralik sugulane, kellega maailma asjadest rääkida.

I doesn't matter how you start, it's how you finish!

2011-06-05T11:01:00.000-07:00

Selle lause autoriks on USA motivatsioonikoolitaja Roger Seip, kelle CD meie raamatumüügisuve jooksul kõige lemmikum esineja oli. Ütlesime seda lauset toanaabri Remyga kordamööda üksteisele ülientusiastlikult ja veenvalt nii mõnigi kord hommikulauas, püüdes seda teha võimalikult Rogeri moodi esitada.

Võistlus Adrenaliiniöö, kus ühe öö jooksul peab 4 liikmeline meeskond läbima ca 60 km ratastel ja joostes, tõestas, et see ütlus töötab. Kuigi märkisime juba teise punkti kaardile kiiruga ja valesti, nii et pidime kohe alguses 12 kilomeetrit (!) lisaks jooksma, võtsime end ülejäänud rajal kokku ja lõpetasime suurepärase II tulemusega. Iroonia oli selles, et möödusime punkti tõelisest asukohast ning ei läinud kontrollima, miks korraldajate auto poole tee peal võiks olla.

Igaljuhul oli motivatsioon peale möödapanekut väga maas, olime peaaegu viimaseks jäänud ja tõenäoliselt mõtles igaüks oma peas korra ka poolelijätmise peale. Õnneks oli meeskond väga hea suhtumisega - seda suurendas tõenäoliselt asjaolu, et üks naisliige oli maratonijooksja ning teine tuli just mäestikulaagrist triatlonitreeningult - ning tase oli seega ühtlasem ja ausalt öeldes kaldudes tegelikult ikka vähemsportlikumate meeste vastu. Seega ei tulnud poolelijärgmine kõne allagi ning kõikide punktide asukohad kontrolliti ikka mitu korda üle. Kui jätkata eesmärkide poole algsetest tagasilöökidest hoolimata, siis oled juba paljalt selle pärast võidumees. Inimene, kes ignoreerib loodusseadusi, mille järgi vähesed julgevad peale esmast ebaõnnestumist uuesti üritada, võib kõigest hoolimata võib mõnikord isegi võita.

Vaadates seda ütlust kogu elu mõttes, võiks öelda, et finišijooneks oleks kas surm või töövõimetuse kaotamine. Nii, et isegi pensionipõlves tuleb tõmmelda!

Kuna Roger Seip'i motivatsioonline jutt oli suunatud alustavatele ukselt-uksele müügimeestele, kellel on alguses palju väljakutseid ning ei pruugi seetõttu eriti vaimustunult uutele ustele koputada, siis lisas ta vahetult selle lõppu lause "Action cures fear!".

Normaalrežiim?

2011-05-29T02:43:00.000-07:00

Kui olla pikka aega mõne suurema eesmärgi nimel pingutanud, siis on normaalrežiimile tagasiminek keerulisem. Magad paar päeva 14-15 tundi ja siis hakkab tekkima energia ülejääk.

Nagu ütles sõber: "Peab õppima elama, mitte ainult töötama ja õppima." Aga sinna on veel aega ja miski ei ole kindel. 184 lk magistritöö tuleb ka ära kaitsta ning kuuldavasti on selle kohta palju vastakaid arvamusi...

* * *

Magistritöö kirjutamise kõrvalt jõudsin siiski paar korda ka vee ääres patareisid laadimas käia. Peipsilt Martidega 5 ahvenat; Hiiumaalt Lauriga 13 särge, Piritalt 4 haugi ning üks jõeforell. Viimane oli küll mõõdus, kuid leidis tee tagasi vabadusse - paari aasta pärast tahaks sealt kiloseid välja tõmmata.

Valgel paberil

2011-03-17T13:02:00.000-07:00

Enne magistritöö päästmise kallale asumist pidin kuidagi end lõdvaks laskma ning töörütmist väljuma. Avalduste osas püstitasime sellel aastal uue rekordi (eelmisel aastal 137, sellel aastal 172), kuid selle nimel töötasin viimased kolm nädalat ka nädalavahetustel ja õhtutel. Tuleb tunnistada, et värbamine on põnev ning kõrged ideaalid innustavad endast maksimumi andma, kuid kusagilt tuleb piir, eriti just vanematele inimestele. Seepärast otsustasin üksi Peipsil ära käia.

Kui tavaliselt olen loodusest tulles kergelt väsinud , siis Peipsi jäält tagasitulles on peas alati imelik selgus, lihastes kerge mõnus surin ning selline jõuline tunne, et hakkaks kohe suuri asju tegema. Lärmakas kontor, telefonikõned, pikad tööpäevad ning järsku on kõik valge ja haudvaikne - kuuled ainult kevadpäikese käes pragisevat jääd ning vaatad ühe silmaga õnge. Ma ei oska täpselt seletada miks see nii hästi mõjub. Valge värv sümboliseerib puhtust ja uuestisündi. Valged jääväljad meenutavad nagu valget paberit, mis ootab heade ideede kirjapanemist (mitte ruudulist ega joonelist, sest need juba suunavad) ning Sina oledki ise see idee kes seal paberi peal kõnnib.

Kohtusin ka kahe Rakverest pärit naljahambaga, kes saagita jäänuna hordidena jääl olevaid lätlasi ning halba kalailma kirusid (kuigi kohalik kalatakse saanimees sai tunni aja jooksul samast kohast poolekilose ahvena ning kilose lutsu). Mõtlesime koos ühe aprillinalja välja. Halva kalailmaga vaatavad kalamehed (ning eriti kalamehed Lätist) kullipilgul ringi - "kala" asukohta näeb kaugemal tamiili lappavate tegelaste järgi ning kui selliseid harjutusi palju tehakse siis jookseb pool järve mehe ümbrusesse kokku ning üsna sageli hirmutab kalaparve minema. Kui 1. aprillil jääle lähen, siis lähen kuskile kaugele kaugele ning hakkan usinasti intervallidega käteringe tegema - ning kui puruväsinud ja keel vestil lätakad kohale jõuavad, siis ütlen neile "Aprils!"

Paljud käisid pragudest ja pahaendelisest praginast hoolimata jääl autodega. Kotti leidis tee 5 ahvenat ning 1 särg - kõik korralikud pannikalad.

Makra ja töö

2011-03-05T03:48:00.000-08:00

Mõtlesin, et peaks lausa eraldi blogi tegema sellest, milliseid sekeldusi mul selle lilla autoga on. Enne läheb issanda päike looja kui kõik Makra pisivead jõuan üles lugeda. Kirjutan mõnedest tõsisematest veidi allpool.

* Talvel Makra harilikult omal jõul ei käivitu - ta vajab lisasärtsu. Isegi uue aku suudab ta külmadel talveöödel kuidagi mõne tunniga "tühjaks imeda". Abivahendina kasutan teist akut millelt iga kord käivitamisel krokodillidega särtsu annan. Kätu organiseeris sellele neoonrohelise sangadega koti kuna pean seda igale poole kaasa vedama, et külmakraadid ka teda ei mõjutaks. Mõnus treening on seda viiendalt korruselt üles-alla vedada - kaalub nagu sangpomm.

* Makral on ka talvised naelkummid. Kuna selliseid rehve (kummitöökoja meeste sõnul) enam ei toodeta, siis saan kasutada ainult kasutatud versioone. 4 rehvi peale on vist 3 naela alles jäänud ning jää peal liigub auto jõnksutades edasi. Üllatav on aga see, et teelpüsimine on tal sellest hoolimata enam kui rahuldav.

* Kui Makra ostsin, siis sain kaasa uhke paneeli. Kui müügi teostamise hetkel see ei töötanud, siis koputas peremees seda õrnalt rusikaga ning nagu tellitult hakkas seal tulema slaavikeelset muusikat. Tagantjärgi kahtlustan et tal oli pudeli viina eest sokutatud Filipp Kirkorovi häälega tegelane pakiruumi kellele väike koksatus tähendas käsku laulma hakata. Pärast ostmist ei ole ma suutnud sealt enam piuksugi välja meelitada ning praeguseks olen autosse vedanud väga vana patareidega ja sangaga raadio, mida hoian auto istme all.

* Detsembris oli Makral tähtis päev - iga-aastane tehnoülevaatus! Selleks päevaks tõmbasin auto seest tolmuimejaga puhtaks ning vaatasin, et kõik asjad enam-vähem töötaksid. Elukaaslase üliagar isa värvis hõbedase aerosooliga koguni ilukilbid üle. Esimese korraga läbi ikka ei saanud - ülevaata torkas sõrme altpoolt põrandas olevast roosteaugust läbi, liigutas seda, vaatas kordamööda mind ja sõrme ning ütles, et perekond Flinstonesi automobiiliga Eestis sõita ei tohi.

* Eriti külmadel ilmadel jäätus autolukk lootusetult kinni - siis pidin sissesaamiseks tegema lahti pakiruumi luugi, sealt tagumise ukse avamiseks sisse upitama ja lõpuks avama tagumise ukse kaudu esimese ukse.

* Auto müügikuulutused oli kiri "kaasas immobiliseeriv kaasaegne turvasüsteem". Sain kaasa ühe puldi, mille nuppe vajutades mitte midagi autos ei muutunud. Sõitsin nii aasta aega kuni ükskord läks immobiliser täiesti lambist peale ning autol enam süüde sisse ei läinud. Alarmi ainult venekeelne instruktsioon oli trükitud trükimasinal (!) ning firma nimi Bestok-S OÜ ei tulnud välja mitte ühestki andmebaasist ei Eestis ega välismaal. Instruktsioon soovitas immobiliseri mahavõtmiseks vajutada ühte nuppu järjest 14 korda lühidalt ning kaks korda pikalt. Arvake ära kas see aitas? Pärnus võttis üks tööline selle 500 krooni eest suurte jõupingutustega maha ning lubas hiljem helistada ja öelda kuhu sularaha tuua. Ma pole sellest vennast siiamaani midagi kuulnud, aga kui näen siis maksan heameelega ära.

* Ostes olid autol kaasas ka plastikult ilukilbid, mis olid rataste külge nöörijuppidega kinnitatud. Ükskord järsemalt valgusfoori taga pidurdades jätkasid kaks neist inertsist suurel kiirusel edasi veeremist nagu allatulistatud UFO taldrikud ning ehmatasid korralikult vöötrada ületavaid jalakäijaid. Ei julgenud neile järgi minna ning praegu saan ilma hakkama.

Makra on oma hinna juba mitmekordselt tagasi teeninud ning iga aasta mõtlen, et see on tema viimane hooaeg. Tal on mitmeid koomilisi pisivigasid, mille kõrvaldamine samas tükki küljest ära ei võta ning tema põhifunktsioon, viia mind punktist A punkti B, on täidetud - seega loobumiseks põhjust nagu ei oleks. Autoga kaasnev huumor kaalub üles mõnest uuemast automargist saadava egolaksu ning ka muu perekond suhtub temasse soojalt. Kui näen kuidas sõbrad uuemate autode rikkiläinud autoelektroonika või kere pisidefektide parandamise eest hingehinda maksavad, siis paneb küll kergendatult ohkama. Avan aga rõõmsalt järjekordselt pakiruumi ja püüan tagumise ukse nuppu lahti saada.

Mida teha kui Makra süda ükskord seiskub? Kuna autost on saanud legend, siis oleks ebaaus seda lihtsalt romulasse saata. Üks mõte on tema temast välikemmerg Vigalasse kus neli inimest saavad korraga sees istuda. Seda on ka väga lihtne vajadusel teisaldada - lükkad lihtsalt mõnda teise krundi nurka või koguni otse peenra peale. Teine variant on lükata ta jõe äärde, ehitada sisse ahi ning halva ilmaga saab sealt aknast põhjaõnge kellukest passida.

* * *

Üks väga väljakutsuv periood on jõudmas lõpusirgele ning kaks nädalat kestnud 12 päevased töötunnid (ja nädalavahetused) annavad vaikselt tunda - arvasin pikka aega väga ekslikult, et töötamine mittetulundussektoris on laisklemine ning hoidsin end sellest vist ka seepärast vaistlikult eemale. Tegelikult on olukord vastupidine - tunne, et minu tegevusest sõltub tegelikult niivõrd paljude inimeste saatus, muudab tegevuse väga tähendusrikkaks. Iga minut on väärtuslik, sest see võib anda uusi häid võimalusi järjest rohkematele noortele inimestele ning nii Eesti kui maailm võib olla tänu sellele palju teistsugusem. Ja saan sellesse oma panuse anda.

Aju loov pool soovib end korra lõdvaks lasta ning lihtsalt kirjutada.

Sünnipäeva õnnesoovide statistika / Makra armastus

2011-02-26T09:25:00.000-08:00

Kolmas aasta järjest teen sünnipäeva õnnesoovide statistikat. Siin see on:

Facebooki Wall 170
Telefoni teel 11
SMS 11
Kiri Facebooki 7
Skype 6
Orkut 3
Näost näkku 2

On inimesi, kellel aastaarvud ja numbrid tabelis silmad särama ajavad ning graafikuid looma sunnib. Tegin siis kolme aasta peale õnnesoovide statistika, mis näitab seda millest kõik juba aru on saanud - Facebook ruulib ja Orkut on välja suremas.

* * *

Ümber ega üle ei saa seiklustest oma lilla Nissan Micraga, mis talvel ei taha mõnikord käivituda. Peale auto ostmist kui kuulutasin välja auto nimekonkursi, põristas oma mootorrattal auto juurde Jesse (http://www.rate.ee/users/jesse11) ning kleepis sinna permamentsete tähtedega peale sõna MAKRA. Seega oli auto nime saatus otsustatud ning kuigi suust on lipsanud nii mõnigi alternatiiv ("Pärdik," "Kämbu," "Pabul") on ta ikka tuntud Makra nime all.

Auto omapärane välimus on tõmmanud palju tähelepanu - on olnud juhtumeid, kus valgusfoori taga seistes hüppab kõrvalautost välja tüüp, kes Makra ette jookseb ning sellest moblaga pilti teeb. Paar korda olen enda lõbuks tuusade sportautode kõrval pedaali tallanud ning mõni on isegi provokatsioonile allunud ja võidu sõitnud. Üks slaavi päritolu noormees jäi aga sealjuures jänni kuna pani vist 3. käigu asemel uuesti esimese... Järgmise valgusfoori taga kohtudes tundus ta sellest väga raevus olevat ning tibi tema kõrval naeris südamist. Selle autoga on palju lugusid ja kirjutan autost pikemalt järgmisel korral.

Makra on tubli ning tundub, et ta ise ei taha oma peremeest hätta jätta. Kuigi eelmise aasta talvel jäin iga jumala esmaspäev kooli ühte kindlasse loengusse hiljaks kuna ta külma ei kannatanud, tekitab selle lilla metallitüki nägemine südames sooja tunde ning toob tahtmatult suule muige. Auto, mis mõnikord tõrgub ja mõnikord positiivselt üllatab, kuid alati naerma ajab on ju omaette väärtus maailmas, kus kõik liigub korrastatuse poole? Armastus on üks kummaline asi.

Samas ei jõua praegu ära oodata millal jõuab kätte aprill, soojad ilmad ning Camaro kapotilt tolmu saan maha puhuda... ning enne seda magistritöö valmis.

Arvutimängud

2011-01-20T13:57:00.000-08:00

Olen viimased aastad vaadanud igatsusega arvutimängude trailereid Youtubest. Lubasin endale mõned aastad tagasi, et ei lae oma arvutisse alla mitte ühtegi arvutimängu kuni ülikoolidega asjad korras ei ole. Ainult mõnikord külla sattudes ja kui pererahval midagi selle vastu ei ole siis mängin mõni tund. Viimane kord lasin end veedelda 3D action mängust nimega "Battlefield"

Kui kunagi aega saan, siis tahan kirjutada rollimängu ja 3D action-seikluse Teise Maailmasõja keerises olevatest eesti noortest kes peavad lahinguväljal pooli valima. Aeg-ajalt saavad nad seda teha, kuid mõnikord viib "vale valik" surnud lõpuni. Mängu alguses peab noor valima kas põgeneb venelaste tulekul metsa, laseb end Punasesse Armeesse mobiliseerida, liitub soomlastega Talvesõjas või asub sakslaste poolele. Järgnevad karmid lahingud ning võitlus ellujäämise nimel, kus peab lisaks lahingvaprusele arvestama ka nälja, külma jm. teguritega. Eriti põnevaks kisuks mäng lõpus, kus sõdur saab Alfons Rebase jälgedes Saksamaale taanduda, paadiga üle mere Rootsi põgeneda, vangilaagrist põgeneda või kohalikke hävituspataljonlaste vastu aidata.

Praegu on aga veel vara hõistada kuna magistritöö ning viimane aine Tartu Ülikoolis ei luba ennast vabalt tunda.

Peisil sai Martidega ka sellel aastal käidud - 7 ahvenat ja 6 särge leidis tee pannile.

Euro / KKK 2011

2011-01-02T01:05:00.000-08:00

NY Times kirjutab: "Guess what? The funniest thing happened in Europe on Thursday. A new country joined (yes, joined) the euro zone."

Uus aasta algas pisikese uhkustundega hinges - Euro kasutuselevõtuga on Eestil olemas põhimõtteliselt kõik sümbolid mis meid Euroopaga ühendavad ning seega ka Venemaa haardest eemale viivad. Aastavahetusel soovisin leida diskussioonivõimaluse mõne vene turistiga, kuid ebaõnnestunult - esimese seltskonnaga kiskus jutt kohe naiste peale ning teine härrasmees esitas möödujatele venekeelseid viktoriiniküsimusi "kas teate kumb on Venemaa president - Putin või Medvedev?" ja ise rääkida ei soovinud.

Nüüd peame ainult elukvaliteedi osas järgi jõudma, majanduse üles upitama ja pudrumäed paistavad!

* * *

KKK 2010. Naljakas, kuivõrd palju samasuguseid küsimusi võidakse üksteisest sõltumatult küsida - tundub, et oleme kõik ikka niivõrd sarnase mõtlemisloogikaga. Kahele esimesele küsimusele suudan vastuse loodetavasti õige pea anda; kolmas tundub olevat hobina mis jääb.

Selle aasta kalapüügistatistika siis järgmine (arvestatud ka tagasilastud loomad):

34 haugi, 29 ahvenat, 27 ogalikku, 20 kiiska, 18 särge, 12 roosärge, 9 säinast, 6 jõeforelli, 4 viidikat, 2 turba, 1 turb, tippviidikas ja siig. Kokku 174 kala.

Linnamehelikud kummikud ja Miinikoer

2010-12-11T03:31:00.000-08:00

Otsustasin vabaneda valehäbist ning hakata käima kummikutega tööl - kaua sa ikka kingadega üle lumehangede hüppad ning pärast märgades sokkides jalad radikate vahele surud? Linnas näeb neid hipilike tüdrukute (tõen EKA tudengite) jalas, kuid valgekraega kummikuid kandvat meest ei ole Tallinna tänavatel veel mulle vastu kõndinud - need seostuvad vist pigem maatööd tegeva mehega. Korralikult riides mees, kellel jalas pika säärega kummijalanõud ei sobi vist linnameheliku imagoga kokku?

See-eest Inglismaal olid(ja on) nad meeste hulgas väga populaarsed (moekunstnikuhakatise Olga Rattik'u aritkkel) - kummikud ja mantel tekitavad sellise mõnusa Briti aristrokraatliku jahimehe tunde. Ainult veel piip suunurka ja hagijas kõrvale! Julgustust saanuna otsisin poest pikka aega elegantseid meestekummareid kuid midagi erilist ei leidnud ning lõpuks leppisin 40.- rohelise paariga Kristiine keskusest.

Tänaval ja avalikes kohtades vaadatakse väga kummaliselt järgi, nooremad sosistavad kohvikus, sõbrad kiidavad et hea valik ning ühe reklaamibüroo inimene meelitas mind koguni "trendsetteri" nimega. Tunnen end meelitatuna, kuid eneseuhkus põleb ikka kõige heledama leegiga kui mitte võtta vaevaks välja uurida kuidas teistele paistad.

PEDA kohvikusse tuli halbade ilmadega iga hommik üks tibukollase kombenisiooniga ca 40-aastane mees, kes tähtsa näoga üksi ühe tassi kohvi jõi ning siis kuskile edasi asjatama läks. Ja meie, noored psühholoogiatudengid, leidsime selle hirmus naljaka olevat - tegime tema istumisstiili ning ringivaatavat pilku järgi. Sain temast inspiratsiooni Tartu Tudengipäevade peokostüümiks - ostsime endale sõpradega kõik (võimalikult tobedates värvides) retro-suusakostüümid ning võtsime need seljas osa pea kõikides tudengipäevade üritustest. Saime ise naerda ning ka linnarahval oli lõbu laialt. Kuid muuhulgas ei jäänud mulle märkamatuks kuivõrd mugav on liikuda ringi kombenisioonis mis on suhteliselt soe, ilmastikukindel, mille määrdumisest ei ole kahju ning mille juures oht midagi peohoos ära kaotada/maha unustada on minimaalne.

Mugavus oli enne moodi, kuid miks ei võiks mugavus tulla moodi oma sotsiaalse staatuse näitamise asemel?

Nii et mündil on teine külg ja loodan, et nooremad mind sama iroonilise pilguga ei vaata kui "härrat tibukollases" ning tudengipäevadel "kummikutega debiilikut" matkima ei hakka! Julguse kasvades võiks aga võtta ette uue sotsiaalse katsetamise projekti - elegantse kombenesiooni väljatöötamise, mille väljas liikudes ülikonna peale tõmbad ning kohale jõudes ära võtad. Kaua sa ikka poripritsmetega ülikonnaga ringi liigud?

* * *

Tartu eksamisessioonil aitas öömajaga välja hea sõber ja kamraad, Erna võitja ja Maxima supermodell Kevo, kellel on kodus chiaua nimega Mexi. Koerakese eest hoolitsetakse väärikalt - tal on isegi oma garderoob, milles üks tuntuimaid esemeid on jopeke kirjaga "Led Hunter", maakeeli "Miinijahtija". Lisaks miinide otsimisele tegeleb ta ka nende panemisega - astusin ühe ta miinikese laiaks, mis pruuni jalamati taustal oli peaaegu nähtamatu. Üldistavaks nimeks võiks olla siis "Miinikoer (Miinikoerteks kutsuti kaitseväes neid mehi kes avaldasid rännakul suurt soovi kolonni eesjulgestuses liikuda eesmärgiga salaja vahepeal suitsu teha).

Aga parim ja aegumatu relv vaenlasega toimetulekuks on teise põne ettekeeramise meetod. Otsustasin Mexiga sõbraks saada ning pragamise asemel hoopis tema liivakasti jõuluvärvidesse ära ehtida! Miine ta enam ei pannud, kuid ülevoolavast tänutundest kippus ta mind öösiti liiga palju musitama nii et ei suutnud end üheks oluliseks eksamiks välja puhata.

"Häid jõule, Mexi!"

Väliseestlasest füsioterapeut Jaap'i seiklused Tartus Maasika klubis

2010-12-04T00:05:00.000-08:00

Mõni aeg tagasi ühel laupäevasel õhtul astus ühe ööklubi uksest sisse salapärane hästi riietatud võõras. Ta rääkis meeldiva aktsiendiga eesti keelt, naeratas keskmisest rohkem ning baarileti äärde jõudnuna tellis uhke nimega kokteili. Jaap, kelle vanemad olid Belgia väliseestlased ja kes ise töötab füsioterapeudina, oli sattunud esimest korda Eestisse ning otsustas oma vanavanemate sünnilinnas meeldiva õhtupooliku veeta ning oma eesti keelt praktiseerida. Vabameelse ja pealehakkaja suhtlejana ei olnud tal raske eristuda teistest klubi meestest ning kui klubi uksi sulgema hakati, siis lahkus ta koos nägusa daamiga ja suundus hotelli poole.

Läbi aastate on minuni jõudnud uskumatud lood rollimängudest ning enese esitlemisi kellegi teisena. Ei ole vaja omale võltsprofiile internetis teha ega pilte tuunida, sest reaalne elu pakub palju põnevamaid võimalusi kui ainult pealehakkamist leidub. Mis võiks olla selle tegevuse peamine eesmärk - loomulikult uute naistuttavate leidmine!

Üks guru nõustus hiljuti oma kogemusi sellel teemal jagama, rääkis oma edulugudest ja sellest kuidas oma strateegiat üles ehitada. Tuleb mõelda sihtgrupi vajadustele, luua usutav profiil "unistuste kaaslasest" jäädes reaalsuse piiridesse, õppida ära mõned faktid ja julgelt peale lennata! Jaapi profiil ühendas endas välismaist eksootilisust ning edu hõngu, kuid tema eesti päritolu tekitas turvatunnet - eesti mees kes käitub nagu välismaa džentelmen võib tunduda Eesti ööklubi naiskülastajatele unistuste paketina. Oluline on hoida kindlat joont, näida siirana ning mitte lasta oma profiilil murendada. Ja olla püsiv - isegi Jaap ei olevat suutnud oma esimesele ohvrile muljet avaldada ning tema väliseesti hävituslendurist ja tuulegeneraatori insenerist kamraadid jäid üldse kuivale.

Aga tänapäeva naised ei ole abitud ega passiivsed ja mõned neist asuvad ka ise rünnakule kasutades ära hoopis noormehi. Üks kaua välismaal elanud tuttav tüdruk on õppinud inglise keelt perfektselt rääkima ning pöördub pidutsemiskohas aeg-ajalt mõne ohvri poole mõne abitult naiivse küsimusega mida ainult turist oskaks küsida. Tüdruku välimusele lisandub noormehe silmis kohe eksootilisuse maik ning mõni aktiivsem mõtleb kohe patustamise plusside peale inglannaga - homme on ta ju ära läinud ja mingeid kohutusi/jälge järele ei jää? Hea lugu ka mida sõpradele rääkida. Olles "mitte-eestlasena" sattunud eestlaste seltskonda saab ta aga aimu millise mehega tegelikult tegemist on - näiteks kui noormees uhkustab tüdruku kuuldes sõpradele eesti keeles samal ajal, et läheb välismaa naisega nagistama. Eriti hea on siis pilli lõhkiajamiseks veel rumalat mängita ja küsida: "Why are you laughing, guys? What are you talking about?"

Nii et kui mõnele naisele tundub, et temaga klubis rääkima tulnud inimese profiil tundub kuidagi liiga täiuslik siis võib olla tegemist Jaap'i reinkarnatsiooniga ja loodan, et ta onvalmistanud ette mõned keerulised erialased küsimused füsioteraapia teemadel. Ja soovitus meestele - jää alati džentelmeniks ükskõik kui suur kiusatus ennast üles upitada on...

ETJ2007 "Fantastiline nelik"

2010-11-22T10:13:00.000-08:00

Nagu PEDAs oli üks legendaarne teaduskond, on Tartu Ülikoolis üks kaugõppurite hulgas legendaarne eriala nimega "Ettevõtlus ja tehnoloogia juhtimine." Kord kuus neljapäevast reedeni toimuvad koolipäevad ning ülejäänud aeg möödub kodutööde tähe all.

Paar sõpra olid selle enne läbinud ning kiitsid lisaks edumeelsete inimeste seltskonnale ja lahedatele pidudele ka tõsiselt head õppekava. Loengud loenguteks, kuid põhiline väärtus on sellel mis toimub kohvipausidel - ettevõtjad jagavad oma sõjalugusid ning vähem ettevõtlikumad kuulavad kõrvad kikkis kuidas asjad tegelikus elus on. Kodutööd on väga praktilised ning neist olevat nii mõnigi tegus ettevõte välja kasvanud. Grupitunne olevat varem olnud nii võimas, et rahvas saabus Tartusse mitu päeva varem ning sisustab aega mitmesugustes lõbustusasutustes. Kogu pakett pidi olema nii ahvatlev, et leidub inimesi, kes keelduvad ülikooli lõpetamast. Üks selline seltskond külastas Oeconomicumi - loengutesse nad ei jõudnud kuid ooteruumis tegid küll aega parajaks.

Olin esimesel poolaastal akadeemilisel ning nägin seepärast alles nüüd esimest korda "fantastilist nelikut" - nelja 2007. aastal sisse astunud magistranti (ETJ2007). Nad saabusid meie tagasihoidlikule saunapeole, organiseerisid kõik teise ja esimese aasta õppurid ringi istuma ning korraldasid uue rebaste tutvumisõhtu (rebaste peo korraldasime eelmisel nädalal), justkui väejuhid vastvärvatud armee isikkoosseisu üle vaatamas.

Üks neliku liige (kes oli kuldajal Tsink-Plekk-Pange baaridaamiga semminud) ütles prohvetlikud sõnad: "Mehed, õhtu, millal te siin olles pidu ei pane, on õppemaksu raiskamine! Kontaktid on kõige väärtuslikum asi, mis te siit saate!"

Meie grupp (ETJ 2009) on rahulikum, kuna eelmisel aastal olid nädalavahetused eraldi ning vanemate kultuur ei jõudnud meid "nakatada." Kohvikutädilt kuulsin, et seesama vanem lend ostis tal omal ajal iga päev kogu õlle- ja siidrivaru ära ning küsis, kas meil on oma joogid kaasas, et me kordagi alkoholi ei ostnud?

Nooremate aktiivgrupp võttis eeskujudest täiega tuld - neliku liider oskas paari lausega neid sütitada. Detsembrisessiooniks pandi paika jõulupeo aeg, valiti välja jõuluvana, Sneguurotškad (neist üks tüdruk ning teine 2 m pikk noormees, kes seda ise veel ei tea), pandi kinni saun väljaspool Tartut, telliti ühe-otsa buss põgenemist vältimiseks, mõeldi välja ports joogimänge ning kuna järgmisel päev on eksam, siis lepiti osakonnas kokku, et õppejõud tuleb hommikul peoruumidesse "lahinguväljale" eksamit vastu võtma. Ja talvel tuleb kursapulm!

Võiks olla lõputu kodutee...

2010-10-27T12:34:00.000-07:00

See Koit Toome hitt on saanud endale uue tähenduse. Sulgeda tööl läptop, kõndida koju ning läptop sealsamas uuesti õppimise eesmärgil avada. Ning kodutee ongi tegelikult puhkehetk, sest samal ajal puhatakse välja teiseks tööpäevaks mis kodus ees ootab. Olen viimased 4 aastat töötanud ja selle kõrvalt (mõnedel aegadel isegi kahes) ülikoolis käinud.

Pinge on kogu aeg üleval ning oled sellega nii ära harjunud, et tundub, et mitte keegi või mitte midagi ei suuda tekitada mingit võimsamat emotsiooni. Kui mingi pomm ligidal lõhkeks ning näiteks käest ilma oled, siis tekiks pigem imestav kui ehmatav emotsioon: "Näe, jäin ilma." Isegi vist kõrvu ei paneks kinni. Tõsine emotsioonitu lihatükk, keda mitte miski rivist välja ei löö; vähemalt mitte piisavalt tugevalt.

Mitmete asjade korraga tegemine, eriti kui tegevused veel omakorda allapoole hargnevad, on väga arendav, kuid mõnikord kurnav. Pähe tekib lüliti, mida ühe teema pealt teisele suunad.

Mida toob tulevik? Lapsed on toredad, kuid kui nende jaoks aega ei ole, on neid siis mõtet üldse teha?

Karusselli alguses fantaseerisin naiivselt: "Mõtle kui äge, kui kunagi peale tööd lähed koju ja teed mida tahad. Ei pea midagi kirjutama, organiseerima, teise töökoha asju ajama..." Sõber vastas, et kui see "kunagi" lõpus käes on, siis hakkad peale tööd koristama, autot ja maja remontima, süüa tegema, laste kodutöösid parandama jne. Ja oled õhtul ikka sama väsinud või enamgi.

Nii et pääsu ei ole, ja kui tahad Eestis hakkama saada, siis ei tohi maha jääda!

* * *

Sain onupojaga loa püüda Endla Looduskaitsealal, täpsemalt Sinijärvel. 2 haugi - üks punase kummilutiga ning teine neoonrohelise vobleriga

Süsteemi poolt

2010-09-18T10:55:00.000-07:00

Kuidas muuta võimsat ja pikaajalist hierarhilist süsteemi üllaste eesmärkide nimel? Maailm, kus initsiatiivi kardetakse võtta ning oluliseim eesmärk on vastutust enda õlgadelt ära veeretada? Kui vastutus tähendab automaatselt ülejäänute kõrgendatud tähelepanu ja kriitikat ning lihtsam on süüdistada kogu muud maailmat kui ise kätte võtta ja midagi paremini ära teha?

Kui piisavalt palju ja järjekindlalt midagi teha ja kõigisse ning kõike heatahtlikult suhtuda, siis hakkab ka kritiseerijatel mingi hetk tekkima midagi sümpaatialaadset ja võibolla hakkavad isegi abi andma. Hinnaks on see, et nad peavad tundma end Sinu päästjatena ja pead tunnistama nende kõikvõimsust - teed kõike valesti ning nemad aitavad. Aga see ongi vist juhtimise kunst, või nagu ütleb üks tark raamat "Elevandi heitmine."

Teine variant on käega lüüa ning keskenduda järelkasvule - värskele verele, kes on veel rikkumata ning kelle abil saab pikemas perspektiivis positiivset muutust tekitada.

Vana hea Veinikelder koos veinihuumoriga. Ise olin seal aastake tööl täpselt 10 aastat tagasi - tegemist oli mu esimese töökohaga. Viimasel tööpäeval peitsin sinna ühe paberi, nii-öelda oma Veinikeldri logiraamatu, kuhu aeg-ajal sissekandeid teen ja oma kohale tagasi panen. Õnneks ei ole koristaja seda veel üles leidnud.

* * *

Suvelõpu uudised jõgedelt: Vigalast 1 haug (pöörlevaga), Ahjalt 3 haugi ja 1 ahven (ahvenavärvides võnkuvaga); Valgejõelt 1 pisike tagasilastud forell (pöörlev).

Vussis presentatsioon / Aasta räigem loodusfoto vol 2

2010-08-18T13:03:00.000-07:00

Film "The Secret" väidab, et inimene tõmbab ligidale seda, millele ta kõige tihedamini mõtleb. Kui mõelda enamuse ajast vigadele, siis teedki vigu ning kui mõelda pidevalt headele asjadele, siis need hakkavadki Sinuga juhtuma.

Ei saa ära rääkimata jätta lugu ühest kõige enam nässuläinud esitlusest, mida ma kunagi näinud olen. Oleksin pidanud sellest palju varem kirjutama, kuid kartsin, et keegi tunneb end ära ning solvub. Lugu ise on tõestisündinud ning kõik need apsud on ühe kindla inimesega tõesti juhtunud. Kirjutan selle "kuidas teha vussis presentatsiooni" vormis. Dialoogina oleks ta loomulikult veel ägedam, kuid punktidena tuleb mõte paremini välja.

1. Hiline 5 minutit ning kiru kuulmishäirega parklavalvurit kes ei taibanud tõkkepuud piisavalt kiiresti üles tõsta.
2. Anna teada, et hakkad rääkima teemal, milles ise pädev ei ole, kuna inimene kes tegelikult pidi rääkima pidi ootamatult teisi ametikohustusi täitma.
3. Lisa, et ei ole jõudnud esitluseks ette valmistada, kuna pakkumine tuli viimasel hetkel.
4. Õnneks otsisid ja leidsid arvuti kõvakettalt materjale, mis antud teemaga enam-vähem kokku võiksid sobida.
5. Tõmba käega üle näo, vaata seinakella ja ohka kuuldavalt.
6. Hakka projektorit tööle panema; leia, et ei oska seda teha. Pusi sellega umbes 5 minutit ning palu siis kellelgi klassist appi tulla
7. Kui projektor on tööle saadud, sisesta mälupulk, avasta, et oled vale pulga kaasa võtnud ning teata, sellest klassile. Süüdista kolleegi, kes kogemata tema laualt õige pulga koju kaasa võis võtta.
8. Tõmba käega üle näo, vaata seinakella ja ohka kuuldavalt.
9. Ütle, et ei tea mis klassi huvitab ning palu neil mõni temaatiline küsimus küsida.
10. Kui keegi küsib midagi, siis mõtle kaua ning põhjenda miks see küsimus rumal on, teemaga ei haaku ja miks sa sellele vastata ei saa.
10. Vaata kurja pilguga ringi ning kui 2 minuti jooksul enam küsimusi ei tule, siis vaata arvutisse avasta, et mälupulgal ikka on mingi esitlusmaterjal, mis ka veidi teemaga haakuks.
11. Faili avades avasta, et kasutad sellist esitlustarkvara, mis arvutiga ei ühildu.
12. Tõmba käega üle näo, vaata seinakella ja ohka kuuldavalt.
13. Liigu tahvli juurde, võta marker ning küsi, kas keegi klassis oskab äkki sel teemal muljeid vahetada.
14. Kui keegi mingi märkuse teeb, kirjuta see tahvlile ja nooguta kaasa.
15. Lõpeta 10 minutit varem, tuues vabanduseks selle, et riigitöötajad saavad vähem palka, ta ei pidanuks täna üldse siia tulema ning peab oma perekonna juurde minema.

* * *

Aasta räigeim loodusfoto oleks saanud endale teise nominendi. Otsustasime onupojaga tungida Põltsamaa jõe ülemjooksu kõige asustama alale üldse. Sõitsime tee lõppu ning liikusime kaarti ja kompassi kasutades jõekaldani, kus jagasime territooriumi: mina läksin ülesvoolu ja Ermo allavoolu. Kuna ilm tundus ilus olevat ning päike oli kõrgel, siis otsustasime vihmakeebid sinnasamasse jätta ja liikusime eri suundades. Avastasin aga õige pea end jõkke suubuva laia kraavi kaldalt ning pidin selle ületamiseks riided pea kohale võtma ning rinnuli vees vastuvoolu sumama.

(Kvaliteet)aeg möödus ning liikusin üha kaugemale ja kaugemale mööda kallast, kui Kätu Tallinnast helistas ning teatas, et neil on torm. Pidasin seda naiselikult armsaks pabistamiseks kuni sain sama kõne ka onupojalt, kes soovitas kiiremas korras vihmakeepideni jooksma hakata. Telefonikõne ajal tundsin kogu oma kehaga kuidas justkui tume kardin oleks taevast üle tõmmanud ning samal ajal tuul puhuma ning vihma tibutama hakkas. Mõne sekundiga oli muretu suveilm muutunud õudusfilmilikuks...

Hakkasin tagasi sörkima ning mida rohkem vihma kallama hakkas, seda kiiremini jooksin. Kui jõudsin laagripaigani avastasin õudusega, et ületamatu kraav on endiselt samas kohas - õnneks oli onupoeg meie keebid võtnud ja mulle vastu jalutanud. Panin riided kilekotti ning viskasin nad üle kraavi kus Ermo need endale keebi alla pani. Ujusin aadamakostüümis üle jõe ning kuna riideid selga panna ei olnud paduvihmas võimalik, alustasime kohe lidumist auto poole. Loodan, et mõni fotograaf kusagil põõsas positsioonil ei olnud.

Retke tulemus oli 2 haugi ning 1 jõeforell. Eelmisel päeval sain Rumbast 1 viidika ja 1 tippviidika ning Hiielt 1 haugi landiga.

Välk oli kasepuu üsna sileda pinnaga pirdudeks purustanud

Foto kvaliteet ei ole hea, kuid eemal paistab puu, millest väljalöödud killud on esiplaanil - nii võimas oli pikselöök.

Prantsusmaa tippsportlane

2010-08-08T17:43:00.000-07:00

Vabatahtliku töönädala ajaks NY's kolin oma leivakoti peale ehk üsnagi luksuslikust hotellist liikusime ühte kõige rotimasse kohta kus ma kunagi elus viibinud olen - 4 ruutmeetri suuruses toas on ainukeseks mööbliesemeks narivoodi ning ühises "köögis" on ainult kraan munaveega ning mittetöötav ahi. Kui üks Suurbritannia kodanik oma frustratsiooni sel teemal jagas siis hosteli hinna üle mõeldes jõudsime koos järeldusele: "We deserve it!" Teine hea külg on veel - kiusatus päev läbi hotellis passida on olematu.

Suletud silmadega Fortuuna tõmbas oma inimressursside haldamise andmebaasist kaks täiesti erinevat ankeeti ning sattusingi ühte tuppa koos prantslase Anthony'ga. Selle härra soontes voolab ka Kongo verd ning ta on ülihea 400 meetri jooksja. Koguni nii hea, et eelmisel aastal olevat ta kogu Prantsusmaal 18. koht olnud ning mõned aastad tagasi ka 1. Igaljuhul on ta sportlasekarjääri asemel otsustanud juuraõpingute kasuks, milles tal hetkel on pooleli magistrikraadi omandamine.

Anthony tuli USAe kuuks ajaks üksi ringi rändama, et inglise keelt paremini rääkima õppida. Paar aastat tagasi oli tal üsnagi huvitav kogemus Inglismaal töötamisega - kui tööintervjuul öeldi, et neil on teistsugused kliendid ja küsiti: "Are you gay," siis vastas Anthony: "Of coure I'm gay (sai aru, et peab töötama gängsterite paaris ning talt küsiti kas on rõõmus inimene)!" Kui ta Manchesteris oma kohvrid lahti pakkis ja esimest päeva tööle läks, oli üllatus missugune. Talle tehti ka pakkumine hakata laval tantsima, kuid Anthony keeldus. "Arenguvestluse" käigus sai baari juhtkond tema tegelikust suunitlusest teada ning kahe nädala pärast pidi ta lahkuma. Keeli peab oskama, või mis veel tähtsam, osata aru saada millal sa asjadest aru ei saa.

Leidsime kiiresti ühise keele ning otsustasime sõprust linnatuuriga tähistada. Anthony pealekäimisel astusime lõpuks sisse klubisse nimega "BB King." Juba uksel osutas turvamees mu triibulisele triiksärgile, viigipükstele ning ütles: "I don't like these colours." Vaatasin ringi ning üritasin pidu nautida, kuni Anthony ütles välja selle mida juba ise olin tähele panemas: "Margus, you are the only white man here!" Õnneks ei olnud kohalolijad (veel) Eesti Toiduainetööstuse Liidu reklaami näinud ning vast seepärast ei pannud keegi mulle kätt ette kui NBA korvpallurite vahel ringi liikusin. Muusika oli muide tõesti hea.

Käisime ka Vabadussammast vaatamas, tasuta praamiga sõitmas ning käisime Staten saarel kohaliku eluga tutvumas (ehk minu endise raamatumüügi tööpõlluga). Ühel yardsale'l põrkasime kokku Ghaana päritolu härraga kes kangesti minu töö vastu huvi hakkas tundma. Ta väitis, et on väljaõppinud keskkoolitasemel matemaatikaõpetaja ning soovib väga meiega koostööd teha. Huvi muutus juba nii kahtlaseks, et palusin tal aidata endal ühte ülikoolitasemel ülesannet lahendada. Panin kirja kaks ülilihtsat tuletise ja integraali võtmise ülesannet ning nägin, et ta ei saanud üldse aru millest jutt käis. Anthony, kes korra ära oli käinud, küsis siiralt: "Why are you doing these dumb exercises - these are middle-scool level!" Kui see härra tõesti oli keskkooli matemaatikaõpetaja, siis on olukord sellel mandril küll väga kurb...

* * *

Vabadussamba kohal oli huvitav taevas, nagu oleks Vanajumal ise teda õnnistamas käinud. Võimas kuju, meil võiks midagi samasugust näiteks Aegnale teha. Kas siis hiigelsuur Kalevipoeg, Vana-Tallinn, Lembitu või mõni kaasaaegsem: näiteks Saviets ja näkineiusabaga Katrin Siska soomlastele kutsuvalt viipamas.

* * *

See prügikast oli keset tühermaad, aga praht oli pandud täpselt kasti kõrvale. Või tühjendab prügimees prügi lihtsalt prüginõu kummuli pöörates?

New Yorgi muuseumid tekitavad kadedust ning soovunelmaid kuidas meil asjad olla võiks. Eesti muuseumiametnikelt ootaks Muistse Eesti Vabadusvõitluse ning Vabadussõja stseenide elustamist!

Imperaatori soomusrüü. "Stojatšie," kihistasid vene tüdrukud.

Õpetamise õppetunnid USAt

2010-08-05T20:16:00.000-07:00

Meil on ameeriklastelt palju õppida. Kes ütleb, et ei ole, see võib pea tagasi teki alla pista. Mõni koolitus on nii hea et tekitab rinda pinge ja kõhtu liblikad - nii palju on teha kui tagasi jõuad. Päevad on tõesti väga pikad ja tihedalt täis pikitud.

Ning iga eksootilise koolituse kõige tähtsam aspekt - õppida lisaks sellele mida õpetatakse ka sellest kuidas õpetatakse. Unikaalse osa väljanoppimine mida saab pea igalpool mujal teiste inimeste harimisel kasutada. Põhiline dilemma on ikka selles osas, kas kasutada suhtlemisel päheõpitud "müügiteksti" mida saab võrrelda ja parandada või lihtsalt põhipunktide järgi rääkida?

Kolm asja mida kahelt USAs toimuval ülemaailmselt värbajate konverentsilt õpetamise kohta õppisin:

1. Kui konverentsil on koos palju inimesi ning ei ole täpselt teada mis igale osalejale huvi pakuks siis kasutatakse lahtist päevaplaani. St seinale kinnitatakse tabelina tühi päevaplaan, mille peale asetatakse ajutiselt värviliste paberite peal iga sessiooni sisu. See näitab, et päevaplaan on lahtine ning seda muudetakse vastavalt sellele nagu koolitatavate vajadus on. Osa teemasid saab ka hääletada - selleks on teine tabel teemadega kuhu inimesed saavad taha oma nime "häälena" kleepida.

2. IGA päeva õhtul palutakse täita elektrooniline tagasiside (Surveymonkey.com) ning sealt saadud kvalitatiivsete vastuste põhjal (a'la mis meeldis, mis mitte) tehakse tabel. Esimestesse lahtritesse kirjutatakse mis moderaatorid tagasisidest järeldasid ning teistesse mida selle osas ette võtavad. Asju saab paremini teha kohe, mitte enne järgmist koolitust ning seda demonstreeritakse ka koolitatavatele.

3. Igal õhtul tehakse reflection group, kus inimesed peegeldavad tagasi mis nende meelest olid päeva parimad takeaway'd ning selle põhjal täiendatakse iga päev post-conference action plan'i - st konkreetsed sammud mida koolitatavad koju jõudes oma organisatsioonis teevad. Nagu igal plaanil on seal ka oma vaheastmed ja tähtajad (millest koopia läheb org'i juhile?) - suurepärane vahend millega mõõta kas koolitusest töötajatele mingit tehnilist kasu ka oli. Motivatsioonilise asjade mõõtmisega on muidugi keerulisem.

Aga see ei ole veel kõik - 2'e väga aktiivsele koolitusnädalale (üks NY ja teine Baltimores) järgneb nädal vabatahtliku tööd katusorganisatsiooni staabis - üks asi on kuidas inimesed õpetavad teine on see kuidas ise teevad!

Kui ütlesin õhtusöögilauas, et minu USA lemmiklinn on Baltimore ning see tundub olevat parem kui NY, siis vaadati mind nagu tõsiselt põrunud inimest. "Baltimore has a bad reputation," teadsid newyorklased. Endale meeldis väga jõeäärne promenaad - vaade hotelli 6. korruselt.

"Dick's last resort" baari maskott. Näeb veidi Waterloo lahingu järgse Napoleoni moodi välja. "No free photos," kiljus üks noor naine.

Kaklus Shaggiga pizzabaaris / Loomariik

2010-08-01T16:43:00.000-07:00

Tänu kaitseinglile jäi mul üks õnnetu NY hing päästmata.

8. avenüül on üks suurepärane pizzakoht, kus ports mehhiklasi hispaaniakeelse tümpsu saatel rahvamassidele pizzasid serveerib. Menüüs on ainult üht tüüpi pizza hinnaga 1 USD/lõik või 2 lõiku koos limonaadiga 2.75 USD. Suurepärane ärimudel - milleks maksta suurema valiku eest kui lõpuks niikuinii ainult üht asja tellid. The Pizza Brothers tüübid ei hooli isegi nende kohvikus prügikoti otsas magavast härrasmehest - aeg on pizzad, pizzad on kliendid ja kliendid on raha! Majal tegelt seinu ei olegi ning toolideta kõrged lauad asetsevad otse tänaval.

Sõin sellises tagasihoidlikus kohas täna õhtust; minuga samas lauas istus üks vanamees oma teismelise lapselapsega. Kõrvaltänavalt liikus aga meie poole vormist väljas Shaquille O'Neali moodi mees kes meie laua ees enesekindlalt seisma jäi ja peopesa välja sirutas. Kuna keegi kolmest talle patsu ei löönud, siis küpses tema ajus plaan B - võttis enesekindlalt minu laual asetseva raamatu enda kätte ning hakkas seda uurima. Reflektiivselt haarasin vaba käega (teises oli pizzalõik) raamatu teisest otsast kinni ning algas vägikaikavedu valge ja musta mehe vahel. Õnneks oli vanamees (WWII veteran?) minu poolt, võttis oma rullis ajalehe ning virutas vastupanust üllatunud Shaggile üle laua sellega vastu pead. Nätaki! Suur poiss puristas ja raputas pead ning taandus - nagu šaakal hakkas ta meie ümber meid altkulmu põrnitsedes ringe tegema, jäädes siiski aupaklikku kaugusesse.

Ütlesin vanamehele "Thank you" ja jätkasin rahumeeli söömist - situatsioon oli nii tobenaljaks, et ei osanud midagi edasi teha. "Boy, you're on your own now," ütles vanamees kui oli oma toidu ära söönud, vaatas mulle sõbralikult otsa, naeratas, ja liikus koos lapselapsega kohvikust välja. Ta oli jubedalt minu esimese raamatumüügiaasta landlordi Howardi moodi - jube kahju et neid sel aastal kätte ei saanud; loodan, et neil kõik korras... Shaq põrnitses mind tükk aega eemalt altkulmu, liigutas ninasõõrmeid ning kadus siis linnadžunglisse.

Raamat ise oli Wendy Kopp "One day all children..." Arvan, et sellel mustal printsil oleks sealt nii mõndagi õpetlikku lugeda olnud ja äkki oleks ta tänu sellele koguni enda sotsiaalse ettevõtte loonud?

* * *

Mõned hetked New Yorgi muuseumitest:

Soovide puu, kuhu inimesed said oma soove kirjutada ning teistele lugemiseks üles riputada.

Armutu võitlus toidu pärast - seekord siis pisike valge kajakas suure musta kotka seljas hääletamas ja saaki varastamas (viimane on liiga aeglane kajaka kinnipüüdmiseks)

Üks kõige emotsionaalsemaid vahakuju/topise/pildi kombinatsioone Natural History muuseumist, kahju et seda kaugemalt pildistada ei saanud. Stseen üle võetud justkui mõnest õudusfilmist. Samal ajal kui neandertali härra janu kustutab, ilmub tema selja taha kari kiskjaid. Mehele tundub, et midagi on valesti ja ta hakkab aeglaselt pead keerama...

Aadam ja Eeva raisakotkaga saagi pärast kaklemas. Külastajate laste hulgas tõenäolisemalt kõige enam elevust tekitanud eksponaat. "Mom, mom! Are they stuffed too?"

Ebaõnnestunud icebreaking

2010-07-27T16:03:00.001-07:00

Lennujaamades on üksi reisides selline zen-tühisuse tunne. Keegi ei tunne sind, ei hooli sinust ja vastupidi - oled nagu mingi puu, prügikast või suitsukoni. Oled vaba, sõltumatu, üksik ja ajus hakkavad tekkima järjest naljakamad mõtted.

Asun tööle ühe asutuse ridadesse, kes viib parimatest parimad noored inimesed Eesti hariduskeskkonda parandama, noorte inimeste saatust muutma ning ennast arendama. Mäletan ise väga selgelt neid õpetajaid, kes ennast noorena koolis toetasid ja inspireerisid. Mõistev suhtumine ja õigel ajal õigete asjade ütlemine mõjus arenevale inimesele ülimalt motiveerivalt. Tahaks olla ise selline inspireerija või sellise suhtumisega inimeste aitaja/tekitaja; olla just selline inimene keda ise oleks tahtnud noorena kohata. Tuleb tunnistada, et ka halva sõnaga/käitumisega motiveeriti ka teinekord - kuid see on hoopis teine, halvem, tunne ning vimm jääb ikka südant kiusama. Haridus on tähtis just vanematele ning nemad saavad kõige rohkem haiget kui võsukesel selles hästi ei lähe - seega on kaigaste kodaratesse loopimisel selles valdkonnas suur mõju kogu perekonnale. Halvalt käituvaid ja elus kibestunud inimesi ei tohiks lastega või noortega üldse kokku lasta vaid nad peaks saatma kuskile silma alt ära, kuskile üksikule saarele või kollasesse ajakirjandusse tööle. Õpetama peavad ainult parimat ja heatahtlikumad inimesed - vähemalt minu (loodetavasti kunagi tulevatele) lastele.

Igaljuhul saadeti mind esimese ülesandena USAe seminarile, kus on koos kõik selle ala maailma värbajad. Jäämurdmise eesmärgil paluti igaühel võtta kaasa "personal artifact," mis osalejat kõige paremini iseloomustaks. Mõtlesin veidi teistest erineda ning korraldajad põgusalt proovile panna. Mulle assotseerus jäämurdmisega kohe alkohol, nii et otsustasin kolmanda osalejana demonstreerida pudeli "Vana Tallinnat." Asi tundus kahtlane, kui eelmised osalejad demonstreerisid oma klassi õpilaste fotot, lapse joonistatud pilti, karvast mänguasja... ja siis tuli mingi idaeurooplane kange alkoholi pudeliga! Õnneks jõudis mulle kohale, et olin asjaga üsna mööda pannud ning lisasin kiiresti : "...and this bottle of liqueur symbolizes our biggest enemy!" Õhtul sain teada, et korraldajatel on mingi salajane võistlus ning tänu sellele pudelikingitusele sai meie grupp (Purple) punkti. Korraldaja lisas veel: "We thank Margus for real icebreaking."

Rahusadam

2010-07-23T10:33:00.000-07:00

Hiie talus lõpetasime perekonnaga eile ühe väga olulise ehitustöö - välikäimla nimega "Rahusadam."

(Kaunistus)armastus pani tööd pikemalt tegema - ehitis vajab veel põllukive teistesse külgedesse ja ka veidi sisedekoreerimist. Nagu Rooma linn ei saa ka üks hea välikäimla kunagi valmis!

* * *

Ei ole midagi põnevamat kui maadeavastaja kombel metsaojade kallastel ringi liikuda. Uurisin ükspäev Harjumaa kaarti, nägin ühte huvitavat inimasustuseta jõeäärset ala ning otsustasin sõbra Silveriga seda järgi kontrollida. Nagu metsiku jõe puhul ikka olid kaldad üle pea nõgeseid ja põõsastikku täis kasvanud ning jõgi väga tihedalt puid täis langenud. Pidin proovima tõsiseid täpsusviskeid ning kummilanti tagasi kerides lootma, et ta teekond mõne palgiga ei ristuks. 5 kummilanti jätsin põhja, kuid kuna nende hind on 5 EEK/tk, siis ostsin Ülemistest kohe uued asemele. Elamus missugune - metsast välja liikudes ja autot otsides võtsin igaks juhuks kaardi kõrvale teise kätte ka kompassi.

Oli tore algus päevale - hommikul kella 5-t kuni päeval kella 10-i 8 kala: 4 ahvenat (suurim 22 cm) ja 4 peaaegu mõõdus haugi, lisaks veel mõned äraminekud. Ahvenatest sai toreda uhhaa ja haugidega kohtume mõne aasta pärast. Salajõest tuli ahvenavärvi vobleriga ka üks jõeforell.

Vohh!

Hunt-Kriimsilm OÜ/Arvo A.

2010-07-19T07:22:00.000-07:00

Tegin hiljuti ühe müügikoolituse ning vaatasin nalja pärast üle oma tagasihoidliku ettevõtlusteemalise portfoolio. Niipalju kui huvi on olnud ja kooli-töö kõrvalt aega/jõudu üle on jäänud, on aastate jooksul on sinna mahtunud üsna palju suhteliselt erinevaid projekte: müümine, müügijuhtimine ja -koolitus, tootmise projektijuhtimine, meediakajastuse organiseerimine, kodulehekülje teostuse vahendamine, ürituste korraldamine ning nooremana ka õhtujuhtimine. Hunt-Kriimsilm OÜ.

Ühest küljest on multifunktsionaalsus nagu šveitsi ohvitseri nuga, kus iga olukorra jaoks on mingi sobiv instrument olemas. Teisest küljest võib see olla kahjulik investeering spetsialistile, kes päev läbi ühte asja tegema peab - samas kokkupandud terad ei sega ka. Selline nuga kasulik kiiresti muutuvas keskkonnas kus ettetulevate probleemide vorm on sageli prognoosimatu. On vaja pliiatsit teritada, küüned ära lõigata ning seejärel pudel veini lahti teha - kõik tehtud ühe riistaga!

Uues töökohas on aeg vaadata taas üle raamatumüügi tõed. Suurelt mõtlev organisatsioon ei levita oma sõnumit ainult ise vaid leiab võimaluse selle nakkushaiguse taoliseks muutmiseks; see levib nagu katk, Must Surm, klatš või võrkturustus. Hea värbaja ei ole mitte see kes palju inimesi värbab vaid see kes lisaks koolitab/motiveerib teisi inimesi uusi liikmeid värbama. Ja kes omakorda uusi liikmeid värbavad ning omakorda värvatuid uusi liikmeid värbama panevad jne.

* * *

Mul on hea meel, et võin (enne seda postitust) nimetada enda sõbraks Arvot - väga põnevat ja hea huumorisoonega endist TPÜ haldusjuhti, kes maailma ringi rändab ning head teeb. Viimased seiklused on tal Indiast, Kolumbiast ja Hispaaniast. Kui teda esimest korda nägin siis karjus ta mulle ja ühele teisele poisile üle PEDA keeltemaja fuajee "Hahaa, näe p*ded (tegime tol ajal kursavendadega poiste tantsu-kultusbändi Spice Boys)!" Sõber solvus kuid mina tundsin, et selle mehega saab veel kõvasti nalja; võinuks koguni öelda, et "armastus esimesest silmapilgust." Ei ole paremat komplimenti kui avalik pisike kade norimine - sest tüdrukute tähelepanu ja kuulsus oli tol ajal kõige tähtsam asi ning olen kindel, et Arvo koos teiste haldusjuhtidega pidi peale seda veel tihedamini aeroobikas ja kõhutantsus käima hakkama.

Arvo on usin väljamaa kombeid proovima ning populariseerima. Nagu Kalevipoeg, kes välismaal käis ja tarkuse Eestisse ära tõi. Üle ega ümber ei saa Arvo sarnasusest ühe filmistaariga.

Arvo on enda maakohta Viljandimaal teinud oma hiiglasliku paisjärve, mis pole isegi Regio kaartidele jõudnud. Tundus üsna palju kala täis olevat - 12 keskmist roosärge tuli ikka väga lühikese ajaga. Kõige suurem pääses, nagu ikka, kalda juures plehku.

* * *

Mikker

Ideaalne pilt kasutamaks mõnes personaliotsingufirma reklaamis: "Oled kindel, et oled palganud õige töötaja?"

Vihma alt räästa alla

2010-07-08T15:16:00.000-07:00

Käisin eelmine nädal ühel tööintervjuul. Panin korrektsed riided selga ja hakkasin Kalamajast astuma, kui pargist läbi kõndides järsku paduvihma kallama hakkas. Jooksin puu alla ja mõtlesin oodata kuni vihm üle jääb. Aga oh häda, vihmakallamine hoopis intensiivistus ning lõpuks hakkas puualune veenivoo sellest tõusma. Kui jalad juba täidsa vee sees olid, siis otsustasin lähima räästaaluseni joosta - selleks aja jooksul sain aga juba täiesti läbimärjaks ning olin üsna õnnelik kui kontorisse jõudsin.

Vahepeal kogusin paar tarkusetera:

Jurist saab töötada kas riigi poolt või riigi vastu
Igas mendis on peidus rullnokk
Tühi kott ei hüüa tulles (st alati tuleb kõht enne väljaminekut täis süüa!)
Naine kes ei karju öösel, karjub päeval (M. Jääger)

* * *

Sisu arvestades peaks lisama uue korduma kippuva küsimuse - kala oled saanud? Ja kui elu läheb liiga stabiilseks, siis peaks kõik teised küsimused ära kustutama ning kalablogi pidama hakkama... Vigalas demonstreerisin lõpupeo külaliste silme all 4 särje, 1 haugi ning 1 turva (l = 30 cm) väljatõmbamist. Viimane läks grilli. Ei saa aru, miks kalal üldse soomuseid maha on vaja võtta - nad käituvad nagu eraldi fooliumina. Üks kilone haug leidis tänu Mardi püütud kiisale tee kotti ka ühel teisel Vigala-retkel.

Ühe hea tunde kirjeldus

2010-07-01T14:24:00.000-07:00

Maailm on taas rikkam ühe perekonna võrra, kus kõigil on TTÜ diplom. Jube ebatavaliselt rõõmus tunne on, mida lihtsalt peab pikemalt kirjeldama. Huvitav, kas inimesed tunnevad õnnelikkust samamoodi või on see iga isendi puhul kategooriliselt erinev?

Hakka või uskuma, et inimesele on määratud mingi kindel hulk rõõmu teatud ajale ning kui seda ära ei kasutata ja alla surutakse, siis koguneb ta kuskile hingesoppi. Ning kõik need aja jooksul saamata jäänud rõõmud koonduvad õigel ajal ning avalduvad ühel ajahetkel vägeva narkolaksu taolise emotsiooni näol (ei ole ise otseselt kogenud, kuid äkki midagi sinnakanti on).

Jätta vahele nii palju lahedaid üritusi ning selle asemel õppida ebameeldivaid ja raskeid õppeaineid, millest enamik tundub esmapilgul kasutud. Mõnikord ärkasin hommikul üles, uurisin järjekordset kodust mataülesannet, ei taibanud sellest mõhkugi ja läksin õhtul sama targana magama. Lõpuks leidsin ikka jõudu asja endale selgeks teha, kuid sellele eelnes mitmeid tõsisemaid meeleheitehetki. Ainuke lohutus on see, et teised tipikad tundsid samasuguseid ülivõimsaid frustratsioonihooge; need kes seda vältida otsustasid teevad vist siiamaani 1. õppeaasta "kirstunaelu:" mat.analüüs II'e, lineaaralgebrat ja füüsika II'e.

Vinti üle keerates võib öelda, et on ahelatest vabastatud vangi tunne. Vang, kes mõned aastad tagasi otsustas hakata oma suuri ahelad kivitükiga puruks lööma. Lootusetuna tundunud üritus , kuid alati võib endale petlikult ette kujutada, et iga hoobiga jõuab vabadus lähemale ja ahel nõrgeneb. Väga vähe, aga nõrgeneb. Mõni päev kaob vangil lootus ja ta taob ahelaid vähem ja õrnemalt, mõni päev leiab jõudu ja kolgib tugevalt, vihaga. Lõpuks hakkabki see murenema...

Pole aastaid sellist ülevoolavat rõõmu tundnud ning kartsin südames, et enam elu sees ei pruugi tunda ka. Midagi sellist tundsin peale USA raamatumüügi viimast päeva ning Erna viimasel kilomeetril. Arvasin juba tõsiselt, et see on ainult väga noorte naiivsete inimeste privileeg ning vanemaks saades võid selliste võimsate õnnehetkedega heaga hüvasti jätta. Oled selline tööpäeva lõppu ootav inimeseloom, mitta päeva algust rõõmuga tervitav päikeselaps.

Mõni asi on nii mõnus, et paneb värisema. Inspireeriv sündmus, hea laul, vihma alt sooja kaminaga tuppa jõudmine või lihtsalt jahe tuuleiil kuumal suvel. Nagu hiired oleksid mööda selgroogu üles-alla jooksnud. Mul on nad täna õhtul vist juba poole maratoniga ühele poole saanud, palun neil veidi jõudu ülejäänud aastaks ja jõuludeks ka säästa.

Lõppude lõpuks ei saa ümber skeptikutest. Nende vaevumärgatavalt noriv hääletoon ja rääkimise ajal taha nõksutav pealiigutus (nii vist paistab kõneleja partner väikesena). Väga palju korduma kippuvaid küsimusi, millele vastust ei oodatagi. Mõnikord esitatuna korduvalt isegi samade inimeste poolt: "Miks sul kaht kõrgharidust vaja on?" "Mida sa teed kahe haridusega?" "Ja mis sa siis edasi teed?" Inimene ei teeks selliseid asju kui tal plaani ei oleks.

Kokkuvõttes oleme ju kõik lihatükid, kuid hea on mõnikord kujutada ette et oled midagi enamat, erilist. Natuke illusioone võib ellu puistata, sest siis tuntakse end väärtuslikumana ning usutakse, et inimese maine tegevus midagi tõeliselt ka ära määrata võiks.

Teinekord katsun ka vähem kohvi juua ning positiivseid sündmusi rohkem aasta peale laiali ajastada mitte paarile suvepäevale.

http://www.youtube.com/watch?v=D5d0JbnYx6A

Oluline lisapeatükk Macciavelli raamatusse

2010-06-28T12:19:00.000-07:00

Sooviks lisada Niccolo Macciavelli raamatule väikese lisapeatüki: "makjavellismi praktiseerimine igapäevases elus rohujuure tasandil." Inspireerituna mõnede tuttavate juhtumistest väljamõeldud ettevõtetes panen kirja paar praktilist nõuannet, millega tulevased makjavellistid saavad enda hambaid teritada ja teis(t)e inimes(t)e närve nüristada. Olgu veel öeldud, et eraldi hoidev inimene on Valitsejale kõige parem saak ning tuleb olla ettevaatlik et liiga kõva pähklit (osavamate valitsejaomadustega) või valel positsioonil inimest (N: ülemust) ei ürita allutada.

0. Tee kõigepealt kodutöö ära! Ole väga sõbralik ja mesimagusa jutuga, tunne huvi ohvri perekonna, hariduse, varasema töö ning hobide vastu. Levita õrnalt usadusõhkkonda, et saada kätte võimalikult palju infot - üldjuhul on inimesed meelitatud kui nende vastu huvi tuntakse. Kui saad ohvri klatšima tema omaenese sõpru või ülemusi, on tulevane Valitseja saanud esimese tõsisema võidu.

1. Pane tulevane Teener (ja kõrvaltvaatajad) kahtlema oma mälus ja mõistuses. Muuda oma ütlusi ning süüdista hiljem teist inimest kroonilises unustamises. Algul sõbralikult, hiljem järjest pahasemaks muutudes. Kuna olid alguses sõbralik, siis on ohver segaduses ning tõenäoliselt tunnistab end kiiresti süüdi, hakates ka ise uskuma et oli vea teinud. Tuntud nipp on anda (segaseid) korraldusi telefoni teel (sellest ei jää jälgi) ning hiljem väita, et öeldi hoopis midagi muud.

2. Ole järjekindel. Tõlgenda kõike juhtuvat Teenripretendendile kahjulikus vormis ning jää oma arvamuse juurde no matter what. Ka kõige ratsionaalsema kõrvaltvaataja hinge ronib kahtluseuss, eriti kui tegevust korrata ning seejuures ka vanu asju meelde tuletada - kui Valitsejakandidaat on niivõrd kangekaelselt oma arvamuses kinni siis peab ju midagi valesti olema? Intrigeeri piisavalt palju kuid võimalikult vähe (siiski kasvava intensiivsusega) ning selgita välja võimalikud liitlased - olgu siis kaasvalitsejad või lihtsalt skandaalide otsijad/klatšijad/Teenri staatusest vabaneda soovijad (läbi uue ohvri leidmise ja tema peedistamisega).

3. Tugevda suhet kasutades kontrasti printiipi - mida valusam on Valitseja löök, seda magusam on Valitseja musi. Sel põhjusel ei jookse naised halbade meest juurest ära. Leiba ja tsirkust ning vahepeal ihunuhtlust! Kontrasti printsiibi edukas rakendamine teeb ohvrist abitu Valitseja (pigem Valitsejanna) tujudest sõltuva marioneti. Ajutiselt teeseldud lepituskäsi võetakse piinatud ohvri poolt kergendustundega vastu ("ta ei ole ju tegelikult nii hull, ju siis ma ise reageerisin üle..."), kuid sellele ei järgne mitte leppimine vaid uued künkad tujumaastikul. Lõpuks sõltub ta Valitseja tujudest niivõrd et on nõus tegema mida iganes et tema halvast tujust pääseda.

4. Provotseeri ja vii Teener endast välja, et vähendada tema tõsiseltvõetavust kolleegide silmis. Kui oled ülalpoolmainitud meetodeid juba kaua harrastanud, siis sobib see ideaalselt grande finaleks. Analüüsi ohvri nõrku külge (vt punkt 0) ning ütle seltskonnas välja mõni üldistus, mis eelpoolmainitud riugaste põhjal võiks loogiliselt kõlada (N: sa oled suur unustaja kuna sul on kunstnikuharidus ning sa ei suuda asju reaalselt võtta vaid hõljud oma maailmas). Jää ootama tema reaktsiooni ja kui oodatud eneseõigustuslikku vihapurset ei tule, siis kruvi pinget üles ning proovi hiljem uuesti. Pea meeles, mida rohkem Valitseja saab oma ohvri tujusid kaasa tõmmata, seda parem ori viimasest saab. See on hea meetod ka informatsiooni hankimisel.

5. Võib tulla hetki, millal ohver vastu hakkab ja üritab loogikaga Valitseja teese kõigutada. Selle vastu on kolm kaitsemeetodit:
a) vihjata tema enda rängimatele vigadele (mis võib olla ka mitte tõsi, see ajab ohvri veel enam eneseõigustuse eksiteele) - kui ohver hakkab end õigustama siis esita uusi väiteid kuni ohver alistub
b) teha süütu nägu pähe ja vihjata, et ohvril on vist perekonnas probleemid (vt punkt 0) või et ta ongi selline vaidleja tüüp
c) osutada täiesti suvalisele objektile mis väärib ilmtingimata tähelepanu. Sellepärast on eriti hea viia väitlusi läbi autosõidul, sest midagi leiab teeääres ikka millele kiiresti tähelepanu üle kanda ("Vaata milline raagus puu!").

6. Naudi võitu ja uue sotsiaalse teenri saamist. Nüüd võid sa teha inimesega mida iganes tahad, kui ta just töölt ära ei põgene, mis võib ka üks eesmärk olla. Uus, psühholoogiline Valitseja on sündinud! Milleks elada koos igavalt, võrdselt ja sõbralikult, kui saad enda manipuleerimisvõimeid iga päev arendada. Tegevusega ei kaasne mingit majanduslikku lisaväärtust peale Valitsejale ebameeldivate kuid temast targemate kolleegide väljasöömisega. Lisaks veel enesearenduslik aspekt - mida edukam sel alal oled, seda paremaks saad iga päevaga ning ajus kinnistub enesekindel teadmine: Valitsejal on alati õigus!

Üks õppejõud väitis et kadedus on kõige leppimatum viha, kõige hullemad vaenlased on varjatult vastuseisvad ning neid inimesi tunneb ära väga mesimagusast häälest ja erakordselt meelitavast/sõbralikust jutust. Endale tundub, et selliseid inimesi leidub rohkem administratsiooni töö või sotsiaalsete erialade tasandil, kus soovitakse end reaalse töö tegijatega võrdsena tunda rakendades seda ainsas vallas milles saavad osavaks muutuda pea kõik normaalse arenguga inimesed: inimsuhetes. Kui midagi muud ei ole ära õppinud, siis selles suudad ikka lõpuks mingilgi määral osavaks saada. Good at social skills.

Mida teha, et ennast sellise käitumise eest kaitsta? Põgeneda? Alla neelata? Kaasa mängida? Politsei kutsuda? Äkki saaks luua mingi salajase andmebaasi sellistest inimestest?
Mida varem oled välja selgitanud kellega reaalselt tegemist on seda parem. Sisetunne ei pruugi alati õiget informatsiooni anda, kuid üldine reegel on - mida ülevoolavamalt ja ebasiiralt sõbralik inimene on, seda tõen kalduvad ta eesmärgid äärmusesse. Kui selle etapi oled maha maganud ning ennast paljastanud on tõhusaimaks relvaks huumor ja endale sõprade/mõttekaaslaste leidmine kellega saab asjadest rääkida nii nagu on. Kõik need kilbi ehitamiseks vajalikud komponendid aga eeldavad enese sotsiaalsete oskuste arendamist mis võib teatud staadiumis tekitada kiusatust ise kellegagi manipuleerima hakata... Sellest tasub kindlasti loobuda, keskenduda oma töö hästi tegemisele ning jätta intrigantidele kättemaksmine teistele väiksema kannatusega inimestele. Igal oinal tuleb kord Mihklipäev ja igal Valitsejal oma tõehetk!

* * *

Tasusin oma (õnneks normaalsele) perekonnale õppimisest tekkinud au- ja ajavõla ja tegin mõned päevad Hiie talus tööd - insenerist isaga lükkasime püsti uue hoone, ilma milleta taluelu võimalik ei oleks. Kerkib ta jõe äärde, on läbipaistva katuse ja kolme aknaga; sisse asetan diskokuuli mis hakkab keerlema kui liikumisandur kellegi siblimise sees avastab. Vaade on parem kui elumajast!

Kolme ujumiskorraga teenisin 200EEK. Ilusad ilmad lubavad kinnijäänud lantidele vette järele sukelduda; sügisel oleks loomulikult keerulisem, kuid küll kunagi ka kalameeste calipsod tulevad! Või lastakse lantide hinnad allapoole. Kiirelt saakidest - Salajõest 1 haug vobleriga (+ 2 äraläinud forelli), Rumbast piraka ahvena ussiga, Vigalast taluõuest 5 ahvenat, 14 kiiska, 3 viidikat, 1 turb ussiga ning pirakas haug kerge ujukõnge (tamiil 0,15 mm) ja viidikaga. Viimase kättesaamiseks pidin laskma ülejäänud perekonnal kahva otsingutel majapidamise segi pöörata.

Tori sõjameeste kirikus on kõikide riikide vapid kes kunagi Eestimaad valitsenud on (ülevalt alla)

Potensiaalne klient testimas uut pisikest, kuid väga olulise tähtsusega abihoonet. Seinad on veel lisamata.

2010 aasta räigem loodusfoto

2010-06-18T02:17:00.000-07:00

...oleks äärepealt tehtud Vigala jõe ülemjooksul. Käisin üsna inimtühjas jõelõigus kontrollimas teadusteoses "Eesti jõed" ilmunud asjaolu nagu Vigala jões forelli ei oleks. Ühe talu lähedal viskasin landi ühe vees oleva puunoti külge kinni ning kuna vesi tundus soe olevat, mõtlesin aadamaülikonna selga tõmmata ning kiirelt ja diskreetselt peibutise ära tuua. Solberdasin puunotini, vabastasin landi ning mõtlesin, et kui juba nii heas kohas olen siis võiks kiirelt ka ühe viske teha. Nagu tellitult tuli just selle ühe viske otsa pirakas haugipoiss, kelle pladistamise peale hakkas talust hääli kostma. Nibin-nabin suutsin koos kalaga enne roostikku peituda kui talu naispere õuele ilmus - kuulsin koerte haukumist ning märkasin ühe elaniku käes ka pildistamisinstrumenti. Vedas.

Tõestasin siiski ära, et vähemalt üks jõeforell antud lõigus esines - ühe alamõõdulise tõmbasin kalda äärde ja lasin seal end lahti rabeleda. Kokku siis sellest lõigust 2 haugi (suurem 45 cm) ahvenavärvilise vobleriga.

Õhtul veel sõbra juures Pullis külas, proovisin lendõnge ning käisime veel paadiga jõel. Pärnu jõest siis rohelise kummilandiga 10 haugi (mitte ükski kahjuks mõõdus) ja 4 ahvenat; ussitonkaga 2 ahvenat, 2 särge ja nurg.

Ebaõnnestunud foto või kunstiteos?

Kuidas sigadel läheb?

2010-06-14T02:37:00.000-07:00

Nädalavahetuse vihm ja torm lõid eeldused suurepäraseks kalailmaks; seepärast ei kõhelnud hetkegi kui onupoeg kutsus Järvamaale Jõge piitsutama ning kohalik ärimees Joel sünnipäevapidu nautima.

Tänu sugulussidemetele pääsesin salajasele vennaskonna kohtumisõhtule - külameeste laupäevaõhtune saunaõhtu. Viisin end kiiresti kurssi kohalike tavadega ("Mina istun sinna kus sina praegu istud!") ning kuulasin kõrvad kikkis. Kuigi peamiselt räägiti metssigadest ja nende poolt tehtud sigadustest (vaikushetked katkestati küsimusega: "Kuidas sigadel läheb?"), oli seltskonnas ka mõni kalamees kes paari õlut meie uudishimu oli nõus rahuldama. Seejuures viskas härra pidevalt leili ning me pidime hambad ristis kannatama kui infot teada tahtsima.

Järgmine hommik (kell 11, kuna eelmine päev käisime sünnipäeval) jõudsimegi lubatud kohale. Mina ülesvoolu ja onupoeg allavoolu. Väga üksikuid ühepäeviku järele sirutavate tähnikute sulpsatusi oli näha, kuid neid ei saanud kätte ei landi ega lendõngega. Kohtasin 5-t kalameest kellel olid samuti kotid tühjad ning üks neist hakkas rääkima ühe teise jõelõigu megasaakidest. Onupojal läks veidi paremini - pidi paar beebiforelli tagasi laskma. Enda kogusaak siis 3 ahvenat ja 2 haugi - 4 kala kummijöllariga ning üks pöörlevaga.

Ufo

Lilled ei huvita ja nende nimesid ei tea. Kuna unustasin toidukraami koju, siis oli päeva eineks 1 pepsi ja pakk kummikomme ning uusi mõtteid jätkus küllaldaselt. Kui õis kuuluks seniavastamata liigile, siis panen selle nimeks "agoonia."

Swinger'ite eelmäng? Tegelikult Joeli sünnipäeva hilised hommikutunnid - ise eelistasin pokkerilauas istuda.

TTÜ läbi ja suve algus

2010-06-11T13:09:00.000-07:00

Kaitsesin neljapäeval TTÜ lõputöö ning sain isegi A. Nüüd võiks veel kõik projektid ka ilusti käima minna ning siis oleks rahu majas.

Loodus tõmbab kummalise jõuga. Vahepeal käisin närvide ravimiseks inimtühjades looduskantides hulkumas; õng loomulikult kaasas. Salajõest sain 1 forelli ja 1 haugi; Pirita keskjooksult 1 haugi ning Vigalast 2 haugi ja 1 särje (lant oli suus!!!) - kõik väga pisikese pöörleva landiga.

Positiivse õhtu lõpetas jõhkralt hiigelsuurena tundunud krokodill-haug, kes viimase viskega umbes kell 23:00 landikest haarata otsustas. Algul tundus, et mingi palk või sukelduja on õnge otsas kuid lähemale tõmmates osutus see suureks kalaks - lasi end üsna kalda äärde tõmmata, passis mind oma kalasilmadega ja tegi siis nii jõulise mineku et tamiil läks puruks. Oleks tamiil tugevam oleks ta mind tõenäoliselt kivi otsast jõkke tõmmanud. Mul ei oleks olnud võimalustki.

Vietnam? Vigala jõgi on ülemjooksul kanaliseerimata ning ka asustamata - jõekallastel liikumine osutus võimatuks ning säng meenutas pigem mõne Põhja-Eesti kärestikulise jõe oma.

Need pisikesed alamõõdulised nolgid on spinningisti nuhtlus - haaravad kõike mis liigub

Reisisaatjate suvepäevad Vormsil

2010-06-06T13:21:00.000-07:00

Nädalavahetusel toimus Vormsi saarel Adrenaliiniöö - ühe öö jooksul toimuv ca 60 km pikkune mänguliste vahepunktidega orienteerumine, kus 4-liikmelise segameeskonna peale oli antud kaks ratast, mida tiimiliimed omavahel jagama pidid. Jooksjad said kõik endale ilusad kollased neoonvestid.

Adrenaliiniööle eelnes Adrenaliinipäev, kus otse Tartust koolist Rohukülla kihutades tänu valearvestusele praamilt äärepealt maha oleksin jäänud - kõik suuremad Eesti maanteed tunduvat jooksvat põhja-lõuna suunal ning ida-lääne suunal saab liikuda ainult siksakiliselt või mööda kruusateid. Lõpuks oli jalg üsna raske ning kaalusin rattakiivri pähepanemist - õnneks Makra alt ei vedanud.

Kuigi kõik meie meeskonna liikmed nägid üksteist esmakordselt, sattusid tiimikaaslasteks erakordselt positiivselt mõtlevad ja ka sportlikus mõttes tugevad inimesed. Kui ühelt tüdrukult viisakuse pärast väsimuse kohta küsisin, sain vastuseks: "Ise oled!" Tänu kahele hiigellikule prohmakale jäime alguses 14e meeskonna hulgas pea viimaseks, kuid lõpuspurdiga rebisime end 4-e kohale.

Tekkis palju olekseid a'la "mis siis kui me poleks üksteist ära kaotanud, siis oleksime võitnud." Kuid nagu hiljem kuulsime tegid samas kategoorias apsusid ka võitjameeskonnad. Kokkuvõttes võidavad ikka need kes suudavad joosta siis kui teised ainult kõndida jaksavad.

Kalad ja kannikesed

2010-05-30T13:04:00.000-07:00

Üks tore pühapäev oli.

Umbes aasta aega tagasi, veel kurameerimisetapis, viisin partneri Aegviidu metsadesse demonstreerimaks oma alfalikke orienteerumis, matkamis ning loodustundmisoskusi. Hoolimata TTÜ lõputöö kirjutamise kohustusest otsustasime sel kevadel vanade aegade meenutamiseks põgusalt metsa all ära käia - kui peale silmade sulgemist AutoCad'i jooniste valged triibud alles jäävad siis on puhkuseks viimane aeg.

Peale Jäneda lillelaada ning sealse hapukurgimaffiaga tutvumist siirdusimega Aegviidu rappa. Win-win situatsioonist oleks võinud saada lose-lose situatsioon - mina ei saanud piisavalt palju kala püüda ega partner metsaalust kannikestest rüüstata. Õnneks sain mina oma haugi kiiresti kätte ning saime aegsasti metsa alla lilli otsima minna.

Tagasitulles käskis sisetunne ühest kohast läbi minna, kuhu polnud üle kümne aasta asjatama sattunud. Koht mis viimasel ajal suhteliselt kitsi on olnud, andis kaaslaselt väljanurutud 10 minuti jooksul 2 jõeforelli (suurema pikkus sooomuskatte lõpuni 33 cm ja kaal ca 500g; väiksema lasin tagasi). Tore on saada juhusliku peatuse ajal ettevaatlikku kalaliiki, kes eelmisel aastal usinast küttimisest hoolimata kotti teed ei leidnud. Haug läks õhtul supina patta ja forell purki Egiptuse-õe saabumist ootama.

Kalale ei tule minna mitte siis kui aega ja võimalust on vaid siis kui kala võtab.

Ännijärv

Ännijärve elanik (esox lucius)

Jõeforell - üks ilusaimaid ja kavalaimaid vääriskalu.

Eelmisest veidi pisem partner, kelle "opereerimiseks" korra murule pidin tõmbama ning kes praegu rõõmsalt edasi sulistab. Vaeseke oksendas suurest hirmust kaks tibatillukest lutsu kurgust välja. Eelmisest jõeforellist veidi erinev; kas erinev kasvufaas, vanemad, või on tegu smoldiga (lõhe noorjärk jões)?

Jõusaalikäitumise psühholoogia

2010-05-20T06:47:00.000-07:00

Ajateenistuses levis väiksema moraaliga üksustes katkuna haigus nimega "hommikuvõimlemispaanika." Reamehed mõtlesid üksteise võidu, kuidas pääsed hommikul kell 6 õhukestes riietes väljas jooksimisest ja võimlemisest. Laisemad peitsid end voodi alla ning lasid sõpradel enda asemel rivis "Mina" öelda - olen kuulnud et selle jaoks tehti isegi graafikud. Kui allohvitserid tubasid peale väljajooksmist põhjalikumalt puistama hakkasid, mõtlesid slangid (sõjaväkeeles: laisklejad) uusi ja uusi meetodeid välja. Üks slang jäi järjekindlalt vahele tualetikabiinis konutamisega - ta tõusis jalgadega poti peale, et korrapidaja ei näeks kes seal sees on. Uute viilimismeetodite väljamõtlemisest sai nagu omamoodi võistlus, kus võimlemise vältimise asemel saadi juba suurem koormus.

Võtsin endale vabaaineks atleetvõimlemise, lootes kergesti pääseda kuid võta näpust. Märkimisväärselt tugeva kehaehitusega õppejõud lubab küll mõõdukal määral hiljem tulekut ja varem äraminekut kuid sellega armastusväärsus piirneb. Päris kahju hakkas nendest poistest kes semestri alguses slangisid ning viimasel nädalal pea kaks korda päevas jõusaalitee jalge alla pidid võtma. Kooli jõusaal on konstrueeritud piklikuna, nii et rangel juhendalal on seal hea patrullida ning tähele panna neid kes niisama hantleid käes soojendavad. Patrulli lähenedes jagunesid jutustavad seltskonnad kiiresti vabade atribuutide vahel - nagu üks seltskonnamäng kus iga kord üks tool vähemaks võetakse. Kes vabaks jääb, jääb instruktori küünte vahele ja peab kangiga kükke tegema.

Kahju et Ekspress ei ole veel lisaks mäesuusa, reisi ja päkapikumaale ära kaardistanud mitte vähem värvikaid jõusaalitegelasi: jõujunn, trendipede, sõbramees, soovimatu treener, hantlivaras jt.

Nirvaana ja lõbus rändur

2010-05-16T13:16:00.000-07:00

Olen nii palju lugenud saarte peal toimuvatest kalapidudest, kus mõne päeva jooksul on kõik pisemadki ojad-kraavid paksult kudevat merekala täis. Lauri kutsus Hiiumaale ning õnnekombel sattusime olema õigel ajal õiges kohas. Jackpot oli täielik.

Asi tundus paljutõotav juba alguses kui pisikeste särgede vahele tuli õnge otsa üks väga suur kuldne kala - tegi korralikku sõitu, kuid pääses lahti ning põgenes lõpuks üleujutatud metsa alla. Ajasin teda mõni aeg puude vahel nagu põgenevat põrsakest taga kuid lippama ta kohalike naeru saatel pääses. Käed ja põlved värisesid kui uut ussikest otsa panin. Ülejärgmise sain siiski kätte. Õhtul tagasi tulles hakkas aga pidu - pea iga viskega tuli otsa kilone säinas ning adrenaliinitulv hakkas järg-järgult vaibuma.

Tõmbasin kraavilaadsest ojakesest välja 9 pirakat säinast (suurim 1,4 kg ja 44 cm), 9 särge ja 1 ahvena. Kaaslase saak oli sama suur. Ei tea kas kohalolijatele maitsevad ahvenad-särjed rohkem, kuid silma järgi olime jõel vähesed kelle saagist moodustasidki lõviosa u. kilosed säinased. Tundub et võibolla isegi mitte sest nii mõnigi trügis õngega meile külje ja nina alla ning tehti koomiliselt kõlavaid ebasõbralikke märkusi. Pakkusime neile lepituseks oma väiksemaid särgi (mis vastu võeti) ning peale 2 tunnist Nirvaanat sai mõistus ahnusest võitu ja siirdusime staapi tünnisauna nautima.

Uskumatu! Selliseid kalasid saab tänapäeval üsna vähese vaevaga ainult Oxforellist või Hiiumaalt. Pildil 1,4 kg põrsakesega

Säinas meenutab välimuselt üsna palju särge, kuid kasvab temast kordades kiiremini ning on osaliselt üle läinud ka röövtoidule.

Osake saagist

* * *

Vahepeal jõudsid toimuda kordusõppused ohvitserkonnale; rõõm on näha et tsiviilis edukad inimesed peavad lugu ka riigikaitsmisest ning leiavad võimaluse oma panuse anda. Palverändur Silver jõudis Eestisse ning paneb varsti Youtube'i üles idealiseeritud klipi kuidas Hispaanias rändamine käima peaks:

Turundusmaffia

2010-05-11T01:00:00.000-07:00

Eraldi õpetamise liik võiks olla kohvipausi-koolitus - õppejõud räägib teemast ca 30 minutit ning edasine tegevus jätkub kohvinurgas. Ehk pool tundi teoreetilist juttu ning tund aega omavahel arutlemiseks/kogemuste jagamiseks. Ettevõtlusmagistri kaugõppes on palju väga kogenud inimesi, kes ei ole kadedad oma väärtusliku ettevõtlusalase kogemuse jagamisega kohvipauside ajal - loengu ei kiputa kõiki mõtteid välja ütlema. Kohviringis söandatakse sel teemal avameelsemalt vestelda ja kui Tartu Ülikool hakkaks kohvi asemel vaheaegadel õlut pakkuma, siis toimiks grupiõpe veelgi raamidevabamalt.

Lisaks reaalsetele elukogemustele tekivad kohvinurgas ka mitmed naljakad seosed. Peale tooteasetuse (brändiga toodeta sokutamine filmide sisusse) teema käsitlemist tekkis ühel magistrandil idee hakata selle abil firmadelt raha välja pressima.

"Kui ei maksa mulle 100'000 USD, siis näitan su tooteid filmis kui ebakvaliteetseid!"

Mõned väljamõeldud näited: Põgeneva jõuluvana Vol**gen ei käivitu ning pätid saavad ta kätte; "Käivitu r**e!" Teadlane kasutab Komee*i kommidest saadud toorainet, et mürgitada kogu maailma koolilapsed. Kokakoola tekitab peategelasel kontrollimatuid kõhugaasipurskeid ning see rikub tema kohtingu unistuste naisega.

Kui inimene on saanud piisavalt mõjuvõimsaks, et teatud sihtgrupp tema arvamust kuulda võtab, siis saab ta hakata katust pakkuma neile kellel on mängus suured panused... Tooteasetud filmidesse on ainult üks võimalus.

Aga miks arvata, et selliseid asju tänapäeval juba ei tehta? Üks üritusturunduse ja avalike suhete alal tegutseja on maininud, et võiks vabalt oma koduleheküljele panna "laimukampaaniate korraldamine."

* * *

Tihedalt õppimiskohustusi täispikitud kevad ei lase loodust nautida, elust rääkimata. Korra võtsin vabamalt ning püüdsin isaga veidi Rumbas kala - ainukese suurema kala jõeääres olijatest sai ühe suurema napsise kalameesteseltskonna poolt poolvägisi kaasaveetud naine (vist kaine rool). Ise tõmbasin välja 2 särge, ahvenat, kiiska.

Lõbutseda või mitte lõbutseda?

2010-04-17T16:00:00.000-07:00

Üks legendaarne kehakultuurlasest sõber PEDAst pidas aasta aega Karu ühikatoa arvutis päevikut oma rajudest pidudest. Üsna mitmed sissekanded algasid järgmiselt: "Plaanisin sel kolmapäeval tõsiselt homseks füsioloogia esimeseks eksamiks õppida, kuid siis helistas Pets..." Ja lõpp kõlas umbes niimoodi "...jõudsin koju tund enne eksami algust, tegin raamatu lahti ning jäin sinna nina sisse magama. Ärkasin Beppo telefonikõne peale kell 15:00 kes koos Mursiga ühikas gin'i jõu; vedasin ennast sinna sest tänase eksami magasin ma ilmselgelt maha..." Kui aga viimane võimalus eksamit teha on, siis õpib peategelane peost ülejäänud öö läbi ja teeb selle väga heale tulemusele ära - st saab parema hinde kui need kes peole minemata jätsid ja esimese korraga "rahuldava" kätte said. Mainiksin veel niipalju, et kuigi too härra tegi ja teeb selliseid tsükleid üsna tihti, on ta elus edukas ja olen väga kindel et ka õnnelik.

Kui palju ühest üritusest välja võtta? Kas/millal jääda kaineks ja reserveerituks või võtta kõvasti napsu ning tõmmata poole hommikuni välja järgmist päeva maha kandes? Sõltuvalt sellest kui pikalt südametunnistus oma peremehe kohustusi ette planeerib saab alati enda sisse vaadates leida vabanduse homme hommikul teostatavaks tööks mille tähtaeg on kuu aja pärast. Ja tõmmata õhtu sündmuste jaoks pidurit.

Kahjuks ütlevad uuringud, et pikk iga on neil kes iga päev pisikese napsu teevad; mitte neil kes üks kord kuus ennast täiesti ribadeks tõmbavad. Aga jumal tundub soosivat inimesi kes julgevad ennast vabalt tunda ja kadestan küünla kahest otsast põletajaid kes lisaks eluga väga hästi hakkama saavad! TLÜ kuulsaim IT-mees, võrukas ja rattaehitaja Jesse kutsus mind üle nelja aasta oma sünnipäevale ning seal sündinud diskussioonis toodi mitmeid näiteid inimestest kes teevad ca 20h järjest täiega tööd, teenivad sellega normaalse raha ja ülejäänud nädala panevad pidu. Ja mitte ainult neist kes Võrus elavad.

Äkki on see süümepiinade jõud, mis inimesi tegutsema paneb? Kui mitmepäevase pillerkaare ajalised-rahalised-terviselised tagajärjed kohale jõuavad, siis võtab see õige mehe tõsiselt murelikuks ning mida kulutavam pidu, seda põletavam on hiljem tunne hinges midagi kasulikku ära teha. Inimeste enamik probleeme tundub olevat seotud motivatsiooniga, äkki siin peitubki nende edukuse võti - tekitada endas süümepiinu, mis aitavad hiljem paremini "normaalse elu" probleemide lahendamisele keskenduda.

Nii et hüpoteetiliselt - kui ei suuda ennast vabaks lasta ja rumalusi teha, siis ei ole hiljem midagi kahetseda ning motivatsioonimootor jääks lisakütusest ilma. Kui aga tervis lubab, siis terviseks ja edu homseks eksamiks!

Kinopiletite hindade turu-uuring

2010-04-17T07:51:00.000-07:00

Sõprade hulgas läbiviidud tagasihoidlik küsitlus soovitud kinohindade kohta kombineerituna reaalsete kinohindadega.
Kosmos on parim! Üks teine paneel mis uuris filmide kvaliteeti soosis paraku Artist. Kvantiteedi osas võidutsesid ikka meie kaks suurkino...

Lõiguke Tartu Ülikooli ettevõtlusmagistri kodutööde hulgast.

Lennurõõmud

2010-04-15T10:55:00.000-07:00

Kui ma oleks mõne odavlennufirma piloot, siis võtaksin tunde vigurlennunduses ning paneks trikkidega reisijad makstud väikest summat kibedalt kahetsema. Inimesed läheksid siis üle kallimate lennufirmade klientideks ning ma võtaksin viimastelt tulemustasuna altkäemaksu.

Ostes odavat teenust ei saa keegi kaevata halvema teeninduse üle - see oli kliendi teadlik valik! Ja olles teenindaja võid kvaliteetse teenuse asemel kliendi arvelt avalikult nalja visata, selle asemel et muretseda tema rahulolu pärast.

Silver oli teinud varem mitu langevarjuhüpet, kuid kordagi normaalse lennukiga lennanud ei olnud - ehk ta oli 6 korda õhku tõusnud kuid mitte ühtegi korda maandunud. Kui temaga eelmine kord Hispaaniasse lendasime, tegi Ryanair meile toreda üllatuse: lennuk liikus vaikselt maandumisraja poole, ent ca 100 m kõrgusel muutsid piloodid meelt ja pikeerisid lennuki otse üles! Hispaanlane mu ümber küünistas istmeid ja karjus üle lennuki "Oh no... it's happening again... we are all going to get killed!" Hiljem seletas ta, et ka eelmisel nädalal tehti samamoodi ning lõpuks viidi neid hoopis Portugali. Silver oli vastupidiselt ootustele väga rahulik; küsis ainult kas sellised asju juhtub tihti kus lendurid maandumise poole pealt ümber mõtlevad ja uude lennujaama põrutavad?

Piloodid pikeerisid veel 2 korda kuni otsustatigi hoopis Portugalis maanduda. Seejärel viidi meid bussiga Hispaaniasse soovitud sihtkohta. Oviedosse jõudsime ca 6 tundi hiljem ja tühja motelli ei leidnud. Loobusime luksussviidist ning magasime seljad koos bussijaamas kordamööda vahti pidades - kummalgi oli käes üks pliiats võimalike bandiitide rünnaku jaoks.

Igaljuhul Islandi peatas tuhapilv palverändur Silveri teekonna Santiago palverännakule sel aastal mõneks ajaks, kuid loodan et ta lõpuks ikka Hispaaniasse kohale kõndima jõuab. Tuleviku palverännakud tulevadki äkki ainult lennukite-laevade-autodega ning peamisteks sisemiselt kasvatavateks väljakutseteks pole mitte villis jalad vaid transpordi ülesütlemine.

Ipad / Vigala uputus

2010-04-13T14:34:00.000-07:00

Mart sai sünnipäevaks Ipadi; ühena esimestest Eestis saab ta seda tundma õppida. Paki avamise hetkel istusime kõik tema ümber ringis ja kõik Iphone omanikud tegid kingiavamisest eri nurga alt fotosid. Nagu oleksime püha vaimu välja kutsumas.

Esmapilgul tundub uue põlvkonna lõikelauana.

Apple'i uued tooted hakkavad varsti inimesi rohkem rõõmustama kui jõuluvana?

Arvestades Ipodi müügilejõudmisest tekkinud saginat, oli vastuvõtt sellel üritusel üsna tagasihoidlik. Ainult üks seltskonnaliige julges oma uudishimu avalikult välja näidata ning nihkus järjest lähemale - ja sünnipäevalapsel hakkas järjest kitsam...

* * *

Kuna mitmed sõbrad on pannud järjest üles fotosid uputustest oma kodukohas, lisan ka mõned Vigala fotod.

Vana-Vigala sild - suvel on siin kõrkjad ja pisike kärestik

Talumaja Velisel

... vähemalt post jääb kuivaks

Jõgi ei mahu enam sängi ära - põldudest on saanud jõed!

Vigala järvestik

Rumba sillalt allavoolu ja vasakule vaadates

Rumba sillalt allavoolu ja paremale vaadates

Poola õnnetus

2010-04-10T14:35:00.000-07:00

Poolakatele sügav kaastunne "teise Katõni" puhul... Samas imestan, et keegi ei ole juba vandenõuteooriaid välja pakkunud nagu oleks Vene valitsus selle taga? Katõni puhul oli tegemist väga ulatusliku, üheselt mõistetava ja varjamatu genotsiidiga, mille külge saab veel aastasadu ankurdada ning NSV Liidu peamisel järeltulijalt süüditunnistamist nõuda. Poola president on tuntud samuti resoluutse mehena, kes ei karda suurele idanaabrile vastu hakata.

Potensiaalne vandenõuteoreetiku versioon toetukski pigem "miks" kui "kuidas" küsimusele -pardal oli ju nn Katõni aktiivgrupp, kes mälestusel unustusehõlma ei luba vajuda; lisaks ebameeldiva piiririigi president koos selle kõrgema sõjaväelise juhtkonnaga ning lõpetuseks oli lennuk teel idanaabri jaoks alandavale tseremooniale, kus ka viimase juhtkond pidi sümboolselt osa võtma. Kas liiga palju ebameeldivaid inimesi ühes kohas sai õnnetul kombel otsa juhuslikult või võis sellele keegi kaasa aidata? Lähipäevadel võidakse pakkuda välja kõige hullumeelsemaid versioone.

Nüüd saaks välja pakkuda ühe hea tõehetke küsimuse: Kui kõik Su suurimad vaenlased oleksid ühes lennukis, kas sooviksid siis selle lennuki allakukkumist kui teaksid et sellele mõtte jõul suudaksid kaasa aidata?

Internetiturunduse buum!

2010-03-31T02:36:00.000-07:00

Kinnisvara- ja ehitusbuumi on asendamas uus rikastumisallikas - internetti kolinud inimestest klientide tegemine. Kui kinnisvaraäri nõudis mingeid rahalisi investeeringuid, siis internetiturunduses piisab inimeste ja interneti tundmisest. Ka programmeerimisel ei ole vaja rahalisi investeeringuid, kuid internetiturundamisel ei pea ilmtingimata programmeerida oskama vaid tundma suhtlemiskunsti - see on nagu IT pehme pool.

Igaljuhul tundub, et järjest rohkem sõpru on hakanud kohvitamisel vestlusse poetama lausejuppe "...tegelen ka vaikselt internetiturundusega."

Internet on kriitikavaba - ta võtab vastu kõik mis sa sinna üles paned. Informatsiooni uudisväärtuslikkust ei pea põhjendama toimetajale; samuti ei ole vaja maksta raha reklaamimüüjatele. Mõtled välja hea idee, kirjutad sellest kuskile sotsiaalvõrgustikku ning kohe hakkab see konkureerima teiste heade ideedega internetimaailmas lugejate tähelepanu eest - keegi mingeid filtreid veel peale panemas ei ole. Olematu rahalise kulutusega võid saavutada väga palju - vaja on ainult häid mõtteid mis silma paistavad.

Mida rohkem inimesi antud teemaga tegeleb, seda rohkematelt saab küsida hinnapakkumisi ja teenuste kvaliteeti omavahel võrrelda. Tippudel, kelle tegevus tõesti kaupade müügikäivet tõstab, on ajagraafikud täis müüdud ja võtavad kõrgemat hinda, tipu poole püüdlejad teevad poolmuidu.

Interneti osatähtsuse suurenemist on õigustatult prognoosinud vist kõik teadlased ja prohvetid. Väidetavalt oleme praegu alles digitaliseerimisajastu künnisel. Kuid kui kogu asi läheb internetti, siis jääb reaalne maailm "katmata" ja võimalused läbi lüüa võivad seal suureneda. Kuid seda ei juhtu veel niipea...

Eesti on väiksem kui Kalamaja

2010-03-26T03:43:00.000-07:00

Kui varematel aegadel oli rahva kogunemiskohaks pühapäevased kirikuskäimised, siis tänapäeval asendavad seda mõningal määral toidupoed. Tore on Kalamaja Rimis kokku põrgata inimesega kes kõrvalmajas juba aastaid töötanud, kuid keda pole ülikooli aktivismi-aegadest näinud. Kuidas saab tuttavaga nii lähedal elada ning samas kogu selle aja jooksul tema elukohast mitte teada?

Tundub justkui selles väikese Eesti sees, kus kõik kõiki tunnevad ja igalpool kokku trehvavad, on üks suurem tume ala, Kalamaja, kus naaber võib olla kunagine hea sõber, kuid kellega enam kunagi kokku ei puutu.

Kuidas võita tõehetkes

2010-03-22T10:25:00.000-07:00

"Tõehetk" aitab rikastuda inimestel, kes suudavad tunnistada üles oma tumedaimaid mõtteid.

Saatest rahasummaga lahkumiseks peaks saama kokku grupi sõpradega, leppima kokku et raha jagatakse hiljem ära (näiteks minnakse kõik koos reisile) ning valmistutakse üksteist kõige räigete asjade ütlemise osas ette. Märksõnadeks kadestama, mitte enesega vääriliseks pidama, ärakasutavas seksuaalsuhes olema jpm. Tõeline kavalpea söödaks saatejuhtidele juhuslikult ette mõne kasvõi tahtlikult saate jaoks tehtud intrigeerivad salasigaduse(d) ette ning väldiks nii oma tõeliste luukerede paljastumist.

Kui küsitakse küsimus, mis algab lausega: "Kas te olete kunagi mõelnud, et ...?" Siis peab vastaja vastama igal juhul "jah" ükskõik kui valusalt provotseeriv ja ebaõiglane küsimus ka tuleks. Sest kui vastaja varem niimoodi mõelnud ei ole, siis mõtlemisajaks võetud mõnedkümned sekundit on piisav aeg et sellega algust teha.

Küsimused, mis on seostatud pigem tegevuse kui mõtlemisega, on võimalik vastata - kui ei ole teinud, siis ei ole teinud. Aga mõelda on võimalik kõigist ja kõigest väga lühikese aja jooksul. Ning rütmilise muusika, suurenevate panuste ja Hannes Võrno uuriva pilgu all hakkavad inimesed üha rohkem pabistama ning võivad ka õige vastuse korral pabistamisega valedetektori üürgama panna.

Nii et tunnista kõik üles, ka see mida teinud/tundnud ei ole, sest otsitakse alandamist, mitte tõde! Ja rahani viib ainult õige vastus! Nagu ühes mustas anektoodis, kus Hitleri lemmikkoera otsima läinud gestaapolased toovad kohale hoopis siili. "Üles tunnistas!"

* * *

Martidega Peipsil, tellisime kalatakso ja põrutasime 6 km kaugusele jääväljadele. Kalad võtsid harvemini kui kalda äärest kuid see eest-olid kõvasti kogukamad. Niru võtt sundis pooli kalamehi juba hommikul jäält lahkuma (keegi veel karjus: "P*** see saanimees! Siin ei ole kala!"). Sain suure pingutuse tulemusena 6 üsna pirakat ahvenat ning 3 kiiska - natuke supimaterjali. Parem kui mitte midagi - eelmistel retkedel sain vaid 1 kiisa Jägalast ning 27 kõikehaaravat ogalikku Piritalt.

Mart K. sai eelmisel päeval teada oma Kuldmuna noorteauhinna võidust ning kas tähistamise eesmärgil või lihtsalt külmarohuks haaras kaasa ka pisikese jäägri. Kala said kõik!

* * *

Selline raamat on ka nüüd ilmunud - ema ostis kohe ühe eksemplari hädakingituseks.

Sünnipäeva õnnesoovide statistika 2010

2010-02-20T05:11:00.000-08:00

Koostasin ka sel aastal sünnipäevade õnnesoovide statistika, et üritada vähegi aru saada millises suunas on sotsaalportaalid liikumas. Orkuti kaudu õnnesoovimine on endiselt esikohal, kuid on kaotanud märgatava osa enda õnnesoovidest Facebookile. Selle aasta statistika on järgmine:

99 - Orkuti Scrapbook
34 - Facebook'i Wal
14 - SMS
9 - helistamine
4 - e-mail
3 - MSN
3 - Facebook'i postkast
2 - Skype
1 - Twitter

Jätsin nimekirjast välja õhtul külla tulnud sugulased.

Eelmise aasta tulemused

Aitäh Mardile, kes saatis teate läbi kõikide kommunikatsioonivahendite ning iga teate naug uuelt inimeselt vormistas. Ema tõi riiete asemel uskumatult kiiresti lettidelt kadunud ja peaaegu kättesaamatu (isegi raamatukogudest olevat teosed ära virutatud?) haruldase raamatu "Eesti jõed." Tänud veel TLÜ Meeskoorist Jessele ja Kallele, kes öösel helistasid ja napsuselt lõbusate häältega Ernesaksa laulsid.

Sotsiaalportaalid võiks suhtefanaatikutele pakkuda võimalust selliste statistikate haldamiseks; kasvõi ainult enda keskkonnas. Selle tulemusena saab teha järeldusi, kes kuidas ja kui tihti sind meeles peab ning teha otsuseid kas soovida talle omakorda õnne või mitte. "Ah et panid mulle ainult ühesõnalise scrapi? No selge, siis saad sel aastal ka ühesõnalise vastuse ja ma ei ole su fänn!"

Tegelikult ei loe see kust kaudu midagi saata vaid sõnumi meisterlikkus ja usutavus. Kontaktide arvu saab mõõta kuid sõnumeid ennast mitte.

Sünnipäeva statistika kogumist on harrastanud ka Mart, Kaija ja Merli ja Anders oma blogis (viimaseid ei tunne isiklikult).

Vastutus / siig

2010-02-17T12:06:00.000-08:00

Kui inimene ei tee vigasid, siis ta ka ei õpi sõna otseses mõttes ning siis ei ole ka midagi uut kirjutada.

Nii paljudel koolitustel on räägitud ettevõtluse ühest suuremast kasust - ise planeeritavast ajagraafikust! Oma aja peremees! Praegune tööülesanne/suhe seda teatud tingimustel ka võimaldab. Planeerisin päeva nii, et teen asjad kohe hommikul ära ning siis siirdun koos uute sõpradega Jägala jõe suudmesse kalale. Koos arhitekti, tulevase ehitusinseneri ning IT mehega nõustusime rõõmsal meelel ja muigel suul, et kolmapäevasel normaalselt tööajal õngitseda on eriti mõnus - kõik meist on hetkel oma aja peremehed. Pärast siirdusime ühe tuttava juurde veel sauna ka ja tööpäeva lõpuks jõudsime tagasi linna. "Elu kunnid!"

Aga igal mündil on kaks külge. Õhtul olime koos elukaaslasega pikalt ette planeerinud mõnusa teatriretke, et tähistada mõlema veevalaja sünnipäevasid väiksemas ringis. Võtsime just esimese klaasi veini, kui ootamatult sain kõne ühe olulise ja kiireloomulise ajalise muudatuse kohta homme alustatavas töös. Püüdsin meeleheitlikult kätte saada inimest kes oleks muidu tühja sõidu Tallinna teinud, kuid ta ei reageerinud kõnedele ega SMSe. Kõrbesin teatriistmel; suutmata taluda probleemist tekkinud määramatust vaatasin pidevalt telefoni - kas inimene sai teate kätte?! Draamateatri "Kõik on täis" tekitas väga ägedaid äratundmisreaktsioone, kuid vari tuli peaaegu kohe tagasi nagu mõtted tagasi töö peale tagasi läksid. Üritus ei õnnestunud nii nagu soovisin.

Olen kindel, et iga projektijuhtimisega tegelenud inimene on elu sees vähemalt kord soovinud osta südamerahu. Imetlen inimesi, kelle otsustest sõltub tohutult palju - kuidas nemad veel suudaksid puhkeaja "üle elada?" Tervistkahjustav töö!

* * *

Seltskonna mittekalamees soovitas inspireerituna ajujahist kasutada "ajupüüki" - istuda ringiratast ning hirmutada selle sees olevad kalad konksu otsa. Kuna keegi jõel olnutest kala ei olnud saanud, siis otsustasime seda taktikat järele proovida. Tegime kõvasti lärmi puurimisega ning loomulikult hakkasid ringis istudes ka seltskonna lõualuud usinamalt liikuma. Kalapüügiks vajalik tingimus, vaikus, oli rikutud. Ja nii saingi kätte seltskonna ainukese kala ning oma elu esimese merisiia.

Siig on seesama kalaliik, kes on saanud maailmakuulsaks tänu kahe napsuse soomlase etteastele, mis riputati youtube'i:
Originaaltekst
Remix

Ka kohalikud kalamehed tulid ajupüügi tulemust imetlema. Siiake ise läks tagasi ujuma.

* * *

Üks raadiokanal jagas pileteid Rocki-Kalev/Cramo vahelisele korvpallimatšile.
"Ja meil on esimene helistaja! Kui suur korvpallifänn siis sina oled?"
"Noh... meeter kaheksakümmend..."

Füüreri sünnipäeva tähistamine

2010-01-31T04:14:00.000-08:00

Pankurite, näitlejate ja SW-e ühispidu tähistas uue pea(peo)korteri sündi. Ühe tagasihoidlikult möbleeritud ja avara Pärnu mnt korteri võtsid enda omandusse korrakaitsjate vanad tuttavad Luha-tänava-Massa ja Luha-tänava-Artuuro ning korraldasid vägeva sünnipäeva-soolaleivapeo (nimekirja järgi käis sealt sel õhtul läbi 75 inimest). Massale kinkisin vanade aegade mälestuseks Tartu Tudengite Kevadpäevade ajal kasutamiseks erkkollase kombenisiooni, kuhu selja peale plaanisin kirjutada tema pärisnime, töökoha ning vanuse. Tööandja on kindlasti tänulik reklaami edastamise eest - äkki hakatakse teda koguni oma kampaaniates reklaampinnana ära kasutama?

Lapäeval hakkas telefoni piiksuma meeldetuletus: "Füüreri sünnipäev." Tähistati seda Kohilas ühes väikeses puumajas. Külalised seisid pikas järjekorras ning asetasid kingitused alandlikult kummardades ja naeratades Füüreri jalge ette. Füürer vaatas kingitusi ja piidles külalisi paranoiliselt uuriva pilguga; tema pisemgi reaktsioon kutsus esile suure elevuspuhangu. Kui audients oli lõppenud võttis ta kaasa need kingid mis talle meeldisid, liikus auväärselt oma kabinetti ning austas aeg-ajalt kohalviibijaid enda lühiajalise näitamisega. Mul lubas ta armuliselt mängida 15 minutit Playstationi pealt Call of Duty 2 (ei tähenda tõlkes "Tuttide kutset"), peale seda saabus Napoleon koos Päikesekuninga ja Savietsiga ning jonnisid kuni "Shrek 3" tagasi pandi.

Selline silt kalkide Pärnu maantee inimeste südameid ei heiduta - külla ei tuldud ning nagu tagantjärele kuulsin, politsei kutsuti.

Andam Füürerile, kaaslase mõne õhtu õmblemistulemus.

Vabatahtlikud üritused jäävad alati?

2010-01-27T13:15:00.000-08:00

Täna toimus Peda Folk 2010 bändide väljavalimisüritus, kuhu kutsuti ka endisi korraldajaid. Tore oli näha ammuseid eriti frukte sõpru kellega koos kunagi igasugu pulle üritusi sai teostatud - tööõpetuse õpetaja haridusega Kalle, kes on võitnud Manhunt Estonia (põhimõtteliselt nagu Mister Eesti) ning hetkel tegeleb usinasti oma bändiga The Purple Gang mis Elvist parodeerib; teine sõber on lõpetamas IT haridust kuid vabal ajal kannab musta nahka ja sõidab mootorrattaga (naistest ega pidudest ära ei ütle) ; kolmas on peaaegu bioloog, kuid ametilt kõnekeskuse juhataja ning lisaks teeb bändi Kukeprotest ja korraldab muusikafestivale. Ühine võitlus ülikooli kuulsuse ja naiste tähelepanu nimel on meid nii kokku kui ka lahku viinud, kuid nüüd, pensionile jäänutena on mõnus mälestusi heietada - juba paljast nägemisest kisub suunurga muigele.

Viimane rääkis, et praegusel hetkel on mõnus aeg vabatahtlikke muusikafestivale korraldada - kuna konkurents on tänu kommertslike muusikaürituste sagedamini ärajäämisele väiksem. Mõned aastad tagasi ise üritust korraldades pidin tõdema, et konkurents noorte muusikute ligimeelitamiseks tundus raskemaks minevat - vabatahtlike tudengite poolt korraldatuna ei saanud me bändidele esinemise eest midagi väärtuslikku tänutäheks pakkuda...

Raha on ebastabiilne vahend inimeste motiveerimiseks - see võib otsa lõppeda. Kui (ainukeseks) motivaatoriks on mingi püha jõud või sümbol, siis on tõenäolisem, et inimeste entusiasm ei rauge. Ning mida pikem ajalugu, seda võimsam on kutse teha midagi tasuta ka tulevikus!

Semestri lõpp ja esimene koolipäev

2010-01-23T12:07:00.001-08:00

Millised tegurid mõjutavad õppeedukust? Lihtsam oleks seda välja selgitada kui üks asi oleks muutunud, kuid kuna korraga mõjusid mitmed faktorid, on keeruline prognoosida kas on tegu ühe või mitmega neist või nende koosmõjuga? Revolutsiooniline avastus jäi seetõttu tegemata...

Muutused võrreldes eelmise aastaga:

1. Alkoholikoguste minimaliseerimine pidudel ja nohiklus
2. Õppimine on uuesti põhitöö
3. Individualistliku elamisstiili asendamine kollektivistlikuga
4. Pudru söömine igal hommikul - on tõestatud et see parandab õppeedukust!

Viimati oli selliste hinnetega semester vist põhikoolis - 26 AP, 10 ainet, keskmine hinne 4,7. Oleks saladuse varem avastanud, julgenuks isegi cum laude peale mõelda; kuid see jääb küündimatuks unistuseks. Aga igaks juhuks peab kõiki neid muutujaid suutma muutumatutena hoidma - elu on liiga lühike et katsetada seda headest asjadest loobumisega.

Esimene koolipäev on alati kordumatu - Tartus on populaarsust kogumas jäätransport ning oma esimesse loengusse jõudmisel tegin pika short-cut'i mööda jõge Kaarsilla alt läbi. Kaarsilda olen ka rohkem ületanud mööda kaart kui mööda silda.

Tootepildid - kaasaskantav veekeetja

2010-01-19T07:27:00.000-08:00

Aines "Tootetäiustus-projekt" pidi ise täiesti algusest lõpuni looma ühe toote - viima läbi kliendiküsitluse, tegema turu-uuringu, konkurentsianalüüsi, tooteloome loova valiku, disaini, toimimisskeemi, konstruktsiooniarvutused, modelleerimise, koostujoonised ning isegi reklaamvoldiku. Kui reaalses elus on iga sellise tööülesande jaoks oma ala spetsialist, siis antud juhul pidi sellega saama hakkama kahest tudengist koosnev meeskond.

Loodavaks tooteks valisime "Kaasaskantav veekeetja" millega on võimalik kus iganes endale klaasike teevett keeta. Ta koosneb kahest ärakeeratavast topsist ning selle vahel asuvast küttekehast. Loodud masina tööpõhimõte - vesi nõrgub ülemisest topsist alumisse ning saavutab nõutava temperatuuri seal vahel oleval kuumutuselemendi pinnalt. Ei suutnud leida akut, mis suudaks mahutada piisavalt energiat vee keemaajamiseks ning pidime leppima pistikuversiooniga - kuid tulevikus, teaduse arenedes, ei ole miski võimatu.

Visuaalne väljund allpool lahtivõtmise järjekorras, lõpus plahvatusjoonis

Veekeetja flyer nägi välja nagu keskkooliõpilase tehtud - seda saaks kasutada EKA graafilise disaini ning TLÜ reklaami ja meedia osakonnas õppematerjalina kui näide kuidas asju teha ei tohi. Taustaidee varastatud Simpsonitelt.

MTÜ Eesti vanaemad Haiiti hädaliste toetuseks

2010-01-18T03:24:00.000-08:00

Mida vanem eestlane, seda tugevam on tal esivanemate alalhoiuinstikt: toidu säilitamine mustadeks päevadeks nii keldris, sahvris kui ka (lapse)laste rasvavoltides.

Kui Haitil on praegu tohutu katastroof ja nälg, siis Eestis on olukord vastupidine; näiteks peale jõule käib perekonnas mäng nimega "toidusokutamine" - jõululaualt ülejäänud kergestiriknevaid toiduaineid sokutatakse kuuma kartuli kombel sugulaselt sugulasele ja kaotajaks on see kes selle toidu peab ära sööma või ära viskama. Söögi äraviskamine on eestlase silmis surmapatt ja kõikide nälga kannatanud esivanemate mõnitamine - on loogiline, et kui ise ära süüa ei jõua siis tuleb leida viis kuidas sellest lahti saada ilma toidujumalat pahandamata. Pahaaimamatule külalisele pakitakse kaasa "veidike" toitu, mis kodus lahtipakkides osutub näiteks 4 kg avatud pakendis hapukapsaks. Ma kaotasin ühe sellise mängu jõulude ajal.

Erinevate riikide sõjavägedel on erijuhtudeks ladudesse varutud tohututes kogustes toidupakke ning iga aasta vabanetakse selle alumisest, vanimast kihist. Vabariigi algusaastatel sai metsalaagris söödud huvitava sisuga Lääne-Saksamaa poolt kingitud toidupakke, mille peal olevad aastaarvud noorte kaitseliitlaste tollast vanust mitmekordselt ületasid. Siiani on meeles hamburgerikonserv kõdunenud saiaga ning roosa maksapasteet mis ülikergesti tuld võttis ja nagu säraküünal põles. Süüa sobis muide üsna hästi.

Tark esivanem käitub samamoodi - teeb sisse kõikvõimalikke juurikaid, soolab liha, kuivatab seeni ja kalu ning alustab söömist vanimatest reservidest. Tüüpilisel vanaemal on sahvris kõike ning poodi läheb ta ainult sotsiaalseid vajadusi rahuldama. Ma ei kujuta ette, et kui nad kõik oma sahvrite sisu ära deklareeriksid, mitut Haitit ära toita saaks. Ei oska arvata, miks ei ole veel tehtud programmi, kus vanaemad saavad kõik oma sahvri põhja jäänud tooted (N: Marineeritud seened - 1990; Pohla-õuna keedis - 1982; Õunavein - Stalini surma tähistamiseks jne) humanitaarabiks ära kinkida. Idee ise kõlab tobedalt (MTÜ Eesti vanaemad Haiiti hädaliste toetuseks), kuid veel tobedalt kõlab mõte olukorrast kus ühes kohas visatakse ära seda mis teises kohas elusid päästaks.

Kriisi on vaja, et õppida hindama seda mis juba olemas on. Ajateenistuse näljalaagris räägiti kuuseokstest ehitatud püstkojas päevast päeva mida kellegi vanaema oli teinud ning kahetseti avalikult kõiki söögilauas tagasilükatud lisaportsjoneid. Kui kurnatud sõdurid kasarmusse tagasi toodi, hiilisin õhtul üksi sööklasse ning elasin üle oma elu ühe tipphetke - õhtusöögist ülejäänud külm maksakaste pani seljal hiired jooksma. Kamraadidele viidud päts leiba rebiti tükkideks.

Ei ole midagi õudsamat kui kujutada ette katastroofi oma kodulinnas - varemetes ja põlev vanalinn patrullivate UN sõduritega, kus üksikud inimvarjud süüa otsivad, Viru keskuse poode röövivad ning üksteisega toidu pärast võitlevad. Pole süüa ega turvatunnet Nagu pronksöö edasiarendus. Ja kui siis saabub kusagilt laadung veidi mädanenud banaanide ja hallitanud kookospähklitega Haiti vanaemadelt, võib see päästa nii mõne nälginud eestlase elu.

Igaljuhul võitleks ma kogu hingest jagamispunkti ees parema koha nimel, võtaks kõik banaanid kahe käega vastu, kaitseksin seda teiste näljaste eest, peidaksin need põue, jookseksin nii kiiresti kui võimalik läbi Balti jaama varemete Jahu keldripunkrisse, sulgeksin enda järel rauast ukse ja jagaksin saaki oma lähedastega. Ja kui midagi peakski üle jääma, siis hoiustaksin selle hoolikalt oma lastelaste jaoks. Lihtsalt igaks juhuks.

Raudrüü leiutas sõjamehe naine mitte sõjamees ise

2010-01-10T11:25:00.000-08:00

Kui seltskonnas on naised enamuses, on oht sattuda tõsiste repressioonide ohvriks. Mingil põhjusel ammutavad nad üksteise küünarnukitundest hämmastava jõu ning suudavad hõlpsasti vähemusse jäänud mehele(meestele) oma nõu peale suruda. Eriti hull on olukord siis kui kuskile põgeneda ei ole - näiteks üksikul saarel või autos keset 10 kraadist külma oodates.

Ei mõtle sadistlikku piinamist vaid piinlike olukordade tekitamist. Mäletan väga noorena ühte Kaitseliidu õppustele sõitu, kus mehi Lasnamäelt peale korjates õppuste läbiviija ema aknal üle hoovi karjus, et sellise ilmaga ilma ekstratekkideta ja -pesuta pojakest välja ei lubata. Poja vastuväiteid, et on juba maikuu ning magamisvarustus on kaasaegne, kuulda ei võetud - ema südamemuret ei ole võimalik murda. Meeleheitel sõjaväeline juht üritas piinlikust olukorrast kiire põgenemisega pääseda, kuid selle peale lennutati autotäie noorkaitseliitlaste hämmastuseks 3-korruse paneelmaja aknast alla 5-6 paksu villast tekki. Lisaks neile hõljus õhus paarkümmend villast sokki. Löödud "poiss" käskis Unimogi koos ootavate noorkaitseliitlastega ümber pöörata ja viskas laadungi alistuvalt auto peale. Metsa jõudes oli ta vaimselt taas sõjaväelise ülema rolli tagasi suutnud pöörduda.

Eile oli minu mihklipäev. Kuna laupäevasel suusaretkel teine ekipaazi meeskaaslane prillid autosse unustas ja 6,3 km raja asemel 63 kilomeetrit läbima läks, siis olin sunnitud tund aega kolme naisega autos vastu pidama. "Ärakülmunud" mehena pidin lõpuks (algul ainult vaimsele) survele järele andma ning hoolimata soojatootvast autost märjad suusariided kuivade naisteriiete vastu vahetama. Kui sats sõpru minibussiga mööda sõitis, siis märgati mind hoolimata meeleheitlikust varjamispüüdest - loodan, et pidasid lihtsalt häbelikuks ja inetuks tüdrukuks.

Naise südamemure on rahustamatu ning murdumatu - ema, vanaema või abikaasa kes tahab mehe eest hoolitseda on justkui peatumatu ja purustamatu loodusjõud. Ürgne instinkt hoolitseda perekonna "tugevama poole" kui leivatooja ellujäämise eest on säilinud ja naine ei peatu enne kui ta on teinud kõik endast oleneva, et mees õhtul ka tervena koju jõuaks. Kuigi tänapäeval mehe ametid üldjuhul enam eluohtlikud ei ole, saab ennast välja elada pisiasjade korraldamisel, nagu riietus, söömine, juuksurisse saatmine vm.

Naistega on keeruline, kuid ilma nende veel keerulisem. Kuigi poputamisega kipuvad nad üsna tihti liiale minema, on see tegelikult mõnikord päris mõnus. Ning äkki on see ka osa edasiliikumist tekitavast jõust? Usun, et esimese raudrüü ei leiutanud mitte üks sõjaväelane, vaid tema muretsev naine, kes kartis et abikaasa lahingusse minnes liiga õhukeselt riides on.

Lause mida on miljardeid kordi öeldud ning mida veel rohkem kordi jäädakse ütlema ka tulevikus:

"Sa saad surma kui nii õhukeselt riides välja lähed!"

* * *

Tööriistad

Rekordlumi tegi TTÜ õues asuvatest teaduritest smurfid

KKK 2010

2010-01-02T12:02:00.000-08:00

Kaks olulist Korduma Kippuvat Küsimust on elimineeritud ning neile ei oskagi praegu midagi uut asemele panna - nad kehtisid lihtsalt niivõrd kaua. TLÜ on läbi ning kuigi olen pikka aega pidanud üksitegutsemist ja sõltumatust mõnusa elu eeltingimuseks, tundub kahekesi palju lõbusam. Mõningane "avalikust elust" tagastõmbune ning nohikuperioodi maitsmine ei tundu ka üldse nii hulluna.

Kaks sõelale jäänud ja modifitseeritud küsimust kõlaksid järgmiselt:

"Millega üldse praegu tegeled?"
"Mida psühholoogi ja tooterandaja haridusega peale hakkad?"

* * *

Kuid oli ka kolmas muutus, mis on väärt märkimist: lapsepõlvehobi väga jõuline ning äkiline esilekerkimine. Eelmise aasta saakide kokkuvõte numbrites annab kokku 322 kalakest (sisse arvestatud ka tagasi lastud kalad). Tõeliste fanattide saakidega võrreldes ei ole need mitte midagi kvaliteedilt ega kvantiteedilt ning see ei tohikski eesmärk omaette olla. Aga hea tunne on tegeleda millegi sellisega mis nõuab nutikust ja annab ettekäände külastada erinevaid looduskauneid paiku.

Taaselustatud hobi nr 2 on raamatulugemine: jõulupuhkuse ajal läks neid juba kahe päeva jooksul üks.

Vabadusrist-lumememm

2009-12-30T14:41:00.000-08:00

Erinevatesse maakondadesse on entusiastid püstitanud lumest Vabadusristi koopiaid.

Vabaduse väljaku monumendi konkurss kutsus omal ajal esile väga emotsionaalse arutelu. Mitte kunagi ei olnud Eestis võimalik tavainimesel linnapilti niivõrd grandioosne jälg jätta - võitja looming jääks pealinna tähtsamale väljakule (loodetavasti) mitmeid inimpõlvi ning autorid pääsevad ajalooraamatutesse. Kaotanud võitlesid lõpuni - tegemist oli ju ülisuure panusega mänguga. Ja selles hankes on kaotanuid palju kui võitjaid ainult üks.

Kui meedias komisjoni otsust kõikvõimalike sõnavõttudega materdati, oli üheks Kaitseministeeriumi arglikuks võitjakavandit pooldavaks vastuväiteks "aga ta on ju lihtne." Täägivõitlusesse tormavate soomusronglaste kujukesi oleks lumest palju keerulisem valmis teha kui nurgelist risti jääst välja lõigata. Huvitav, kui palju Vabadusristi koopiaid oleks Eesti iseseisvuspäeval valmis ehitatud?

Veel Reaalkooli õpilasena mäletan muldvanu ätte kes ülima kirglikkusega rääkisid Reaalkooli Vabadusvõitlejate monumendi (rahvasuus "Poisi") mahavõtmisest Nõukogude okupatsiooni ajal. Kuidas noored koolipoisid kuju endisest asukohast möödudes austusena mütsi kergitasid ning kuidas KGB-d neid seepeale arreteerisid.

Ei oska prognoosida millal ja kas üldse rahvas tšehhide kätetöö omaks võtab, kuid patriootlike tunnete tõusmisel võib selliseid kujusi kerkida tulevikus igasse linna... igasse aeda. Ning kui Eesti peaks kunagi võõrvõimu alla langema (ptui ptui ptui), siis saavad okupatsioonijõud talviti kõvasti lisatööd lumememmede lõhkumisel.

* * *

Aastalõpu rohked kalapüügiüritused on jõululaua täitmise asemel pakkunud ainult esteetilist naudingut. Sai üritatud püüki nii öösel kui päeval erinevate rakendustega. Nulliring tuli vastu võtta Vigala ja Kasari jõgedelt, Ermistu järvelt ja Pärnu lahelt. Pärnu jõest suutsin välja meelitada 3 nurgu, 3 särge, 1 viidika ja ühe vimma. Vigala jõest imetillukese kiisa. Selline tunne on, et järgmine kord õnge kaasa ei võtagi.

Prügikastist päästetud vana laud, mille materjal osutus kodus pealmise värvipinna eemaldamisel maarjakaseks... Ehk kena tekstuuriga väga kalliks väärispuiduks, mida oma lastelaste rikkuse nimel istutatakse. Nii kallist jõulukingitust ei ole ma aastasid saanud, nii et Teeme Ära teinekordki!

Verivorst jõululauas?

Probleemitekitus

2009-12-19T06:58:00.000-08:00

Kes meist ei oleks enda lõbuks vanasõnasid ja mõistatusi välja mõelnud. Siit tuleb üks:

"Ühest otsast hammustad, kuid teise otsa kasvab samal ajal juurde?"

Vastus on postituse lõpus.

TTÜs on üks aine nimega "probleemilahendus," kus peab oma loova mõtlemise propageerimiseks igasugu (naljakaid) lahendusi välja pakkuma. Enda arust mõtled jube laheda asja välja kuid vaimustuspuhangu möödudes peab küsima endalt küsimuse: "Kas oleksid nõus selle eest ka raha välja käima?" Sest leiutamise tähtsaim põhikriteerium on tänapäeval "hea äri." Võiks teha hoopis aine nimega "probleemitekitus," kus õpitakse kuidas kõik-tundub-olemas-olevas ühiskonnas uusi turunišše välja mõelda.

Siiski on sellise loovmõtlemise harjutus meeldiv vaheldus reaalteadusteuputusele; mis, tuleb tunnistada, muutub iga aastaga järjest vastuvõetavamaks. Üsna karm õppekava nõuab pidevat pingutamist ning kui alguses asja tõsiselt ei võta siis lõpus võtab asi sind (st sinu aja).

Vanale läptopile (ostetud 2005 aasta kevadel New Yorgist) mõjub selline semestri lõpus eksponentsiaalselt suurenev koormus muidugi rusuvalt. Ühte programmi avades ja teist sulgedes võtab vahepealne mõtlemine ikka korralikult aega. Tõin koguni arvutilaua juurde oma Ernie ja Dilberti koomiksikogud ning arvuti "mõtlemispauside" ajal tegelen närvitsemise asemel nende lugemisega. Mõnikord läheb lugemise peale rohkem aega kui õppimise peale.

Mõistatuse vastus on: öine uneaeg!

* * *

Paar näidisprobleemide lahendust. Üsna tobedana tunduvad, kuid esimene kutsikas läheb ikka plangust teiselepoole:

MNISAUN 1: Lahtirullitavatate äärtega kübar, millega kaasas telliskivisuurune keris

MINISAUN 2: Saun-telk; põhikonstruktsiooniks kaks kokkupandavat rõngast ning neid toestavad latid

PAADIPUMP 1: Paadi üles-alla kõikumisest tekkiv energia tühjendab paadi sissesadanud veest

PAADIPUMP 2: Paadi küljelt-küljele kõikumisest tekkiv energia tühjendab paadi sissesadanud vihmaveest (saareke lisatud õppejõu mõjutamiseks)

TRUUBI JÄÄSULATAJA: pika vardaga ahi, mida küttes ja järk-järgult edasi lükades saab truubist jää välja sulatada

TRUUBI JÄÄEEMALDAJA: kahe ketta küljes liikuv kuumutatud tross, mis jäämassi küljed "lahti kulutab"

jpt...

Darth Vader'i jalgpalliroboti häving

2009-12-04T07:45:00.000-08:00

Kahetsen, et ei ole varem käinud vaatamast sellist üritust nagu Robotex. Tegemist ei ole tööstusmessiga vaid noorte robotiinseneride võistlusega, kus tudengid peavad ehitama teatud humoorikaks ülesandeks sobiva täisautomaatse roboti. Ehk ei mingeid raadio teel juhitavaid asju vaid üks nupulevajutus ja asi peab hakkama iseseisvalt elama!

Kui eelmisel aastal pidid tudengid tegema sokikorjamisroboti, siis sel aastal pandi nad omavahel jalgpalli mängima. Kuigi reeglites oli kirjas, et "Robot ei tohi sisaldada väljaku, pallide või teise roboti vigastamiseks mõeldud algoritmi," usun, et enamus meeskondi lähtus kirjutamata seadusest, et jalgpall on karm mäng - masinad tuleb teha maksimaalselt nii suured (mõõtmed 35x35 cm) ja võimsad kui lubatud. Eriti kahju oli ühtede tüdrukute pisikesest ja kohmakast robotikesest (diameeter alla 20 cm), kelle vastaste Darth Vaderi pea moodi mätas kõigepealt julmalt väravasse puruks surus (ilmselt pidas ta teda palliks) ning siis väiksemate pallidega tegelema hakkas. Peale poolte vahetust teises roundis unustasid aga võitjaroboti programmeerijad väravaanduri ümber lülitada ning Kosmosevürst tagus kõik pallid oma väravasse. Väike putukas üritas kahjustustest hoolimata teda aidata ning edasi ta pääses!

Ühesõnaga sai kõvasti naerda vaadates ülikoomilisi ja nutikaid lahendusi - järgmine aasta võiks ikka selle maailmalõpu võitlusrobotite teema ära realiseerida. Malet juba saab arvutiga mängida, kuid peaks saama palju rohkem.

Robotite tõusev populaarsus reaalõppesuundi propageerivas Eestis ei saa loomulikult vastu maailmas toimuvale - sumorobotid, võitlusrobotid, transformeeruvad robotid, kalarobotid, koduabilised /abikaasarobotid jpm. Need mis (mitte kes!) on praegu väikesed ja väetid abitud mänguasjad, hakkavad tulevikus kõiki töid tegema...

Ei ole ise võimeline sinna ligilähedastki panust andma - siiski proovisin aines "Sissejuhatus mehhatroonikasse" koos kursavennaga koolitöö käigus ehitada valmis patareiautomaati. Pisitõrkeid tuleb selle käigus uskumatult palju välja - kui programeerimisosa saab parandada lihtsalt koodirida muutes siis mehaanika osas on olukord keerulisem. Ei ole nagu vene ajal, et jalahoop ja hakkab tööle. Tänapäeva roboti saab masina lõhkumise eest panna vastu lööma.

Unistuste patareiautomaadi animatsioon

Kristlikud väärtused

2009-11-25T12:53:00.000-08:00

Sooviksin luua klubi nimega "Kristlike väärtuste fännid," kuid tõenäoliselt tembeldaksid ka viimased nohikuperioodi kiuste allesjäänud sõbrad mind siis ärapööranuks ning hülgaksid lõplikult. Ma ei taha uskuda, et jumal religioossel kujul olemas on, kuid usun, et see jälg mille ta õpetus inimestesse jätab, on kiitmist ja järgimist väärt. Loomulikult tuleb välistada igasugu äärmuslased ja Kivirähki "Ussisõnades" väljamõeldud tõdeeitavad tegelased.

Piiblit tsiteeritakse kirjanduses ja filmides üsna tihti ning aukartust äratav arv inimesi maailmas on valinud endale jumala. Kas need tõed siis päris elus tõesti toimivad ning on ateistid millestki ilma jäänud?

Nüüd oleks hea mõte küsida endalt: kumb oleks parem, kas ateist või tõsiselt jumalat järgiv inimene? Loomulikult on äärmusi mõlemal pool, kuid keskmiselt?

"Vannun jumala nimel, et kui annad mulle kauba täna ilma lepinguta, siis toon sulle homme raha!"
Kui seda ütlev inimene oleks tõsiselt usklik või neid väärtusi kindlalt järgiv, siis võib ettevõtte olla suhteliselt kindel et ta selle raha ka kätte saab! Iseasi kas need sõnad on siiralt öeldud?

Kõige hullemad on need inimesed keda ei hirmuta ei taeva ega põrguga - kes lihtsalt ei usu millegisse. Võibolla millegisse ikka kuid selleni jõudmisega ei saa igaüks hakkama ning peab võtma riski. Antud teemal on teinud üsna huvitava ettekande Andres Põder.

Mulle meeldib mõnikord harva sattuda kirikusse või vestlusesse intelligentse üle keskmiselt vaimuliku inimesega, kuid kui jutt kisub liiga värbamise poole siis liiguvad kõrvalestad automaatselt ette ning katavad kuulmeavad. Kokkuvõttes julmalt öeldes - kui lõigata usust välja kõik mitteusutav, saab psühholoogiliste omaduste komplekti, mis on hea vahend enda elu ja käitumise juhtimisel.

Üsna raskelt täidetav kuid väga hästi toimiv Piibli päritolu tarkus on järgmine: "Kui saad kõrvakiilu, siis pööra teine põsk ette." Ehk kui öeldakse ebaõiglaselt halvasti ning ükskõik kui m**n ütleja tunduks, tuleb end rahustada teise veidi kaasaegsema tarkusega: "Mitte keegi ei saa sinult võtta sinu eneseväärikust kui sa seda ise kellelegi ei kingi."

Iphone innovaatilised rakendused!

2009-11-19T09:19:00.001-08:00

Iphone on ikka mõnus praktiline mänguasi; sinna peale saab laadida Istore'st uskumatuid vidinaid alates diktofonist, triipkoodilugejast ja lõpetades taskulambi programmiga. Pakuksin ka ise tootearendajana ajulihaste harjutuseks mõned tooted välja, mille kallal Apple võiks vaeva näha:

Isauna - ekraanile ilmub saunakopa funktsioon, kui sinna vajutad hakkab Iphone kuumenema ning kui juba piisavalt kuum on siis hakkab piiksuma. Selle peale tuleb telefon veega üle valada ning leil ongi käes!
Ikajalood - kui talvel kalal siis on üsna raske kalasid järvest üles leida. Siis tuleb appi Ikajalood - paned telefoni ühe otsa jääugu alla, tiirutad, ning vaatad kuspool kajalood kalaparvede olemasolu märgib.
Isun - on lähenemas tähtis üritus ja noor daam soovib välja näha suviselt pruun; solaariumi aga aega minna ei ole. Siis tuleb telefoniekraanil vajutada päikese nupule ning mõne aja pärast annab ekraan välja pruunistavat päikesevalgust - telefoni peab ainult ise keha ligidal ringi liigutama.

Mõtlen veel ja siis täiendan nimekirja!

Õppeedukust suurendab kenade vastassoost tudengitega suhtlemine

2009-11-17T12:00:00.000-08:00

Kuulsin täna arvutiklassis järgmist dialoogi.

Ühe tüübi ilmumisega arvutiklassi uksele hakkavad umbes 5 tudengit teises nurgas huilgama ja aplodeerima.
"Tere Juhan! Mida sina koolis teed?"
"..."
"Tulidki õppima? Mis juhtus!" (naer)
"Just helistas üks tüdruk ja küsis kas ma ühte ülesannet oskan. Talle ei saanud "ei" öelda - ei tohi ju ennast rumalana näidata... Nüüd vaatan mida ma õppima pean hakkama, et saaksin teada õpetada. Neetud uhkustamine."

Ehk õpimotivatsiooni sünergiliseks suurendamiseks peab suhtlema rohkem vastassoost tudengitega? Nii et TTÜ juhtkond tegi õigesti tuues Majandus- ja Humanitaarteaduskonna (kus ainult naised ongi) peahoonetele (kus pea ainult mehed) lähemale. Efekti suurendamiseks ühendati see hallina tunduvate reaalteaduste majadega koridoride kaudu - justkui suur veresoon kuskohast voolab õppemotivatsioon TTÜ renoveerimata ruumide vahele!

Ja vastupidi, kui tahta tõsta Majandusteaduskonna õppeedukust, siis tuleb saata mehaanikatudengid uude hoonessesse, lasta neil kanda karvast rinda paljastavat eest lahti särki (või sinist kitlit) ning paluda igalt ettejuhtuvalt naiselt küsida: "Kas oskad mikro- ja makroökonoomikat?"

* * *

Mehhatroonika laboratoorium: ja kui ei korista siis peab Bin Laden jälle ise koristama (kui ta Eestisse peaks jõudma)

Kübarsaun on turvaline?

2009-11-14T13:13:00.000-08:00

Õppejõud toonitas, et tänapäeva insener on konstruktor - mitte ise välja mõelda vaid kombineerida seda mida teised on juba välja mõelnud. Mõte, et kõik on juba avastatud, on jabur - mida rohkem uusi tehnoloogiaid välja mõeldakse, seda enam uusi võimalusi see omakorda tekitab. Mida rohkem uusi lahendusi, seda rohkem kerkib esile uusi probleeme - isegi kui need on ainult teiste inimeste mõtlemisest põhjustatud. Tuntud on ka ütlus: "Mida rohkem teada saad, seda rumalamana ennast tunned."

Meeskonnatöö efekt 1+1=3 tundub toimivat - koos tulevad tõesti paremad lahendused ning mida parem klapp, seda parem on lõpptulemus. Loomulikul minnakse harjutamisel ka üle piiri ning luuakse midagi eriti totrat; kuid see ongi kooliskäimise lõbu! Kokkupandava sauna väljamõtlemisel tekkis mõte teha kübarsaun - lahtirullitava äärega kübar kuhu alla saab võtta kaasa ca telliskivi suuruse kohvrina kaasaskantava kerise. Muudkui kükitad maha, viskad leili ning kui liiga palav hakkab siis tõused püsti ja jahutad end. Kas oleks sotsiaalse staatuse mõttes turvaline sellist saunatamist näiteks koduõues naabrite pilkude all harrastada?

TTÜ noored tootearendustudengid teavad juba, et ega sellest oma-lõbuks leiutamisest reaalses maailmas tegelikult kasu ei pruugi olla - tulevast tööandjat ei huvita uute ideede väljapakkumine vaid konkreetsed soovitused kuidas just tema toodet parendada. Nii et mitte mõelda karbist väljas vaid karbis!

Juulius abistab ebausklikke tipikaid

2009-10-29T14:05:00.000-07:00

Eelmine kokkupuude TTÜ maskotiga oli ülikoolide vahelises võistluses "Krambambus" - mulle avaldas suurt muljet tipikate ühtekuuluvustunne ning eriti nende vahva maskott Juulius. Kui ise järgmisel aastal (2004 sügis) TPÜ Kultuuritoimkonna esimeheks sain, siis organiseerisin kiirelt PEDA (praeguse TLÜ) maskoti loomise - konkursi võitis ülekaalukalt Toomas Sääse loodud visioon Hundist kes kaitseb meie tüdrukuid ablaste tipikate eest. Napilt teise koha sai üks vahva peda hamster. Mäletan et kõik valimiskomisjoni liikmed tegid ulguvat häält kui hundi kavandit nägid ning otsus oli erakordselt üksmeelne. Suhtekorralduse osakond küll protesteeris ning pakkus omalt poolt ülikiiresti välja sajajalgse kritselduse (mitmejalgsus pidi sümboliseerima usinust), kuid õnneks oli tollal piisavalt julgust et üliõpilaste arvamuse juurde jääda. Elumeheliku olekuga hunt on tänapäevani TLÜ Üliõpilaskonna maskott ning kannab nime Eskmati.

Aastaid hiljem konkureerivasse ülikooli, TTÜ-e, õppima asudes ei jätkanud ma TLÜ aktivistikarjääri. Tundus, et miski ei suudaks ületada PEDA tudengiaastate mürglit. Samuti on jätnud mind tootarenduse-aastate jooksul täiesti külmaks tipikate maskott. Seda kuni tänaseni, millal ta oma heatahtlikkust kõigi TTÜ tudengite (isegi kunagiste konkurentide) vastu välja näitas.

Tüdrukult laenatud kollane sall mis paar päeva kadunud oli, oli täna hommikuks jõudnud müstiliselt Juuliuse kaela. Aitäh, et päästsid mind perekondlikest repressioonidest!

Muistsed esivanemad kummardasid puujumalaid ning ka tänapäeval löövad usklikud Kristuse kuju ees risti ette - füüsilisest materjalist keha, milles arvatakse olevat üleloomulikud jõud. Oleks eestlased veidi ebausklikumad, siis laseksin lahti kuulujutu, et öösel, millal kõik tudengid kas pidutsevad või sessi ajal õpivad, ärkab pronksist Juulius ellu ning liigub mööda koolimaja ringi. Need, kes Juuliuselt abi soovivad, peavad kuju juurde minema, pool õlut pronksjuuliusele suunurka tühjaks valama, teise ära jooma ning kolmteist korda kõva häälega mantrat lugema:

Juulius, Juulius avita ning arukust mul anna sa.
Mu appikarjet kuule, "Jõud, tahe, selge mõistus, ära iial kao"
Paidates Su pronksist pead Sul luban see-eest edaspidi olla hea
Käed risti palves anun, põlved maas - et insenerimehaanikast (füüsika, matemaatiline analüüs, lineaaralgebra) ma lõpuks aru saaks!

Seejärel heita magama, panna soovitava aine konspektid ööseks pea alla ning järgmine hommik minna südamerahuga eksamile.

Kui mõni tudeng ülikooli liiga kauaks üle nominaalaja õppima jääb, siis hakkab Juulius teda öösel konkurentsikartuses kollitamas käima - ainult Juulius saab olla elupõline tipikas.

Aga senikaua kui supernaturaalseid võimeid avastatud ei ole, on tudengitel võimalus leppida temaga vaid kui kaotatud asjade "leidja" rolliga. Selleks tuleks keevitada talle lahtine sõrm kaotatud autovõtmete, teine käsi kaotatud konspektide ning suhu pisike auk kaotatud sigareti jaoks.

Kujutan ette kui maagia ikkagi mingil kummalisel kombel töötama hakkaks ja üleilma tuntuks saaks. Ning kui kunagi peaks keegi soovima kuju ära koristada - sellest tuleks uus Pronksöö!

Sõpra tuntakse hädas aga sõpru rõõmus

2009-10-26T14:57:00.000-07:00

Üks purjetajast sõber ütles mulle klubis jooki välja tehes järgmised sõnad: "Margus, mis tähtsust on rahal. Sõbrad on kõige tähtsamad, ilma sõpradeta ei oleks rahal mingit mõtet!" Jook joogiks ja klubi klubiks kuid subjektiivsed positiivsed emotsioonid tekivad kauaagsete sõprade seltsis alati - südame alt läheb soojaks ning tekib kuuluvus- ja/või karjatunne. Rääkimata soovist seda tunnet uuesti tunda.

Kaalusin täna pikalt kas jõuan astuda läbi Elina üllatuspeolt. Endine rekreatsioonitudeng(iaktivist) Liis on võtnud filmimisaineid BFM-t ning otsustas korraldada talle üllatuspeo koos selle korralduse filmimisega mida hiljem koos vaataksime. Elina poiss-sõber Taavi oli meil kambas. Elluviidud plaan ise oli järgmine:

Asjaosalised kogunesid kell 20:30 Kalamaja lokaalis "Kolm Lõvi." Kohal olid tuntud aktivistid kehakultuuriteatuskonnast (Länn, Kuri, Sõõrik jt), ja veel mõned pedakad (Sääs, Mätlik) üks tipikas (Püta koos lõõtspilliga) ning üliheas tujus muusikakollektiivi Penthouse 9 liige Kristjan. Peale pruukosti ostmist Kalamaja Rimist liikusime Elina maja alla, kus Taavilt saadud võtmega sisse saime. Kogu seltskond jooksis viimasele korrusele peitu, kuid kaks meist jäid alla Elinale helistama. Samal ajal kui nad sünnipäevalast kinni hoidsid, hiilisime tema korterisse ja magamistuppe ja korraldasime vägeva üllatuspeo. Adrenaliin - nagu lapsepõlves peitust mängides. Pärast vaatasime kogu üritust videost ja naersime korralikult.

Kui vähegi võimalik, siis ei tohi loobuda sõprade üritustest. Mis saaks olla suurim austus kui inimese ilmaletuleku korralik tähistamine: "Aitäh, et olemas oled!"

Tundub, et hädas olles saaks ka ise suurepäraselt hakkama. Psühholoogilise esmaabi andmise saab väga edukalt korda aetud ainult üks sõber. Kui tuju on hea ning on põhjust tähistada, siis oleks aga rohkem inimesi vaja. Kõige hullem on siis kui oled rõõmus ning ei ole kellegagi koos rõõmustada.

Ootamine on sõduri ja kalamehe naise töö. Koger rahvuskalaks

2009-10-25T12:16:00.000-07:00

Käisin külas Mardi maakodus Valgas - õngitsesime, saunatasime ning vakstuga laual häid roogi maitsesime ("Kõik tuleb ära süüa!"). Magasin ahju ääres ning Mardi must-valged esivanemad klaveril tunduvad iga kord veidi lahkemalt minu viibimisse suhtuvat. Suutsin minikummipaadi ning rohelise kummijöllariga Karula Pikkjärvelt ühe ahvena välja meelitada. Aju puhkas end korralikult välja ning isegi pühapäeval järgnenud 6 h rakendusstatistika ülesandeid ei suutnud enne esmaspäeva kogu potensiaali ära kulutada. Mõtteid loomulikult tekkis nagu seeni pärast vihma.

Kaks ideekest kalade kohta:

Iga kalamees valetab tahtmatult saakide kohta - käte vahele jäävat distantsi tuleb korrutada 1,5-2,0 korda. Võiks huvi pärast arvutada välja nn "kalamehekoefitsendi" iga sõbra kohta eraldi. Null jääb aga nulliks - seda võid korrutada palju tahad mitte midagi ei muutu.

Sõduri töö on ootamine. Ka kalamehe töö oleks ootamine kuid veekogu ääres muutub aja tähendus teiseks - 5 minuti päras kalapüügi lõpetamine tähendab ootajatele tegelikult 40 minutit. Seega on ootamine kalamehe tüdruksõbra või mittekalameestest kaaslaste töö.

* * *

Mardil oli äärepealt võimalus saada Valgamaa Kangelaseks - Karula Pikkjärve puhkekohast puid varastanud kaagid aga tegid liiga kiiresti vehkat. Plaan B oleks kogrefarmiga (kuna karpkalamaime ei taheta meile kuidagi müüa) multimiljoni äri loomine - sügisel on ikka suhteliselt raske söödakala kätte saada.

Kummaline kasvaja tammepuud lehtedel - ca 1-2 cm diameetriga täiusliku sümmeetriaga pallid. Kuidas selline asi võimalik on ning millega on tegu? Seestpoolt oli õhuline nagu makrofleks, ainult et niiske.

"Issi, issi, mida see onu seal teeb?"
"Kuule ma ei saagi aru... äkki püüab ka kala..."
Paatkond mehi ja lapsi keeras sellepeale paadi päramootori pöörded üles ning kihutas järve teise otsa. Rahuarmastavate kalade ning kalameeste nimel - palun keelake mootorsõidukid väikejärvedel.

Koger on vist kõige vitaalsem kala meie Vabariigis - see on üks mitmetest isenditest kes elas üle Mardi tiigi kokkukasvamise, peaaegu ärakuivamise ning buldooseriga lahtisõitmise. Mitu aastat ainult mudas passida ning siis kui aeg on siis tõusta! Iseloomustab ka eestlase jonni ja visadus - selline rahvuskala teeks ainult au!

Kinoturism ja pensionisambad

2009-10-15T00:24:00.000-07:00

Kõik kinosõbrad olid kindlasti meeldivalt üllatunud lugedes, et CC Plaza on hindadest veidi õhku välja lasknud - seda tõsi küll alles viimasel hetkel ning selleks et võimendada uue Solarise keskuse äpradust laepaneelidega. Väike kadeduse ja tüssatasaamise tunne on hinges kuna nüüd näeb kui palju tekitatud monopoolse seisundi oskuslik ärakasutamine neile raha sisse tõi... ning see ei pruugi veel tipp olla.

Integreeritud tootearenduse õppejõud rääkis, et igasugused välismaa kapitaliga stabiilse sissetulekuga meelelahutuskeskused on välismaa (skandinaavia) pensionisammaste alustalad - olen kaua aega mõelnud, kas kusagilt saaks osta selle kino aktsiaid; usun, et kasumimarginaalid oleksid ahhetamapanevad.

Tartus, kus juba konkureeriv kino olemas oli, sain ca kuu aega tagasi rõõmušoki - päevase seansi hind nädalavahetusel oli ca 30.- ümber. Kinonäljas olin valmis minema juba teisele ning ka kolmandale seansile, kuid kaaslane ei tahtnud rohkem komöödiaid vaadata. Tallinnas oleks sama hind üle kahe korra kallim (CC Plazas nädalvahetusel ca 100.-). Ehk näiteks neljakesi Nissan Makraga Tartu minnes (400.- bensiin edasi-tagasi) ning 2-e filmi vaadates võiks retk rahalises mõttes juba kasumlik olla (Tartu 400 + 8*30= 640 vs Tallinn 8*100=800). Nii et kinoturism Lõuna-Eesti pealinna oleks kõlanud juba üsna asjaliku ideena?

Lõpetuseks. Floridas ringi rännates otsustasime kord koos reisi/raamatumüügikaaslastega ühe kino juures peatuse teha et näha millised hinnad Ameerikas on - säästurežiimil olles ei olnud me huvitatud suurtest väljaminekust. Suur oli meie üllatus kui kinohinnad kõikidele seanssidele oli 25 senti; ja ka filmivalikusse kuulusid uuemad Hollywoodi filmid. Müüjatar rääkis, et kino omanik oli väiksena suur filmisõber ning tahtis, et ka tänapäeva lapsed saaksid 25 sendi eest kinos käia. Mujal maksid kinopiletid ikka paarkümmend dollarit.

Kinoturism Eestist Floridasse ei tuleks kõne allagi. Ning pigem oleksin ostnud ikka (hiigelajal) CC Plaza aktsiaid, kui selle Ameerika kino omasid. Suurima heameelega näeksin CC Plaza taoliste ettevõtete aktsiaid (kui neid olemas on) ka oma sambas, kuid röövellikult kallite piletitega kino võiks asuda kusagil kaugel maal kus minu või mu lapsed ise kunagi tõenäoliselt neid ostma ei peaks.

Vannitoa-töötuba

2009-10-12T12:39:00.000-07:00

Hinnapakkumise võtmisel on raudreegel teha seda mitmest kohast ning seda mitte ainult hinna mõttes. "Millal see võiks valmis saada" - tuleb küsida alati ning eriti tähelepanelik olla siis kui tegemist on ühemehe-ettevõttega. Hind ja kvaliteet on küll head kuid kui tuleb teine töö siis peab paratamatult kellegi ohvriks tooma - ja kaotav klient ei saa midagi teha kuna madala hinna eest usaldust osta ei saa. Autotootmisettevõtetele allhankijal ei ole suuremat häbi kui enda tarneprobleemi tõttu kliendi tootmisliin seisma panna. Usinamad allhankijad ehitavad viimased tarnelaod seepärast otse kliendi ettevõtte kõrvale. Tuues paralleeli loodusest - mitte nagu parasiidi ega sümbioosi vaid ühe süvaveekala suguelu mõttes, kus emane ja isane üksteisega kokku kasvavad.

Üsna frustreeriv on teha tegemist töömeestega (korteriühistu ei nõudnud tähtaegadega tööplaani...) kes otsustavad küttesüsteemi vahetult enne talve välja vahetada ning saavad kiirelt hakkama küll lammutamisega kuid peale seda kaovad pildilt nädalateks. Loodan, et nad suudavad koridorist äraviidud malmradikatest saadud raha kiiresti maha juua ning hakkavad uuesti tööd tegema. Ja et see pohmell neil silmist sädemeid lööma paneks, sest südametunnistuspiinu neil ei tundu olevat.

Senikaua neid oodates oleme koondunud ainukesse sooja ruumi - elektriküttega põrandaga vannituppa. Ise õppisin kontrolltööks patju täis vannis ning kaaslane ehitas endale pesumasina ja kraanikausi vahele diivanipatjadest hubase pesa. Vannitoas liiguvad mõtted paremini ja oli üsna mugav. Ka teised külmetavad majaomanikud võiksid tekkide-patjadega ööseks sinna ümber kolima (me piirdume õhtuse ajaga) - aga norskajad saaksid siis kõvasti kahju teha.

Diivanipadjad sobisid vähemalt hästi vannitoasisustusega

Teel öisest kesklinnast koju

2009-10-09T12:21:00.000-07:00

Naljakaim asi maailmas kuulata ja rääkida äpardustest ning sigadustest mis napsuse peaga juhtuvad. Mingi hetk tundub tulevat aeg millal vanadest sigadustest on ammendumiseni räägitud ning uusi keegi juurde naljalt teha ei viitsi. Siis peab piirduma tavalise dialoogiga: "Millega tegeled?" "Kuidas naisel läheb?" "Mis nädalavahetusel plaanis?" Kui seltskonna ühisesse tutvusringkonda kuulub keegi kel sarved veel maha jooksmata, siis saab aeg-ajalt veel tema kohta poetada "Kuulsid, millega XXX hakkama sai..." Selline mõnus stabiilsus; kuid kui midagi elus on muutumas, siis tekivad mõtted ja küsimused - võrdlusmoment inspireerib!

Kõigega harjub ning elu on täpselt nii põnev kui palju vaeva viitsid näha. Noored tipikad kuulavad ammuli sui kui oma noorusjutte pajatan, kuid uute tegemisest ei tundu enam midagi välja tulevat. Janno sünnipäevalt kesklinnast koju jalutades kohtasin aga endaealisi inimesi, kes olid suutnud rutiinist väljuda:

Kõigepealt nägin ühe baari ees vana sõjaväekaaslast kes rääkis oma huvitavast elust: kuidas kõrghariduse sai, end ühes rahvusvahelises firmas tippu töötas, enda firmaga suuri summasid teenis ning nüüd plaanib minna Austraaliasse elu üle järele mõtlema (nagu märkimisväärne % Eesti noortest). Põhjus - liige töö- ja koolinarkomaania viis 8-aastase püsisuhte lõhki. Muidu oli lõbusas tujus ning viskas kõvasti nalja.

Järgmisena sattusin kokku legendaarsete Briti poissmeestega. Enamus neist olid kostümeeritud vangideks. Üks neist oli aga hoopis šoti seelikuga, mis oli tal peaaegu põlvini. "Come with us!" nõudis ta ning üks suurem vend viskas mu selga.
"Where?" küsisin.
"I don't know... and why the f**k are you dressed up like that?! Come with us! My friend is getting married!"
Vabandasin end õppimisega ning läksin edasi.
"Come on, come with us, lets go to the city!" hüüdis ta veel järgi.

Peaaegu kodu juures põrkasin kokku kahe tegelasega - läki-läki, vuntside ja liibukatega vend ning üks teletupsu kostüümis tuigerdasid keset teed viinapudel käes.
"Hei!" hüüdis mulle läki-läkiga mees.
"Tere Lible!" vastasin.
"Ahaa, ära arvasid, ja mina olen Tinky-Winky!" rõõmustas tema kaaslane.

Küsisin vanaemalt mõned aastad tagasi, mis tunne on vana olla? Ta ütles, et täidsa OK ning lisas: "Igal vanusel on oma head ja vead."

Õnnelikkus on selline kummaline tunne. Tunded on ebastabiilsed ning kipuvad põhjuseta muutuma - kahtlen sügavalt kas õnnelikkust kui tunnet eneses üldse kontrollida on võimalik/mõtet? Ning kõige huvitavam on see, et inimesed ei oska sellele klassikalisele küsimusele vastata - ei osata hinnata tunnet. Küll osatakse aga hinnata komponente, millest õnnelikkus peaks koosnema ning järeldusi endale/teistele põhjendama. Sellepärast ongi põnev seda küsimust ootamatult jutu vahele põimida!

Kaljakuradid

2009-10-08T11:18:00.001-07:00

Nii palju on öelda, kuid nii vähe on aega. Mõtted surevad enne ära kui neid jõuab kirja panna; õigemini mõtted jäävad meelde kuid nende olulisus läheb meelest.

Swedpanga K3 osalise põrumise kohta on mul enda vandenõuteooria - suurel pangal on rohkem sõpru kes vajavad raha ning mida rohkem sõpru seda vähem erapoolikumad on otsused. Sõbra ettevõte vajab raha - suuname investeeringud pigem sinna kui veidi parema tootlikkusega kohta! Lihtsamalt: kui sulle antakse ämber vett tulekahju kustutamiseks kuid enda pepu on ka parasjagu tules, siis kuhu esimese sortsu valaksid? Sisetunne ütleb, et väiksem pank saab teha sõltumatuid otsuseid.

TTÜs on palju praktikume ning loovülesandeid, tööl palju pinget ning projektides palju uusi väljakutseid- vaba aega eriti ei olegi. Seda tuleb vägisi tekitada muidu hakkab väsimus päevaplaani kontrollima.

Nädalavahetus loomulikult Vigalas ketasundadega hauge jahtimas. Kasutan selleks ülipisikest erksates toonides kummipaati (max 95 kg), mis on vist rohkem mõeldud lastele rannas hullamiseks, kuid aeglase vooluga jões ajab asja ära küll. Paat on nii pisike ja kerge, et lanti endale lähemale tõmmates saab edukalt koguni vastuvoolu triivida (Newtoni seadus: kaks keha mõjutavad teinetest arvväärtuselt võrdsete, suunalt vastupidiste samal sirgel mõjuvate jõududena) - tõeline veemaailma Makra! Vaev sai tasutud - olime Silveriga vist ainukesed kes tol päeval Kasarilt haugi said: 1 haug ketasunnaga, 4 särge ning 3 kiiska ussiga. Silver lisas sinna veel 4 suuremat särge ning suitsuahju saime isegi pooleldi täis.

Tahtsin oma superpaati ka eemalt jäädvustada kuid olin juba kaldast eemal. Viskasin telefoni Silverile, et ta minust paadiga ühe hea pildi teeks...

...kuid Silver vaatas varasemaid pilte ja sai asjast valesti aru.

Ka liiga palju kalja võib kurjasti mõjuda - siis ilmuvad välja kaljakuradid ja hakkavad tantsu lööma!

Learning to live

2009-09-28T11:12:00.000-07:00

Eelmine nädalavahetus jätsin minemata ühele sünnipäevale, ühele soolaleivapeole ning ühele ärasõidu-hüvastijätupeole. Sel sügisel ei ole eritu üldse sotsiaalsetel üritustel käia; kardan "hamba verele" ajamist ning asjade kuhjumist lõppu - TTÜ lõpetamine paistaks nagu kättesaamatu valgusena tunneli lõpus. Väljakutsuv töö ei luba terviselt vinte maha keerata. Pidude asemel sukeldusin sel nädavahetusel automaatikatehnikasse ja integreeritud tootearendusse - TTÜ õppejõud kasutavad väga aktiivselt Webct e-õppe keskkonda (sügav kummardus TTÜ Mehaanikateaduskonna õppejõudude ees - hallide juustega väärikad ja targad vanemad vanakoolimehed, kes kannavad alati laitmatult korras tumedat ülikonda ning on alati avatud uuele; julgustavad ka õpilasi seda tegema).

Mõnedele üritustele olen siiski jõudnud, kuid üldine olukord on muutunud. Kui varem olin ise see kes sõpru välja peole ässitas, siis viimasel ajal olen jäänud järjest enam passiivsesse rolli ning nüüd on isegi viimased mölluvendadest sõbrad üritamast loobunud. Sõitsin just autoga mööda tudengite Kevadpäevade rongkäigust - no ei teki emotsioone.

Võibolla on tegemist nohiklusega, võibolla harjumine uue eluga. Ühele tähtsamale Korduva Kippuma Küsimuse vastuse andmine (loodetavasti pikemaks ajaks) tekitab lisaks rahuldustundele ka uusi ning ambitsioonikamaid KKK-d.

Muidu on sügis endiselt lemmikaastaaeg, ainult Vigalast nõuab püük uut moodi mõtlemist - ainult 3 särge terve päeva peale ning suitsuahi jäi seekord käima tõmbamata.

Pepuvõdistamise abil partneri otsimine raamatukogust

2009-09-20T11:50:00.000-07:00

Nohikuperekonna laupäevane raamatukoguretk tekitas palju mõtteainet - eriti just suhete teemadel.

Naisteajakirjades on korduvalt antud nõu kus leida häid mehi, kes veel ripakil on. Klubihuntides ja elumeestes pettunud daamidel tasuvat partnerivalikul seada sammud raamatukogu poole ning unistuste printsi raamaturiiulite vahelistest lihalettidest otsida. Raamatukogus käivate isaste kohta on välja kujunenud ka oma profiil. Tore vaikne stabiilne mehike, kellel hobiks raamatud ja teadus; ta ei joo, ei peksa, ei tõmba ringi, on korralik ning on täidsa ümberkasvatatav. Võibolla musklid ei ole kõige suuremad, kuid pikemas perspektiivis - tulevik on kindel ja ka lapsed tulevad harilikult targad!

Nõuandmisest raskem on tegevusplaani koostamine ning sellest kordades raskem on selle plaani elluviimine. Naistekad soovitavad teha pisikese strateegilise plaani: alguses piirduda huvi näitamisega ning hiljem leida võimalus kontaktiks (siis teavad mõlemad pooled, et tegemist ei ole juhusega).

Mind huvitab tõsiselt kas mõned paarikesed on üldse oma esmase tõsisema kokkupuutega raamatukogus maha saanud? Meenub põhikoolis kord kooli raamatukogus nähtud uskumatu pilt: kaks noort prillidega inimest on põlvili maas ja suudlevad kirglikult, nende ümber on vedelemas mahakukkunud raamatud. Ei pannud tähele rahvast, kes neist ringiga möödus. Arvatavasti leidsid nad üksteist siis kui mahakukkunud asjade järele kummardusid.

Kas raamatukogus peaks lähenema verbaalselt või kaasama ka füüsilise poole? Keskendunud inimest on väga raske enda maailmast välja kiskuda - selleks peab olema ikka väga hull stiimul. Ma ei tea kas keegi on kunagi väga põhjalikult uurinud flirtimise märke, mis sobiksid kasutamiseks igas keskkonnas?

Kindlasti on need kombed erinevad ka erinevatel rahvustel - usun, et tagasihoidlikumatel eestlastel oleks siin palju õppida! Aastaid tagasi sõjaväes linnaloal bussipeatuses oodates juhtus kummaline lugu. Istusin käsipõsakil bussipeatuses, kui putkasse ilmus üks noor neiu teisest rahvusest. Ta käis paar korda edasi-tagasi eest läbi ning jäi siis minu ees niimoodi seisma, et minu nägu oli tema taguotsast ca 20 cm kaugusel. Tõmbusin viisakusest tagasi, kuid selle peale liikus ta selg ees aeglasemalt lähemale ning hakkas tagumikulihastega tõmblema. Liikusin mööda pinki aeglaselt edasi, kuid jälitaja liikus aeglaselt kuid kindlalt lähemale. Ma ei saanud enam millestki aru ning tundsin end ebamugavalt - möödakõndivale rahvale võinuks jääda mulje justkui oleksin ise see, kes on endale positsiooni valinud. Olukorra lahendas saabuv buss - bussijuht (ka teisest rahvusest) sai kohe aru mis toimub ning hakkas laginal naerma, näitas näpuga ning kommenteeris kõva häälega: "Soldat, tõ buudješ...!" Tüdruk läks õnneks sama bussi peale.

Hmm, mingi idamaine kannikatants - millist käitumist oleks ta oodanud omarahvusest isaselt? Käed külge või hambad sisse? Tundub, et kõhutants on küll eestlaste hulgas populaarne, kuid selle tegelikku eesmärki, võrgutamist, keegi peale loova rahva küll kasutada ei oska/ei julge.

Nii et kui softid asjad ei suuda sihtmärgi pilku raamatust eemale kiskuda või konkurents on karm, siis tuleb valida agressiivsem strateegia! Äkki siis hakkab ka meie iive lõpuks ometi kasvama.

Uitmõtted

2009-09-17T05:11:00.000-07:00

Võiks teha uue hindamiskriteeriumi arvamusartiklite kirjutajatele, mille alusel neile honorari maksta - mida rohkem vastandlike arvamustega kommentaare artikkel suudab välja pressida, seda parem. Abiturient Krismar Rosin sai vist millegi taolisega hakkama.

Jahus käivad ehitustööd. Olen tänulik korteriühistule kes tellis vahvad töömehed - nende töövormiks on käisteta madrusesärk, ülilühikesed püksid, tanksaapad ja must barett. Habe on nagu mereröövlil ning kõnepruuk... minu roppude sõnade leksikon täienes taas.

TTÜ viimasel aastal on põhirõhk suunatud reaalselt tootearenduslike probleemide lahendamisele - pea iga aine nõuab mõne uue asja väljamõtlemist ja selle tootmisvõimaluste uurimist. Kuigi tundub, et kõik vajalikud asjad on aga juba leiutatud, tuleb aru saada, et just nende lihtsate lahenduste olemasolu annabki võimalusi veel vägevamate asjade väljamõtlemiseks. Tuleb ainult kodutöö ära teha! On olemas ka teine tee ja veidi lihtsam lahendus: kui vanasti toetas bränd head toodet, siis nüüd teebki hea bränd halva toote heaks.

Kui õppejõud palus meil ükshaaval tahvli ette tulla ja enda parimad tooteideed kirja panna, hakkasid kaks tüdrukut protesteerima - kõik mis koolis välja mõeldakse kuulub ju koolile. Ise avaldasin vaikivat vastupanu - panin kirja kõige tobedama asja mis pähe tuli ja nautisin noorukese õppejõu kimbatust:"Kuidas öelda tudengile viisakalt, et tegemist on täieliku jamaga?"

Ülikool sai täna 91. aastaseks. Kolme õpitud aastat kokku võttes võib öelda, et inimesi (ja eriti tüdrukuid) on koolis rohkem kui minu rebaseajal ning autosid parkimisplatsil tundub olevat kõvasti vähem, kuigi nüüd on meiega ka Majandusteaduskonna üliõpilased. Makra elas majanduskriisi üle ning tähistab oma 1. aastapäeva uute omanike seltsis autokinos. Koos 2 uue Micrasõbraga (Aaron ja üks pikkade juustega vend kes õpib keskkonnatehnikat) on plaanis luua Micraklubi. Küsime riigilt toetust - soosime ju ikkagi säästlikku eluviisi (Nissan Micra oli vähemalt UK's konkurentsitult kõige töökindlam auto).

Päev sai mõnusa lõpu kui läksin appi kohviku juures kassiiriga vaidlevale soomlasele. Too vaatas mulle tühjal ja ärajoonud pilgul otsa ja küsis siiralt ja armsalt: "Oletteko te pasapea?" Ignoreerisin teda keskendudes saiakesele ja jälgisin silmanurgast kuidas ta pea kõiki kohviku kliente järgemööda tülitas. Lõpuks tuli ta minu juurde, suured siirad sinised silmad habetunud näos säramas, pani lauale 10 kroonise ja ütles vabandavalt: "Anteeksi, minä eksin, sinullä on selloinen naama, että sä et olekin pasanpea."

Jess!

Kala sain ka Vigalast eelmine nädalavahetus - 5 kiiska ussiga ja haugipoiss ketasunnaga. Haugi koos minikartulitega sai sütel küpsetatud, esteetilist pilti pakkus päikeseloojang. Kaaslane hakkis terve päev õunu ja jäi ka päevaga enam-vähem rahule.

Lubatud tantsuvideod

2009-09-08T11:35:00.000-07:00

Lisan 3 fotokaga ülesvõetud videot meie Taiwani tantsimisüritusest. Panen üles ainult teise grupi esinemise, kuna see on koomilisem (meie grupi oma on Facebook'is üleval). Eriti tasub hoida pilku peal paremalt teisel heledama peaga noormehel. Sama esinemine siis kolm korda järjest ülesvõetuna - kas progress või regress?

1. katse

2. katse

3. katse. Tüdrukud on enamvähem, kuid härrad veel häbenevad.

* * *

Mida rohkem välismaal, seda suurem kodu- ning tegutsemisigatsus. Algav kool, töö ning projektid rõõmustavad. Kurb, et üks sõber vales kohas vette hüppas; kuid tundub, et kõik läheb hästi. Taiwanis oli pidevalt 35' sooja ning tohutult niiske õhk (sellepärast olid majad väljaspoolt nagu meie vannitoad vooderdatud) - meie jaheda kliima tervitamiseks sobis kõige paremini õngitsemine Vigalas. Tuulisel ja paduvihmasel päeval tõmbasin ussiga mõnusalt piraka ahvena ning tema 4 väiksemat suguvenda, viidika, kiisa ning kaks särge. Vähemalt üks suitsuahju nurk sai täis.

Ahven 25 cm (soomuskatte lõpuni). Padukas kiskus naeratuse veidi viltu - ega see Taiwan ei ole!

Aitah, okupandid!

2009-09-04T03:19:00.000-07:00

Kui votta kogu nadala tegevused kokku saaks jargmise loetelu:

Oppisime kokandusklassis Taiwani toite tegema ning teeoppeklassis (Tea Ceremony Class) oiget moodi teed valmistama ja jooma.
Voltisime kortest ritsikaid, punusime hiinaparaseid ehteid, kaunistasime varvidega ratiku, voltisime paberist luikesid, joonistasime ja tegime siiditrykki lehvikute peale.
Kaisime lootsikuga joe peal soitmas, kus giid tutvustas meile nende kalapyygikombeid ning Taiwani vee-elukaid. Sain proovida elusat austrit.
Toimus mitu valjasoitu kohalike vaatamisvaarsuste juurde: budismi templid, Sunmoonlake jm.
Keeletundide ajal harjutasime haaldamist (toesti keeruline); oppisime ara haalikud, lihtsamad laused suhtlemiseks ning moned hieroglyyfid.
Ning lopuks oppisime hiina laule laulma ning tantse tantsima.

Ise ei saanud loputseremoonial osaleda, kuid meile toodud kostyymis proovis osaleda kyll. Pildi panen yles mone aja parast, kuid voin oelda, et kostyym koosnes vaiksest valgest vestikesest palja ylakeha peal ning jalas olid pikad pyksid, mille taguots oli paljas. Yhesonaga piisavalt piinlik yritus arvestades ka grupi tantsuoskust.

Opetaja lasi meile iga tunni alguses ja lopus yhte vaga vana ning sydamlikku armastuslaulu (inglisekeelse pealkirjaga "The moon represents my heart"), mida koos laulma oppisime. Avastasime koos jaapanlase Takao ning ameeriklase Steveniga, et see sobib suureparaselt ka esitamiseks ollelauluna. Kuigi esitasime seda Takao synnipaeva tahistades tihedasti, kovasti ja valesti, oli selle viis niivord voimsa efektiga, et koik taksojuhid, hotellipersonal ja kohalikud seda heameelega kaasa laulsid.

Lopetuseks mainin, et ma ei ole varem nainud rahvast, kes oleks oma maa okupeerijatele tanulikud. "Selle tammi ehitasid hollandlased" ja "selle raudtee ehitasid jaapanlased," mainiti ekstra ara. Olin tunnistajaks kuidas giid yhel naitusel Jaapani okupatsiooni ajal ehitatud niisutussysteemist raakis (mis voimaldas aastas koristada 2 saaki senise yhe asemel) ning peale seda jaapani tudengite ees kummardus ning nende esivanemaid tanas.

Vargad paastavad majanduskriisist / nuhtlus Louna-Koreast

2009-08-31T21:37:00.000-07:00

Zig Ziglar vaitis oma teoses "Ziglari myygisaladused" kirglikult, et majandusliku edu tagab just aktiivne myygitegevus - inimene ostab kauba, mis paneb myygimehe kaupa hulgimyyjalt juurde tellima ning see omakorda palub tehasel antud toodet rohkem valmistada. Tundub, et tootmine on tarbimist selgelt yletamas, tootearendus ei suuda piisavalt vajalikke uusi asju valja moelda ning kuna koigil on juba koik asjad endal olemas, muutub myygimehe too jarjest raskemaks/lootusetumaks.

Siit tulebki mangu uus loov joud - varastamine ja vandaalitsemine! Kui vajalikku asja enam ei ole voi on ta katki, alles siis tekib kliendil uus reaalne vajadus. Uus auto ostetakse siis kui vana enam ei toota mitte siis kui tore myygimees uksele koputab?

Peaks palkama koik patid riigitoole, kus nad inimestelt asju varastavad ning neid kasutuskolbmatuteks teevad. Voi alandama alkoholiaktsiisi miinimumini, nii et tanavatele tekib rohkem laaberdajaid kes normaalsete linnainimeste vara lohuvad ja muid sigadusi teevad. Saab luua uusi tookohti arstidele, politseinikele, omblejatele, ehitajatele ning teistele! Igasugustel sulidel on enda koht yhiskonnas olemas - tekitada vajadust! Ning kui ratas ara varastatakse (nagu eile oosel mul Taiwanis), siis ostad ju lisaks uuele rattale ka tugevama rattaluku.

Taiwanis on koik tehnika yliodav ning tundub, et see mudel hakkab seal kanda kinnitama. Jain ilma oma hotelli rendirattast, mille lukk labi loigati - kuigi kogu pattide tegevus oli jaanud kaamerasse, ei saanud politsei midagi teha. Aga vahemalt pakuti jaoskonnas teed.

* * *

Sona "nuhtlus," on saanud endale uue tahenduse kahe Korea tydruku naol. Ma ei tea kas Louna-Koreas propageeritakse vagivalda meessoo suhtes voi on keegi lihtsalt puurist valja lastud?

Igatahes on kannatavaks pooleks koik Eurooopa (ja yks Ameerika) noormehed - hoope sadab vahetpidamatult ning aeg-ajalt osatakse lyya ikka paris valusalt. Naisi loomulikult vastu lyya ei tohi (akki Koreas on teistmoodi?) . Eriti sadistlik tegevus on siis, kui yks selja tagant ligi hiilib ja ehmatab ning teine samal ajal pilti teeb. Olen koos austerlastega nende eriline lemmik - kylmavereliste eurooplastena ei hakka me kunagi narvitsema vaid jatkame tegevust nagu ei oleks midagi juhtunud. Eile ostsid nad haamri, mille kummaski otsas on piiksuv pall ning taovad meid sellega jarelejatmatult - suudan juba piiksu tooni jargi aru saada millist Jorgeni kehaosa haamer seekord tabanud on. Samas ikkagi parem kui palja kaega - meenutab veidi massaazi.

Verbaalne ei jaa fyysilisele vagivallale alla, olen juba ara oppinud ysna mitmeid Korea rumalaid sonasid - "babu" pidi naiteks tahendama "rumal." Eile tundus mulle neist yhele otsa vaadates, et ta on jubedalt Pohja-Korea diktaatori nagu.

Ehk koik masohistid pakkigu oma kohvrid ja lennaku teadagi kuhu! Teisest kyljest tuleks edastada kaastundeavaldus koikidele normaalsetele Korea meestele.

Kliendile keskmist sorme?

2009-08-30T08:17:00.000-07:00

USA't ja raamatumyygist ei saa yle ega ymber. Suve alguses oli mul ykskord laupaeval ylimasendav tunne, et mul on maailma nomedaim too - jooksin ringi majade vahel ning inimesed grillisid valjas ja vaatasid mind nagu halba ennet. Parim voimalus saada jagu alandustundest naha kedagi kes on sinust veel halvemas olukorras... Antud hetkel olid selleks yhe teeaarse pitsarestorani ettekandjad: naissoost ettekandjad pidid bikiinide vael (poisid lihtsalt palja ylakehaga) tee aares tantsima ning lehvitama silti: "Pizza for 5 dollars!" Kui tund aega sai labi, siis vottis jargmine riidest lahti ja laks tee aarde rekkameeste tahelepanu pyydma. Koik peavad oma raha vastavalt oskustele ausalt valja teenima ning pitsarestorani ma toole minna ei kavatsenud!

Umbes sama tunne vois olla tana yhel Taiwani petalnut tydrukul. Petalnut on Aasias populaarne meelemyrk - pahkel, mis pidi narides mojuma nagu kohv. Omaette traditsiooniks on aga nende myymine - seda teevad ylinappides riietes tydrukud, kelle toopolluks on linnades kindlaksmaaratud tanavad. Myygiplatsiks on klaasist seinaga joulehete moodi kaunistatud putkake. Kohalik seletas, et kui ostad 100 Taiwani dollari eest, lubavad neiud ennast rinnast puudutada ning mida rohkem ostad, seda suuremaks laheb ka kaasaskaiv boonus (rohkem ei tapsustanud)... Sel pohjusel minnakse seda enamasti ostma tumedate klaasidega autoga.

Usun, et selline too on ysna stressirikas ning kui tumedate klaasidega auto asemel peatub klaasist myygiputka ees turistibuss grupi esiukse juurde koondunud pildistavate ja kiljuvate turistidega, siis voiks see raskel paeval olla viimane piisk karikasse. Usun, et enamusel viskaks automaatselt keskmise sorme yles.

Petmiskindel turvasuudluskile

2009-08-29T06:35:00.000-07:00

Istusin bussis meelega jaapanlaste sektsiooni keskele, et saaksin rohkem aasialastega suhelda ning mis seal salata - ka rohkem magada ning loodust nautida. Eile see onnestus, kuid tana olid korraldajad nutikamad - pakkusid koigile vaga head jaakohvi ning peale seda laks karaokelaulmiseks. Kui meil laudakse karaoket ikka lava ees ning rahvas roogib kaasa, siis Taiwanis kutsutakse seda K-TV's ning see toimub selleks eraldi ette nahtud privaatsetes kabiinides ainult enda soprade silme all. Seekord tehti erand ning bussitelekast hakati laskma karaokeprogrammi... Inglisekeelsete laulude puhul topiti mikrofon just mulle nina alla kuna olin koige lahem eurooplane ning viisakusest pidin nii monegi ballaadi yksi ette kandma. Yks asi veel - kui meil habenetakse kaine peaga koos teistega tosiselt laulda, siis aasialased teevad seda ilma habita ning armsalt pyydlikult.

Olen ysna vasinud ning ei olnud huvitatud peost mis algas 11:30 toas nr 1130. Und ei hairinud oluliselt isegi oosel yle hotelli kostvad loomalikud naerutaolised roogatused (meie tuba oli 1132) - hommikul naidati mulle poolikut toidukile pakki ning seletati, et selle eesmargiks oli: "to kiss so you don't actually touch each other" ja et yks kutt "supposed to lick everyone because he lost!" Mis siis kui kile peaks katki minema? Siis voivad kehad ikka kontaktis olla ning suudlusvahekord ei oleks enam turvaline? Voi peaks see seda tahendama, et labi kile vastassoost isikuga suudeldes oma partnerit ei peteta? Ning kui seda teevad kaks meest, ei ole nad veel homod?

Uus toode - petmiskindel turvakile suudlemiseks! Ja mote tulevastele juristidele - kui paks ja/voi labipaistmatu peaks yks kile olema, et selle labi suudeldes yks partner teist ei petaks?

Mrs Tina Rex

2009-08-28T05:15:00.001-07:00

Soitsime kaheks paevaks staap-hotellist valja ning liikusime magisemasse Kesk-Taiwanisse. Magede vahel oli kena Sunmoon lake, mille peal saime pogusa paadisoidu teha.

Raamatumyygi esimese suve ajal raakis yks vanamees kuidas Kentucky moodi kylge lyyakse - tuleb minna baaris naise juurde vaadata talle silma, oelda "Nice tits" ning siis poorata kylg, votta lonks olut ja hakata tyhjast-tahjast juttu ajama nagu oleks see koige normaalsem asi maailmas. Kui Sunmoon' jarvel mootorpaadi peal teiste Euroopa ja Ameerika meestega sargid paikesevotuks ara votsime, ei olnud jaapanlaste imestusel piire - fotokad kisti kohe kotist valja nii et hakkas vaga imelik. Neil vist nii ei tehta? Ameeriklane oli monda aega vist jousaalis elanud ning palvis ka jaapani noormeeste siira imetluse: "Nice body," ytles neist koige julgem.

Lounasoogi ajal tegi yks Austria naljahammas pilti vaagnal oleva kala peast ning naitas seda laudkonnale: "The monster of the Sunmoon lake!"

Paberivabrikus ekskursioonil olles saime valmistada enda kae kujuga mitmekihilisest paberist teose. Tegin enda pildi peale teise kae abil 6-a lisasorme ning keskele Lati lipu - neil pidavat ju olema 6 varvast voi sorme? Austerlased muutusid korra tosiseks - Lati lipp on ju sama mis neil, ainult et toon on tumedam. Tegin sormede otsa ka kyyned ning panin segaduse valtimiseks allkirja: "The hand of a Latvian lady."

Taiwan on yllatavalt puhas, inimesed on vaga viisakad, heatahtlikud ja tapsed. Tehnilisi vidinaid on tohutult. Mida rohkem inimesi seda rohkem peab nendega/yksteisega arvestama ja usun, et just tanu sellele ongi Aasia tiigrid just sel positsioonil nagu nad praegu on? Peab vist tombama selga sargi kirjaga "Rice is so nice," muutma oma maailmapilti ning ylalt alla vaatamise asemel hakata vaatama alt yles.

Ning lopetuseks veel oluline info Orgazmo fannidele - ameerika esindaja selgitas, et filmis figureeriva tugevalt ylekaalulise daami nimi ei olnud mitte T-Rex vaid ametlikum Mrs Tina Rex. T-Rex on teatavasti turannosauruse hyydnimi, kuid selle peavad vaatajad ise tuletama.

Austria vollahuumor

2009-08-27T08:26:00.000-07:00

Taastusime sobrapaevast. Yks jaapani kutt oli eriti pehme - kui opetaja palus tal yhe lihtsa lause ette lugeda, passis too tuima pilguga raamatut ja ei osanud midagi oelda. Paeva tipphetke, rahvatantsu (aegluubis aeroobika), filmimine onnestus! Kobatsemist oli aga jarjest vahem kuna tana olid ka koikidel instruktoritel filmikaamerad kaasas - ei saa ju oma rahvale habi teha. Asja voeti jarjest tosisemalt. Kaaskannataja Jurgen lasi perioodiliselt nao (ja osaliselt ka sargi) kylma veega yle, jargisin tema eeskuju. Isegi Sveitsi kutil kes paremaid ja vasakuid kasi/jalgu lootusetult segi ajas, hakkasid lopuks jalakeerutused valja tulema. Jain yleshyppamisega siiski pidevalt hiljaks, kuna kartsin pooldumist.

Keeleopetaja on armas ja energiline keskealine taiwanlanna - oskab oppimise manguks teha ning kasutab palju naljakaid abivahendeid. Kui mone silbi valesti haaldab, siis on tal varuks "punishment" - lahtise suuga krokodillipea, kus tuleb hambaid sisse suruda. Juhuslikult voib ta suu kinni laksata ning see on yllatavalt karm ehmatus. Monele aremale aasialasele hiilib ta selja tagant ligi ning torkab napuga ribide vahele ja teeb piiksuvat haalt kui too jarjekordset hammast hakkab alla suruma...

Grupp tundub suht yhtne olevat; aeg-ajalt kihistub see siiski englis-speaking and japanese-speaking (neid on meist ca 60%) kampadeks. Lemmikjaapanlasele Takitole kinkisin Eesti murumytsi - tyyp oli onnest segi ning kais sellega mooda linnatanavaid ringi. Eestit teavad jaapanlased tanu Barutole - soovitasin Takitol sumomatsi ajal autogrammi kysides see pahe panna.

Lopetuseks. Mehhatroonikadoktorant Austriast raakis valusa nalja, mis nende kodumaa kohta yhes Saksa paevalehes tehti:
"Kui palju on Austrias inimesi?"
"8 miljonit, aga kui koik keldrist valja lasta, siis 16 miljonit!"

P.S. Kaivad jutud, et Verise Litri korraldajatest, Tauno, on endale punase Nissan Micra ostnud ning vastavalt sellele ka oma elustiili muutnud. Uuele autole on vaja uut nime! Kui fantaasiast puudu jaab, siis voin laenata midagi enda Makra nimekonkursist valjajaanute hulgast.

Rattasoit

2009-08-26T21:29:00.000-07:00

Plaanisin kirjutada eile ohtul, kuid see loppes tana kell 4 hommikul.

Toakaaslaseks on mul Austria mehhatroonikatudeng Jorgen, kes enne programmi oli juba 2 kuud kohapeal yhes yyrikorteris elanud. Votsin heameelega vastu ta ettepaneku jalgratta peal linnaekskursioonile minekuks. Kuna ametlikult oli Hiinas eile sobrapaev, siis plaanis grupp ohtul yhte kohalikku pubi kylastada. Kavatsesime teha pisikese tuuri ning enne pubiaega tagasi hotelli jouda. Peale pargi ning everything-you-don't-need poodide kylastamist naitas ta mulle parimaid kohalikke baare nii; et sujuvalt joudsime ohtusele grupiyritusele. Oli huvitav tunne yle 8 kuu korraga rohkem kui 1 olu korraga ara juua. Opetaja raakis, et taiwanlased tantsida ei oska ning tanu sellele on klubides peamiselt valismaalased ning pubides kohalikud - piljardit mangides ja tantsuplatsi poole kiigates nagin et see on tosi. Tagasi minnes ekslesime ainult ara ning joudsime alles kell 4 hommikul vaevaliselt ratastel hotelli tagasi. Hommikuses keeletunnis oli palju viltuseid nagusid ning tunne on selline, et see lobu ei ole seda vasimustunnet vaart... Isegi mitte puhkusel olles.

Tegin paar vahvat videot hiina keelt prussivatest valismaalastest, rattasoidust Taiwani tanavatel ning yhest tuumapohmellis olevast jaapani poisist keeletunnis klassi ees. Need lahevad siiski alles siis yles kui Eestis tagasi olen ning juhtme otsa enda katte saan, mille kellegi nouannetest hoolimata maha jatsin. Ja nad lahevad koos tana ylesvoetava tantsuvideoga mis peaks naljakas olema, kuna oleme veel kobad! Hiina karaoke ootab ka oma jarge.

Bowling sucks!

2009-08-25T04:59:00.000-07:00

Yldiselt mulle paevakokkuvotete tegemine ei meeldi, kuid kui kui iga paev midagi huvitavat juhtub, siis peaks sellest pohimottest loobuma...

Southern Taiwan University suvepaevadele on tulnud kokku noored Koreast, Indoneesiast, Jaapanist, Austriast, Ameerikast ja mina siis Eestist. Ma arvasin, et sellist hetke ei saabu kunagi, millal pikkuse jarjekorda panekul saaksin olla rivi eesotsas. Koik on suhteline ja soltub kontektsist!

Tana oli lisaks rahvusroa valmistamisele kavas hiina rahvatantsu oppimine, mille meie grupp kannaks ette loputseremoonial - selle jaoks ommeldaks meile ka spetsiaalsed kostyymid. Tants ise meenutab pigem synkroonseid aeglaseid liigutusi (jah, nagu Spice Boys, ainult et riided on seljas), taustaks on lapsehaalega lauldud Hiina muusika, kuhu on lisatud aeglaserytmiline tymakas. Instruktor on vaga pyydlik, kuid kahjuks ei oska ta inglise keelt nii et enamus aega hoiab ta katega peast kinni. Hea vaadata kuidas suured mehed yritavad hullult piinlikult tantsuliigutusi jargi teha kuid ebaonnestuvad tobedalt. Synkroonsusest ei ole juttugi. Keerasin ka ise veidi jama kokku - kui pidin ykskord 7-mehelise rea lopus kaed taga lehvimas yle saali jooksma, ei saanud ma pidama ning koperdasin esimeste seismajaamisel eelviimasele mehele otsa nii et pool rivi oleks ymber kukkunud.

Homme on kavas "Martial Arts," votan kaasa telefoni ning videovoimalusega fotoka!

Silma jai yks kirju tegelane Jaapanist - Tokita on kehaehituselt Mart K.-a sama pikk kuid 2x kohnem tegelane, ta kannab peas kootud hiigelsuurt kaabut ning seljas T-sarki kirjaga "Bowling sucks." Iglise keelt oskab ysna hasti, vastates koikidele arusaamatutele kysimustele viimase silbi kordamisega ning naljakate nagude/zestide tegemisega. Katsun homme salaja pilti/videot teha.

23.aug kuni 5.sept Taiwanis hiina keelt õppimas

2009-08-23T17:04:00.000-07:00

Õppida tuleb ainult parimatelt. Samal ajal kui ülejäänud maailm majanduskriisis ägas, jätkus Hiinas ühes vähestena autode eratarbimisse müügi tõus. Tootearenduses ollakse Vana Maailmaga juba võrdne ning tootmine on endiselt väga odav. Kui nii edasi läheb, siis milleks meid, idaeurooplasi, enam üldse vaja oleks? Tulevikku ette nähes otsustasin end teemaga rohkem kurssi viia - äkki kukub Euroopa majandus kunagi täidsa kokku ning ainuke normaalne töö oleks hiina jõukatele turistidele kalapüüdmise õpetamine?

Ehk Southern Taiwan University kaks nädalat hiina keele kursusi. Õhtul lubati kultuuriprogrammi - ettevalmistavas mailis paluti saata enda riiete mõõdud ning kavas oli paljulubavalt kirjas "chinese dances."

Imestama pani ainult see, et olin ainuke stipendiumile kandideerija...

Maailma Parima Karaski retsept!

2009-08-16T10:52:00.000-07:00

Suve lõpupoole olen käinud päris palju mööda Eestit ringi luusimas; viimati käisin Pärnu maakonnas Kurgja vabaõhumuuseumis, kuhu C. R. Jakobson omal ajal näidistalu rajas. Et ringkäigu ajal külastajate kõht pilli lööma ei hakkaks, pakutakse ettetellimisel võimalust maitsta ehtsat talutoitu - karaskit.

Mulle hakkas see roog niiväga maitsema, et mõtlesin seda kodus ise järgi proovida. Tulemus ületas igasugused ootused - avastasin kuidas retsepti nii muuta, et valmiks Maailma Parim Karask! Kade ma ei ole ja jagan allpool lahkelt kuidas seda teha:

Kõigepealt tuleb anumas segada kokku järgmised komponendid:
3 muna
1 teelusikatäis soola
1 teelusikatäis soodat
3 supilusikatäit suhkrut
1 liiter hapupiima (kui ei ole siis keefir sobib ka)
odrajahu kuni 0,5 kg (vaadata silma järgi, et tainas tuleks piisavalt vedel; nagu pannkoogitainas)

Valmistada ette ahjuplaat, määrides seda võiga, ning valada seejärel tainas plaadile. Plaat taignaga eelkuumutatud ahju (250 kraadi) ja hoida seal ca 20 minutit, kuni karask on kergelt kuldpruunikas. NB! Ärge laske end heidutada sellest, et küpsenud karask noaga torkides veidi taignalik tundub - ta peabki nii jääma.

Olleks roa ahjust välja võtnud, tuleb ta katta riidetükiga ja jätta tahenema. Ei tohi anda järgi kiusatusele karaskit kohe sööma hakata - ta ei ole veel valmis! Kõige tähtsam osa Maailma Parima Karaski (jah, veel parem kui Kurgjal pakutu!) valmistamisprotsessist on veel ees. Veidi äärest nokitseda-maitsta on siiski lubatud.

Minna varakult magama (koguni kell 21 õhtul kui võimalus on) ning panna äratuskell kella 4 peale hommikul. Unustasin mainida, et karaski valmistamisel tuleb jälgida ilmateadet - järgmine päev peab olema ilmtingimata vihmane!

Hommikul ärgates lõigata karask lahti ja panna võileivakarpi, seejärel panna selga metsakannatavad riided, selga vihmakeep, jalga kummikud, võtta kaasa spinning ja minna koos sõbraga kalale. Väljasõit ei tohiks nihkuda hilisemaks kui 5:05 NB! Tuleb jälgida, et muud toitu peale karaski ei oleks kaasa võetud; erandiks oleks termos suhkruta piparmünditeega!

Seejärel sõita Tallinnast ca 60 km kaugusele Jõele ning alustada kalapüüki üsna pidevas paduvihmas. Valida jõelõik mis on kaardil märgistatud kui "võsa," "niiske pinnas" ja "inimtühi." Ragistada mööda jõekaldadaid kuni kella 14:30'i - mitte lasta end heidutada halvast ilmast, raskesti läbitavast maastikust ning kaaslase puusadeni vettevajumisest! Selle aja jooksul tuleb püüda kinni 4 ahvenat (suurimad soomuskatte lõpuni 22 cm), 3 alamõõdulist haugi (lasta tagasi!) ning 2 haruldast ja kaitse all olevat lõhe sugulaskala harjust (ca 15 ja 25 cm ning lasta kindlasti tagasi!). Loobuda umbes 7-t landist, mis tuleks visata kinni nii kaldataimestikku, puuokstesse kui ka veealustesse rontidesse. Karaskit ja teed tuleb kogu aeg kaasas kanda, kuid neid mekkida on vahepeal keelatud!

Kui mõne karaskihuviline soovib teada milline üks harjus välja näeb, siis siin ta on! Nagu tavaline heeringas ainult suure ülauimega. Kuna selle kala püük on keelatud ja tegemist on väga õrna loomaga, peab tema õnge otsa sattumisel käituma üliettevaatlikult - võimaluse korral üldse mitte kaldale tõmmata vaid vabastada juba vees.

Kui kell saab 14:30, siis minna tagasi autosse, panna soojendus põhja, et riideid vähegi kuivemaks saada ning võtta kotist välja võileivakarp karaskiga ja termos teega. Maailma Parim Karask on valmis!

* * *

Pärnu puhkuse ööd veetsime Vigala residentsis, kus kütsime suitsusauna ja ma suitsetasin oma elu esimese resti kalasid. Saagiks tonkaga vimb, ahven, kiisk; ujukiga maisiga 12 särge (2 suurimat 24 cm soomuskatte lõpuni) ning ussikesega viidikas ja kiisk.

Üllatuskülaline merest - vastu hommikut leidis tonka sõnnikuussi üles üks vimb (ca 30 cm), kes oli kurguni täis puruvanasid ning tigusid (koos kodadega)

Tonkat ei tohi Vigala jões õues toimetades üle tunni järelvalveta jätta - kitsas sängis voolava jõe veetase võib vihmaga väga kiiresti muutuda.

Trullakad maatüdrukud on kaduv legend / Otsajõgi

2009-08-12T06:49:00.000-07:00

Meeste (ja kadedate linnanaiste) suus liiguvad jutud, et maal kasvavad ikka ülekaalulised tütarlapsed. "Trullakad" ja "matsakad" olevat maatüdrukud tänu sellele, et talutöö nõuab nii tugevaid mehi kui ka naisi. Vallalised talutüdrukud pidid ennemuiste külaüritustel kandma mitut paari sukkpükse, et kintsud paksemad näiksid - selle kriteeriumi järgi valis noor taluperemees endale kaaslast! Kuidas on lood aga tänapäeval, millal enamik füüsilisi töid teevad ära masinad?

Kuna info uute iluideaalide kohta levib kiiresti tänu noorte järjest kasvavale internetiosavusele, ei ole teadmatusega enam probleeme. Küsimus on ainult kuidas olla sale ning seda just maapiirkonnas, kus seda soosivaid teenuseid napib? Näljutamine teeb küll peenemaks kuid ei pruugi seda õigest kohast teha? Ainuke tervislik lahendus oleks sport ning kipun uskuma, et ratta- ja jooksuteede rajamine maa-asulatesse tundub olevat toimiv idee - minimaalsete hoolduskuludega maksimaalne kasu!

Nii mõnigi Don Juan oleks autol piduri põhja vajutanud kui ta sel nädalavahetusel Järvamaal Koeru ning Ervita vahel oleks sõitnud - rattatee tee kõrval oli täis kohalikke sportlikke naissoost tibinaid. Et käsipidur peale ning konjakipudel tordi ja lilledega kabasnikust välja! Enam ei pea ka kartma, et tugevate maapoiste käest pasunasse saab - ka nende füüsilise töö hulk on vähenenud ning muutumas pigem asjatundja rolliks nuppude ja kangidega masinate juures. Sport ja eriti jooksmine/kõndimine/jalgrattasõit/rulluisutamine ei tundu suguküpsete isaste hulgas eriti populaarne olevat; palju lõbusam on vanu autosid ja mopeede putitada ning miks mitte mõnikord bussipeatuses väikse õlle teha? Kuni vallavalitsused lõpuks matsu lahti ei jaga ning mehi sporditegemises naistele järgi ei aita - näiteks hakata küla keskele (või bussipeatustesse) ühiskondlikke poksikotte üles panema.

* * *

Sama jabur nagu legend paksudest maatüdrukutest on see, et maal elavatel noortel pole peale joodiku elukutse muud tulevikku valida. Erand kinnitab reeglit! Nägin Märjamaa Säästumarketis ühte perekonda: ca 25 aastased mees ja naine tundusid läbi elavat väga rasket pohmelli; naisel rippus käekõrval väike poiss. Pereisa vaatas mulle altkulmu otsa ning vastu liikudes tõukas õlaga provokatiivselt ning lipsas must kassajärjekorras ette. Naine luges mälu järgi kõva häälega ette, mida nad ostma tulid: "Sikspäkk, pudel viina ning kaks pakki suitsu... see oli vist kõik? Sa ei mäleta, kas oli veel midagi?"

Kui perekond oli ostude eest tasunud ning hakkas uksest välja minema, turgatas mehel äkki: "Muidugi! Leib jäi ostmata!" ning ta liikus tagasi riiulite vahele.

Vähemalt on perekonnas prioriteedid paigas.

* * *

Loomulikult sai ka kalal käidud - Väinjärvest ussiga üks ahven ja latikas, maisiga 12 särge (suurim 24 cm). Ketasunna särge võttis 45 cm haug ning pages sellega ca 10 m sügavusse roostikusse. Linaskid jäid koha sissesöötmisest välja püüdmata.

Teine retk toimus Põltsamaa jõele - Endla looduskaitseala soode vahel leidub lõike kus inimasustust pole pea kümnete kilomeetrite peal ja kuhu isegi matkajaid eriti ei satu. Spinningu viskamine oli eraldi teadus - jõgi oli risti-rästi puid täis langenud ning lisaks pidi arvestama vohavate vesikasvude ning tihedate põõsastega. Sellest hoolimata õnnestus välja meelitada 3 pirakat ahvenat ning üks pisike haugipoiss, kes jõkke tagasi rändas - tegijaks oli rohelise keha ning punase kurgualusega kummikala. Kuna viskamine oli päris riskantne (landi kinnijäämise oht) proovisin sama rakendusega lõpuks edukalt ka vetikaakendes tirgutamist.

Eriline on otsida liikumisteid võsastunud ja üleujutatud jõekallastel - tekkis selline Põhja-Ameerika maadeavastaja tunne. Algul püüdsin liikuda mööda loomade radu (karu ja mingite sõraliste omad), kuid tundub, et neile meeldis liikuda pigem risti kui piki jõge. Hakkasin pirtsutama ning lõpuks rajasin läbi kõrkjate ja võsa enda liikumisteed ning enda purded üle kraavide. Kahju, et kõik väiksemadki geograafilised avastused juba tehtud on ning kõik kohad oma avastajate järgi nimed saanud (Livingstone' järv, Pede jõgi jt).

Järsku kostis teiselt poolt kallast südantlõhestav röögatus, kus onupoeg endanimelisi teid rajas. "Kas ründas karu või 10 kilone kupuvaht õnge otsas," mõtlesin. Sugulane leidis aga lihtsalt koprauru ning kukkus sinna puusadeni sisse. "Ropendab, järelikult elab!" tõdesin.

Veidi pilte ka:

Nalja pärast sai käidud kalal ka koduhoovis - Linnahalli ja endise Patarei vangla vahel. Öine lestapüük reaalseid tulemusi ei andnud, küll aga esteetilisi. Vesi tundub olevat puhas ning laht on ahvenamaimusid täis - mõne aasta pärast on siin päris huvitav...

Väikese linaski kättesaamine oli ülimalt harv, kuna viimased on erakordselt kartlikud - siiski on mõned kiiksuga veekogud, mis seda võimaldavad.

Ka kassipoega hakkas huvitama ühe magistritöö sisu

Igas pulmas on oma Pulmajobu!

2009-08-06T11:40:00.000-07:00

Mulle meeldivad traditsioonilised pulmad, kus Pulmavanale aktiivsetena tunduvad inimesed peavad ühe teatud rolli välja mängima. Mõtlesin, et see pulm on esimene kus ma mingi asjapulk olema ei pea, kuid võta näpust - teenimatult pandi rinda silt "Naistelemmik" ning pisteti pihku väljakutsuva tooniga huulepulk. "Naiselemmik" oleks nimetamisele järgnevat tegevust siiski paremini kirjeldanud - olin kohal kaaslasega. Tegelasi on veel palju: Ämmakallistaja, Pruudiasendaja jt. Ühe noore näitleja pulmas oli ühe tegelase nimi Targutaja kes pulmalauas noorpaari teemal sõna võttis, teda täiendas Targutaja Abi ning lõpuks oli ka Kriitik, kes nende ühise pühenduse põrmustas. Usun, et sinna pulma oleks võinud vabalt ka pileteid müüa.

Igas pulmas (ning kindlasti ka mõnel teisel peol) antakse üsna tihti välja tiitel "Pulmajoodik" (Pulmakõri, Pulmatipsutaja, Pulmaalkohoolik vm), kellel on õhtu kujunedes ning alkoholi tarbides potensiaal saada Pulmajobuks. Kes ei teaks toredaid inimesi kes alkoholi tarbides tõelisteks vaimseteks ja füüsilisteks hävituspataljonlasteks muutuvad. Neid inimesi kardetakse, kuid kutsumata ka jätta ei saa; muidu kutsutakse pulmakorraldajaid kuivikuteks ning pulmad ise võivad ka igavad olema kippuma. NB! Vabandan südamest kõikide toredate inimeste eest, kes suudavad peol Pulmajoodiku raamidesse jääda!

"Pulmajobu" tiitli võiks anda julgelt juba pulma alguses kõikidele meesisikutele, kes on täis peaga teada tuntud vigurvändad ning kipuvad kontrolli kaotanuna tekitama pulmalistele (heal juhul ainult endale) igasugu probleeme.
"Kodanik X on täna Pulmajobu ning tema ülesanne on selles pulmas end korralikult täis juua ja võimalikult palju s*tta keerata. Näiteks varastada lauahõbedat, lõhkuda ja määrida pruudiröövi käigus pruudi kleit, öösel isamehega kakelda, lüüa külge abielunaistele, purustada nõusid ja mööblit ning oksendada täis tualeti kraanikauss! Lärmamisest rääkimata!"

Selle rolli tähtsusest ning asendamatusest saadakse aru pärast pulmi - tänu sellele jäävad pulmad inimestele paremini meelde ning tekivad legendid. Enam ei ole mitte lihtsalt Kati ja Mati pulm vaid "Pulm kus Saamuel üksi kogu pulmaviina ära jõi, pruudi vanematega tüli noris, Ferdinandi naisega ära kadus ning aknast alla pulmamõisa seina peale toreda triibu oksendas." On, millest hommikulauas rääkida. Ägedad mälestused võivad olla rohkem väärt kui tekitatud moraalne ning reaalne kahju - see otsus on aga pruutpaari langetada.

Nagu omaette kaasaegsete romantiliste kangelaste liik, kes otsivad oma võimalust. Tänapäeva ühiskond ei luba kangelastel kusagil särada või kui lubab, peab selleks liiga palju vaeva nägema ning kade eestlane teise õnnestumist naljalt tunnistama ei kipu. Nagu kapten uppuvalt laevalt, läheb Pulmajobu oma töö teinuna pulmas alati viimasena magama - isegi siis kui kõik on juba üles tõusnud ning pulm ammu läbi.

* * *

Kell oli juba 2 ning otsustasin pisut silma looja lasta - kell 5 hommikul hakati ukse taga lõhkuma ning ei saadud kuidagi eesti keeles aru, et ruum juba hõivatud on. Nii ca 15 minutit, kuni enne minu kannatuse katkemist nad lahkuda otsustasid. Seejärel leidsid pulmajobud endale uue mänguasja - klaveri; mis õnnetuseks asus meie toale piisavalt lähedal. Seda ei suutnud ma enam taluda, tõmbasin hommikumantli selga ja läksin kaema, mida kaks ülenapsitanud täismeest suudavad ühest muusikariistast järjekindlalt välja võluda.

Üks džentelmenidest istus mõmisedes klaveritooli peal ning lõi klaviatuuri aeglaselt kuid pidevalt käelabade ning peaga, teine seisis püsti jalad pedaalidel ning klimberdas energiliselt. Ülejäänud pulmalised olid juba magama läinud. Suutsin neile seekord õnneks oma mõtted selgeks teha.

"Mäks (nimi muudetud), lähme pidutseme üleval edasi!" ütles energiline tüüp oma kontaktivõimetule partnerile, kes pea norus lalisedes kuidagi kõndida üritas. Esimene oli tõmmanud selga seljakoti, kuhu korjas kõikvõimalikke poolikuid alkoholipudeleid.

* * *

Elu TOP 50 hetkede andmebaas sai lisa, kui mul võimaldati osa võtta kahepäevaselt jahireisilt Soome. Ülimalt liigendatud graniitkaljudega saarestikust sihtpunkti sõitmine oli uskumatult ilus - mitte nii võimas vaatepilt kui Norra fjordides kuid kui palju ikka tavalisele tagasihoidlikule eestlasele õnnelikuks olemiseks vaja on?

Kõik vastutulevad jahtidega sõitjad tervitasid meid, kuid sadamasse minnes vaadati minu lehvitustele kõõrdi ning ei vastatud. Ei saanud enne aru mis toimub kui enda selja taha vaatasin - tekil tuigerdas hambad laiali käes tops Gin'iga üks täismees; ilmselt arvasid kohalikud pensionärid, et olen temaga samas konditsioonis.

Kaasavõetud spinningut lubas saarevalvur muiates tasuta proovida vaid supelrannas - suutsin siiski üllatada ning tunni ajaga 2 ahvenat ning 2 haugi (üks alamõõduline ning teine 43 cm) grillseltskonna rõõmuks pöörlevaga välja võluda.

Hommikul tagasi minnes palus üks perekond abi spinninguga ühe vettekukkunud käterätiku väljaõngitsemisel. Sellega sai poseeritud nagu suure kalaga.

Onupoja elu tipphetk

2009-07-29T13:20:00.001-07:00

Igal kalamehel on rääkida lugu enda Suurest Kalast. Ma imestan, et ei ole tehtud varjatud kaamerat sellest kuidas suure kala (N: säga) kostüümis sukelduja mõnele õngemehele õnge otsa tuleb ja korraliku tralli maha peab. Ning kaamera filmib inimese reaktsiooni kuidas ta kaldal käitub. Eriti valus oleks see kui ohvrist kalamees on üksi ning "kala" enne kaaslaste appijõudmist ära pääseb - ja keegi ei usu kalamehejutte...

"Margus ma lähen talle järgi, ma võtan püksid ära!" hüüdis onupoeg kui talle Kasaril ca 3 kilone (pikkus soomuskatte lõpuni 70 cm) haug otsa tuli, korralikult õnge otsas trallitas ja lõpuks kalda ääres vesiroosidesse takerdus. Lahtiriietumise kiirus oleks andnud au ka Chippendalesile, Spice Boys'ist rääkimata. Kahv käes hüppas trussikutes onupoeg hiiglasele järgi ning tõi ta kaldale. Kalameheriietusele võiks olla veel üks nõudmine - kiiresti eemaldatav. On varemgi kuuldud kuidas kummikostüümis kalamees suurele kalale vette peakat järele hüppab.

Kogenud kalameeste jaoks ei ole 3 kilone haug veel tea mis hiiglane, kuid eks neid suuremaid tule ka veel. Loeb sõna "suurim" ning kui kohe alguses 10 kilose kaldale sikutaks, siis ei paneks 5 kilone enam jalgugi värisema.

Kui suur kala otsas, siis on adrenaliini tase veres eriti kõrge. Suurima kala kättesaamine on väga eriline tunne - mida vägevama võitluse kala maha peab seda võimsam on tunne. Kes ei usu, lugegu raamatut "Vanamees ja meri."

Ise tõmbasin välja 5 tagasihoidlikuma suurusega haugi (3 ketasunnaga ning 2 kummilandiga). Purustatud sai müüt, et kiiska teine kala ei söö - okkad on tal küll suured ning lõpusekaaned teravad kuid haugi eest need ei kaitse. Tundus, et pigem tekitavad isu. Ülejäänud saak oli 11 kiiska, 12 särge, 1 roosärg ja 1 turb. Särjed on sellel aastal üllatavalt suured Vigala jões ning söövad väga aplalt maisi.

Sattusime onupojaga ka vist ühe hübriidi otsa - maisiga püüdmisel saime lisaks särgedele kumbki ühe roosärje. Rohelist värvi ja erkpunaste uimedega nagu roosärjed ikka. Probleem oli selles, et nende kehakuju oli üksteisest erinev ning ühel avanes suu ülespoole ning teisel allapoole.

Ülemine eeldatavalt roosärje-särje hübriid, alumine täisvereline roosärg. Tagantjärgi tarkus oleks olnud panna ka tavaline särg kõrvale.

All siis "päris" roosärg. Foto on halva kvaliteedega - tehtud pimedas prozektori valgusel.

Laul aritmeetikast

2009-07-27T02:14:00.000-07:00

Ma ei ole vist elu sees nii pika perioodi jooksul nii vähe alkoholi tarbinud. Muud pahed võtavad vaikselt võimust - kohv ja igasugused maiustused.

Suvel ei oska millestki muust kirjutada kui kalapüügist - see postitus ei jää antud teemal kindlasti viimaseks. Muutunud elustiil nõuab uusi hobisid ning lisaks orienteerumisele tundub see üsna talutava viisina kuidas päevi õhtusse saata. Ning päeva lõpus saadud kribude pilte teistega jagada - tunne nagu oleks midagi asjalikku korda saatnud.

Tõstamaa lähedal ühe laiu peal kenas maamajakeses möödus järjekordne nädalavahetus vabas õhus - naised läksid kohalikesse legendaarsetesse kaltsukatesse ning mind kupatati veekogude äärde sööki tooma. Kuna merelt sain kätte vaid ühe ahvena, juhatas mossis perenaine mind Ermistu järve äärde kuskohast ilma kalata olevat suht võimatu tagasi tulla.

Ermistul sattusin ahvenasoonele - paari tunniga sain neid ühe saare lähedalt spinningu, ussi, maisi ja elussöödaga kätte 53 tk; lisaks 2 särge ja roosärge ning 5 nurgu. Kõige suurema ahvena sain teise ahvenaga - vesihunt murrab vesihunti.

"Siin järves spinnaga kala ei saa," teadis kohalik. Alamõõduline hauginolk leidis tee tagasi järve.

Leia kümme erinevust: vasakul roosärg, paremal särg!

"Peaaegu nagu ehtne..."

Nõukogude aja väärtushinnangud pioneerilaulikus - selle katsun pianiinol ASAP ära õppida!

Töötud hävitavad kalavarusid / orienteerumiskool

2009-07-24T02:02:00.000-07:00

Mida rohkem töötuid, seda rohkem vähenevad Eesti Vabariigi kalavarud. Onupoeg võttis samuti aja maha ning tõmbas Väinjärvest välja poolekilose ahvena - järves kasvavad nad harva nii suureks.

Väinjärve ahven, 33,5 cm pikk; püüdjaks onupoeg Ermo.

Ise ei jäänud võlgu - tüdruk vihjas, et talle võiks meeldida kuivatatud kala ning leidsin end samal õhtul maisiga Vigala jõe ääres särgi jahtimas. Lisaks 6-e särjele (keskmine pikkus 20 cm) ja ühele tippviidikale võttis öö hakul meeldiva üllatusena õnge ka üks kopsakas turb (pikkus soomuskatte lõpuni 32 cm), kes andis vägeva võitluse.

* * *

Käisin orienteerumas, õigem oleks vast öelda et metsa vahel lonkimas. Jalad olid jumalasta kanged ning sain ainult kergelt sörkida. Kui varem lidusin metsa all kaootiliselt punktide vahel ringi ning kompenseerisin möödapanekud kiire jooksuga ringi mööda teid liikudes, siis nüüd liikusin kõikide punktide vahel asimuudiga otse läbi metsa. Aeglaselt kuid täpselt.

Kui ikka 32 kg seljakott seljas on ning pikk distants mööda rasket maastikku on selja taga (lisaks teadmatult palju ka ees), siis eksimishirm suureneb kordades. Mäletan, et kontrollisin ca nädal aega tagasi katsetel olles ükskord enne edasliikumist umbes kolmveerand tundi, kas olen ikka õiges teederistis. Väsimus ja raske koorem paneb aju marsruudi valikul täisvõimsusel tööle - seda võiks noorte orienteerujate treenimisel arvesse võtta.

"igasuguse lootuse kaotamise"-meetod / saarerahvaste naljad

2009-07-20T02:55:00.000-07:00

Samal ajal kui kõik normaalsed inimesed puhkasid jõudsin ise 2-nädalasest militaarsest proovilepanekust eluga tagasi. Kõik kehaliikmed on haiged ning duši alla minnes hakkavad erinevad marrastused üle keha kipitama. Unevõlg nõuab oma osakest ka päeval. Asi on läbi tehtud/üle elatud ja "tavalise elu armastuse" hoog on peal. Elu üks raskemaid katsumisi - sellest peaks pikemaks ajaks piisama...

Kui tead ainult ca 15 minutit ette mis järgmisena toimuma hakkab, siis võib üsna mitmetel paljalt teadmatusest ära kammida. On üks hea nipp kuidas vähendada määramatusest tekkivat masendust. Ise proovisin edukalt mõtlemisviisi mida võib nimetada "igasuguse lootuse kaotamiseks." Mis iganes katsumus ees ei oleks tuleb end sundida mõtlema et iga kord läheb hullemaks - mitte kunagi ei tohi uskuda instruktoreid vaid paranoiatseda mis selle ajutise lahkuse taga on. Petlik lootus tekitab vale ootuse ning lõpuspurt distantsi keskel tapab vaimu enam kui keha. Parem on uurida lähedalasuvat maastikku ning mõelda milliseid võimalusi see sadistlike eesmärkide täideviimiseks pakuks. Kui suudad selle käitumise ära arvata, siis tekitab rõõmu äraarvamise efekt, kui mitte siis tekitab rõõmu karistuse ärajäämine.

Alguses olin selles äraarvamises päris hea, kuid lõpus trumbati mind järjest tihedamini üle - aju hakkas kurnatusest vastu töötama ning koolitajad muutusid järjest nutikamaks.

* * *

Kuulsin ühe päris hea anektoodi, mille pidi üks saarlasest tegelane teiselt saarelt pärit ülemustele nende versioonis rääkima. NB! Alla 18-aastastele keelatud!

Saarlane ja hiidlane kõnnivad mööda teed kui näevad aeda, mille augu vahele on lammas kinni jäänud. Hiidlane (tglt saarlane) laseb püksid alla ja hakkab teadagi mida tegema. Kui ta lõpetanud on, siis ütleb ta saarlasele (tglt hiidlasele):
"Noh, sinu kord!"
Selle peale paneb saarlane (hiidlane) oma pea aia vahele...

Külm vesi milles juba veerand tundi kaelast saati passinud olime, tundus soojemana. 12 päeva oli veel jäänud.

Arvutimängurid kindralstaapidesse!

2009-07-05T06:24:00.001-07:00

Alates esmaspäevast olen kaks nädalat täiesti levist väljas ning ei oska öelda millises Eesti otsas: varuplaan C ettevalmistus ehk "tööintervjuu" ühte militaarsesse üksusesse. Lisaks väga kõrgetele füüsilistele nõuetele seisid nõuetes ka sõnad "intelligentne" ja "loogilise mõtlemise võime." Siseinfost lekkis, et eelkõige hinnataksegi seal vaimseid võimeid ning võimet neid rakendada just siis kui keha on viimseni välja kurnatud.

Põhikoolis olin suur sõjastateegia arvutimängude fänn; eriti meeldis mulle mängida ajaloolise taustaga lahinguid kaotanute eest - mõnus tunne oli tunda nagu oleksid võimeline ajalugu muutma. Enne sõjaväes käimist mõtlesin isegi, et kõik ohvitserikohad võiks jagada välja kirglikele arvutimänguritele ning sõjad oleks võidetud! Vahepeal ei suutnud isegi ära oodata, millal sõjaväeaeg kätte jõuab, et oma suurepäraseid juhtimis ja strateegioskuseid rakendada suudaksin.

Reaalsus oli aga hoopis midagi muud - "vaenlane" ei käitunud lahingharjutustes kunagi standardselt (Usun, et Eesti Kaitseväes ei ole kunagi tehtud ühtegi ilma petterünnakuta lahingharjutust). Elu välilaagris oli stressirohke, kolleegid tundsid end sama ebamugavalt kui sa ise ning igasuguste strateegiate rakendamine ja otsuste tegemine (eriti need mis puudutasid meeskonna töölerakendamist) tundus tülika lisakohustusena. Enne pidi saama hakkama endaga ning nõuda seda resoluutselt ka teistelt.

Olen kindel et on inimesi, kes on sündinud selliseid asju tegema ning on selles kohe alguses head. Ise nende hulka kahjuks ei kuulu, kuid tunnen et olen muutunud seda paremaks mida rohkem end stressirohketes olukordades proovile panna saan.

Mulle meeldib orienteerumine kuna see nõuab mõtlemist füüsilise pinge all. Aju nõuab palju hapnikku ning keerulise maastiku juures väsitab just kaardilugemine rohkem kui jooksmine.

* * *

Kusagil Kohila ja Paide vahel maapoes. Kui silt on väljas ju siis oli selle rikkujaid - samas asulas ühtegi baari ei olnud.

Väinjärve haugipoiss enne vabastamist.

Endla Looduskaitseala piiril värvikaid elamusi otsimas - suvalistest metallitükkidest kokku keevitatud sild üle Põltsamaa jõe. Jõest sain õhtul tonkaga 3 ilusat ahvenat ning särje, onupoeg sikutas välja alamõõdulise haugi. Järgmise hommiku plaanid rikkus öine vihm, mida meie lohakalt ülesseatud telkmantlilaager ei suutnud taluda. Kell 3 öösel panime märgadena pillid kotti ja läksime koju.

Ülikooli astujatele ning ülikooli lõpetanutele!

2009-07-03T05:21:00.000-07:00

Käisin vaatamas oma TTÜ kursuse lõpetamist - loodan/usun, et järgmisel aastal jõuan neile järgi. Kokku lõpetas ülikooli sisseastujatest 50%; kõige drastilisem oli väljakukkujate arv erialal nimega "Soojustehnika," kus 21-t sisseastujast lõpetas 8. Mitmed tuttavad lõpetanud ei pääsenud enda aktusele kuna nad võeti 1. juulil Tapa Pioneerikooli ajateenistusse.

Andsin just väikese videointervjuu Üliõpilaskonna poolt koostatavasse üliõpilaselu teemalisse filmi. Sain öelda ka enda soovituse ülikooli astujatele. Usun, et suurel osal neist ei ole aimu mida nad ise teha sooviksid ning kelle käest peaksid nõu saama. Pessimistliku šokiteraapia mõttes võiks neile soovitada järgmist:

1. Ükski töö ei ole mõnus või kui hetkel on, siis tüütab see varsti ära. Kuna töötamine on niikuinii nõme, siis teha parem juba midagi rasket, kuid arendavat ning hästitasuvat.
2. See et sa ei tea mida teha tahad ei ole vabandus, et mitte midagi teha.
3. Et teised teevad asju halvasti, ei tähenda seda, nagu peaksid sina asju halvasti tegema.

Karmid ja julged üldistused ning kindlasti see kõigi inimeste kohta ei kehti; kuid äkki on seal ka mingi universaalne ja igalpool kehtiv mõte?

Ülikooli kiitusega lõpetanud TTÜ tudeng (nimeks vist Kaupo Krull) tsiteeris tulevikuplaanide osas järgmise lause: "Mine nii kaugele kui näed ning siis näed veel kaugemale."

Märjamaa Chuck Norrised / Mission Vigala

2009-07-01T10:07:00.000-07:00

Kui TLÜ Kehakultuuriteaduskonna Üliõpilasesindus (KERE) tegi oma maskoti- ja logokonkursi, saatsin sinna ka enda kavandi - selleks oli AATOMIK. Inspiratsiooni sain tuntud Vene multifilmist, kus üks tohutu jõuga tegelane tahtmatult väga palju jama kokku keerab ning hiljem selle ära parandab. Chuck Norris on USA-e sama nagu Stirlitz Nõukogude Liidule. Ameerika tegelaskuju on venelasest palju jõulisem ning keegi talle naljalt vastu ei saa. Kahtlejatele on Facebookis tehtud küsimustik: "Kui kaua suudaksid Sina Chuck Norrise vastu seista?" ning vastused varieeruvad 0 kuni 1 sekundini!

Kuidas käituvad Märjamaa Chuck Norrised klubi-kohviku Plekoltee tualetis?

"Selle ukse lingi asemel võiks nupp olla... [RAKSAKI!]"

"Prill-laua ülestõstmiseks peaks ikka olema koht kuhu kämmal taha ajada? Ja veesäästmiseks oleks hea näha pealetõmmatava vee nivood, et teaks millal voolule pidurit anda? [KÕMM! KÕMM!] Tehtud!"

"Milleks urgitseda paberit paberikasti alt, kui seda saaks ka otse krabada [KLIRAKI!]?"

Lasteaias läksin kunagi tülli ja kaklesime korralikult ühe poisiga kelle nimi oli Ken. Kui lapsed ise üksteisega hakkama ei saa, siis hakatakse üksteise võidu järjest müstilisemate tegelastega ähvardama. Tema lõplik seisukoht kõlas järgmisena: "...aga mina räägin Rainile, kes räägib oma isale, kes töötab Täitevkomitees ning Täitevkomitee helistab Mäkaiverile ning Mäkaiver annab sulle ja su isale ning su onu Aarele ja Lasnamäe sõpradele ühe sõrmega peksa!"

Ähvardus jättis minusse sügava jälje, sest peale seda ma kordagi tõsisemalt kakelnud ei ole.

* * *

Võtsin aja maha ja läksin maakohta Vana-Vigala jõe äärde kala püüdma ja lebotama. Saak suurem asi ei olnud, kuid süüa sai ning püügirõõmu jätkus ka. Kokku sain 4 särge (3 maisiga), 5 ahvenat, 2 turba ja 3 kiiska.

Ma ei mäleta mitme kala ja leivaga Jeesus näljaseid toitis, kuid siuke tunne tekkis, et purgi konservimaisi ja õngega võiks ka üsna palju korda saata. Vasakul maisi ohvriks langenud karplased: vasakul pisike turb ning paremal särg. Turb on õngemehele hinnatud saaks: ta on üsna kaval ning õnge otsas võitluslik kala; samuti kasvab üsna suureks. Samuti kipub ta vananedes teisi kalu kimbutama - täidsa püütav ka landiga.

Diabeetiku maiusroog. Kooresalat tilli, sibula ning lehtsalati; fooliumis küpsetatud keedukartulid, sidrun, leib ning grillitud pisemad ahvenad-särjed-turvad. Üllatavalt hästi kukkus välja - värskelt püütud kala maitseb hoopis teistmoodi kui poeletilt võetud. Kala grillisin madalal temperatuuril koos soomustega - see käitub natuke justkui soojahoidva fooliumina ning tuleb hiljem liha küljest hõlpsalt lahti.

Päeval kui suured kalad puhkavad harrastasin viidikate psühholoogia uurimist. Kalaparv käitub varvaste vahele topitud leivatükke nähes järgmiselt: algul saadetakse peale kõige pisemad kalad üldist ohutust kontrollima (NB! Nemad veel toitu ei proovi); siis tuli üks suur ja vana haugi puremisjärjega viidikas (vist karja juht), kes kontrollib üksi toidu sobivust ja alles seejärel lendab ülejäänud parv söögile!

Rumba silla juures Vigala ja Velise jõe ristumiskoht.

Suurim pisematest oli üks ca 400g särg kes kärestikus endale maisil hea maitsta lasi.

Kõik tuleb ära süüa!

2009-06-27T04:40:00.000-07:00

Iga-aastane Mardi kodukoha külastamine Valga lähedal lõppes varahommikul Võrtsjärvel kala püüdes: 8 ahvenat, 4 kiiska, 3 nurgu ja 1 latikas. "Kõik tuleb ära süüa," on tarkus, mis on Mardi perekonnas aastasadade vältel vanaemalt lapselapsele edasi antud. Uno ja Väino kostüüme seekord selga ei pannud, kuid uut tiiki vaatasime, õlut jõime ja prügihunniku rästikutest end ehmatada lasime.

Valga Selveri töötajate ränk jaanipäevapohmell.

Üleval latikas ja all nurg. Välimuselt peaaegu identsed kuid "põhimõtteliselt" erinevad - üks nest kasvab suureks ja on töönduslikult oluline, teist peetakse prügikalaks.

Lendõng - aristrokraatlik kalapüügivahend

2009-06-22T11:46:00.000-07:00

Vallikas peab blogi vallikaskalal.blogspot.com, mis peaks igal tõelisel kalamehel vere keema ajama. Eriti kaks viimast postitust kilostest jõeforellidest koos rohke fotomaterjaliga. Kes ei tee jõefollil ja vikerforellil (tiigikala, mida saab poest osta) vahest, siis esimene on haruldane ja väga arg kuid ülimaitsva lihaga kala, keda saab ainult väga osava kalamehe käest (st töönduslikku püüki ei toimu)!

Need viimased kaks kala sai ta lendõngega - Eestis väga vähelevinud kalapüügivahend kus konksu ümber seotakse nööri ning sulgi nii et tulemus imiteerib putukat.

Kui umbes 10-aastasena alailma Eesti Kalastajate Seltsi ruumides ringi liikusin, sattusin seal vabariigi algaastatel kokku ühe Soome Kalaliidu esindajaga. Jätsin talle vist hea mulje, kuna olin televiisorist põhjanaabrite lastesaadetest soome keelt rääkima õppinud. Tema nimi oli Lenne Törnqvist ja ta rääkis mulle sellest uuest kalapüügivahendist. Ta andis mulle ka oma vana kuid väga korraliku lendõnge (usun, et see oli üks esimesi taasvabanenud Eestis üldse) ning kinkis ajakirja "Perhokalastus" tellimuse mõneks aastaks. Olin väga põnevil ning õppisin koguni ise putukaid siduma, mis lõpuks päris uhked välja tulid. Üritasin ajakirja kaudu ka visketehnikaid ära õppida kuid ebaõnnestusin nii kolossaalselt, et viskasin uue imeõnge nurka ning läksin tagasi elussööda ja ussi juurde.

Üle kümne aasta hiljem, peale Vallika forellijutte, otsisin keldrist selle imeõnge üles ning tegime tema juhenedamisel koos proovipäeva... Kala seekord ei saanud kuid maitse sain suhu.

12 aastasena keerasin ajakirja Perhokalastus näpunäidete järgi juba päris uhkeid putukaid. Kollane punnis silmadega on siiski omalooming - panin talle nimeks soomepäraselt isojöllari.

Lendõngitsemist peetakse aristrokraatlikuks harrastuseks ning selle juurde käib ka vastav riietus. Dzentelman jääb ka kalal olles elegantseks (peale seda fotot panin siiski dressid selga).

* * *

Iga meremees teab, et laeva nime muutmine toob selle meeskonnaliikmetele kaasa suure ebaõnne. Aga natsistlik eestlane on kiuslik: parem tütar l*ts kui laev läti nimega!

Ajarännak: aasta 2020, millal bensiiniliiter maksab üle 50 liitri

Ülikooli lõpetamine / lipniku auaste

2009-06-17T12:30:00.000-07:00

Üks tuttav, kes ka kõvasti üle nominaali lõpetas, ütles enda lõpetamisel järgmise lause: "Vaatasin mõistmatusega seda paberit - kas ma selle näraka nimel pingutasingi X aastat?"

Ise tundsin end suurepäraselt. Aktusel kaaslõpetajate vahel istumise tunne oli justkui pühalik vaikusehetk ilusa klaveripala ja aplausi vahel! Kahju ainult, et ei saanud lõpetada koos kursavendadega kui sarved veel veidi pikemad olid.

Paberil oli kirjas 192,5 ainepunkti; kuid see ei ole kõige tähtsam... Usun, et oman psühholoogia osakonna rekordit uurimisprojekti läbikukkumises (4-5 korda vist). Kui alguses ei võtnud ise asja tõsiselt siis lõpuks ei võetud enam minu lõpetamiskatseid tõsiselt. Läbikukkumine, masendusse langemine, enese kokku võtmine, keskendumine, õppimine, uuesti üritamine järgmisel semestril, taas ebaõnnestumine ja nii mitu korda kuni lõpuks peaaegu lootuse kaotanuna oma eesmärgi saavutasin. Mida rohkem inimene eesmärgi nimel pingutama peab, seda enam ta saavutatut hindab; isegi kui selle "auhind" tegelikult olulist väärtust ei oma.

* * *

Aasta 2002 suvel seisin Kõrgema Sõjakooli katsekomisjoni ees - kuigi olin juba aasta aega psühholoogiat õppinud, proovisin ajateenistuses enda sobivust professionaalseks sõjaväelaseks. Mäletan, et komisjoni kuulus lisaks Ants Laaneotsale ning teistele kõrgetele ohvitseridele ka mõned Tartu Ülikooli akadeemikud eesotsas Peeter Tulvistega. Füüsilised ja akadeemilised katsed olid mul hästi õnnestunud ning olin pingereas siis vist isegi 4-l kohal. Sisenesin ruumi, tutvustasin ennast nõuetekohaselt ning olin valmis küsimustele vastama. Tunne oli enesekindel ja tundus, et olin ka vestlusel suutnud endast hea mulje jätta. Seda senikaua kuni esitati küsimus:

"Mida tähendab teie jaoks olla ohvitser?"

Ma ei olnud kunagi pidanud taolist tüüpi küsimustele vastama ning olin tõsiselt pabinas. Hakkasin kogelema ning lõpuks sain üle huulte vaid paar fraasi: "...vastutab oma meeste eest...peab olema eeskujuks...midagi suurt."

Olen palju kordi soovinud, et saaksin aega tagasi kerida ning sellele küsimusele uue vastuse anda. Vestluse tulemusena kukkusin ainult mõne koha pingereas; kuid lõpuks otsustasin siiski psühholoogiaõpingute jätkamise kasuks.

Täna lõuna ajal sain telefonikõne sõbralt kes töötab Peastaabis - ta nägi presidendi käskkirja, millega anti mulle reservohvitseri auaste - üks tärn ja lipnik. Tegemist on kõige vastuolulisema tiitliga kogu kaitseväes - ta justkui hüppaks karjääriredelil üle allohvitseridest olles kõige madalam ohvitseri auaste. Seda teatakse ja näidatakse välja. Lipnikke tegevteenistus tõistele ametikohtadele üldiselt võtta ei taheta, pigem ikka Kaitseliitu või vähem vastutusrikkale tööle. Loomulikult on säravaid erandeid, kes ilma reservohvitseri tiitlita juhtivatele kohtadele jõudnud ei oleks.

Ise sain tiitli tänu vastavate kursuste läbimisele ning kordusõppustel pioneerirühma ülema ülesannete täitmisele; kasuks tuli eelkõige ajateenistuse allohvitserikogemus (reservi rühmavanemana), Erna retke edukas läbimine, mõningane Kaitseliidu kogemus ning töötamine lühiajaliselt teabeohvitseri kohal.

Varajases nooruses jäi mulle sõduritest ning eriti ohvitseridest mulje kui üliinimesest, keda teevad üllaid asju ning keda kõik jumaldavad. Sõjaväelise juhi romantilise aura purustas sõjavägi ise - tegemist on ikka suurt pingutust nõudva kupjatööga, kus iga pisemagi planeerimisvea pärast kannatab terve üksus. Alluvatele meeldida püüdmine võib olla ohtlik - mida raskemad ülesanded, seda vähem tõsisemalt sõber-ülemust võetakse. Eestlased on väga kriitiline rahvus ning kriitikat tuleb ka siis kui see õigustatud ei ole. Tagasiside ja õppimise poole pealt on see hea - oluline on teha vahet, millal see on asja eest ja millal niisama jauramine.

Länn lõpetas! Semestritööd.

2009-06-15T10:37:00.000-07:00

Legendaarne tudengiaktivist Lauri Läänemets sai ülikooliga ühele poole paar päeva enne mind. Tore oli näha kunagisi peokolleege kehakultuuriteaduskonnast - enamus oli maha rahunenud kuid sära oli sügaval silmis endiselt olemas. Kaalusime viimase austusavaldusena aula II korruselt Länni nimega loosungite lahtirullimist, paukude tegemist, makist Eesti hümni mängimist, päevakangelase õlgadel ärakandmist jm; kuid lõpuks piirdusime ainult tseremoonia ajal püstitõusmise ning kätega vehkimisega.

Semester TTÜs kujunes ühelt poolt üllatavalt keeruliseks ning teiselt poolt üllatavalt silmiavavaks. Erialaained nõuavad teistsugust mõtlemist ning analüüsimist - mosaiigina tuleb kokku sobitada teadmised matemaatikast, füüsikast, geomeetriast, disainist, turundusest jm, et olla võimeline uut toimivat asja välja mõtlema. Mis reaalselt töötaks, mida saaks toota ning mida ka vaja oleks. See on siiski illusoorne õppimise rõõm - teha midagi sellist mis endale pähe tuleb ja täiega meeldib. Sinisilmne tudeng arvab ekslikult et on vaba ning unistab uute asjade leiutamisest; kuid peale kooli tööle minnes jõuab reaalsus järele - kõik asjad on juba leiutatud ja uue toote loomine on ülikeerukas. Ainuke võimalus ära elatada on hakata tegema midagi "tavalist" mõne "tavalise" tööandja juures.

On väga võimalik et järgmisel aastal saaks kõik APd kätte ning kooli lõpetatud - see nõuab aga väga suurt keskendumist-pingutust ja selliste ajurakkude kasutamist mida ma varem teinud ei ole. Kallimast ressursist, ajast, rääkimata.

* * *

TTÜ sügissemestri visuaalsed väljundid:

Meeskonnatööna ette nähtud projekti "Buggy" olin sunnitud teostama üksi. Mõned nädalad õppisin programmi (Solid Edge) ning mõned nädalad teostasin oma mõtteid. Lõpuks sain valmis ainult kere, raami ning algelise roolimis- ja vedrustussüsteemi

Kommertspilt õppejõududele esitamiseks ning teiste ees eputamiseks. Ristisin ta "Putukaks;" edasiarendus "Puuk" jäi teostamata. Viimane versioon oleks olnud huumoriauto: üleskeritavate trollisarvedega - hea Kalamajast mööda trolliliine TTÜe sõita.

Raami konstrueerimine tundus alguses võimatult keeruline. Lõpuks hakkasin ekspluateerima kõikvõimalikke virtuaalseid koolitusmaterjale ning projekti finaalfaasis saime programmiga juba pärist hästi läbi. Suureks abiks oli kujutava geomeetria kursuse meeldetuletamine ning rohkete abipindade loomine.

Semestri kirstunael nr 2: Põhiõppe projekt. Teemaks valitud "Plekipainutaja" töömehhanismi selgitav Google Sketchupi 3D mudel

Lõpptulemusena valminud Plekipainutaja elusuuruses koostujoonis (st ülevaatlik detailide kokkupanemisjoonis).

"Kõik algab paberilt! Insener peab oskama joonistada mitte ainult arvutiga kuupe nokitseda," rõhutas insenerigraafika õppejõud. Nagu näha on arenguruumi väga kõvasti - kritseldusi ainest "joonistamine I."

101 jututeemat seltskondliku vestluse alustamiseks: Terminaatorite tehas / Viinavunts!

2009-06-07T14:30:00.000-07:00

Pole midagi mõnusamat kui kritiseerida tarka inimest, kes endale mitte nii tuttaval alal sõna võtab ning täiega mööda paneb. Usun, et USA filmitööstus teab seda väga hästi ning teeb filmides väga palju trikke suhteliselt ebaratsionaalsed, et kõikvõimalike reaalalade spetsialistid neid kommenteerida saaks. Linnalegendi ja "Dilberti" järgi ei ole viimased sotsiaalselt eriti aktiivsed ning jututeema leidmine eriti vastassoost tegelasega on raskendatud.

Teadagi millest omavahel räägivad elektrikud, insenerid, IT- või torumehed. Ikka rumalate kasutajate rumalatest äpardustest ja küsimustest! Ning kui mõni vastuolu satub filmi sisse, mida vaatab tehnikaharidust omandav noormees ning väga halva kõrvakuulmisega neiu, siis on jutukas õhtu garanteeritud. Ja mida pealiskaudsemad teadmised erialast, seda lihtsam on teha üldistavaid ja kõigile arusaadavaid järeldusi!

Kui oleksin kinno Terminaatori seansile Arturi asemel tüdruku kaasa võtnud, siis oleks mul paar asjalikku kommentaari välja pakkuda. Robotid võiks endale välja arendada soojustundlikud kaamerad ning nende abil metsas ja varemetes pesitsevaid inimesi välja peilida (isegi venelastel on need olemas), eriti neid kes öösel vaenulikul territooriumil lõkkevalgel kurameerivad. Äkki Terminaator 5. ajaks on masinad veidi targemaks saanud? Terminaatorite täisautomatiseeritud tootmisliin nägi muidugi uhke välja. Palju uhkem kui tõenäoliselt arvutigraafikaga tehtud ihualasti Arnoldi koopia. Skynet OÜ on kahjuks juba ka Eestis asutatud, kuid terminaatoreid sealt tellida ei saa.

Inspireerituna tüdruku märkustest mõtlesin hiljuti naljaga pooleks kirjutada järgmise pealkirjaga raamatu: "101 jututeemat või fakti seltskondliku vestluse alustamiseks, mis aitavad Sind näidata palju targemana kui tegelikult ning garanteerivad vastassoo imetluse. NB! Mitte kasutada tõelise spetsialisti juuresolekul!" Iga peatüki juures võiksid olla tärnid hindamiseks, milline teema millises kontekstis ja mis eesmärgil sobida võiks - sellega kipuvad mehed eriti mööda panema.

Keskkoolis oli üks mees kes suure entusiasmiga igahommikuseid Päevalehe anektoote tunnis rääkis... eks meist igaühel ole oma salaallikad kuskohast häid ideid salaja välja kaevata ning millega hiljem särada saab.

* * *

Pisike paranoiapisik peaks meis igaühes peidus olema ning eks iga poolnaljaga väljakäidud idee millega keegi midagi pihta hakkab tekitab soovi end teostaja edukusepaistel esile tõsta. Isegi kui idee ei ole enda oma ning teenuseks on ainult selle vahendamine. Inimesed saavad infot väga erinevatest kohtadest ning enda eriliseks pidamine ei ole kunagi põhjendatud; kuid unistada võib ikka!

Leidsin poolteist kuud tagasi internetist viite Ameerika Vuntsiinstituudile ning nägin hiljuti, et Eestis on sama asi hiljuti ka juba ära tehtud. Internetilehekülg oli peale kaasakiskuvat telereklaami üsna kaua ülekoormatud nii et sain alles nüüd Vuntsipartei tegemistele pilgu peale heita (NB! huvi pärast võite nende kodulehekülgede ülesehitust võrrelda). Kui varem kutsuti kange napsu sõpru hellitavalt viinaninadeks siis äkki nüüd viinavuntsideks. Ning Saaremaa viin võiks iga pudeliga anda kaasa paari vuntse spetsiaalselt viinajoomiseks, et hea kraam mööda ülahuult ära ei auraks - kui pudel tühi, siis saab vuntsi suhu kuivaks väänata. Mida suurem pudel, seda vägevamad vuntsid komplektis kaasas on! Ning Tallinna sadam oleks täis pikkade habemetega ringikärutavaid soomlasi - jõulud 12 kuud juhhei!

Igal juhul teeb tulemus ilma mingi kripelduseta mulle ainult rõõmu. Innovatsioon!