Üks raamat...

Panen igaks-juhuks ka siia lingi - kirjutasin lapsesaamise kõrvalt valmis ühe seiklusromaani, mille kirjastus Tänapäev trükki lasi. www.veeaeg.ee

Korduma Kippuv Küsimus - viimane postitus

Täna tekkis üle hulga aja üks mõte, mida sooviks jagada. See jääb ka minu viimaseks postituseks sellesse blogisse. Üha raskem on leida teemasid, mis algselt püstitatud ülesandega haakuksid ning seepärast tulebki asi ametlikult ära lõpetada. Et oleks öeldud, et nüüd ongi praeguseks kõik, mitte ei ole sellist vindumist ning ripakil mõttelõnga unustamist internetiavarustesse. Kunagi alustatud kirjutamise õppimise ja mõtete jagamise/reflekteerimise kohana on ta oma eesmärgi saavutanud ning suunan edaspidi oma mõtted mujale.

Segaks siis ühe ilusa mälestuse veidi laiema teemaga. 2001/2002 Kaitseväes aega teenides oli mul noorteajal emotsionaalselt päris raske. Ei olnud kunagi elus pidanud nii kaua kodustest mugavustest eemal olema ning mõtlesin kodule pea iga tunni aja tagant. Ootasin pikisilmi esimest linnaluba jõulude ajal, et pääseda sellest põrgust, kus meid iga päev tugevalt füüsiliselt proovile pandi koos korraliku vaimse pingega. Tundsin tohutult puudust lõbusast ülikooliajast ja sellest, et on võimalik lihtsalt rahulikult istuda ja oma asju teha.

Lõpuks saabuski see päev detsembrikuus, millal talvevorm uhkelt selga ajanuna bussiga kesklinna sõitsin, et sealt edasi Sauele liikuda. Oli imeilus talveilm ning nautisin iga sekundit vabadust, mille maitse olin kolme kuuga juba peaaegu ära unustanud.

Saue aedlinna osa oli nagu tõeline jõulumaa. Kõik majad olid ehtes ning tuled vilkusid. Oli juba pime ning lumi sadas aeglaselt maha nagu vanades (südant pahaksajavates) armastusfilmides. Kõndisin mööda teed, lumi krudisemas tanksaabaste jalge all ning pakasest hoolimata ei lasknud vormimütsi lapakuid alla. Ega ei saanud kohalikele näidata, et külmakartlik oled! Hinges tõsiselt uhke tunne - samal õhtul olid vanemad nimelt kutsunud endale külla sugulasi, nii et oli oodata tõsisemat üritust ja palju toetavaid õlalepatsutusi.

Ka vanematekodu oli viimase vindini ehitud, et naabritele mitte alla jääda. Enne sisseminekut otsustasin aga uljas tujus olles külalisi veidi ehmatada ning liikusin elutoa akna taha. Vanemad olid katnud suure laua, mille ääres istusid kõik onud-tädid oma lastega; loomulikult olid nad kohal ka ise koos minu õega. Seal käis elav vestlus ja naeru oli õrnalt isegi välja kosta. Mäletan, et vaatasin pikalt ühele onule otsa ja koputasin kõigest väest aknale, tema tähelepanu loota püüdes. Ja siis jäigi ta korra tõsiseks ning vaatas mulle pikalt ikka paarkümmend sekundit otse silma sisse. Arvasin, et olen oma ehmatuseesmärgi saavutanud, kuid siis pööras ta pea kõrvale, ilmselt ühe teise sugulase naljale reageerides. Mind ei märgatud, kuigi endale tundus, et valges õues on võimatu mitte märgata.

Mind nagu ei olekski olemas olnud või veel hullem - nagu poleks juba pikka aega olnud. Ei tundnud end pettununa, et nali läbi ei läinud, kuid olin nähtud vaatepildist ikka väga liigutatud. Ikkagi kõik armsad inimesed koos, ilm oli ilus ja esimene vaba päev sellest hullumeelsest laagrist. Sees tekkis tohutult hea tunne ja pidin end veidi koguma enne kui uksekella lasin.

Aga ma usun, et selles hetkes võikski peituda vastus kõige olulisemale küsimusele - miks üldse siin maamunal olla? Inimene on ikka midagi enamat kui lihatükk, milles elu tuksub, kuid seda on ta ikkagi ka. Me oleme surematud elades edasi oma järeltulijates ning elu edasikandmine annab uue võimaluse ka uutele inimestele tunda kõiki neidsamu rõõme ja väljakutseid. Sest tegelikult on nad ju Sina ise, ainult uute mõtetega. Lihtsalt oleks nii põnev neid hiljem sõbralikult vaatamas käia, nii-öelda pöialt hoidmas. Näiteks jõuluõhtul akna tagant piiludes.

Sinna, aga, on veel aega. Ning selleks, et järgmine põlvkond oleks parem kui eelmine, tuleb neile latt kõrgele seada! Ei saa nõuda järeltulijatelt seda, millega ise hakkama ei saa. Nad näevad selle läbi.

Ning siinkohal võiks olla hea mõte kuulda meie koori esimest esinemist 2012 aaasta NK jõulupeol (esimene lugu on jama, teised kaks enam-vähem): http://www.youtube.com/watch?v=oORXuS_dtAs

Nõudlikkus vs. sõbralikkus

Viibisin eelmisel aastal seoses tööalase üritusega ühe Harjumaa kooli 5. klassi emakeeletunnis, kus lapsed tegid grupitööd arutledes teemal "Millline on hea õpetaja?" Seda küsimust koolides vist eriti tihti ei küsita, nii et noored olid alguses üllatusest tummad, kuid kogusid end õige pea ja alustasid ajurünnakuga. Õige pea oli paberile joonistatud suur mull, millest hargnesid välja erinevad omadussõnad. Arutelus oldi väga üksmeelsed, kuni üks suuremat kasvu poiss ontlikult ja tõsiselt ütles:
"Hea õpetaja on unustaja tüüpi, siis ta unustab meile kodutöid anda või neid hiljem kontrollida."

See ajas veidi pöördesse ühe pisikese prillidega tüdruku, kes kannatlikult seletas:
"Mart, praegu me räägime sellest kes on hea õpetaja, kui ta unustab, siis ta ei õpeta hästi"

The truth is out there, kuid selle peale ümises poiss nõustavalt "Aa!" ning edaspidi tulid ta suust välja ainult nõudlikku inimest iseloomustavad sõnad.

Grupitööde kokkuvõttes võib öelda, et lapsed hindavad enim kahte omadust: mõistliku suhtlusstiiliga ja nõudlik. Kõlab jube raske olla mõlemad korraga - kuidas suuta ühelt poolt nõuda nt. rohkem kodutöösid, kui samal ajal säilitada sõbralikku olekut nii, et sinust üle ei sõidata. Samas tundub, et on inimesi, kes sellega juhiametis olles suurepäraselt hakkama saavad, justkui mängleva kergusega. Tegin naljapärast ka ühe maatriksi.

Ideaalne oleks kollektiiv, kes püstitab kõrgeid eesmärke ja kus kõik asjad saadakse ilusasti tehtud nii, et õhkkond on sõbralik. Mõlemad on olulised, kuid kumb võiks olla kriitilisema tähtsusega - kas olla sõbralik ja püüda iga hinna eest hoida häid suhteid või nõuda kohe palju. Kui oleksid ise ettevõtte omanik ning peaksid valima kahe kandidaadi vahel, kelle juhina tööle võtaksid, siis kumma valiksid - kas selle, kes on suurepärane suhtleja kuid ei julge palju nõuda või väga nõudliku inimese, kes teistest aeg-ajalt üle sõitma kipub? Kui ettevõte on kasumit teeniv, siis läheks loosi ilmselt teine variant.

Aga nõudlikkusel on hind. Kui küsid inimeselt ühe euro bussisõiduks, siis ta annab selle tõenäolisemalt, kui aga nõuad 100 eurot, siis peab põhjendus ikka k***a hea olema. Mida rohkem inimeselt nõuda asjade tegemist mida ta muidu ei teeks, seda rohkem tungid tema mugavusstsooni ning seda enam hakkab Sinu soovidele midagi selle inimese sees vastu. See paneb omakordja nõudja pingutama ja end mobiliseerima.

Nii et palju nõudmine on juhile sama raske kui alluvale, või võibolla ka rohkem? Pingutamine on ebameeldiv, kuid tahaks ju mängida võitjameeskonnas?

Scott Adams õpetab oma Dilberti raamatutes nägema iga ratsionaalse põhjenduse taga loodrikõrvu - kui on vaja õigustada mõne ebameeldiva tegevuse ärajätmist, siis saab alati enda laiskuse asemel serveerida teisi, väliseid ja kontrollimatuid, põhjendusi. Ilm, liiklus, teised inimesed või minu lemmik "oleme juba varem (s*tasti) proovinud" - loodrimaailma sõnavara on lai.

Järeleandlik on olla lihtsam kui nõudlik, sõbralik ja järeleandlik veelgi lihtsam. Aga töö peab saama tehtud ja tehtud hästi. Ja kui ei saa tehtud ega/või hästi tehtud, siis on vaja midagi muuta - kuid mida? Muutmine on juba niigi ebameeldiv. Kas suurendada nõudlikkust või häid suhteid, kui pead nende vahel valima?

Kriitikameel ja Eel-Erna

Kui midagi armastada, siis kaob kriitikameel. Nokitsed keskendunult mingi asja kallal, võtad kõike sellega seotult väga tõsiselt ja annad oma parima, et selles maailmas head tulemust saavutada. Tänapäeval ei ole keeruline end teostada ja juhirolli haarata. Isegi kui keegi Sind vastavale kohale tööle võtta ei taha või ei pea ideid miskiks, asutada oma ideede propageerimiseks näiteks mingi MTÜ, asud tegema mida armastad ja oledki end teostamas. Propageerid oma mõtteid oma tutvusringkonnas, sotsiaalmeedias ja mujal ning tuntus hakkab tõusma. Siis hakkavad ka ajakirjanikud Sinusse kui eksperti ja lõpuks hakatse kommentaare küsima, üritustele kaasama ning palutakse muud olulist teha. Kui nähakse, et asja tõsiselt võtad ja kirega suhtud, siis tuleb lõpuks ka raha.

Samas järjest enam süvenedes ja uskuma hakates, et see mis teed, on õige, kannatab ka kriitikameel ning lõpuks, võimu tipul, on keerulisem oma teadmisteankrust lahti lasta ning ka teisi kuulata. Oled selline kriitiline ja kuri kõige uue vastu. Seesama armastus ja usk, mis alguses inspireeris, on hakkamas tegutsemist pidurdama, kuni teised osapooled enam eriti tegemist teha ei taha. "Tähtis," nagu kutsutakse söögikohtades nõudlikke intelligente, kellel raha ja otsest võimu on vähe, kuid tutvusringkond suur ja sõbrad olulised. Ollakse harjunud olema võimul ja austatud, kuid kõrvalejäetuna hakkab kõik muu hääbuma ning mida enam reaalsusest mööda lähed seda enam klammerdud esialgsesse ideesse.

*          *          *

Igaljuhul võib olla põnev vaadata kõrvalt neid inimesi, kes midagi armastavad, sellesse niivõrd kiindunud on ega suuda näha kuivõrd koomiline võib kõrvaltvaatajatele nende sebimine tunduda. Armas on näha põnevate hobidega inimesi, kes selle kõrvalt kõik muu unustavad, eriti veel kui nende päris töökoht on seotud hoopis muu erialaga. Näiteks R-Kioski müüja, kes ajaviiteks kõrgema matemaatika ülesandeid lahendab, kuna tänu varajasele emakssaamisele ei saanud minna ülikooli õppima (tõsi!).

Umbes samasugune tunne võis olla kõrvaltvaatajatel näha, täiskasvanud mehi luure-partullvõistlusel Eel-Erna 2012 osalemas (milles II koha saime - vihmas 109 km 48 tunni jooksul koos 2+1 tunni magamisega). Püsti on pandud trass, mille vahepunktides saab teha erinevaid ülesandeid. Punktide vahel liikumiseks on antud ajapiirang ja seda peab tegema võimalikult varjatult, sest muidu   võid sattuda vastutegevuse küüsi, kes elutalonge ära võtab ja sellega skoori vähendab. Kui päris sõjas kõmmutatakse vastase luurajad üldiselt lihtlabaselt kaugelt maha, siis võistlusel on keerulisem. Usun, et ükski võistleja poleks nõus kogu rada paintballi maski kandma ning seega on seatud sisse süsteem, kus vastutegevusest teatud kaugusel olev võistleja loetakse tabatuks. 

Elutalongid on aga hinnalised ning varitsusele sattumisel toimib kõik aga niivõrd kiirelt, et piirid tabatud ja mittetabatud luuraja vahel on ähmased. Ehk miski pole 100% kindel kuni kellelgi kraest kinni ei ole saadud. Seda teavad nii tagaajajad kui ka tagaaetavad ning nii oleks patrullvõistlus sisuliselt tagaajamismäng, nagu "Tom ja Jerry" või "Nu pogodi!"

Kui UFOd meid jälgiksid, siis oleks neil selle üle palju peamurdmist: miks need inimloomad end roheliselt riidesse panevad, mööda rasket maastikku ringi liduvad ning üksteist taga ajavad. Kas see on mingi paaritumisrituaal?

Harjutus "Kui oleksin riigivalitseja"

Ikka on nii, et ajalehest erinevaid uudiseid lugedes upud soovunelmatesse, mida kõike ise ära ei teeks, kui riigi eesotsas oleks. Eriti kui uudisterubriigist läbikäinud valdkond veel Sinu eriala oluliselt puudutab. Eriti kujutan ette kuidas iga alamakstuna tajutud eriala esindaja praegu sellest unistab.

Püüdsin ükskord mõttes riigi erinevaid valdkondi Maslow püramiidi taoliselt hierarhiasse asutada - st. mis oleks kõige tähtsam ja milline mitte. Olulisuse mõttes see keeruline ei olnud, samas tundus lõpptulemus olema liiga kahtlane, et seda üldse kusagil välja pakkuda. V.a. loomulikult kõige olulisem osa sellest püramiidist. Mis peaks olema riigi alustala kõige alumisel tasemel st. milleta riiki üldse olla ei saaks? Vihjeks - toore jõu kiire ja ettearvamatu rakendamise vastu peab olema midagi samaväärset välja pakkuda. Isegi tänapäeval.

Enda mõtete selguse mõttes oleks päris põnev läbi mõelda harjutus "mida teeksin kui oleksin piiramatu võimuga riigivalitseja, kelle soovidele rahvas kuuletub" - millistesse ühiskonnamuutustesse usuksid nii palju, et julgeksid neid kohe välja pakkuda. Paned pooleldi äranäritud kanakoiva tagasi rikkalikule hõbevaagnale, tõstad kallite teemantitega lihava sõrme taeva poole, köhatad hääle puhtaks ja asud korraldusi jagama:

"Hea rahvas ja ministrid! Meie riigi uueks suunaks on arusaam, et kõige olulisem on toetada kõikide riigi vahenditega kodanike võimalust toota lisaväärtust ning olla seejuures õnnelikud. Mõistkem, et enne ei saa hakata põhjamaalikult raha jagama, kui me pole kindlad, et meie sissetulekuid tootvad valdkonnad ei ole meid selle vääriliseks tunnistanud. Olgem realistid ja ärgem võtke 1:1 üle heaoluühiskonda koos kogu nende tugevate ja nõrkade külgedega; me saame ja peamegi valima endale ise väärtused, mille alusel oma tulevikku kasvatada!

Oma esimese käsuga tõstan esile, et kõik riigi valdkonnad peavad oleme suunatud väärtustloovate kodanike loomisele. Peame soosima, et hea kodanik on see kes käib tööl ja arendab ennast - seda toetab nii haridus, maksu- kui ka sotsiaalsüsteem. Kui just tervis ei luba, siis niisama olla ei tohiks olla Eestis lihtne.

Teiseks. Riik peab toetama, et neilsamadel kodanikel oleks siin võimalikult lihtne toimetada ning administreerimist nõudvate riigiasutuste tegevused on kliendipõhised sh. hinnatakse nende tulemust kliendirahulolu järgi. Igasugune riiklik asjaajamine, lubade taotlemine jm. peab olema võimalikult lihtne ja kiire, et hea ideega kodanik saaks kohe tegutsema asuda. Selles ülesandes on oluline rolla kanda meie IT Tiigril.  Iga formaalsustega tegeletud sekund tähendab kaotust maksurahas.

Käsk number kolm. Transport - ringiliikumine ei tohiks olla rikaste eralõbu. Kütuseaktsiisi minimaliseerimisega või muude soodsate transpordilahenduse väljapakkumisega paneme oma kodanikud rohkem ringi liikuma ja teisi tooteid tarbima. Transport võib tunduda hea kohana, kust riigieelarvesse raha saada, kuid see surub alla kõik teised valdkonnad.

Ja... mu palk... ma vist ikka nii palju ei vaja õukonna ülalpidamiseks. Kommunismi ei poolda, kuid palkade kihistumine võiks olla veidi väiksem... Suudan elada ka 5000 euroga kuus 8 000 asemel ja vast ülejäänud summade eest saab toetada õpetajaid vm. Au olla Eesti riigile ja rahvale kasuks oli minu põhimotivatsioon selle töö vastuvõtmisel.

Praegu on mõtted otsas. Asuge tegutsema!"

Suureks vaimult

Kolm õpikut, mis ma koolis esimese Septembri õhtul läbi lugesin olid: ajalugu, bioloogia ja geograafia. Esimene oli üks mu lemmikaine, mida ükski aastaarvude tuupimine ei suutnud vähem huvitavamaks muuta. Eriti läks südamesse Eesti ajaloo pöördepunktid kus võõrvallutajatele vastu astuti - alustades muistsest Vabadusvõitlusest ning lõpetades Teise Maailmasõja Sinimägede kaitsmiseni. Noorele inimesele meeldivad ikka enam suurema ajaloolise intriigiga sündmuseid kajastavad peatükid - vastuolud, lahingud, sõjad - neid teemasid sai sisse ahmitud ikka korduvalt ja korralikult ning palju ka raamatukogust juurde võetud. Rahuaja kangelased; luuletajad, teadlased, arstid jt. ei pakkunud piisavalt suurt pinget.

Samas päris mööda külgi need rahuaja peatükid maha ei jooksnud. Meelde jäi Jakob Hurda tsitaat: "Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!" Väga uhkelt kõlavat lauset on kasutatud väga paljudes kõnedes ja artiklites - eriti hästi sobib see loomulikult hariduslikku konteksti. Suureks vaimult tähendab ju mõistagi saada targaks, õppida rohkem kui teised ja/või teha innovatiivseid tooteid.

TLÜ loengutes kirus tuntud etiketiõpetaja Maaja Kallast pikalt ja põhjalikult neid, kes kasutavad lauset "800 aastat orjaaega", rõhutades uhkelt, et me oleme tugev rahvus, kes on säilitanud oma kultuuri ja identiteedi - võõrvõim seda murda ei suutnud. Lisaks kõigele muule oleme töökad, vähenõudlikud, tagasihoidlikud ja pealekauba ilusad. Veidi ka individualistid, harjunud kõike ise tegema. Ühesõnaga head inimesed, kes igal poolt edukalt hakkama saavad.

Aga midagi tundub ikka puudu olevat. Kuna oleme rahvusvärvide alt rohkem lahinguid kaotanud kui võitnud, siis on mõnikord selline tunne, et see miskit on selle käigus kuidagi kõvasti kannatada saanud. Ideaalne käsutäitja, käigushoidja ja nõuandja võimekamatele, kuid mitte uute asjade alustaja ja ehitaja. Kuna ebaõnnestumisi on nii palju olnud, ju siis ei maksagi kõrgemaid eesmärke püstitada, ega teistel seda teha lasta. Oh seda häbi, kui see saavutamata jääb. Selle asemel, et tegutseda, leitakse vabandusi miks ülesanne liiga raske on - antakse alla juba enne võitlust.

Õigem võiks olla ju nii, kui peale probleemi defineerimist püstitada tähendusrikas eesmärk ja seejärel alustatakse takistuste eemaldamiseks võimaluste otsimist. Riskide hindamine on täiesti normaalne tegevus, kuid see peaks toimuma järgmises faasis - alles siis kui tegutsemiseks läheb. "Suureks vaimult" võib vabalt tähendada lisaks kõikidele muudele suurepärastele vaimsetele võimetele ka oskust/julgust/võimekust püstitada kõrgemaid eesmärke ning mitte kukkuda enesehaletsemise rüppe.

Ja selle asemel, et viriseda ja oma frustratsiooni kirjutades välja elada, peaks tegutsema või leppima mõttega et idee ei ole piisavalt hea või ei ole selle väljapakkuja lihtsalt piisavalt osav.

Tänulikkus

Liiga sügavad kirjutised kipuvad üldiselt läilaks minema ning peale esimest lauset valid mõne muu teema mida lugeda. Õigel hetkel teatud tujuga on sellised sõnumid aga nagu rusikas silmaauku.

Aasta arengute kokkuvõtmiskohaks on üldiselt aastavahetus, kui rohkem aega pimedas istuda ja pidude vahelt elu üle järele mõelda. Samas tundub suvi selleks sobivam – vähemalt pikka aega koolis käinutel võib selline harjumus kontides olla. Üks pingutus läbi ja järgmine ees. Samuti on suvel rohkem võimalusi end korra ilma kohustusteta kellelegi aru andmata välja lülitada; jõulude-aastavahetuse perekonna keskel veetes on paratamatult jutustamiskohustused, mis veidi mõtteid argitoimetuste poole viivad.

Elu ei tohiks olla ainult magushapult mõnusate möödunud sündmuste meenutamine, vaid juhtuda nüüd ja praegu. Heade mäletuste koorem muutub liiga koormavaks kui uusi sündmusi ruttu ette ei planeeri. Usun, et igaühel on olnud elus mõni hetk, mis ei ole seotud mingi väga olulise sündmusega, kuid millegipärast meelde jääb, tahtlikult või tahtmatult. A’la kui lihtsalt oled midagi tähtsusetut tegemas ning mõtled, et jätaks selle hetke nalja pärast meelde. Panin nalja pärast mõned sellised hetked kirja:

Lasnamäe korterisse kolides aasta vanuse õega rääkimine läbi voodivarbade

Pioneerilaagris lõkkest eemale minnes purustatud klaaspudeli vaatamine

Sõjaväe noortelaagris kaevikus vastast varitsedes relv sihikul korra enda ees ühe puulehe peale puhumine

Raamatumüügisuvel kliendi ukse avamist oodates ja samal ajal tuulekella helinat kuulates

jpm. tobedat

Ning loomulikult head üldisemad ägedad sündmused, mille juures juurdled veidi suuremate küsimuste üle, millele keegi vastata ei oska. Rändad korra igapäevarutiinist eemale ning mõtled korra sügavamatele ja tõsisematele teemadele, mis tööelu kõrvalt võiksid muud elu liigselt rajalt kõrvale viia. Iga päev seda teha ei viitsiks, kuid mingil lühemal või pikemal eluetapil – miks mitte? Millal viimati:

Laulsid südamest mõnele heale sõnumiga laulule kaasa

Vaatasid lõkkesse ja jõid veini

Jalutasid korra suveöös seltskonnast eemale ja kuulasid eemalt neid inimesi

Mõtlesid, et sul on hea meel, et oled nendega koos

Imetlesid taevatähti ja mõtlesid kui pisike tegelikult oled

Ja elu koosnebki sellistest hetkedest, millest mõned jäävad meelde ning enamus mitte. Inimesed  üritavad elu erinevaid tahke kuidagi liigitada ja selle taustal edu ja õnnelikkuse valemeid kirja panna ja elu eesmärki meie maailma termides kirjeldades. Seda püütakse tähenduslikuks muuta nii oma maa, ettevõtte, perekonna või mõne kõrgema olevuse teenimisega. Püütakse oma olemasolu õigustada ja põhjendusi leida, sest ilma selleta tekib tühjuse ja tüdimusetunne – me oleme ju ikkagi rohkemat kui lihtsalt üks eluvorm.

Inimene ja inimkonna areng on muidu ju suurepärane (äri)idee – põlvkonnad vahetuvad, iga eelmine võtab midagi vanast kuid ehitades samas ka uut ning eelmistele on antud piisavalt aega et uutele tulijatele nõuandeid anda. Kohe tuleb meelde üks humoorikas ja lõpmatuseni leierdatud tsitaat erinevatelt koolitajatelt/kõnelejatelt a’la sa oled juba võitja kuna olid parem miljonitest spermatosoididest. Ühes ajalooajakirjas oli aga kirjas üks teine ilus ja silmiavav lause: „Meie esivanemad elavad edasi meie geenides“. Tänulikkustunde ehitamine ja selle väljanäitamine ning näha, et midagi sellest uues elus edasi kandub.

See ongi äkki ainuke fundamentaalne tõde, millele kuidagi vastu vaielda ei saa ning kõik muu on meie kujutlusvõime väljamõeldis ja hädised tuletised. Imestan tõsiselt, et selle elementaarse evotlutsioonilise mõtte baasil ei ole mingit tõsist usulahku välja kasvanud ning inimesed ei saa sellest piisavalt motivatsiooni, et käia seda ukselt-uksele kuulutamas.

Lapimaa kogemus

Koos puhkusega on järjest lähemale jõudmas ka suur hetk, millal asjad kokku pakin ja 10s päevaks koos kahe hea sõbraga Lapimaa inimtühjadesse paikadesse seiklema ja kala püüdma läheme. Aasta on möödunud eelmisest ja esimesest reisist polaarjone lähedusse ning pärast seda ei tundu ükski külastatud loodusatraktsioon enam piisavalt atraktiivne. Panin vahetult peale reisi mõtted kirja ühte dokumenti, millest Estraveller loo tegi. Lk 55 alates siis!

Open publication - Free publishing

Ja veel mõned pildid mis enne panemata jäid:

Läbipõlemine

Tudengitest müügimeeskonna juhina töötades kingiti kõikidele noortele juhtidele kompanii poolt Danny Cox'i raamat "Leadership when the heat is on." Sisu oli üsna tavaline ameerikalikule motivatsiooniõpikule - paar mõtet ümbritsetuna rohkete näidetega nii era kui tööalasest elust, et idee lugejale nii-öelda maha müüa ning kõik oluline oli toodud välja raamatu viimasel leheküljel. Küll aga meeldis mulle pealkiri, mis küll otseselt raamatu sisuga mitteseotuna tekitas palju deja vu tundeid elu teistest etappidest.

Kriitilised olukorrad, kus pead olema ise meeskondade tegevuste eest vastutav, ning samal ajal enda siseste probleemidega hakkama saama. Pead juhtima tulekahjude kustutamist, kuid samal ajal enda taguots leekidest lõõmab. Vastutavana pead suutma oma tunnetega ise hakkama saama, hoidma fokusseeritust eesmärgi poole liikumisel ning mitte laskuma tasemele, kus hakkad oma emotsioone meeskonnale välja näitama, selle asemel, et ratsionaalsuse ja meelekindlusega eeskuju näidata.

Läbipõlemisest on nii palju räägitud. Lubad rohkem kui suudad teha, ei suuda öelda "ei" uutele kohustustele ning tööülesanded sisaldavad pigem päästvaid tegevusi mitte uue lisaväärtuse loomist. Rääkimata töö kvaliteedi allakäigust. Oravarattast pääsemiseks on pakutud välja palju erinevaid lahendusi: teadvusta probleem endale, tunnista, et ei saa kõigi ülesannetega hakkama ning vajad abi (raske!), leida aega patareide laadimiseks jpm.

Aga inimene on tugev (ning isegi tugevam kui ta ema arvab) ning täis uskumatuid ressursse - aja jooksul on inimkonnast jäänud ellu parimad ning sellised rasked olukorrad ongi testimiseks ja iseloomu kasvatamiseks. Kas oled seda positsiooni väärt, mida elus taodelnud oled? Olles ise piiri pealt ühe sellise etapi läbi teinud, jõudsin järeldusele, et läbipõlemise ei tule mitte sellest, et teed liiga palju, vaid sellest et jätad olulisemad asjad tegemata. Kui taotled suuremat vastutust, siis pead tegema kõik, et suudaksid antud lubadusi täita - et vaim ja keha suudaksid maksimumi anda ka siis kui tegemist on pingega veidi pikemas perspektiivis. Pea iga motivatsiooniõpik ja koolitaja mainib seda, aga kuna sõnum on nii lihtne ja elementaarne, siis ei kõla see piisavalt seksikalt ja revolutsiooniliselt, et seda rohkem pressida.

Ei saa ümber ega üle tervislikust toitumisest, rekreatsioonilistest tegevustest ega suhete korras hoidmisest. Kui see pool elust on korras, siis võid lubada endale intensiivsemaid tööpäevi, suuremaid lisaväljakutseid ning mida iganes. Tunnistagem, et raskem on seista vastu kiusatusele loobuda võimalustest, mis tunduvad ilmuvat vaid kord elus. Samas võib piisata, kui loobuda kohvist ja ebatervislikest lõunasöökidest, võtta käsile tervislikumad lõdvestumisvahendid ja mitte tuua ajalises mõttes ohvriks neid inimesed, kelle jaoks Sinu heaolu oluline on. Nende kolme teguri unarusse jätmine tagajärjed tulevad välja alles hiljem ning ületavad pikemas perspektiivis väikesed võidud, mida seni saavutanud oled. Kui suudad tagumiku süttimata hoida, siis ei pea pingutama ning hirmuga üle õla vaatama, kui uutele väljakutsetele vastu liigud. Omad kontrolli oma elu üle.

Nüüd kus koolid läbi on sügise saabudes inertsist endiselt väike ärevus-urelus hinges; oma osa on ka kindlasti järgmisel aastal püstitatud suurematel tööalastel eesmärkidel…. Pean kiiresti mõnele turundusalaselele kursusele minema, et õppimiskihku mitte kaotada ning tööalast tajutud enesetõhtusust tõsta. Aga muidu on tunne, et väljakutsetest hoolimata on kõik hästi. Ja suvi… mida sa maharahunemisfaasis hing ikka teha oskad kui kalal käia!

Kahenädalane reis Ahvenamaale ning Lapimaale oli üks elu tippsündmusi, kuid sellest kunagi pikemalt. Statistika kalade osas on järgmine: Ahvenamaalt 9 ahvenat kummilandi ja punase tutiga pöörlevaga ning Lapimaalt… Esimene päev 5 harjust, 4 jõeforelli ja üks haug – pisikese pöörleva musta landiga. Teine päev 2 jõeforelli ja 6 harjust (suurim ca 32 cm) – harjustest saime igal juhul kõhu korralikult täis söödud. Kolmas päev matkasime sügavamale metsa sisse Taimenjärve tasuta mökki juurde, üle mägede ja mööda rabasid (6 km läbisime 4,5 tunniga!), ning tõmbasime paari tunniga välja 44 jõeforelli Taimenjõest ja Taimenjärvest! Suurimaks 48 cm musta vobleriga ning see tegi ikka korralikult sõitu! Pildid panin Facebooki, ei hakka dubleerima . Olgu öeldud, et jõeforelli alammõõt Lapimaal oligi 45 cm ning kõik pisemad lasime ilusasti tagasi. Hiljem proovisin ka Teno jõelt lõhet püüda, kuid peale ühe pisikese smoldi midagi kätte ei saanud 

Ja nädal tagasi viisime Aivoga ellu mitu aastat kaalutud mõtte – käia ära pea ligipääsmatu rabajärve ääres, kus legendide järgi elutsevad tohutu suured karpkalad ja haugid. Lavassaare järv asub Pärnumaal rabade keskel ning sinna jõudmiseks peab auto metsa äärde jätma ning ca 3 km mööda kinnikasvanud teed vantsima. Kuna juttude järgi oli kaldalt püüdmine võimatu, otsustasime vedada kaasa minu tuttuue 30 kg kaaluva kummipaadi – selleks valmistasime ühest jämedast kaselatist poomi, mille abil paadi meie kahe vahele riputasime. Raske kandamiga tundus 3 km kõndimist mööda Audru jõe kallast igavikuna (üks ots ca 1,5 tundi); „magustoiduks“ saime viimased paarsada meetrit täispumbatud paati mööda rabassekasvanud kaldaid lohistada ise põlvedeni rabas. Hiljem märkasime seal ka ühte kõvema kaldaga kohta, koos uskumatult äralagastatud raudteevaguniga – sinna kohta kuluks üks „Teeme ära“ kampaania ära ning RMK võiks sinna midagi püsti panna.

Kohale minnes märkasime, et järv tundus suurtest veest väljahüppavatest haugidest lausa keevat – põhjuseks võis olla ülimalt vähe läbipaistev must vesi, mille sees oli tohutult palju rohelist hõljuvat vetikaollust ning muud moodi vast jahti pidada ei olnud võimalik. Panin kotti ühe kilose haugi (pikkus ca 50 cm), millest sai isuäratava prae (kuid kahtlane, kas see selliseid Tantalose piinu väärt oli). Järve ääres kalata jäänud Aivo kompenseeris selle hiljem reidiga Audru jõele, kuskohast vedas kaldale koguni 7 haugi.

Järgmine missioon - Põltsamaa jõgi läbi purjetada!

Mida teeksin kui oleksin 5-aastane

Käisin eile ühel üritusel kus pidin ruumipuudusel põrandale istuma. Ja järsku tundsin midagi puusa puudutavat. Ühe teise külalise laps oli leidnud kusagilt mänguauto (Ford Mustang), veeretanud selle minu poole ja vaatas äraütlevalt otsa. Võtsin auto, panin ta katuse peal keerlema. Selle peale naeris väike tüdruk pööraselt ning oli ülimalt rõõmus kui auto tema poole tagasi veeretasin. Uskumatu, et nii väike asi on võimeline mõnel inimesel (mis sest et väiksemal) katuse rõõmust sõtma panna ning pean tunnistama, et hakkasin ka ise autot tähelepanelikumalt uurima ning jätkasin mängimist peale väikese inimese äraminekut.

Vahelduseks üsna pull leida põnevust seal, kus seda esmapilgul ei ole. Lapseks me enam tagasi ei saa, kuid mõtlemisharjutus "mida teeksin antud olukorras, kui oleksin 5-aastane" võiks anda palju põnevaid tulemusi.

Maltast ja Elust

Hea meel on näha kuivõrd edukaks on mõned sõbrad saanud ning kui kaugele elus jõudnud. Kiss on elu põnevate keerdkäikude tulemusena jõudnud perekonnaga Maltale ning seal edukalt mitut veebipõhist ettevõtet käima lükkamas. Läksime talle nädalaks ajaks küll - tunnen, et vajasin seda puhkust praegu väga. Kui organism on niimoodi treenitud, et mida suurem on surve, seda rohkem end mobiliseerib, siis pikemaajaliselt kannatab sel juhul kvaliteet ja hakkad aega "varastama." Nädal aega päikese käes igavalt pensionärilikult elu nautides oli nagu rusikas silmaauku.

Naised shoppasid ja mehed lösutasid rannas.

Jalgpalli ühte poolfinaali käisime vaatamas ühes taanlastele kuuluvas baaris, milles omab väikest osalust ka Kiss ja tema äripartner. Peale Torrese bitch slap'i tunnistamist haaras nende üks põhjamaalasest sõber suurest rõõmust tüdruku sülle ja hüppas üles nii, et tema 8-eurostest teksapükstest sai miniseelik. Pidu jätkus uues kostüümis beerpongi mängides ning vastasmeeskonna segadusseajamiseks ihupinna välgutamisel.

Koos mõnede hasartmänguettevõtjate ja pokkeriga elatist teenivate inimestega otsustasime võtta ette ka kalatripi. Teadsime, et selliste asjadega võib väga mööda panna ning olime kokkulepete sõlmimisel väga hoolikad ja kordasime asjad üle. Selles hoolimata pidime merele jõudes kurja häält tegema ja lõpuks kogu raha tagasi nõudma - lubadused ja reaalsus on kaks eri asja.

* fishing rod for each man tähendab, et iga mees saab enda kätte ühe tüki penoplasti, mille ümber on tamiil keeratud. Tamiili hoidmiseks pead selle ümber sõrmede keerama ja lootma, et barrakuda või mõõkkala otsa ei satu.
* unlimited beer tähendab ühte õlut näkku ning seda ka alles siis kui ise sadamas küsida taipad.

Kui eraelu on täiskäigul maharahunemise poole liikumas, siis peab leidma tobedaid pisiasju, millega oma pead vaevata, et mitte liigselt töömaailma ära uppuda. Teine variant on sõita ilma eelneva treeninguta läbi 100 km kanuumaraton ja Tartu suusamaraton ning osaleda eelneva harjutamiseta väitlusvõistlusel, õppimaks sügavamalt tundma enda nõrku külgi. Hea on tunda, kuidas organism end uute ja senitundmatute väljakutsete jaoks ette valmistab.

KKK 2012 ja ülikoolipohmell

KKK 2011 puudutab konkurentsitult uut töökohta ning kolme küsimuse asemel võiks lisada kaks: "Kas sa oled ka õpetaja olnud?" ja "Miks ise ei liitu?" Seda küsitakse uskumatult tihti ja tüütavalt ning sellele ei saagi väga head otsest vastust anda. Kui igapäevaseks tööks ei ole mõistmise püüd kuidas noor inimene elus otsuseid langetab ning millise suhtumisega tuleb olla nende inimeste vastu kelle elu positiivselt muuta soovitakse, siis ei osata enamasti ka ise enda käitumist nii kohandada, et tegevusel tulemust on.

Olin mitu kuud mustas augus ning keskendusin oma kogu vaba aja tegevusele, mida aastaid endale keelanud olin ise kadedalt sõpru piideldes kellel see võimalus oli. Arvutimängud. Teadsin, et kui üks kord olen nii nõrk ja langen, siis on see täielik! Tartus öösel külas diivanil kodutöid tehes lubasin endale mõni õhtu Youtubest trailereid vaadata, kuid see oli ka kõik.

Graafika on teinud need nii reaalseks, et mõnest maastikukohast võiks teha PrtSc, printida välja ning panna seinale ja keegi ei teeks vahet. Ma olen seal olnud.

Sama asi raamatutega, võtad kätte ja oled järsku kusagil mujal. Sõnadest moodustub pähe pilt ning selle lummusest on end ikka väga raske välja kiskuda. Ei julge raamatupoodi minnagi, sest kui seal millegisse põnevasse upun, siis võtan ta üsna tihti koju kaasa, loen juba samal õhtul läbi ning siis jätan riiulisse. Kõige põnevamad teosed on Eesti ajaloo sektsioonis, kus enim emotsioone tekitab endavanuste meeste ilustamata eluloojutud I ja II Maailmasõja päevilt. Ja igas loos on oma kibe moraal. Viimane raamat, mille pidasin väärt kaasavõtmist, oli Soome Talvesõjast ning kuidas muu maailm elu eest võitlevasse väikeriiki suhtus - päris karm ja maa peale toov.

Kui raamatutega on lihtsam - nad saavad lihtsalt läbi ning ei ole näinud kirjanikku kes suudaks kiiremine kirjutada kui huvilised lugeda. Arvutimängu ajutisest sõltuvusest lahtisaamiseks lähtusin vanasõnast: "parim viis kiusatusest jagu saada on sellele järele anda." Ja ma siis andsin, andsin ikka täiega hommikust õhtuni, nii et arvuti hiir lõpuks enam ei töötanud ja silmist voolasid pingutuspisarad. Andsin iga ülikooliaasta eest!

Aga nüüd on see seljataga, naudin suusailma ja üritan leida uusi arendavaid hobisid, mis ülikoolipohmelli leevendaksid.

Parasiitsõnad ja LSD

Huvitav on vaadata kuidas mõni võimatuna tunduv probleem hakkab vaikselt lahenema, kui ise sinna panustamise eest vastutuse võtad. Ning taibata, et kaeblemine a'la „mul on probleeme motivatsiooniga“ tuleks asendada ausa ülestunnistusega „mul on probleemi enesemotiveerimisega.“ Jah, see on kõikide positiivsete muutuste algus!

Self-talk’i tõlge võiks olla „parasiitsõnade kasutamine,“ sest just seda heidetakse ette inimestele, kes liiga palju asjassepuutumatuid väljendeid jutu sisse sokutavad. Enamasti on need ikka negatiivse väljundiga kuid jälgides mõndasi eriti positiivse ellusuhtumisega inimesi, näeb ka neid üle keskmise seosetuid häid sõnu ütlemas mitte ainult väljakutsuvates olukordades vaid ka mistahes igapäevaste juhtumiste vahel, mis seda väärt ei ole („Palun ulata mulle haamer? Võrratu!“). Aga nii kasvatataksegi ennast! Tagantjärele mõeldes tundub, et Inglismaal ollakse seda eriti teravalt taibatud ning nende lemmikparasiitsõnaks on konkurentsitult „lovely.“ Ühe idapoolsest riigist pärit kodanike hulgas aga kipuvad need olema pigem teise äärmusesse kalduvad – eks siis veennakse ennast pidevalt kuidas olukorda tuleb tegelikult suhtuda.

* * *

Värvikas unenäomaailm on võimalik tänu sellele, et aju toodab LSD’e sarnast ainet. Aitäh, Emake Loodus, et andsid inimesele võime kogeda sellist meelelahutust ilma hallutsinogeene reaalselt tarbimata!

Täna öösel sõitsin ma läbi Aafrika Muammar Gaddafiga intervjuud tegema – mind peeti kiirtee alguses kinni ning nõuti 4 kohalikku edasipääsu eest. Mul oli aga ainult 50e kohalik kupüür ning vahetasin selle ühe hangeldajaga lahti. Kuigi suurem kupüür nägi päris raha moodi välja, nägid väiksemad välja kui lihtsalt suvalises suuruses sinised paberitükid, millele oli keegi allkirja andnud ja numbri peale kritseldanud. Õnneks see lahtivahetatud versioon teevalvuritele sobis ja sain edasi minna. Järgmisel hetkel aga loobusin rännakust ning püüdsin koos onupojaga kala ühest kruusatee ääres asuvast mudasest järvest (ikka Aafrikas). Onupoeg sai õnge otsa väheldase linaski ning röökis õnnest. Selle peale said kala ka meie kõrval püüdnud kaks tüdrukut – suure latika. Lõpuks hakkas ka minu õngeritv võbelema ning otsas tundub olevat midagi eriti suurt – haakisin, "väsitasin" ja viskasin kaldale ühe vetikaid täis autosummuti.

See tuletab meelde, et käisin onupoja ja ühe ta sõbraga Põltsamaa jõel ühes väheasustatud jõelõigus kala püüdmas ning sain kaks kilost haugi. Samuti leidsin jõe äärest keset täielikku võsa ühe haagissuvila, mis oli ümber ehitatud saunaks.