Tõsine kalapüük

Koos värske dramaturgi Mart Kasega võtsime ette reisi tema kodutallu Valgamaale, kus asusid dressides tegutsema tõsised maamehed Ents ja Mürka - saun, pilsneri õlu ning vähemkontimurdvamad talutööd (N: grillimine ja aiamööbli välja tõstmine). Daamid lahkusid meie juurest keskööl Häädemeeste suunas kui sääsed välja tulid ja neid tööle sunniti. Ega siis muud kui kalale!

Kuni põhikoolini olin ma kalahull - "Eesti NSV järved ja nende kaitse," "Eesti NSV kalad," "Kalastaja käsiraamat" ja paljud teised teosed leidsid mu poolt kõva ekspluateerimist. Joonestasin veekogude kaarte, joonistasin kalu, uurisin kuidas teha vahet kilul ja räimel, tellisin Soomest lendõngeajakirja "Perhokalastus" jm. Võin siiamaani nimetada peast veekogude kalastikke, kalade ladinakeelseid nimetusi ning kõikvõimalikke muid teoreetilisi-praktilisi kalapüüginippe. Käisin ka Lasnamäelt Mustakivist suviti iga päev jalgsi Lool (u 7 km kaugusel) õngitsemas ja päris ilma ei jäänud kunagi. Nii et kõik eeldused ülirikkalikuks kalaorgiaks oleks nagu olemas olnud?

Äratus venis küll 4-t hommikul 7-i, aga hea seegi. Mart sai meilt lõpetamisel kingiks teleskoopõnge koos vägeva kahvaga ning ootas pikisilmi selle sisseõnnistamist. Üritasin teda õpetada statsionaarse rulliga viskama - ühe sellise viske tagajärjelt lendas kork ja uss u 12 m kõrgusele ja plartsatas meie nina ette vette. Samal ajal kui Mart õppis kuidas tamiili ilma keerduminemiseta kettale kerida, oskas üks pisike ahvenapunn (perca fluviatilis) peaaegu kuivalt maalt õngesööda nahka pista. Käes! Püüdsime kinni veel ühe kalakese ja läksime siis Lätimaale shoppama.

Mardi rõõm on suur - selle aasta esimene kala. Vana kalamehetarkus on tõsta kala poseerimisel veidi rohkem kaamera poole et ta suuremana paistaks.

Teisena ja viimasena naeratas loosiõnn roosärjele (scardinius erythrohthalmus), ühele ilusamale karplaste sugukonna liikmele.

* * *

Sel nädalal abiellus ka üks mu PEDA aja tuttav - Eimar Veldre, kes on olnud üliõpilasaktivist juba mitu aastat. Alustasime samal ajal samast ruumist kui Katre Tammekänd, tollane STÜNi (Sotsiaalteaduskonna Üliõpilasnõukogu - Eesti esimene üliõpilasnõukogu) esinaine uusi aktiviste kokku ajas. Istusime sama laua taga koos Mardiga ning põrnitsesime seda blondi pikkade juustega noormeest kes väga tõsist juttu ajas. Kui minu aktivism PEDAs ja TLÜs seisnes igasugu ürituste organiseerimises, siis Eimar pühendas end üliõpilaste heaolu eest võitlemisele. Eestis on ta, olles EÜLi esimees, saavutanud kõik mis üliõpilaste hierarhias saavutada annab; nüüd on aeg edasi liikuda!

Eimar andis oma teise kodu, Tallinna Ülikooli, katusel tutivande (kes teksti teada saada soovib, ostku Kattailt ja minult copy teenuseid) ning hakkas sellega vabatahtlikult Helena tutialuseks. Tean kindlalt, et nad on õnnelikud!

Eraldi peatükki vääriks ka poissmeesteõhtu, eriti riiete kadumine saunast ja asendumine liibukate ning nööpideta triiksärgiga... Õhtu naelana lasi üks peol viibinud teatud partei esindaja mobiililt oravate paaritumishääli ning kommeneeris: "Reformierakonna suvepäevad!"

Hispaania rännaku piletid on bookitud - 24 juuli kuni 8 august.

Tee-aeg

Kontor on korterist umbes 60 meetrit. Mis täna õhtul teeks? Läheks hängiks kontoris ja ajaks mõne tööga hilja peale jäänud disaineriga juttu elu mõttest. Üsna paljud eelistavad töötada sel ajal kui kedagi teist tööl ei ole; on vaiksem ning projektijuhid ei tüüta rumalate märkustega ("Tee see logo suuremaks"). Hea on see, et kolleegid on pea kõik karsklased ning korralikud inimesed - ei teki mingeid jamasid. Samas, mida rohkem stabiilsust, seda enam tekib aeg-ajalt soov sellest korra välja astuda... 

50:60 variant on kasutada kollektiivpuhkuse kahenädalast aega Hispaaniasse minekuks ning Camino Norte (või Camino Ingles) läbi käia. Seekord tuleks rohkem selline uitamine suvisel Hispaania põhjarannikul, rannas chillimine ja miks mitte ka pisike veinimekkimine. Ehk mitte läbi tuisu Püreneedes marssimine nagu 2 aastat tagasi. Võtan kaasa ainult vahetuspesu ning ühe voodilina, veidi raha ning märkmiku mõtete üleskirjutamiseks-joonistamiseks. Seekord läheksin siis ühte asja õppima mitte midagi otsima-leidma. Selja peal jooksevad jänesed kui sellele mõtlen!

Ainuke asi mis tekitab hirmu on üksi kusagil lagedal maal kõndimine - need mõtted ja sellest tekkiv tunne mis pähe tulevad on hell on earth! Kõrbes ei ole mammat-papat, sõpru ega telefoni levi. Lollidele mõtetele tuleb astuda vastu ilma koduväljaku toetuseta! Esimene reis olin nendega vahepeal üsna kõvasti kimpus, üritasin neid lõpuks isegi Gandalfi moodi eemale peletada ("You cannot pass!" ja kepp vastu maad).

Kõrghetkedel on see-eest topeltvõimsad: see on siis kui oled mingi põneva järelduse teinud, kohanud mingit väga-väga erilist palverändurit (ma ükskord kohtasin pimedat meest kes käis caminot tagurpidi läbi) või oled looduslikult ilusas kohas. Siis hakkab peas muusika mängima ja tekib hull soov mõni ballaad kõva häälega maha laulda

http://www.youtube.com/watch?v=va0vk5DFq10

Sõõber!

Juba pikemat aega on üks mõte mu südamel; see puudutab mõistet "sõprus." Mitte sellist orkuti-sõprust, ega kolleeg-sõprust, ega tere-kuidas-läheb sõprust vaid veidi tõsisemat asja.

Üks Erasmuslik aastavahetus Saugal kõndisin napsuse peaga mööda pidu ringi ja otsisin kaaslasi. Nägin, et ees liigub üks poiss, kes selja tagant tundus kangesti ühe mu psühholoogiakursavenna, Stasi, nägu. Hüüdsin "Noh, mis koperdad!" ning lõin teda (õrnalt) jalaga tagumikku. Too võpatas kergelt ja kõndis lihtsalt võbeledes edasi. "Stas on kinni," arvasin. Aga just siis tuli ta kuskilt teisest uksest. Tuli välja, et üks itaalia välistudeng sai blondidele tüdrukutele lisaks ka ühe ebameeldiva mälestuse meie kodumaalt.

Kuidas tundub, kui see inimene ikka oleks olnud Stas, kuidas ta oleks reageerima pidanud? Mida sa ise oleksid teinud?

Teine asi on see kui su sõbral on oma firma ning sa oleksid huvitatud mõnest tema teenusest. Kas sa küsid temalt seda tasuta, kuna ta on su sõber ning peaks seda sulle ilma raha eest tegema või maksad talle veidi rohkem peale kuna soovid toetada tema ettevõtmist? Eks kõik sõltu ka sellest kui hästi sul läheb.

"Sõpra tuntakse hädas" ja mida rohkem hädas sõpru seda raskem!

Mida tähendab siis lõppude lõpuks sõprus:

1. Kas sõber on see inimene, keda saab lõputult rahaliselt ekspluateerida, keda saab kutsuda nagu muuseas jobuks (ilma tappasaamata), kellele saab teha igasuguseid tüngu, kellega kohtumisi võib "ära unustada" kui midagi asjalikumat ette tuleb (st iga kell üle lasta), kelle töökohast saab kõikvõimalikke asju tasuta nuiata ning kelle intiimelu kohta avalikult nilbet juttu ajada. Ja kui ta selle peale vihastab, siis öelda lihtsalt etteheitva häälega "Sõõber..."

2. Sõber on midagi püha: teed talle välja, räägid temast alati head, oled pannud temaga kohtumised prioriteediks, ühesõnaga väga-väga eriline inimene.

3. Sümbioos neist kahest; kuidas küla koerale nõnda koer külale.

Mõnede inimeste jaoks tähendab sõber inimest, kelle vastu ollakse eriti arvestav; teiste jaoks jälle inimest kellele võib kõike teha iga kord andeks saades.

"Loll sõber on halvem kui tark vaenlane" ja mõnikord võib läbimõtlematu tegutsemine ikka sita päris keema ajada. Samas - päris nunnutamist ka ei taha; ühest emast piisaks! Sõber peaks aru saama millal on sobiv teatud viisil käituda. Ehk "emotional rollercoaster" peaks suht ühtima ja aga kuna inimeste tuju on niivõrd muutlik, siis on parim viis ühele lainele saamiseks alkohol! 

*          *          *

Sõprus on siis kahepoolne suhe, limiidita krediit. Aga kumb siis krediiti annab ja kumb võtab? Võiks võtta märkmiku ja hakata kirja panema kellele ja kui palju sa abistad ning kui palju seesama inimene sulle annab. Kuna enamus teenused on infoühiskonnas mittemateriaalsed, siis arvesta keskmisi äriühingute poolt pakutavate teenuste hindasid. Raha on hea mõõteühik.

Panen siia mõned hinnad (NB! täpsus ei kannata kriitikat)

Tootmise vahendamine 800.-/h

Ürituse projektijuhtimine 1200.-/h

Copywriting 1000.-/h

PR 1700.-/h

Disainer 1200.-/h

Insener 2000.-/h

Jurist 3000.-/h

Intiimteenused (a'la halastusseks) 4000.-/h

Nüüd tee selline tabel kuhu kirjuta iga kord teene osutamisel väike märge ja jää ootele! Luban, et äriaasta kokkuvõte tuleb ahhetamapanev. Näed kas oled selline parasiit või hoopis Heategija.

Suvi!

Eesti suvi oma hiilguses: Anu Saagimi väike mööda(pihta?)panek pesuvalikuga (zero) eilsel tuulisel päeval Õllesummeri tordi lõhkilõikamisel. Väidetavalt oli Reporteri otseülekanne. Kuulsused võiks hakata aluspesu peale reklaami müüa; efekt on parem kui kogu Viru sein täis osta! Intiimsemate toodete müüjatele kullaauk. Ja teatud liikumise meessoost esindajatele suur, roheline ja rasvane "K" parema kanni peale! Tsekka mu kanni!

Ahjaa, käisime mõned nädalad tagasi ka koos Pütaga Türil koolidevahelisel grillimisvõistlusel – kui kõik ametikoolid tulid oma supergrillide ja telkidega, siis meie ostsime poest ühekordse grilli ning erinevaid õllesorte. Ma ei tea kuidas meil õiges võistlusvoorus läks, kuid fantaasiavoorus tegime kohtunikele hoopis ise võistluse – nad pidid kokku viima marinaadi ja õllemargi. Üks kohtunik pani muide 100% kõik täkkesse. Tõeline degustaator! 

Koos ühe reklaamiagentuuriga toimus mõni päev tagasi jalgpallilahing – võitsime ülekaalukalt, isegi üks tüdruk lõi värava. Kui naermisest saab tekkida sisemine verejooks siis olin sellele üsna lähedal kui üks teine naissoost kolleeg publiku üliaktiivsel kaasaelamisel läbi ime väravavahiga silm-silma vastu sattus ja 5 meetri palli üle värava lõi! Naised on tublid!

Korteriga läheb veel veidi aega – võtsin vana tumeda puust nõukaaegse mööbli, lasin musta värvi maha ning värvisin üle laki ja valge värvi seguga. Mustad metallosad lasin üle hõbedavärviga. Nagu uuestisünd! 

Remondi eest tasumisviiside leidmine võtab lõviosa jõust. Üks suur ämber muuhulgas läbimõtlematust tegemisest, veast õppimine ja selle kompenseerimine. That’s life! Uskumatult hea tunne midagi enda elamise jaoks ära teha. Jess! Samas tuleb tunnistada et ei ole jõudu ega erilist isu pidudel tõmmata; siin üks sõber pakkus, et ma olen hakanud ülikiirelt vananema. 

Mõtlesime tassi tee taga koos veel tunnustamata filmigeeniuse Toomas S.-a välja ühe mooduse oma loovuse väljendamiseks. Nüüd tuleb mõelda välja viis kuidas see ühiskonnale talutavaks teha. 

Mis on suvi? Ilmad on veidi soojemad ja käid ringi paljamalt, sõidad autoga mööda Eestit töö või puhkuse eesmärgil ringi, tegeled veidi üritustega, remont-remont ning mõnikord lubad endale muru peal ühe-kaks õlut mis muidu lähevad käes kiiresti soojaks. Vabadusetunne, mida ülejäänud aasta pikisilmi ootasid ning mis peaks nüüd käes olema.

Lõputöö: Red Bull Flügtag!

Red Bull teeb sellise fantast ürituse nagu Flügtag ja vana kambaga on tekkinud kuri plaan sinna kohale minna. Ideevoolu tuleb kärpida veel rohkem sündsuse piiridesse, aga kiusatus lisada süütule kontseptsioonile paar riugast, läheb plaaniväliselt elluviimisele. Sellest kõigest aga mitte enne 14. septembrit 2008. www.lennupaev.redbull.ee

We are proud to present:
"Mõnusad memmed koos õhulaevaga "Tupsu" lendamas vastu kolmandale noorusele."



Üks SL Õhtulehe ajakirjanik tundis lisaks normaalsetele päevauudistele huvi ka meie tegemiste vastu:

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=284573&q=red%20bull

Vahepeal murdsin ühe pikaaegse needuse, peale 5-t korda uurimisprojekti läbikukkumist sain sellega viimaks ometi ühele poole! Mul on arvutis "psühholoogia" failikausta all 5 alakataloogi: Uurimisprojekt, u-project vol 2, u-project vol 3, peda pingutus ja UURIMISPROJEKT. Loodan, et lõputöö jm lõpufaasi ülesannetele veidi vähem aega läheb - 4+2 on saanud 7 + ? õppekava.

Kahju et ei ole olemas ülikooli mis õpetab organiseerimist ja asjade väljasebimist. Kannaksin TLÜst ainepunktid ilma pikema jututa üle ja võtaksin oma magistri välja. Hinded kõige kõrgemad ei tuleks aga kraad oleks käes!

Sebija inimene suudab ühe hästi ette valmistatud telefonikõnega teha ära terve suure hulga spetsialistide töö. Tean inimesi kes on selles uskumatult osavad ning neid (sh mina) kes tahaksid selleks saada. "Teeme ära," või nagu ütleb meie suguvõsa kogunemisloosung: "Otsad kokku!"

Kõige nõrgem mees väravasse!

Uues töökohas seistakse hea selle eest, et töötajad sporti teeksid - kord nädalas käiakse jooksmas ning teine kord mängitakse jalgpalli; seda kõike muide tööaja arvelt!

Tekkis kaks uut äriideed kuidas jalgpalli teemal raha teenida. Kellele ei oleks tuttav olukord palliplatsil kus mängijad utsitavad ühte enda seast väravas olema, lõpuks annab too alla ning longib noruspäi väravasse. Aeg ajalt kisab ta lootusrikkalt "Väravavahi vahetus!" kuid enamast jääb see hüüdja hääleks kõrbes. Mart Poom sai väidetavalt heaks väravavahiks tänu sellele, et oli noorena "Lõvides" kõige kleenukesem poiss.

Niisiis pakkuda välja teenus rent-a-goalkeeper (rendi väravavaht); kui keegi ei taha väravas olla, siis helistad ning sulle tuleb kohale väravavaht! Ta ei pea olema tipptasemel, põhiasi et peaks need mõned tunnid seal vastu ja taluks meeskonnakaaslaste pahandamist kui mõni pall sisse läheb. Väravavahi ebaedu on värav ja ründaja ebaedu on ebaõnnestunud rünnak.

Teine mõte tekkis vaadates Jalgpalli EM-i, võiks olla teenus kus saad saata SMSi, et kommentaator minut aega vait oleks.

Kuidas sünnivad innovatiivsed mõtted

Sooviksin lisada Margus Lepa legendaarsesse teosesse ”100 sigadust sõbrale” veel ühe peatüki: kuidas naabrist autoomanikule käru keerata. Nimelt puistad tema auto katusele regulaarselt igasugu head-paremat: leivakuulikesi, teravilja või koguni kalu. Siis istud kodus akna alla, võtad ehteestlasliku kahjurõõmu taustal tassi kuuma piima ja vaatad mis autoga toimuma hakkab. Tundes Tallinna ökoloogilist keskkonda garanteerin et mõne valge pleki autokene ikka saab. Meil tööjuures seisab mitmendat päeva üks punane Sierra, mis oli üleni umbes 10 cm vahedega täiuslikult lindude poolt täis lastud – nagu tapeedimuster.

Soomlased on teinud koguni eraldi kommibrändi ”Läkin Läjätys,” mille reklaamklipis kajakas rannas võileiba nosiva kiilaspäise härrasmehe poole pikeerib.

Nüüd haarab mõni leidur Leo haarab kohe ideest kinni ja konstrueerib ”linnupeletaja.” See võiks olla nii ultraheliga, mis peletab tiivulisi eemale; või haisuga; või lihtsalt mehaaniline – signa hakkab tööle ka pisema surve peal kapotil. Huvitav kas tavalise hernehirmutise panemine auto juurde ka töötaks? Või kassi topise?

Mõnel teisel maal aga pargiks oma masinakese teatud koopa ette, paneks söödaks liha ja jääks ootama guaraajasadu (loodan et kirjutasin õieti) – kuuldavasti pidi teatud nahkhiires*tt väga palju raha maksma.

Riik võiks neid eurorahade eest majanduse turgutamiseks Kalamajja asustada. Ehitada Patarei vanglasse või vanasse vesilennukite angaari neile pesad. Vägev - kraabiks iga hommik enda auto kapoti pealt sedasamust ja müüks Baltas maha. Saadud raha eest ostaks veel autosid ning saaks järjest suuremaid ja suuremaid koguseid turule viia. Äriplaan missugune! Estonian dream! Jama oleks vaid siis kui Saviets teise õnnest haisu ninna saaks ning otsustaks tasulist parkimisala laiendada. Siis tuleks kesikutele ka ühe ämbrikese kuus annetada või otsida teisi loovaid lahendusi.

Samas parkimiskontrolöride vastu aitaks hästi kaks kena dobermani – treenida neid oma kehaga auto numbrimärki varjama ning sini-oranzide riiete peale eriti vahtu minema. Suukorvi ja rihma ei oleks vist ka vaja (see on nali; loodan, et keegi selle kohta kohe arvamusartiklit ei kirjuta)!

Nii et iga jama vastu on lahendus. Lõpetuseks – vanarahvatarkus ütleb et see kellele tiivuline pähe laseb, naeratab õnn. Eesti rahval, nagu ajalehtedest loen, on hädasti vaja innovatiivset mõtlemist ja tundub et läbi ajaloo on kukkuvad asjad vähemalt ühte suursündmust mõjutanud. Kui Newton sai inspiratsiooni pähesadanud õunalt, siis mulle piisas eelpoolnähtud kirjatüki tegemiseks sellest kui vaatasin mis mu värskelt pestud auto kapotil ilutses.

Per*eelle, voi kuin iso läkin läjätys!