Lapimaa kogemus

Koos puhkusega on järjest lähemale jõudmas ka suur hetk, millal asjad kokku pakin ja 10s päevaks koos kahe hea sõbraga Lapimaa inimtühjadesse paikadesse seiklema ja kala püüdma läheme. Aasta on möödunud eelmisest ja esimesest reisist polaarjone lähedusse ning pärast seda ei tundu ükski külastatud loodusatraktsioon enam piisavalt atraktiivne. Panin vahetult peale reisi mõtted kirja ühte dokumenti, millest Estraveller loo tegi. Lk 55 alates siis!

Open publication - Free publishing

Ja veel mõned pildid mis enne panemata jäid:

Läbipõlemine

Tudengitest müügimeeskonna juhina töötades kingiti kõikidele noortele juhtidele kompanii poolt Danny Cox'i raamat "Leadership when the heat is on." Sisu oli üsna tavaline ameerikalikule motivatsiooniõpikule - paar mõtet ümbritsetuna rohkete näidetega nii era kui tööalasest elust, et idee lugejale nii-öelda maha müüa ning kõik oluline oli toodud välja raamatu viimasel leheküljel. Küll aga meeldis mulle pealkiri, mis küll otseselt raamatu sisuga mitteseotuna tekitas palju deja vu tundeid elu teistest etappidest.

Kriitilised olukorrad, kus pead olema ise meeskondade tegevuste eest vastutav, ning samal ajal enda siseste probleemidega hakkama saama. Pead juhtima tulekahjude kustutamist, kuid samal ajal enda taguots leekidest lõõmab. Vastutavana pead suutma oma tunnetega ise hakkama saama, hoidma fokusseeritust eesmärgi poole liikumisel ning mitte laskuma tasemele, kus hakkad oma emotsioone meeskonnale välja näitama, selle asemel, et ratsionaalsuse ja meelekindlusega eeskuju näidata.

Läbipõlemisest on nii palju räägitud. Lubad rohkem kui suudad teha, ei suuda öelda "ei" uutele kohustustele ning tööülesanded sisaldavad pigem päästvaid tegevusi mitte uue lisaväärtuse loomist. Rääkimata töö kvaliteedi allakäigust. Oravarattast pääsemiseks on pakutud välja palju erinevaid lahendusi: teadvusta probleem endale, tunnista, et ei saa kõigi ülesannetega hakkama ning vajad abi (raske!), leida aega patareide laadimiseks jpm.

Aga inimene on tugev (ning isegi tugevam kui ta ema arvab) ning täis uskumatuid ressursse - aja jooksul on inimkonnast jäänud ellu parimad ning sellised rasked olukorrad ongi testimiseks ja iseloomu kasvatamiseks. Kas oled seda positsiooni väärt, mida elus taodelnud oled? Olles ise piiri pealt ühe sellise etapi läbi teinud, jõudsin järeldusele, et läbipõlemise ei tule mitte sellest, et teed liiga palju, vaid sellest et jätad olulisemad asjad tegemata. Kui taotled suuremat vastutust, siis pead tegema kõik, et suudaksid antud lubadusi täita - et vaim ja keha suudaksid maksimumi anda ka siis kui tegemist on pingega veidi pikemas perspektiivis. Pea iga motivatsiooniõpik ja koolitaja mainib seda, aga kuna sõnum on nii lihtne ja elementaarne, siis ei kõla see piisavalt seksikalt ja revolutsiooniliselt, et seda rohkem pressida.

Ei saa ümber ega üle tervislikust toitumisest, rekreatsioonilistest tegevustest ega suhete korras hoidmisest. Kui see pool elust on korras, siis võid lubada endale intensiivsemaid tööpäevi, suuremaid lisaväljakutseid ning mida iganes. Tunnistagem, et raskem on seista vastu kiusatusele loobuda võimalustest, mis tunduvad ilmuvat vaid kord elus. Samas võib piisata, kui loobuda kohvist ja ebatervislikest lõunasöökidest, võtta käsile tervislikumad lõdvestumisvahendid ja mitte tuua ajalises mõttes ohvriks neid inimesed, kelle jaoks Sinu heaolu oluline on. Nende kolme teguri unarusse jätmine tagajärjed tulevad välja alles hiljem ning ületavad pikemas perspektiivis väikesed võidud, mida seni saavutanud oled. Kui suudad tagumiku süttimata hoida, siis ei pea pingutama ning hirmuga üle õla vaatama, kui uutele väljakutsetele vastu liigud. Omad kontrolli oma elu üle.

Nüüd kus koolid läbi on sügise saabudes inertsist endiselt väike ärevus-urelus hinges; oma osa on ka kindlasti järgmisel aastal püstitatud suurematel tööalastel eesmärkidel…. Pean kiiresti mõnele turundusalaselele kursusele minema, et õppimiskihku mitte kaotada ning tööalast tajutud enesetõhtusust tõsta. Aga muidu on tunne, et väljakutsetest hoolimata on kõik hästi. Ja suvi… mida sa maharahunemisfaasis hing ikka teha oskad kui kalal käia!

Kahenädalane reis Ahvenamaale ning Lapimaale oli üks elu tippsündmusi, kuid sellest kunagi pikemalt. Statistika kalade osas on järgmine: Ahvenamaalt 9 ahvenat kummilandi ja punase tutiga pöörlevaga ning Lapimaalt… Esimene päev 5 harjust, 4 jõeforelli ja üks haug – pisikese pöörleva musta landiga. Teine päev 2 jõeforelli ja 6 harjust (suurim ca 32 cm) – harjustest saime igal juhul kõhu korralikult täis söödud. Kolmas päev matkasime sügavamale metsa sisse Taimenjärve tasuta mökki juurde, üle mägede ja mööda rabasid (6 km läbisime 4,5 tunniga!), ning tõmbasime paari tunniga välja 44 jõeforelli Taimenjõest ja Taimenjärvest! Suurimaks 48 cm musta vobleriga ning see tegi ikka korralikult sõitu! Pildid panin Facebooki, ei hakka dubleerima . Olgu öeldud, et jõeforelli alammõõt Lapimaal oligi 45 cm ning kõik pisemad lasime ilusasti tagasi. Hiljem proovisin ka Teno jõelt lõhet püüda, kuid peale ühe pisikese smoldi midagi kätte ei saanud 

Ja nädal tagasi viisime Aivoga ellu mitu aastat kaalutud mõtte – käia ära pea ligipääsmatu rabajärve ääres, kus legendide järgi elutsevad tohutu suured karpkalad ja haugid. Lavassaare järv asub Pärnumaal rabade keskel ning sinna jõudmiseks peab auto metsa äärde jätma ning ca 3 km mööda kinnikasvanud teed vantsima. Kuna juttude järgi oli kaldalt püüdmine võimatu, otsustasime vedada kaasa minu tuttuue 30 kg kaaluva kummipaadi – selleks valmistasime ühest jämedast kaselatist poomi, mille abil paadi meie kahe vahele riputasime. Raske kandamiga tundus 3 km kõndimist mööda Audru jõe kallast igavikuna (üks ots ca 1,5 tundi); „magustoiduks“ saime viimased paarsada meetrit täispumbatud paati mööda rabassekasvanud kaldaid lohistada ise põlvedeni rabas. Hiljem märkasime seal ka ühte kõvema kaldaga kohta, koos uskumatult äralagastatud raudteevaguniga – sinna kohta kuluks üks „Teeme ära“ kampaania ära ning RMK võiks sinna midagi püsti panna.

Kohale minnes märkasime, et järv tundus suurtest veest väljahüppavatest haugidest lausa keevat – põhjuseks võis olla ülimalt vähe läbipaistev must vesi, mille sees oli tohutult palju rohelist hõljuvat vetikaollust ning muud moodi vast jahti pidada ei olnud võimalik. Panin kotti ühe kilose haugi (pikkus ca 50 cm), millest sai isuäratava prae (kuid kahtlane, kas see selliseid Tantalose piinu väärt oli). Järve ääres kalata jäänud Aivo kompenseeris selle hiljem reidiga Audru jõele, kuskohast vedas kaldale koguni 7 haugi.

Järgmine missioon - Põltsamaa jõgi läbi purjetada!

Mida teeksin kui oleksin 5-aastane

Käisin eile ühel üritusel kus pidin ruumipuudusel põrandale istuma. Ja järsku tundsin midagi puusa puudutavat. Ühe teise külalise laps oli leidnud kusagilt mänguauto (Ford Mustang), veeretanud selle minu poole ja vaatas äraütlevalt otsa. Võtsin auto, panin ta katuse peal keerlema. Selle peale naeris väike tüdruk pööraselt ning oli ülimalt rõõmus kui auto tema poole tagasi veeretasin. Uskumatu, et nii väike asi on võimeline mõnel inimesel (mis sest et väiksemal) katuse rõõmust sõtma panna ning pean tunnistama, et hakkasin ka ise autot tähelepanelikumalt uurima ning jätkasin mängimist peale väikese inimese äraminekut.

Vahelduseks üsna pull leida põnevust seal, kus seda esmapilgul ei ole. Lapseks me enam tagasi ei saa, kuid mõtlemisharjutus "mida teeksin antud olukorras, kui oleksin 5-aastane" võiks anda palju põnevaid tulemusi.

Maltast ja Elust

Hea meel on näha kuivõrd edukaks on mõned sõbrad saanud ning kui kaugele elus jõudnud. Kiss on elu põnevate keerdkäikude tulemusena jõudnud perekonnaga Maltale ning seal edukalt mitut veebipõhist ettevõtet käima lükkamas. Läksime talle nädalaks ajaks küll - tunnen, et vajasin seda puhkust praegu väga. Kui organism on niimoodi treenitud, et mida suurem on surve, seda rohkem end mobiliseerib, siis pikemaajaliselt kannatab sel juhul kvaliteet ja hakkad aega "varastama." Nädal aega päikese käes igavalt pensionärilikult elu nautides oli nagu rusikas silmaauku.

Naised shoppasid ja mehed lösutasid rannas.

Jalgpalli ühte poolfinaali käisime vaatamas ühes taanlastele kuuluvas baaris, milles omab väikest osalust ka Kiss ja tema äripartner. Peale Torrese bitch slap'i tunnistamist haaras nende üks põhjamaalasest sõber suurest rõõmust tüdruku sülle ja hüppas üles nii, et tema 8-eurostest teksapükstest sai miniseelik. Pidu jätkus uues kostüümis beerpongi mängides ning vastasmeeskonna segadusseajamiseks ihupinna välgutamisel.

Koos mõnede hasartmänguettevõtjate ja pokkeriga elatist teenivate inimestega otsustasime võtta ette ka kalatripi. Teadsime, et selliste asjadega võib väga mööda panna ning olime kokkulepete sõlmimisel väga hoolikad ja kordasime asjad üle. Selles hoolimata pidime merele jõudes kurja häält tegema ja lõpuks kogu raha tagasi nõudma - lubadused ja reaalsus on kaks eri asja.

* fishing rod for each man tähendab, et iga mees saab enda kätte ühe tüki penoplasti, mille ümber on tamiil keeratud. Tamiili hoidmiseks pead selle ümber sõrmede keerama ja lootma, et barrakuda või mõõkkala otsa ei satu.
* unlimited beer tähendab ühte õlut näkku ning seda ka alles siis kui ise sadamas küsida taipad.

Kui eraelu on täiskäigul maharahunemise poole liikumas, siis peab leidma tobedaid pisiasju, millega oma pead vaevata, et mitte liigselt töömaailma ära uppuda. Teine variant on sõita ilma eelneva treeninguta läbi 100 km kanuumaraton ja Tartu suusamaraton ning osaleda eelneva harjutamiseta väitlusvõistlusel, õppimaks sügavamalt tundma enda nõrku külgi. Hea on tunda, kuidas organism end uute ja senitundmatute väljakutsete jaoks ette valmistab.

KKK 2012 ja ülikoolipohmell

KKK 2011 puudutab konkurentsitult uut töökohta ning kolme küsimuse asemel võiks lisada kaks: "Kas sa oled ka õpetaja olnud?" ja "Miks ise ei liitu?" Seda küsitakse uskumatult tihti ja tüütavalt ning sellele ei saagi väga head otsest vastust anda. Kui igapäevaseks tööks ei ole mõistmise püüd kuidas noor inimene elus otsuseid langetab ning millise suhtumisega tuleb olla nende inimeste vastu kelle elu positiivselt muuta soovitakse, siis ei osata enamasti ka ise enda käitumist nii kohandada, et tegevusel tulemust on.

Olin mitu kuud mustas augus ning keskendusin oma kogu vaba aja tegevusele, mida aastaid endale keelanud olin ise kadedalt sõpru piideldes kellel see võimalus oli. Arvutimängud. Teadsin, et kui üks kord olen nii nõrk ja langen, siis on see täielik! Tartus öösel külas diivanil kodutöid tehes lubasin endale mõni õhtu Youtubest trailereid vaadata, kuid see oli ka kõik.

Graafika on teinud need nii reaalseks, et mõnest maastikukohast võiks teha PrtSc, printida välja ning panna seinale ja keegi ei teeks vahet. Ma olen seal olnud.

Sama asi raamatutega, võtad kätte ja oled järsku kusagil mujal. Sõnadest moodustub pähe pilt ning selle lummusest on end ikka väga raske välja kiskuda. Ei julge raamatupoodi minnagi, sest kui seal millegisse põnevasse upun, siis võtan ta üsna tihti koju kaasa, loen juba samal õhtul läbi ning siis jätan riiulisse. Kõige põnevamad teosed on Eesti ajaloo sektsioonis, kus enim emotsioone tekitab endavanuste meeste ilustamata eluloojutud I ja II Maailmasõja päevilt. Ja igas loos on oma kibe moraal. Viimane raamat, mille pidasin väärt kaasavõtmist, oli Soome Talvesõjast ning kuidas muu maailm elu eest võitlevasse väikeriiki suhtus - päris karm ja maa peale toov.

Kui raamatutega on lihtsam - nad saavad lihtsalt läbi ning ei ole näinud kirjanikku kes suudaks kiiremine kirjutada kui huvilised lugeda. Arvutimängu ajutisest sõltuvusest lahtisaamiseks lähtusin vanasõnast: "parim viis kiusatusest jagu saada on sellele järele anda." Ja ma siis andsin, andsin ikka täiega hommikust õhtuni, nii et arvuti hiir lõpuks enam ei töötanud ja silmist voolasid pingutuspisarad. Andsin iga ülikooliaasta eest!

Aga nüüd on see seljataga, naudin suusailma ja üritan leida uusi arendavaid hobisid, mis ülikoolipohmelli leevendaksid.

Parasiitsõnad ja LSD

Huvitav on vaadata kuidas mõni võimatuna tunduv probleem hakkab vaikselt lahenema, kui ise sinna panustamise eest vastutuse võtad. Ning taibata, et kaeblemine a'la „mul on probleeme motivatsiooniga“ tuleks asendada ausa ülestunnistusega „mul on probleemi enesemotiveerimisega.“ Jah, see on kõikide positiivsete muutuste algus!

Self-talk’i tõlge võiks olla „parasiitsõnade kasutamine,“ sest just seda heidetakse ette inimestele, kes liiga palju asjassepuutumatuid väljendeid jutu sisse sokutavad. Enamasti on need ikka negatiivse väljundiga kuid jälgides mõndasi eriti positiivse ellusuhtumisega inimesi, näeb ka neid üle keskmise seosetuid häid sõnu ütlemas mitte ainult väljakutsuvates olukordades vaid ka mistahes igapäevaste juhtumiste vahel, mis seda väärt ei ole („Palun ulata mulle haamer? Võrratu!“). Aga nii kasvatataksegi ennast! Tagantjärele mõeldes tundub, et Inglismaal ollakse seda eriti teravalt taibatud ning nende lemmikparasiitsõnaks on konkurentsitult „lovely.“ Ühe idapoolsest riigist pärit kodanike hulgas aga kipuvad need olema pigem teise äärmusesse kalduvad – eks siis veennakse ennast pidevalt kuidas olukorda tuleb tegelikult suhtuda.

* * *

Värvikas unenäomaailm on võimalik tänu sellele, et aju toodab LSD’e sarnast ainet. Aitäh, Emake Loodus, et andsid inimesele võime kogeda sellist meelelahutust ilma hallutsinogeene reaalselt tarbimata!

Täna öösel sõitsin ma läbi Aafrika Muammar Gaddafiga intervjuud tegema – mind peeti kiirtee alguses kinni ning nõuti 4 kohalikku edasipääsu eest. Mul oli aga ainult 50e kohalik kupüür ning vahetasin selle ühe hangeldajaga lahti. Kuigi suurem kupüür nägi päris raha moodi välja, nägid väiksemad välja kui lihtsalt suvalises suuruses sinised paberitükid, millele oli keegi allkirja andnud ja numbri peale kritseldanud. Õnneks see lahtivahetatud versioon teevalvuritele sobis ja sain edasi minna. Järgmisel hetkel aga loobusin rännakust ning püüdsin koos onupojaga kala ühest kruusatee ääres asuvast mudasest järvest (ikka Aafrikas). Onupoeg sai õnge otsa väheldase linaski ning röökis õnnest. Selle peale said kala ka meie kõrval püüdnud kaks tüdrukut – suure latika. Lõpuks hakkas ka minu õngeritv võbelema ning otsas tundub olevat midagi eriti suurt – haakisin, "väsitasin" ja viskasin kaldale ühe vetikaid täis autosummuti.

See tuletab meelde, et käisin onupoja ja ühe ta sõbraga Põltsamaa jõel ühes väheasustatud jõelõigus kala püüdmas ning sain kaks kilost haugi. Samuti leidsin jõe äärest keset täielikku võsa ühe haagissuvila, mis oli ümber ehitatud saunaks.