Huvitav on vaadata kuidas mõni võimatuna tunduv probleem hakkab vaikselt lahenema, kui ise sinna panustamise eest vastutuse võtad. Ning taibata, et kaeblemine a'la „mul on probleeme motivatsiooniga“ tuleks asendada ausa ülestunnistusega „mul on probleemi enesemotiveerimisega.“ Jah, see on kõikide positiivsete muutuste algus!
Self-talk’i tõlge võiks olla „parasiitsõnade kasutamine,“ sest just seda heidetakse ette inimestele, kes liiga palju asjassepuutumatuid väljendeid jutu sisse sokutavad. Enamasti on need ikka negatiivse väljundiga kuid jälgides mõndasi eriti positiivse ellusuhtumisega inimesi, näeb ka neid üle keskmise seosetuid häid sõnu ütlemas mitte ainult väljakutsuvates olukordades vaid ka mistahes igapäevaste juhtumiste vahel, mis seda väärt ei ole („Palun ulata mulle haamer? Võrratu!“). Aga nii kasvatataksegi ennast! Tagantjärele mõeldes tundub, et Inglismaal ollakse seda eriti teravalt taibatud ning nende lemmikparasiitsõnaks on konkurentsitult „lovely.“ Ühe idapoolsest riigist pärit kodanike hulgas aga kipuvad need olema pigem teise äärmusesse kalduvad – eks siis veennakse ennast pidevalt kuidas olukorda tuleb tegelikult suhtuda.
* * *
Värvikas unenäomaailm on võimalik tänu sellele, et aju toodab LSD’e sarnast ainet. Aitäh, Emake Loodus, et andsid inimesele võime kogeda sellist meelelahutust ilma hallutsinogeene reaalselt tarbimata!
Täna öösel sõitsin ma läbi Aafrika Muammar Gaddafiga intervjuud tegema – mind peeti kiirtee alguses kinni ning nõuti 4 kohalikku edasipääsu eest. Mul oli aga ainult 50e kohalik kupüür ning vahetasin selle ühe hangeldajaga lahti. Kuigi suurem kupüür nägi päris raha moodi välja, nägid väiksemad välja kui lihtsalt suvalises suuruses sinised paberitükid, millele oli keegi allkirja andnud ja numbri peale kritseldanud. Õnneks see lahtivahetatud versioon teevalvuritele sobis ja sain edasi minna. Järgmisel hetkel aga loobusin rännakust ning püüdsin koos onupojaga kala ühest kruusatee ääres asuvast mudasest järvest (ikka Aafrikas). Onupoeg sai õnge otsa väheldase linaski ning röökis õnnest. Selle peale said kala ka meie kõrval püüdnud kaks tüdrukut – suure latika. Lõpuks hakkas ka minu õngeritv võbelema ning otsas tundub olevat midagi eriti suurt – haakisin, "väsitasin" ja viskasin kaldale ühe vetikaid täis autosummuti.
See tuletab meelde, et käisin onupoja ja ühe ta sõbraga Põltsamaa jõel ühes väheasustatud jõelõigus kala püüdmas ning sain kaks kilost haugi. Samuti leidsin jõe äärest keset täielikku võsa ühe haagissuvila, mis oli ümber ehitatud saunaks.
