Kriitikameel ja Eel-Erna

Kui midagi armastada, siis kaob kriitikameel. Nokitsed keskendunult mingi asja kallal, võtad kõike sellega seotult väga tõsiselt ja annad oma parima, et selles maailmas head tulemust saavutada. Tänapäeval ei ole keeruline end teostada ja juhirolli haarata. Isegi kui keegi Sind vastavale kohale tööle võtta ei taha või ei pea ideid miskiks, asutada oma ideede propageerimiseks näiteks mingi MTÜ, asud tegema mida armastad ja oledki end teostamas. Propageerid oma mõtteid oma tutvusringkonnas, sotsiaalmeedias ja mujal ning tuntus hakkab tõusma. Siis hakkavad ka ajakirjanikud Sinusse kui eksperti ja lõpuks hakatse kommentaare küsima, üritustele kaasama ning palutakse muud olulist teha. Kui nähakse, et asja tõsiselt võtad ja kirega suhtud, siis tuleb lõpuks ka raha.

Samas järjest enam süvenedes ja uskuma hakates, et see mis teed, on õige, kannatab ka kriitikameel ning lõpuks, võimu tipul, on keerulisem oma teadmisteankrust lahti lasta ning ka teisi kuulata. Oled selline kriitiline ja kuri kõige uue vastu. Seesama armastus ja usk, mis alguses inspireeris, on hakkamas tegutsemist pidurdama, kuni teised osapooled enam eriti tegemist teha ei taha. "Tähtis," nagu kutsutakse söögikohtades nõudlikke intelligente, kellel raha ja otsest võimu on vähe, kuid tutvusringkond suur ja sõbrad olulised. Ollakse harjunud olema võimul ja austatud, kuid kõrvalejäetuna hakkab kõik muu hääbuma ning mida enam reaalsusest mööda lähed seda enam klammerdud esialgsesse ideesse.

*          *          *

Igaljuhul võib olla põnev vaadata kõrvalt neid inimesi, kes midagi armastavad, sellesse niivõrd kiindunud on ega suuda näha kuivõrd koomiline võib kõrvaltvaatajatele nende sebimine tunduda. Armas on näha põnevate hobidega inimesi, kes selle kõrvalt kõik muu unustavad, eriti veel kui nende päris töökoht on seotud hoopis muu erialaga. Näiteks R-Kioski müüja, kes ajaviiteks kõrgema matemaatika ülesandeid lahendab, kuna tänu varajasele emakssaamisele ei saanud minna ülikooli õppima (tõsi!).

Umbes samasugune tunne võis olla kõrvaltvaatajatel näha, täiskasvanud mehi luure-partullvõistlusel Eel-Erna 2012 osalemas (milles II koha saime - vihmas 109 km 48 tunni jooksul koos 2+1 tunni magamisega). Püsti on pandud trass, mille vahepunktides saab teha erinevaid ülesandeid. Punktide vahel liikumiseks on antud ajapiirang ja seda peab tegema võimalikult varjatult, sest muidu   võid sattuda vastutegevuse küüsi, kes elutalonge ära võtab ja sellega skoori vähendab. Kui päris sõjas kõmmutatakse vastase luurajad üldiselt lihtlabaselt kaugelt maha, siis võistlusel on keerulisem. Usun, et ükski võistleja poleks nõus kogu rada paintballi maski kandma ning seega on seatud sisse süsteem, kus vastutegevusest teatud kaugusel olev võistleja loetakse tabatuks. 

Elutalongid on aga hinnalised ning varitsusele sattumisel toimib kõik aga niivõrd kiirelt, et piirid tabatud ja mittetabatud luuraja vahel on ähmased. Ehk miski pole 100% kindel kuni kellelgi kraest kinni ei ole saadud. Seda teavad nii tagaajajad kui ka tagaaetavad ning nii oleks patrullvõistlus sisuliselt tagaajamismäng, nagu "Tom ja Jerry" või "Nu pogodi!"

Kui UFOd meid jälgiksid, siis oleks neil selle üle palju peamurdmist: miks need inimloomad end roheliselt riidesse panevad, mööda rasket maastikku ringi liduvad ning üksteist taga ajavad. Kas see on mingi paaritumisrituaal?

Harjutus "Kui oleksin riigivalitseja"

Ikka on nii, et ajalehest erinevaid uudiseid lugedes upud soovunelmatesse, mida kõike ise ära ei teeks, kui riigi eesotsas oleks. Eriti kui uudisterubriigist läbikäinud valdkond veel Sinu eriala oluliselt puudutab. Eriti kujutan ette kuidas iga alamakstuna tajutud eriala esindaja praegu sellest unistab.

Püüdsin ükskord mõttes riigi erinevaid valdkondi Maslow püramiidi taoliselt hierarhiasse asutada - st. mis oleks kõige tähtsam ja milline mitte. Olulisuse mõttes see keeruline ei olnud, samas tundus lõpptulemus olema liiga kahtlane, et seda üldse kusagil välja pakkuda. V.a. loomulikult kõige olulisem osa sellest püramiidist. Mis peaks olema riigi alustala kõige alumisel tasemel st. milleta riiki üldse olla ei saaks? Vihjeks - toore jõu kiire ja ettearvamatu rakendamise vastu peab olema midagi samaväärset välja pakkuda. Isegi tänapäeval.

Enda mõtete selguse mõttes oleks päris põnev läbi mõelda harjutus "mida teeksin kui oleksin piiramatu võimuga riigivalitseja, kelle soovidele rahvas kuuletub" - millistesse ühiskonnamuutustesse usuksid nii palju, et julgeksid neid kohe välja pakkuda. Paned pooleldi äranäritud kanakoiva tagasi rikkalikule hõbevaagnale, tõstad kallite teemantitega lihava sõrme taeva poole, köhatad hääle puhtaks ja asud korraldusi jagama:

"Hea rahvas ja ministrid! Meie riigi uueks suunaks on arusaam, et kõige olulisem on toetada kõikide riigi vahenditega kodanike võimalust toota lisaväärtust ning olla seejuures õnnelikud. Mõistkem, et enne ei saa hakata põhjamaalikult raha jagama, kui me pole kindlad, et meie sissetulekuid tootvad valdkonnad ei ole meid selle vääriliseks tunnistanud. Olgem realistid ja ärgem võtke 1:1 üle heaoluühiskonda koos kogu nende tugevate ja nõrkade külgedega; me saame ja peamegi valima endale ise väärtused, mille alusel oma tulevikku kasvatada!

Oma esimese käsuga tõstan esile, et kõik riigi valdkonnad peavad oleme suunatud väärtustloovate kodanike loomisele. Peame soosima, et hea kodanik on see kes käib tööl ja arendab ennast - seda toetab nii haridus, maksu- kui ka sotsiaalsüsteem. Kui just tervis ei luba, siis niisama olla ei tohiks olla Eestis lihtne.

Teiseks. Riik peab toetama, et neilsamadel kodanikel oleks siin võimalikult lihtne toimetada ning administreerimist nõudvate riigiasutuste tegevused on kliendipõhised sh. hinnatakse nende tulemust kliendirahulolu järgi. Igasugune riiklik asjaajamine, lubade taotlemine jm. peab olema võimalikult lihtne ja kiire, et hea ideega kodanik saaks kohe tegutsema asuda. Selles ülesandes on oluline rolla kanda meie IT Tiigril.  Iga formaalsustega tegeletud sekund tähendab kaotust maksurahas.

Käsk number kolm. Transport - ringiliikumine ei tohiks olla rikaste eralõbu. Kütuseaktsiisi minimaliseerimisega või muude soodsate transpordilahenduse väljapakkumisega paneme oma kodanikud rohkem ringi liikuma ja teisi tooteid tarbima. Transport võib tunduda hea kohana, kust riigieelarvesse raha saada, kuid see surub alla kõik teised valdkonnad.

Ja... mu palk... ma vist ikka nii palju ei vaja õukonna ülalpidamiseks. Kommunismi ei poolda, kuid palkade kihistumine võiks olla veidi väiksem... Suudan elada ka 5000 euroga kuus 8 000 asemel ja vast ülejäänud summade eest saab toetada õpetajaid vm. Au olla Eesti riigile ja rahvale kasuks oli minu põhimotivatsioon selle töö vastuvõtmisel.

Praegu on mõtted otsas. Asuge tegutsema!"