Vabadusrist-lumememm

Erinevatesse maakondadesse on entusiastid püstitanud lumest Vabadusristi koopiaid.

Vabaduse väljaku monumendi konkurss kutsus omal ajal esile väga emotsionaalse arutelu. Mitte kunagi ei olnud Eestis võimalik tavainimesel linnapilti niivõrd grandioosne jälg jätta - võitja looming jääks pealinna tähtsamale väljakule (loodetavasti) mitmeid inimpõlvi ning autorid pääsevad ajalooraamatutesse. Kaotanud võitlesid lõpuni - tegemist oli ju ülisuure panusega mänguga. Ja selles hankes on kaotanuid palju kui võitjaid ainult üks.

Kui meedias komisjoni otsust kõikvõimalike sõnavõttudega materdati, oli üheks Kaitseministeeriumi arglikuks võitjakavandit pooldavaks vastuväiteks "aga ta on ju lihtne." Täägivõitlusesse tormavate soomusronglaste kujukesi oleks lumest palju keerulisem valmis teha kui nurgelist risti jääst välja lõigata. Huvitav, kui palju Vabadusristi koopiaid oleks Eesti iseseisvuspäeval valmis ehitatud?

Veel Reaalkooli õpilasena mäletan muldvanu ätte kes ülima kirglikkusega rääkisid Reaalkooli Vabadusvõitlejate monumendi (rahvasuus "Poisi") mahavõtmisest Nõukogude okupatsiooni ajal. Kuidas noored koolipoisid kuju endisest asukohast möödudes austusena mütsi kergitasid ning kuidas KGB-d neid seepeale arreteerisid.

Ei oska prognoosida millal ja kas üldse rahvas tšehhide kätetöö omaks võtab, kuid patriootlike tunnete tõusmisel võib selliseid kujusi kerkida tulevikus igasse linna... igasse aeda. Ning kui Eesti peaks kunagi võõrvõimu alla langema (ptui ptui ptui), siis saavad okupatsioonijõud talviti kõvasti lisatööd lumememmede lõhkumisel.

* * *

Aastalõpu rohked kalapüügiüritused on jõululaua täitmise asemel pakkunud ainult esteetilist naudingut. Sai üritatud püüki nii öösel kui päeval erinevate rakendustega. Nulliring tuli vastu võtta Vigala ja Kasari jõgedelt, Ermistu järvelt ja Pärnu lahelt. Pärnu jõest suutsin välja meelitada 3 nurgu, 3 särge, 1 viidika ja ühe vimma. Vigala jõest imetillukese kiisa. Selline tunne on, et järgmine kord õnge kaasa ei võtagi.

Prügikastist päästetud vana laud, mille materjal osutus kodus pealmise värvipinna eemaldamisel maarjakaseks... Ehk kena tekstuuriga väga kalliks väärispuiduks, mida oma lastelaste rikkuse nimel istutatakse. Nii kallist jõulukingitust ei ole ma aastasid saanud, nii et Teeme Ära teinekordki!

Verivorst jõululauas?

Probleemitekitus

Kes meist ei oleks enda lõbuks vanasõnasid ja mõistatusi välja mõelnud. Siit tuleb üks:

"Ühest otsast hammustad, kuid teise otsa kasvab samal ajal juurde?"

Vastus on postituse lõpus.

TTÜs on üks aine nimega "probleemilahendus," kus peab oma loova mõtlemise propageerimiseks igasugu (naljakaid) lahendusi välja pakkuma. Enda arust mõtled jube laheda asja välja kuid vaimustuspuhangu möödudes peab küsima endalt küsimuse: "Kas oleksid nõus selle eest ka raha välja käima?" Sest leiutamise tähtsaim põhikriteerium on tänapäeval "hea äri." Võiks teha hoopis aine nimega "probleemitekitus," kus õpitakse kuidas kõik-tundub-olemas-olevas ühiskonnas uusi turunišše välja mõelda.

Siiski on sellise loovmõtlemise harjutus meeldiv vaheldus reaalteadusteuputusele; mis, tuleb tunnistada, muutub iga aastaga järjest vastuvõetavamaks. Üsna karm õppekava nõuab pidevat pingutamist ning kui alguses asja tõsiselt ei võta siis lõpus võtab asi sind (st sinu aja).

Vanale läptopile (ostetud 2005 aasta kevadel New Yorgist) mõjub selline semestri lõpus eksponentsiaalselt suurenev koormus muidugi rusuvalt. Ühte programmi avades ja teist sulgedes võtab vahepealne mõtlemine ikka korralikult aega. Tõin koguni arvutilaua juurde oma Ernie ja Dilberti koomiksikogud ning arvuti "mõtlemispauside" ajal tegelen närvitsemise asemel nende lugemisega. Mõnikord läheb lugemise peale rohkem aega kui õppimise peale.

Mõistatuse vastus on: öine uneaeg!

* * *

Paar näidisprobleemide lahendust. Üsna tobedana tunduvad, kuid esimene kutsikas läheb ikka plangust teiselepoole:

MNISAUN 1: Lahtirullitavatate äärtega kübar, millega kaasas telliskivisuurune keris

MINISAUN 2: Saun-telk; põhikonstruktsiooniks kaks kokkupandavat rõngast ning neid toestavad latid

PAADIPUMP 1: Paadi üles-alla kõikumisest tekkiv energia tühjendab paadi sissesadanud veest

PAADIPUMP 2: Paadi küljelt-küljele kõikumisest tekkiv energia tühjendab paadi sissesadanud vihmaveest (saareke lisatud õppejõu mõjutamiseks)

TRUUBI JÄÄSULATAJA: pika vardaga ahi, mida küttes ja järk-järgult edasi lükades saab truubist jää välja sulatada

TRUUBI JÄÄEEMALDAJA: kahe ketta küljes liikuv kuumutatud tross, mis jäämassi küljed "lahti kulutab"

jpt...

Darth Vader'i jalgpalliroboti häving

Kahetsen, et ei ole varem käinud vaatamast sellist üritust nagu Robotex. Tegemist ei ole tööstusmessiga vaid noorte robotiinseneride võistlusega, kus tudengid peavad ehitama teatud humoorikaks ülesandeks sobiva täisautomaatse roboti. Ehk ei mingeid raadio teel juhitavaid asju vaid üks nupulevajutus ja asi peab hakkama iseseisvalt elama!

Kui eelmisel aastal pidid tudengid tegema sokikorjamisroboti, siis sel aastal pandi nad omavahel jalgpalli mängima. Kuigi reeglites oli kirjas, et "Robot ei tohi sisaldada väljaku, pallide või teise roboti vigastamiseks mõeldud algoritmi," usun, et enamus meeskondi lähtus kirjutamata seadusest, et jalgpall on karm mäng - masinad tuleb teha maksimaalselt nii suured (mõõtmed 35x35 cm) ja võimsad kui lubatud. Eriti kahju oli ühtede tüdrukute pisikesest ja kohmakast robotikesest (diameeter alla 20 cm), kelle vastaste Darth Vaderi pea moodi mätas kõigepealt julmalt väravasse puruks surus (ilmselt pidas ta teda palliks) ning siis väiksemate pallidega tegelema hakkas. Peale poolte vahetust teises roundis unustasid aga võitjaroboti programmeerijad väravaanduri ümber lülitada ning Kosmosevürst tagus kõik pallid oma väravasse. Väike putukas üritas kahjustustest hoolimata teda aidata ning edasi ta pääses!

Ühesõnaga sai kõvasti naerda vaadates ülikoomilisi ja nutikaid lahendusi - järgmine aasta võiks ikka selle maailmalõpu võitlusrobotite teema ära realiseerida. Malet juba saab arvutiga mängida, kuid peaks saama palju rohkem.

Robotite tõusev populaarsus reaalõppesuundi propageerivas Eestis ei saa loomulikult vastu maailmas toimuvale - sumorobotid, võitlusrobotid, transformeeruvad robotid, kalarobotid, koduabilised/abikaasarobotid jpm. Need mis (mitte kes!) on praegu väikesed ja väetid abitud mänguasjad, hakkavad tulevikus kõiki töid tegema...

Ei ole ise võimeline sinna ligilähedastki panust andma - siiski proovisin aines "Sissejuhatus mehhatroonikasse" koos kursavennaga koolitöö käigus ehitada valmis patareiautomaati. Pisitõrkeid tuleb selle käigus uskumatult palju välja - kui programeerimisosa saab parandada lihtsalt koodirida muutes siis mehaanika osas on olukord keerulisem. Ei ole nagu vene ajal, et jalahoop ja hakkab tööle. Tänapäeva roboti saab masina lõhkumise eest panna vastu lööma.

Unistuste patareiautomaadi animatsioon

Kristlikud väärtused

Sooviksin luua klubi nimega "Kristlike väärtuste fännid," kuid tõenäoliselt tembeldaksid ka viimased nohikuperioodi kiuste allesjäänud sõbrad mind siis ärapööranuks ning hülgaksid lõplikult. Ma ei taha uskuda, et jumal religioossel kujul olemas on, kuid usun, et see jälg mille ta õpetus inimestesse jätab, on kiitmist ja järgimist väärt. Loomulikult tuleb välistada igasugu äärmuslased ja Kivirähki "Ussisõnades" väljamõeldud tõdeeitavad tegelased.

Piiblit tsiteeritakse kirjanduses ja filmides üsna tihti ning aukartust äratav arv inimesi maailmas on valinud endale jumala. Kas need tõed siis päris elus tõesti toimivad ning on ateistid millestki ilma jäänud?

Nüüd oleks hea mõte küsida endalt: kumb oleks parem, kas ateist või tõsiselt jumalat järgiv inimene? Loomulikult on äärmusi mõlemal pool, kuid keskmiselt?

"Vannun jumala nimel, et kui annad mulle kauba täna ilma lepinguta, siis toon sulle homme raha!"
Kui seda ütlev inimene oleks tõsiselt usklik või neid väärtusi kindlalt järgiv, siis võib ettevõtte olla suhteliselt kindel et ta selle raha ka kätte saab! Iseasi kas need sõnad on siiralt öeldud?

Kõige hullemad on need inimesed keda ei hirmuta ei taeva ega põrguga - kes lihtsalt ei usu millegisse. Võibolla millegisse ikka kuid selleni jõudmisega ei saa igaüks hakkama ning peab võtma riski. Antud teemal on teinud üsna huvitava ettekande Andres Põder.

Mulle meeldib mõnikord harva sattuda kirikusse või vestlusesse intelligentse üle keskmiselt vaimuliku inimesega, kuid kui jutt kisub liiga värbamise poole siis liiguvad kõrvalestad automaatselt ette ning katavad kuulmeavad. Kokkuvõttes julmalt öeldes - kui lõigata usust välja kõik mitteusutav, saab psühholoogiliste omaduste komplekti, mis on hea vahend enda elu ja käitumise juhtimisel.

Üsna raskelt täidetav kuid väga hästi toimiv Piibli päritolu tarkus on järgmine: "Kui saad kõrvakiilu, siis pööra teine põsk ette." Ehk kui öeldakse ebaõiglaselt halvasti ning ükskõik kui m**n ütleja tunduks, tuleb end rahustada teise veidi kaasaegsema tarkusega: "Mitte keegi ei saa sinult võtta sinu eneseväärikust kui sa seda ise kellelegi ei kingi."

Iphone innovaatilised rakendused!

Iphone on ikka mõnus praktiline mänguasi; sinna peale saab laadida Istore'st uskumatuid vidinaid alates diktofonist, triipkoodilugejast ja lõpetades taskulambi programmiga. Pakuksin ka ise tootearendajana ajulihaste harjutuseks mõned tooted välja, mille kallal Apple võiks vaeva näha:

Isauna - ekraanile ilmub saunakopa funktsioon, kui sinna vajutad hakkab Iphone kuumenema ning kui juba piisavalt kuum on siis hakkab piiksuma. Selle peale tuleb telefon veega üle valada ning leil ongi käes!
Ikajalood - kui talvel kalal siis on üsna raske kalasid järvest üles leida. Siis tuleb appi Ikajalood - paned telefoni ühe otsa jääugu alla, tiirutad, ning vaatad kuspool kajalood kalaparvede olemasolu märgib.
Isun - on lähenemas tähtis üritus ja noor daam soovib välja näha suviselt pruun; solaariumi aga aega minna ei ole. Siis tuleb telefoniekraanil vajutada päikese nupule ning mõne aja pärast annab ekraan välja pruunistavat päikesevalgust - telefoni peab ainult ise keha ligidal ringi liigutama.

Mõtlen veel ja siis täiendan nimekirja!

Õppeedukust suurendab kenade vastassoost tudengitega suhtlemine

Kuulsin täna arvutiklassis järgmist dialoogi.

Ühe tüübi ilmumisega arvutiklassi uksele hakkavad umbes 5 tudengit teises nurgas huilgama ja aplodeerima.
"Tere Juhan! Mida sina koolis teed?"
"..."
"Tulidki õppima? Mis juhtus!" (naer)
"Just helistas üks tüdruk ja küsis kas ma ühte ülesannet oskan. Talle ei saanud "ei" öelda - ei tohi ju ennast rumalana näidata... Nüüd vaatan mida ma õppima pean hakkama, et saaksin teada õpetada. Neetud uhkustamine."

Ehk õpimotivatsiooni sünergiliseks suurendamiseks peab suhtlema rohkem vastassoost tudengitega? Nii et TTÜ juhtkond tegi õigesti tuues Majandus- ja Humanitaarteaduskonna (kus ainult naised ongi) peahoonetele (kus pea ainult mehed) lähemale. Efekti suurendamiseks ühendati see hallina tunduvate reaalteaduste majadega koridoride kaudu - justkui suur veresoon kuskohast voolab õppemotivatsioon TTÜ renoveerimata ruumide vahele!

Ja vastupidi, kui tahta tõsta Majandusteaduskonna õppeedukust, siis tuleb saata mehaanikatudengid uude hoonessesse, lasta neil kanda karvast rinda paljastavat eest lahti särki (või sinist kitlit) ning paluda igalt ettejuhtuvalt naiselt küsida: "Kas oskad mikro- ja makroökonoomikat?"

* * *

Mehhatroonika laboratoorium: ja kui ei korista siis peab Bin Laden jälle ise koristama (kui ta Eestisse peaks jõudma)

Kübarsaun on turvaline?

Õppejõud toonitas, et tänapäeva insener on konstruktor - mitte ise välja mõelda vaid kombineerida seda mida teised on juba välja mõelnud. Mõte, et kõik on juba avastatud, on jabur - mida rohkem uusi tehnoloogiaid välja mõeldakse, seda enam uusi võimalusi see omakorda tekitab. Mida rohkem uusi lahendusi, seda rohkem kerkib esile uusi probleeme - isegi kui need on ainult teiste inimeste mõtlemisest põhjustatud. Tuntud on ka ütlus: "Mida rohkem teada saad, seda rumalamana ennast tunned."

Meeskonnatöö efekt 1+1=3 tundub toimivat - koos tulevad tõesti paremad lahendused ning mida parem klapp, seda parem on lõpptulemus. Loomulikul minnakse harjutamisel ka üle piiri ning luuakse midagi eriti totrat; kuid see ongi kooliskäimise lõbu! Kokkupandava sauna väljamõtlemisel tekkis mõte teha kübarsaun - lahtirullitava äärega kübar kuhu alla saab võtta kaasa ca telliskivi suuruse kohvrina kaasaskantava kerise. Muudkui kükitad maha, viskad leili ning kui liiga palav hakkab siis tõused püsti ja jahutad end. Kas oleks sotsiaalse staatuse mõttes turvaline sellist saunatamist näiteks koduõues naabrite pilkude all harrastada?

TTÜ noored tootearendustudengid teavad juba, et ega sellest oma-lõbuks leiutamisest reaalses maailmas tegelikult kasu ei pruugi olla - tulevast tööandjat ei huvita uute ideede väljapakkumine vaid konkreetsed soovitused kuidas just tema toodet parendada. Nii et mitte mõelda karbist väljas vaid karbis!

Juulius abistab ebausklikke tipikaid

Eelmine kokkupuude TTÜ maskotiga oli ülikoolide vahelises võistluses "Krambambus" - mulle avaldas suurt muljet tipikate ühtekuuluvustunne ning eriti nende vahva maskott Juulius. Kui ise järgmisel aastal (2004 sügis) TPÜ Kultuuritoimkonna esimeheks sain, siis organiseerisin kiirelt PEDA (praeguse TLÜ) maskoti loomise - konkursi võitis ülekaalukalt Toomas Sääse loodud visioon Hundist kes kaitseb meie tüdrukuid ablaste tipikate eest. Napilt teise koha sai üks vahva peda hamster. Mäletan et kõik valimiskomisjoni liikmed tegid ulguvat häält kui hundi kavandit nägid ning otsus oli erakordselt üksmeelne. Suhtekorralduse osakond küll protesteeris ning pakkus omalt poolt ülikiiresti välja sajajalgse kritselduse (mitmejalgsus pidi sümboliseerima usinust), kuid õnneks oli tollal piisavalt julgust et üliõpilaste arvamuse juurde jääda. Elumeheliku olekuga hunt on tänapäevani TLÜ Üliõpilaskonna maskott ning kannab nime Eskmati.

Aastaid hiljem konkureerivasse ülikooli, TTÜ-e, õppima asudes ei jätkanud ma TLÜ aktivistikarjääri. Tundus, et miski ei suudaks ületada PEDA tudengiaastate mürglit. Samuti on jätnud mind tootarenduse-aastate jooksul täiesti külmaks tipikate maskott. Seda kuni tänaseni, millal ta oma heatahtlikkust kõigi TTÜ tudengite (isegi kunagiste konkurentide) vastu välja näitas.

Tüdrukult laenatud kollane sall mis paar päeva kadunud oli, oli täna hommikuks jõudnud müstiliselt Juuliuse kaela. Aitäh, et päästsid mind perekondlikest repressioonidest!

Muistsed esivanemad kummardasid puujumalaid ning ka tänapäeval löövad usklikud Kristuse kuju ees risti ette - füüsilisest materjalist keha, milles arvatakse olevat üleloomulikud jõud. Oleks eestlased veidi ebausklikumad, siis laseksin lahti kuulujutu, et öösel, millal kõik tudengid kas pidutsevad või sessi ajal õpivad, ärkab pronksist Juulius ellu ning liigub mööda koolimaja ringi. Need, kes Juuliuselt abi soovivad, peavad kuju juurde minema, pool õlut pronksjuuliusele suunurka tühjaks valama, teise ära jooma ning kolmteist korda kõva häälega mantrat lugema:

Juulius, Juulius avita ning arukust mul anna sa.
Mu appikarjet kuule, "Jõud, tahe, selge mõistus, ära iial kao"
Paidates Su pronksist pead Sul luban see-eest edaspidi olla hea
Käed risti palves anun, põlved maas - et insenerimehaanikast (füüsika, matemaatiline analüüs, lineaaralgebra) ma lõpuks aru saaks!

Seejärel heita magama, panna soovitava aine konspektid ööseks pea alla ning järgmine hommik minna südamerahuga eksamile.

Kui mõni tudeng ülikooli liiga kauaks üle nominaalaja õppima jääb, siis hakkab Juulius teda öösel konkurentsikartuses kollitamas käima - ainult Juulius saab olla elupõline tipikas.

Aga senikaua kui supernaturaalseid võimeid avastatud ei ole, on tudengitel võimalus leppida temaga vaid kui kaotatud asjade "leidja" rolliga. Selleks tuleks keevitada talle lahtine sõrm kaotatud autovõtmete, teine käsi kaotatud konspektide ning suhu pisike auk kaotatud sigareti jaoks.

Kujutan ette kui maagia ikkagi mingil kummalisel kombel töötama hakkaks ja üleilma tuntuks saaks. Ning kui kunagi peaks keegi soovima kuju ära koristada - sellest tuleks uus Pronksöö!

Sõpra tuntakse hädas aga sõpru rõõmus

Üks purjetajast sõber ütles mulle klubis jooki välja tehes järgmised sõnad: "Margus, mis tähtsust on rahal. Sõbrad on kõige tähtsamad, ilma sõpradeta ei oleks rahal mingit mõtet!" Jook joogiks ja klubi klubiks kuid subjektiivsed positiivsed emotsioonid tekivad kauaagsete sõprade seltsis alati - südame alt läheb soojaks ning tekib kuuluvus- ja/või karjatunne. Rääkimata soovist seda tunnet uuesti tunda.

Kaalusin täna pikalt kas jõuan astuda läbi Elina üllatuspeolt. Endine rekreatsioonitudeng(iaktivist) Liis on võtnud filmimisaineid BFM-t ning otsustas korraldada talle üllatuspeo koos selle korralduse filmimisega mida hiljem koos vaataksime. Elina poiss-sõber Taavi oli meil kambas. Elluviidud plaan ise oli järgmine:

Asjaosalised kogunesid kell 20:30 Kalamaja lokaalis "Kolm Lõvi." Kohal olid tuntud aktivistid kehakultuuriteatuskonnast (Länn, Kuri, Sõõrik jt), ja veel mõned pedakad (Sääs, Mätlik) üks tipikas (Püta koos lõõtspilliga) ning üliheas tujus muusikakollektiivi Penthouse 9 liige Kristjan. Peale pruukosti ostmist Kalamaja Rimist liikusime Elina maja alla, kus Taavilt saadud võtmega sisse saime. Kogu seltskond jooksis viimasele korrusele peitu, kuid kaks meist jäid alla Elinale helistama. Samal ajal kui nad sünnipäevalast kinni hoidsid, hiilisime tema korterisse ja magamistuppe ja korraldasime vägeva üllatuspeo. Adrenaliin - nagu lapsepõlves peitust mängides. Pärast vaatasime kogu üritust videost ja naersime korralikult.

Kui vähegi võimalik, siis ei tohi loobuda sõprade üritustest. Mis saaks olla suurim austus kui inimese ilmaletuleku korralik tähistamine: "Aitäh, et olemas oled!"

Tundub, et hädas olles saaks ka ise suurepäraselt hakkama. Psühholoogilise esmaabi andmise saab väga edukalt korda aetud ainult üks sõber. Kui tuju on hea ning on põhjust tähistada, siis oleks aga rohkem inimesi vaja. Kõige hullem on siis kui oled rõõmus ning ei ole kellegagi koos rõõmustada.

Ootamine on sõduri ja kalamehe naise töö. Koger rahvuskalaks

Käisin külas Mardi maakodus Valgas - õngitsesime, saunatasime ning vakstuga laual häid roogi maitsesime ("Kõik tuleb ära süüa!"). Magasin ahju ääres ning Mardi must-valged esivanemad klaveril tunduvad iga kord veidi lahkemalt minu viibimisse suhtuvat. Suutsin minikummipaadi ning rohelise kummijöllariga Karula Pikkjärvelt ühe ahvena välja meelitada. Aju puhkas end korralikult välja ning isegi pühapäeval järgnenud 6 h rakendusstatistika ülesandeid ei suutnud enne esmaspäeva kogu potensiaali ära kulutada. Mõtteid loomulikult tekkis nagu seeni pärast vihma.

Kaks ideekest kalade kohta:

Iga kalamees valetab tahtmatult saakide kohta - käte vahele jäävat distantsi tuleb korrutada 1,5-2,0 korda. Võiks huvi pärast arvutada välja nn "kalamehekoefitsendi" iga sõbra kohta eraldi. Null jääb aga nulliks - seda võid korrutada palju tahad mitte midagi ei muutu.

Sõduri töö on ootamine. Ka kalamehe töö oleks ootamine kuid veekogu ääres muutub aja tähendus teiseks - 5 minuti päras kalapüügi lõpetamine tähendab ootajatele tegelikult 40 minutit. Seega on ootamine kalamehe tüdruksõbra või mittekalameestest kaaslaste töö.

* * *

Mardil oli äärepealt võimalus saada Valgamaa Kangelaseks - Karula Pikkjärve puhkekohast puid varastanud kaagid aga tegid liiga kiiresti vehkat. Plaan B oleks kogrefarmiga (kuna karpkalamaime ei taheta meile kuidagi müüa) multimiljoni äri loomine - sügisel on ikka suhteliselt raske söödakala kätte saada.

Kummaline kasvaja tammepuud lehtedel - ca 1-2 cm diameetriga täiusliku sümmeetriaga pallid. Kuidas selline asi võimalik on ning millega on tegu? Seestpoolt oli õhuline nagu makrofleks, ainult et niiske.

"Issi, issi, mida see onu seal teeb?"
"Kuule ma ei saagi aru... äkki püüab ka kala..."
Paatkond mehi ja lapsi keeras sellepeale paadi päramootori pöörded üles ning kihutas järve teise otsa. Rahuarmastavate kalade ning kalameeste nimel - palun keelake mootorsõidukid väikejärvedel.

Koger on vist kõige vitaalsem kala meie Vabariigis - see on üks mitmetest isenditest kes elas üle Mardi tiigi kokkukasvamise, peaaegu ärakuivamise ning buldooseriga lahtisõitmise. Mitu aastat ainult mudas passida ning siis kui aeg on siis tõusta! Iseloomustab ka eestlase jonni ja visadus - selline rahvuskala teeks ainult au!

Kinoturism ja pensionisambad

Kõik kinosõbrad olid kindlasti meeldivalt üllatunud lugedes, et CC Plaza on hindadest veidi õhku välja lasknud - seda tõsi küll alles viimasel hetkel ning selleks et võimendada uue Solarise keskuse äpradust laepaneelidega. Väike kadeduse ja tüssatasaamise tunne on hinges kuna nüüd näeb kui palju tekitatud monopoolse seisundi oskuslik ärakasutamine neile raha sisse tõi... ning see ei pruugi veel tipp olla.

Integreeritud tootearenduse õppejõud rääkis, et igasugused välismaa kapitaliga stabiilse sissetulekuga meelelahutuskeskused on välismaa (skandinaavia) pensionisammaste alustalad - olen kaua aega mõelnud, kas kusagilt saaks osta selle kino aktsiaid; usun, et kasumimarginaalid oleksid ahhetamapanevad.

Tartus, kus juba konkureeriv kino olemas oli, sain ca kuu aega tagasi rõõmušoki - päevase seansi hind nädalavahetusel oli ca 30.- ümber. Kinonäljas olin valmis minema juba teisele ning ka kolmandale seansile, kuid kaaslane ei tahtnud rohkem komöödiaid vaadata. Tallinnas oleks sama hind üle kahe korra kallim (CC Plazas nädalvahetusel ca 100.-). Ehk näiteks neljakesi Nissan Makraga Tartu minnes (400.- bensiin edasi-tagasi) ning 2-e filmi vaadates võiks retk rahalises mõttes juba kasumlik olla (Tartu 400 + 8*30= 640 vs Tallinn 8*100=800). Nii et kinoturism Lõuna-Eesti pealinna oleks kõlanud juba üsna asjaliku ideena?

Lõpetuseks. Floridas ringi rännates otsustasime kord koos reisi/raamatumüügikaaslastega ühe kino juures peatuse teha et näha millised hinnad Ameerikas on - säästurežiimil olles ei olnud me huvitatud suurtest väljaminekust. Suur oli meie üllatus kui kinohinnad kõikidele seanssidele oli 25 senti; ja ka filmivalikusse kuulusid uuemad Hollywoodi filmid. Müüjatar rääkis, et kino omanik oli väiksena suur filmisõber ning tahtis, et ka tänapäeva lapsed saaksid 25 sendi eest kinos käia. Mujal maksid kinopiletid ikka paarkümmend dollarit.

Kinoturism Eestist Floridasse ei tuleks kõne allagi. Ning pigem oleksin ostnud ikka (hiigelajal) CC Plaza aktsiaid, kui selle Ameerika kino omasid. Suurima heameelega näeksin CC Plaza taoliste ettevõtete aktsiaid (kui neid olemas on) ka oma sambas, kuid röövellikult kallite piletitega kino võiks asuda kusagil kaugel maal kus minu või mu lapsed ise kunagi tõenäoliselt neid ostma ei peaks.

Vannitoa-töötuba

Hinnapakkumise võtmisel on raudreegel teha seda mitmest kohast ning seda mitte ainult hinna mõttes. "Millal see võiks valmis saada" - tuleb küsida alati ning eriti tähelepanelik olla siis kui tegemist on ühemehe-ettevõttega. Hind ja kvaliteet on küll head kuid kui tuleb teine töö siis peab paratamatult kellegi ohvriks tooma - ja kaotav klient ei saa midagi teha kuna madala hinna eest usaldust osta ei saa. Autotootmisettevõtetele allhankijal ei ole suuremat häbi kui enda tarneprobleemi tõttu kliendi tootmisliin seisma panna. Usinamad allhankijad ehitavad viimased tarnelaod seepärast otse kliendi ettevõtte kõrvale. Tuues paralleeli loodusest - mitte nagu parasiidi ega sümbioosi vaid ühe süvaveekala suguelu mõttes, kus emane ja isane üksteisega kokku kasvavad.

Üsna frustreeriv on teha tegemist töömeestega (korteriühistu ei nõudnud tähtaegadega tööplaani...) kes otsustavad küttesüsteemi vahetult enne talve välja vahetada ning saavad kiirelt hakkama küll lammutamisega kuid peale seda kaovad pildilt nädalateks. Loodan, et nad suudavad koridorist äraviidud malmradikatest saadud raha kiiresti maha juua ning hakkavad uuesti tööd tegema. Ja et see pohmell neil silmist sädemeid lööma paneks, sest südametunnistuspiinu neil ei tundu olevat.

Senikaua neid oodates oleme koondunud ainukesse sooja ruumi - elektriküttega põrandaga vannituppa. Ise õppisin kontrolltööks patju täis vannis ning kaaslane ehitas endale pesumasina ja kraanikausi vahele diivanipatjadest hubase pesa. Vannitoas liiguvad mõtted paremini ja oli üsna mugav. Ka teised külmetavad majaomanikud võiksid tekkide-patjadega ööseks sinna ümber kolima (me piirdume õhtuse ajaga) - aga norskajad saaksid siis kõvasti kahju teha.

Diivanipadjad sobisid vähemalt hästi vannitoasisustusega

Teel öisest kesklinnast koju

Naljakaim asi maailmas kuulata ja rääkida äpardustest ning sigadustest mis napsuse peaga juhtuvad. Mingi hetk tundub tulevat aeg millal vanadest sigadustest on ammendumiseni räägitud ning uusi keegi juurde naljalt teha ei viitsi. Siis peab piirduma tavalise dialoogiga: "Millega tegeled?" "Kuidas naisel läheb?" "Mis nädalavahetusel plaanis?" Kui seltskonna ühisesse tutvusringkonda kuulub keegi kel sarved veel maha jooksmata, siis saab aeg-ajalt veel tema kohta poetada "Kuulsid, millega XXX hakkama sai..." Selline mõnus stabiilsus; kuid kui midagi elus on muutumas, siis tekivad mõtted ja küsimused - võrdlusmoment inspireerib!

Kõigega harjub ning elu on täpselt nii põnev kui palju vaeva viitsid näha. Noored tipikad kuulavad ammuli sui kui oma noorusjutte pajatan, kuid uute tegemisest ei tundu enam midagi välja tulevat. Janno sünnipäevalt kesklinnast koju jalutades kohtasin aga endaealisi inimesi, kes olid suutnud rutiinist väljuda:

Kõigepealt nägin ühe baari ees vana sõjaväekaaslast kes rääkis oma huvitavast elust: kuidas kõrghariduse sai, end ühes rahvusvahelises firmas tippu töötas, enda firmaga suuri summasid teenis ning nüüd plaanib minna Austraaliasse elu üle järele mõtlema (nagu märkimisväärne % Eesti noortest). Põhjus - liige töö- ja koolinarkomaania viis 8-aastase püsisuhte lõhki. Muidu oli lõbusas tujus ning viskas kõvasti nalja.

Järgmisena sattusin kokku legendaarsete Briti poissmeestega. Enamus neist olid kostümeeritud vangideks. Üks neist oli aga hoopis šoti seelikuga, mis oli tal peaaegu põlvini. "Come with us!" nõudis ta ning üks suurem vend viskas mu selga.
"Where?" küsisin.
"I don't know... and why the f**k are you dressed up like that?! Come with us! My friend is getting married!"
Vabandasin end õppimisega ning läksin edasi.
"Come on, come with us, lets go to the city!" hüüdis ta veel järgi.

Peaaegu kodu juures põrkasin kokku kahe tegelasega - läki-läki, vuntside ja liibukatega vend ning üks teletupsu kostüümis tuigerdasid keset teed viinapudel käes.
"Hei!" hüüdis mulle läki-läkiga mees.
"Tere Lible!" vastasin.
"Ahaa, ära arvasid, ja mina olen Tinky-Winky!" rõõmustas tema kaaslane.

Küsisin vanaemalt mõned aastad tagasi, mis tunne on vana olla? Ta ütles, et täidsa OK ning lisas: "Igal vanusel on oma head ja vead."

Õnnelikkus on selline kummaline tunne. Tunded on ebastabiilsed ning kipuvad põhjuseta muutuma - kahtlen sügavalt kas õnnelikkust kui tunnet eneses üldse kontrollida on võimalik/mõtet? Ning kõige huvitavam on see, et inimesed ei oska sellele klassikalisele küsimusele vastata - ei osata hinnata tunnet. Küll osatakse aga hinnata komponente, millest õnnelikkus peaks koosnema ning järeldusi endale/teistele põhjendama. Sellepärast ongi põnev seda küsimust ootamatult jutu vahele põimida!

Kaljakuradid

Nii palju on öelda, kuid nii vähe on aega. Mõtted surevad enne ära kui neid jõuab kirja panna; õigemini mõtted jäävad meelde kuid nende olulisus läheb meelest.

Swedpanga K3 osalise põrumise kohta on mul enda vandenõuteooria - suurel pangal on rohkem sõpru kes vajavad raha ning mida rohkem sõpru seda vähem erapoolikumad on otsused. Sõbra ettevõte vajab raha - suuname investeeringud pigem sinna kui veidi parema tootlikkusega kohta! Lihtsamalt: kui sulle antakse ämber vett tulekahju kustutamiseks kuid enda pepu on ka parasjagu tules, siis kuhu esimese sortsu valaksid? Sisetunne ütleb, et väiksem pank saab teha sõltumatuid otsuseid.

TTÜs on palju praktikume ning loovülesandeid, tööl palju pinget ning projektides palju uusi väljakutseid- vaba aega eriti ei olegi. Seda tuleb vägisi tekitada muidu hakkab väsimus päevaplaani kontrollima.

Nädalavahetus loomulikult Vigalas ketasundadega hauge jahtimas. Kasutan selleks ülipisikest erksates toonides kummipaati (max 95 kg), mis on vist rohkem mõeldud lastele rannas hullamiseks, kuid aeglase vooluga jões ajab asja ära küll. Paat on nii pisike ja kerge, et lanti endale lähemale tõmmates saab edukalt koguni vastuvoolu triivida (Newtoni seadus: kaks keha mõjutavad teinetest arvväärtuselt võrdsete, suunalt vastupidiste samal sirgel mõjuvate jõududena) - tõeline veemaailma Makra! Vaev sai tasutud - olime Silveriga vist ainukesed kes tol päeval Kasarilt haugi said: 1 haug ketasunnaga, 4 särge ning 3 kiiska ussiga. Silver lisas sinna veel 4 suuremat särge ning suitsuahju saime isegi pooleldi täis.

Tahtsin oma superpaati ka eemalt jäädvustada kuid olin juba kaldast eemal. Viskasin telefoni Silverile, et ta minust paadiga ühe hea pildi teeks...

...kuid Silver vaatas varasemaid pilte ja sai asjast valesti aru.

Ka liiga palju kalja võib kurjasti mõjuda - siis ilmuvad välja kaljakuradid ja hakkavad tantsu lööma!

Learning to live

Eelmine nädalavahetus jätsin minemata ühele sünnipäevale, ühele soolaleivapeole ning ühele ärasõidu-hüvastijätupeole. Sel sügisel ei ole eritu üldse sotsiaalsetel üritustel käia; kardan "hamba verele" ajamist ning asjade kuhjumist lõppu - TTÜ lõpetamine paistaks nagu kättesaamatu valgusena tunneli lõpus. Väljakutsuv töö ei luba terviselt vinte maha keerata. Pidude asemel sukeldusin sel nädavahetusel automaatikatehnikasse ja integreeritud tootearendusse - TTÜ õppejõud kasutavad väga aktiivselt Webct e-õppe keskkonda (sügav kummardus TTÜ Mehaanikateaduskonna õppejõudude ees - hallide juustega väärikad ja targad vanemad vanakoolimehed, kes kannavad alati laitmatult korras tumedat ülikonda ning on alati avatud uuele; julgustavad ka õpilasi seda tegema).

Mõnedele üritustele olen siiski jõudnud, kuid üldine olukord on muutunud. Kui varem olin ise see kes sõpru välja peole ässitas, siis viimasel ajal olen jäänud järjest enam passiivsesse rolli ning nüüd on isegi viimased mölluvendadest sõbrad üritamast loobunud. Sõitsin just autoga mööda tudengite Kevadpäevade rongkäigust - no ei teki emotsioone.

Võibolla on tegemist nohiklusega, võibolla harjumine uue eluga. Ühele tähtsamale Korduva Kippuma Küsimuse vastuse andmine (loodetavasti pikemaks ajaks) tekitab lisaks rahuldustundele ka uusi ning ambitsioonikamaid KKK-d.

Muidu on sügis endiselt lemmikaastaaeg, ainult Vigalast nõuab püük uut moodi mõtlemist - ainult 3 särge terve päeva peale ning suitsuahi jäi seekord käima tõmbamata.

Pepuvõdistamise abil partneri otsimine raamatukogust

Nohikuperekonna laupäevane raamatukoguretk tekitas palju mõtteainet - eriti just suhete teemadel.

Naisteajakirjades on korduvalt antud nõu kus leida häid mehi, kes veel ripakil on. Klubihuntides ja elumeestes pettunud daamidel tasuvat partnerivalikul seada sammud raamatukogu poole ning unistuste printsi raamaturiiulite vahelistest lihalettidest otsida. Raamatukogus käivate isaste kohta on välja kujunenud ka oma profiil. Tore vaikne stabiilne mehike, kellel hobiks raamatud ja teadus; ta ei joo, ei peksa, ei tõmba ringi, on korralik ning on täidsa ümberkasvatatav. Võibolla musklid ei ole kõige suuremad, kuid pikemas perspektiivis - tulevik on kindel ja ka lapsed tulevad harilikult targad!

Nõuandmisest raskem on tegevusplaani koostamine ning sellest kordades raskem on selle plaani elluviimine. Naistekad soovitavad teha pisikese strateegilise plaani: alguses piirduda huvi näitamisega ning hiljem leida võimalus kontaktiks (siis teavad mõlemad pooled, et tegemist ei ole juhusega).

Mind huvitab tõsiselt kas mõned paarikesed on üldse oma esmase tõsisema kokkupuutega raamatukogus maha saanud? Meenub põhikoolis kord kooli raamatukogus nähtud uskumatu pilt: kaks noort prillidega inimest on põlvili maas ja suudlevad kirglikult, nende ümber on vedelemas mahakukkunud raamatud. Ei pannud tähele rahvast, kes neist ringiga möödus. Arvatavasti leidsid nad üksteist siis kui mahakukkunud asjade järele kummardusid.

Kas raamatukogus peaks lähenema verbaalselt või kaasama ka füüsilise poole? Keskendunud inimest on väga raske enda maailmast välja kiskuda - selleks peab olema ikka väga hull stiimul. Ma ei tea kas keegi on kunagi väga põhjalikult uurinud flirtimise märke, mis sobiksid kasutamiseks igas keskkonnas?

Kindlasti on need kombed erinevad ka erinevatel rahvustel - usun, et tagasihoidlikumatel eestlastel oleks siin palju õppida! Aastaid tagasi sõjaväes linnaloal bussipeatuses oodates juhtus kummaline lugu. Istusin käsipõsakil bussipeatuses, kui putkasse ilmus üks noor neiu teisest rahvusest. Ta käis paar korda edasi-tagasi eest läbi ning jäi siis minu ees niimoodi seisma, et minu nägu oli tema taguotsast ca 20 cm kaugusel. Tõmbusin viisakusest tagasi, kuid selle peale liikus ta selg ees aeglasemalt lähemale ning hakkas tagumikulihastega tõmblema. Liikusin mööda pinki aeglaselt edasi, kuid jälitaja liikus aeglaselt kuid kindlalt lähemale. Ma ei saanud enam millestki aru ning tundsin end ebamugavalt - möödakõndivale rahvale võinuks jääda mulje justkui oleksin ise see, kes on endale positsiooni valinud. Olukorra lahendas saabuv buss - bussijuht (ka teisest rahvusest) sai kohe aru mis toimub ning hakkas laginal naerma, näitas näpuga ning kommenteeris kõva häälega: "Soldat, tõ buudješ...!" Tüdruk läks õnneks sama bussi peale.

Hmm, mingi idamaine kannikatants - millist käitumist oleks ta oodanud omarahvusest isaselt? Käed külge või hambad sisse? Tundub, et kõhutants on küll eestlaste hulgas populaarne, kuid selle tegelikku eesmärki, võrgutamist, keegi peale loova rahva küll kasutada ei oska/ei julge.

Nii et kui softid asjad ei suuda sihtmärgi pilku raamatust eemale kiskuda või konkurents on karm, siis tuleb valida agressiivsem strateegia! Äkki siis hakkab ka meie iive lõpuks ometi kasvama.

Uitmõtted

Võiks teha uue hindamiskriteeriumi arvamusartiklite kirjutajatele, mille alusel neile honorari maksta - mida rohkem vastandlike arvamustega kommentaare artikkel suudab välja pressida, seda parem. Abiturient Krismar Rosin sai vist millegi taolisega hakkama.

Jahus käivad ehitustööd. Olen tänulik korteriühistule kes tellis vahvad töömehed - nende töövormiks on käisteta madrusesärk, ülilühikesed püksid, tanksaapad ja must barett. Habe on nagu mereröövlil ning kõnepruuk... minu roppude sõnade leksikon täienes taas.

TTÜ viimasel aastal on põhirõhk suunatud reaalselt tootearenduslike probleemide lahendamisele - pea iga aine nõuab mõne uue asja väljamõtlemist ja selle tootmisvõimaluste uurimist. Kuigi tundub, et kõik vajalikud asjad on aga juba leiutatud, tuleb aru saada, et just nende lihtsate lahenduste olemasolu annabki võimalusi veel vägevamate asjade väljamõtlemiseks. Tuleb ainult kodutöö ära teha! On olemas ka teine tee ja veidi lihtsam lahendus: kui vanasti toetas bränd head toodet, siis nüüd teebki hea bränd halva toote heaks.

Kui õppejõud palus meil ükshaaval tahvli ette tulla ja enda parimad tooteideed kirja panna, hakkasid kaks tüdrukut protesteerima - kõik mis koolis välja mõeldakse kuulub ju koolile. Ise avaldasin vaikivat vastupanu - panin kirja kõige tobedama asja mis pähe tuli ja nautisin noorukese õppejõu kimbatust:"Kuidas öelda tudengile viisakalt, et tegemist on täieliku jamaga?"

Ülikool sai täna 91. aastaseks. Kolme õpitud aastat kokku võttes võib öelda, et inimesi (ja eriti tüdrukuid) on koolis rohkem kui minu rebaseajal ning autosid parkimisplatsil tundub olevat kõvasti vähem, kuigi nüüd on meiega ka Majandusteaduskonna üliõpilased. Makra elas majanduskriisi üle ning tähistab oma 1. aastapäeva uute omanike seltsis autokinos. Koos 2 uue Micrasõbraga (Aaron ja üks pikkade juustega vend kes õpib keskkonnatehnikat) on plaanis luua Micraklubi. Küsime riigilt toetust - soosime ju ikkagi säästlikku eluviisi (Nissan Micra oli vähemalt UK's konkurentsitult kõige töökindlam auto).

Päev sai mõnusa lõpu kui läksin appi kohviku juures kassiiriga vaidlevale soomlasele. Too vaatas mulle tühjal ja ärajoonud pilgul otsa ja küsis siiralt ja armsalt: "Oletteko te pasapea?" Ignoreerisin teda keskendudes saiakesele ja jälgisin silmanurgast kuidas ta pea kõiki kohviku kliente järgemööda tülitas. Lõpuks tuli ta minu juurde, suured siirad sinised silmad habetunud näos säramas, pani lauale 10 kroonise ja ütles vabandavalt: "Anteeksi, minä eksin, sinullä on selloinen naama, että sä et olekin pasanpea."

Jess!

Kala sain ka Vigalast eelmine nädalavahetus - 5 kiiska ussiga ja haugipoiss ketasunnaga. Haugi koos minikartulitega sai sütel küpsetatud, esteetilist pilti pakkus päikeseloojang. Kaaslane hakkis terve päev õunu ja jäi ka päevaga enam-vähem rahule.

Lubatud tantsuvideod

Lisan 3 fotokaga ülesvõetud videot meie Taiwani tantsimisüritusest. Panen üles ainult teise grupi esinemise, kuna see on koomilisem (meie grupi oma on Facebook'is üleval). Eriti tasub hoida pilku peal paremalt teisel heledama peaga noormehel. Sama esinemine siis kolm korda järjest ülesvõetuna - kas progress või regress?

1. katse

2. katse

3. katse. Tüdrukud on enamvähem, kuid härrad veel häbenevad.

* * *

Mida rohkem välismaal, seda suurem kodu- ning tegutsemisigatsus. Algav kool, töö ning projektid rõõmustavad. Kurb, et üks sõber vales kohas vette hüppas; kuid tundub, et kõik läheb hästi. Taiwanis oli pidevalt 35' sooja ning tohutult niiske õhk (sellepärast olid majad väljaspoolt nagu meie vannitoad vooderdatud) - meie jaheda kliima tervitamiseks sobis kõige paremini õngitsemine Vigalas. Tuulisel ja paduvihmasel päeval tõmbasin ussiga mõnusalt piraka ahvena ning tema 4 väiksemat suguvenda, viidika, kiisa ning kaks särge. Vähemalt üks suitsuahju nurk sai täis.

Ahven 25 cm (soomuskatte lõpuni). Padukas kiskus naeratuse veidi viltu - ega see Taiwan ei ole!

Aitah, okupandid!

Kui votta kogu nadala tegevused kokku saaks jargmise loetelu:

Oppisime kokandusklassis Taiwani toite tegema ning teeoppeklassis (Tea Ceremony Class) oiget moodi teed valmistama ja jooma.
Voltisime kortest ritsikaid, punusime hiinaparaseid ehteid, kaunistasime varvidega ratiku, voltisime paberist luikesid, joonistasime ja tegime siiditrykki lehvikute peale.
Kaisime lootsikuga joe peal soitmas, kus giid tutvustas meile nende kalapyygikombeid ning Taiwani vee-elukaid. Sain proovida elusat austrit.
Toimus mitu valjasoitu kohalike vaatamisvaarsuste juurde: budismi templid, Sunmoonlake jm.
Keeletundide ajal harjutasime haaldamist (toesti keeruline); oppisime ara haalikud, lihtsamad laused suhtlemiseks ning moned hieroglyyfid.
Ning lopuks oppisime hiina laule laulma ning tantse tantsima.

Ise ei saanud loputseremoonial osaleda, kuid meile toodud kostyymis proovis osaleda kyll. Pildi panen yles mone aja parast, kuid voin oelda, et kostyym koosnes vaiksest valgest vestikesest palja ylakeha peal ning jalas olid pikad pyksid, mille taguots oli paljas. Yhesonaga piisavalt piinlik yritus arvestades ka grupi tantsuoskust.

Opetaja lasi meile iga tunni alguses ja lopus yhte vaga vana ning sydamlikku armastuslaulu (inglisekeelse pealkirjaga "The moon represents my heart"), mida koos laulma oppisime. Avastasime koos jaapanlase Takao ning ameeriklase Steveniga, et see sobib suureparaselt ka esitamiseks ollelauluna. Kuigi esitasime seda Takao synnipaeva tahistades tihedasti, kovasti ja valesti, oli selle viis niivord voimsa efektiga, et koik taksojuhid, hotellipersonal ja kohalikud seda heameelega kaasa laulsid.

Lopetuseks mainin, et ma ei ole varem nainud rahvast, kes oleks oma maa okupeerijatele tanulikud. "Selle tammi ehitasid hollandlased" ja "selle raudtee ehitasid jaapanlased," mainiti ekstra ara. Olin tunnistajaks kuidas giid yhel naitusel Jaapani okupatsiooni ajal ehitatud niisutussysteemist raakis (mis voimaldas aastas koristada 2 saaki senise yhe asemel) ning peale seda jaapani tudengite ees kummardus ning nende esivanemaid tanas.

Vargad paastavad majanduskriisist / nuhtlus Louna-Koreast

Zig Ziglar vaitis oma teoses "Ziglari myygisaladused" kirglikult, et majandusliku edu tagab just aktiivne myygitegevus - inimene ostab kauba, mis paneb myygimehe kaupa hulgimyyjalt juurde tellima ning see omakorda palub tehasel antud toodet rohkem valmistada. Tundub, et tootmine on tarbimist selgelt yletamas, tootearendus ei suuda piisavalt vajalikke uusi asju valja moelda ning kuna koigil on juba koik asjad endal olemas, muutub myygimehe too jarjest raskemaks/lootusetumaks.

Siit tulebki mangu uus loov joud - varastamine ja vandaalitsemine! Kui vajalikku asja enam ei ole voi on ta katki, alles siis tekib kliendil uus reaalne vajadus. Uus auto ostetakse siis kui vana enam ei toota mitte siis kui tore myygimees uksele koputab?

Peaks palkama koik patid riigitoole, kus nad inimestelt asju varastavad ning neid kasutuskolbmatuteks teevad. Voi alandama alkoholiaktsiisi miinimumini, nii et tanavatele tekib rohkem laaberdajaid kes normaalsete linnainimeste vara lohuvad ja muid sigadusi teevad. Saab luua uusi tookohti arstidele, politseinikele, omblejatele, ehitajatele ning teistele! Igasugustel sulidel on enda koht yhiskonnas olemas - tekitada vajadust! Ning kui ratas ara varastatakse (nagu eile oosel mul Taiwanis), siis ostad ju lisaks uuele rattale ka tugevama rattaluku.

Taiwanis on koik tehnika yliodav ning tundub, et see mudel hakkab seal kanda kinnitama. Jain ilma oma hotelli rendirattast, mille lukk labi loigati - kuigi kogu pattide tegevus oli jaanud kaamerasse, ei saanud politsei midagi teha. Aga vahemalt pakuti jaoskonnas teed.

* * *

Sona "nuhtlus," on saanud endale uue tahenduse kahe Korea tydruku naol. Ma ei tea kas Louna-Koreas propageeritakse vagivalda meessoo suhtes voi on keegi lihtsalt puurist valja lastud?

Igatahes on kannatavaks pooleks koik Eurooopa (ja yks Ameerika) noormehed - hoope sadab vahetpidamatult ning aeg-ajalt osatakse lyya ikka paris valusalt. Naisi loomulikult vastu lyya ei tohi (akki Koreas on teistmoodi?) . Eriti sadistlik tegevus on siis, kui yks selja tagant ligi hiilib ja ehmatab ning teine samal ajal pilti teeb. Olen koos austerlastega nende eriline lemmik - kylmavereliste eurooplastena ei hakka me kunagi narvitsema vaid jatkame tegevust nagu ei oleks midagi juhtunud. Eile ostsid nad haamri, mille kummaski otsas on piiksuv pall ning taovad meid sellega jarelejatmatult - suudan juba piiksu tooni jargi aru saada millist Jorgeni kehaosa haamer seekord tabanud on. Samas ikkagi parem kui palja kaega - meenutab veidi massaazi.

Verbaalne ei jaa fyysilisele vagivallale alla, olen juba ara oppinud ysna mitmeid Korea rumalaid sonasid - "babu" pidi naiteks tahendama "rumal." Eile tundus mulle neist yhele otsa vaadates, et ta on jubedalt Pohja-Korea diktaatori nagu.

Ehk koik masohistid pakkigu oma kohvrid ja lennaku teadagi kuhu! Teisest kyljest tuleks edastada kaastundeavaldus koikidele normaalsetele Korea meestele.

Kliendile keskmist sorme?

USA't ja raamatumyygist ei saa yle ega ymber. Suve alguses oli mul ykskord laupaeval ylimasendav tunne, et mul on maailma nomedaim too - jooksin ringi majade vahel ning inimesed grillisid valjas ja vaatasid mind nagu halba ennet. Parim voimalus saada jagu alandustundest naha kedagi kes on sinust veel halvemas olukorras... Antud hetkel olid selleks yhe teeaarse pitsarestorani ettekandjad: naissoost ettekandjad pidid bikiinide vael (poisid lihtsalt palja ylakehaga) tee aares tantsima ning lehvitama silti: "Pizza for 5 dollars!" Kui tund aega sai labi, siis vottis jargmine riidest lahti ja laks tee aarde rekkameeste tahelepanu pyydma. Koik peavad oma raha vastavalt oskustele ausalt valja teenima ning pitsarestorani ma toole minna ei kavatsenud!

Umbes sama tunne vois olla tana yhel Taiwani petalnut tydrukul. Petalnut on Aasias populaarne meelemyrk - pahkel, mis pidi narides mojuma nagu kohv. Omaette traditsiooniks on aga nende myymine - seda teevad ylinappides riietes tydrukud, kelle toopolluks on linnades kindlaksmaaratud tanavad. Myygiplatsiks on klaasist seinaga joulehete moodi kaunistatud putkake. Kohalik seletas, et kui ostad 100 Taiwani dollari eest, lubavad neiud ennast rinnast puudutada ning mida rohkem ostad, seda suuremaks laheb ka kaasaskaiv boonus (rohkem ei tapsustanud)... Sel pohjusel minnakse seda enamasti ostma tumedate klaasidega autoga.

Usun, et selline too on ysna stressirikas ning kui tumedate klaasidega auto asemel peatub klaasist myygiputka ees turistibuss grupi esiukse juurde koondunud pildistavate ja kiljuvate turistidega, siis voiks see raskel paeval olla viimane piisk karikasse. Usun, et enamusel viskaks automaatselt keskmise sorme yles.

Petmiskindel turvasuudluskile

Istusin bussis meelega jaapanlaste sektsiooni keskele, et saaksin rohkem aasialastega suhelda ning mis seal salata - ka rohkem magada ning loodust nautida. Eile see onnestus, kuid tana olid korraldajad nutikamad - pakkusid koigile vaga head jaakohvi ning peale seda laks karaokelaulmiseks. Kui meil laudakse karaoket ikka lava ees ning rahvas roogib kaasa, siis Taiwanis kutsutakse seda K-TV's ning see toimub selleks eraldi ette nahtud privaatsetes kabiinides ainult enda soprade silme all. Seekord tehti erand ning bussitelekast hakati laskma karaokeprogrammi... Inglisekeelsete laulude puhul topiti mikrofon just mulle nina alla kuna olin koige lahem eurooplane ning viisakusest pidin nii monegi ballaadi yksi ette kandma. Yks asi veel - kui meil habenetakse kaine peaga koos teistega tosiselt laulda, siis aasialased teevad seda ilma habita ning armsalt pyydlikult.

Olen ysna vasinud ning ei olnud huvitatud peost mis algas 11:30 toas nr 1130. Und ei hairinud oluliselt isegi oosel yle hotelli kostvad loomalikud naerutaolised roogatused (meie tuba oli 1132) - hommikul naidati mulle poolikut toidukile pakki ning seletati, et selle eesmargiks oli: "to kiss so you don't actually touch each other" ja et yks kutt "supposed to lick everyone because he lost!" Mis siis kui kile peaks katki minema? Siis voivad kehad ikka kontaktis olla ning suudlusvahekord ei oleks enam turvaline? Voi peaks see seda tahendama, et labi kile vastassoost isikuga suudeldes oma partnerit ei peteta? Ning kui seda teevad kaks meest, ei ole nad veel homod?

Uus toode - petmiskindel turvakile suudlemiseks! Ja mote tulevastele juristidele - kui paks ja/voi labipaistmatu peaks yks kile olema, et selle labi suudeldes yks partner teist ei petaks?

Mrs Tina Rex

Soitsime kaheks paevaks staap-hotellist valja ning liikusime magisemasse Kesk-Taiwanisse. Magede vahel oli kena Sunmoon lake, mille peal saime pogusa paadisoidu teha.

Raamatumyygi esimese suve ajal raakis yks vanamees kuidas Kentucky moodi kylge lyyakse - tuleb minna baaris naise juurde vaadata talle silma, oelda "Nice tits" ning siis poorata kylg, votta lonks olut ja hakata tyhjast-tahjast juttu ajama nagu oleks see koige normaalsem asi maailmas. Kui Sunmoon' jarvel mootorpaadi peal teiste Euroopa ja Ameerika meestega sargid paikesevotuks ara votsime, ei olnud jaapanlaste imestusel piire - fotokad kisti kohe kotist valja nii et hakkas vaga imelik. Neil vist nii ei tehta? Ameeriklane oli monda aega vist jousaalis elanud ning palvis ka jaapani noormeeste siira imetluse: "Nice body," ytles neist koige julgem.

Lounasoogi ajal tegi yks Austria naljahammas pilti vaagnal oleva kala peast ning naitas seda laudkonnale: "The monster of the Sunmoon lake!"

Paberivabrikus ekskursioonil olles saime valmistada enda kae kujuga mitmekihilisest paberist teose. Tegin enda pildi peale teise kae abil 6-a lisasorme ning keskele Lati lipu - neil pidavat ju olema 6 varvast voi sorme? Austerlased muutusid korra tosiseks - Lati lipp on ju sama mis neil, ainult et toon on tumedam. Tegin sormede otsa ka kyyned ning panin segaduse valtimiseks allkirja: "The hand of a Latvian lady."

Taiwan on yllatavalt puhas, inimesed on vaga viisakad, heatahtlikud ja tapsed. Tehnilisi vidinaid on tohutult. Mida rohkem inimesi seda rohkem peab nendega/yksteisega arvestama ja usun, et just tanu sellele ongi Aasia tiigrid just sel positsioonil nagu nad praegu on? Peab vist tombama selga sargi kirjaga "Rice is so nice," muutma oma maailmapilti ning ylalt alla vaatamise asemel hakata vaatama alt yles.

Ning lopetuseks veel oluline info Orgazmo fannidele - ameerika esindaja selgitas, et filmis figureeriva tugevalt ylekaalulise daami nimi ei olnud mitte T-Rex vaid ametlikum Mrs Tina Rex. T-Rex on teatavasti turannosauruse hyydnimi, kuid selle peavad vaatajad ise tuletama.

Austria vollahuumor

Taastusime sobrapaevast. Yks jaapani kutt oli eriti pehme - kui opetaja palus tal yhe lihtsa lause ette lugeda, passis too tuima pilguga raamatut ja ei osanud midagi oelda. Paeva tipphetke, rahvatantsu (aegluubis aeroobika), filmimine onnestus! Kobatsemist oli aga jarjest vahem kuna tana olid ka koikidel instruktoritel filmikaamerad kaasas - ei saa ju oma rahvale habi teha. Asja voeti jarjest tosisemalt. Kaaskannataja Jurgen lasi perioodiliselt nao (ja osaliselt ka sargi) kylma veega yle, jargisin tema eeskuju. Isegi Sveitsi kutil kes paremaid ja vasakuid kasi/jalgu lootusetult segi ajas, hakkasid lopuks jalakeerutused valja tulema. Jain yleshyppamisega siiski pidevalt hiljaks, kuna kartsin pooldumist.

Keeleopetaja on armas ja energiline keskealine taiwanlanna - oskab oppimise manguks teha ning kasutab palju naljakaid abivahendeid. Kui mone silbi valesti haaldab, siis on tal varuks "punishment" - lahtise suuga krokodillipea, kus tuleb hambaid sisse suruda. Juhuslikult voib ta suu kinni laksata ning see on yllatavalt karm ehmatus. Monele aremale aasialasele hiilib ta selja tagant ligi ning torkab napuga ribide vahele ja teeb piiksuvat haalt kui too jarjekordset hammast hakkab alla suruma...

Grupp tundub suht yhtne olevat; aeg-ajalt kihistub see siiski englis-speaking and japanese-speaking (neid on meist ca 60%) kampadeks. Lemmikjaapanlasele Takitole kinkisin Eesti murumytsi - tyyp oli onnest segi ning kais sellega mooda linnatanavaid ringi. Eestit teavad jaapanlased tanu Barutole - soovitasin Takitol sumomatsi ajal autogrammi kysides see pahe panna.

Lopetuseks. Mehhatroonikadoktorant Austriast raakis valusa nalja, mis nende kodumaa kohta yhes Saksa paevalehes tehti:
"Kui palju on Austrias inimesi?"
"8 miljonit, aga kui koik keldrist valja lasta, siis 16 miljonit!"

P.S. Kaivad jutud, et Verise Litri korraldajatest, Tauno, on endale punase Nissan Micra ostnud ning vastavalt sellele ka oma elustiili muutnud. Uuele autole on vaja uut nime! Kui fantaasiast puudu jaab, siis voin laenata midagi enda Makra nimekonkursist valjajaanute hulgast.

Rattasoit

Plaanisin kirjutada eile ohtul, kuid see loppes tana kell 4 hommikul.

Toakaaslaseks on mul Austria mehhatroonikatudeng Jorgen, kes enne programmi oli juba 2 kuud kohapeal yhes yyrikorteris elanud. Votsin heameelega vastu ta ettepaneku jalgratta peal linnaekskursioonile minekuks. Kuna ametlikult oli Hiinas eile sobrapaev, siis plaanis grupp ohtul yhte kohalikku pubi kylastada. Kavatsesime teha pisikese tuuri ning enne pubiaega tagasi hotelli jouda. Peale pargi ning everything-you-don't-need poodide kylastamist naitas ta mulle parimaid kohalikke baare nii; et sujuvalt joudsime ohtusele grupiyritusele. Oli huvitav tunne yle 8 kuu korraga rohkem kui 1 olu korraga ara juua. Opetaja raakis, et taiwanlased tantsida ei oska ning tanu sellele on klubides peamiselt valismaalased ning pubides kohalikud - piljardit mangides ja tantsuplatsi poole kiigates nagin et see on tosi. Tagasi minnes ekslesime ainult ara ning joudsime alles kell 4 hommikul vaevaliselt ratastel hotelli tagasi. Hommikuses keeletunnis oli palju viltuseid nagusid ning tunne on selline, et see lobu ei ole seda vasimustunnet vaart... Isegi mitte puhkusel olles.

Tegin paar vahvat videot hiina keelt prussivatest valismaalastest, rattasoidust Taiwani tanavatel ning yhest tuumapohmellis olevast jaapani poisist keeletunnis klassi ees. Need lahevad siiski alles siis yles kui Eestis tagasi olen ning juhtme otsa enda katte saan, mille kellegi nouannetest hoolimata maha jatsin. Ja nad lahevad koos tana ylesvoetava tantsuvideoga mis peaks naljakas olema, kuna oleme veel kobad! Hiina karaoke ootab ka oma jarge.

Bowling sucks!

Yldiselt mulle paevakokkuvotete tegemine ei meeldi, kuid kui kui iga paev midagi huvitavat juhtub, siis peaks sellest pohimottest loobuma...

Southern Taiwan University suvepaevadele on tulnud kokku noored Koreast, Indoneesiast, Jaapanist, Austriast, Ameerikast ja mina siis Eestist. Ma arvasin, et sellist hetke ei saabu kunagi, millal pikkuse jarjekorda panekul saaksin olla rivi eesotsas. Koik on suhteline ja soltub kontektsist!

Tana oli lisaks rahvusroa valmistamisele kavas hiina rahvatantsu oppimine, mille meie grupp kannaks ette loputseremoonial - selle jaoks ommeldaks meile ka spetsiaalsed kostyymid. Tants ise meenutab pigem synkroonseid aeglaseid liigutusi (jah, nagu Spice Boys, ainult et riided on seljas), taustaks on lapsehaalega lauldud Hiina muusika, kuhu on lisatud aeglaserytmiline tymakas. Instruktor on vaga pyydlik, kuid kahjuks ei oska ta inglise keelt nii et enamus aega hoiab ta katega peast kinni. Hea vaadata kuidas suured mehed yritavad hullult piinlikult tantsuliigutusi jargi teha kuid ebaonnestuvad tobedalt. Synkroonsusest ei ole juttugi. Keerasin ka ise veidi jama kokku - kui pidin ykskord 7-mehelise rea lopus kaed taga lehvimas yle saali jooksma, ei saanud ma pidama ning koperdasin esimeste seismajaamisel eelviimasele mehele otsa nii et pool rivi oleks ymber kukkunud.

Homme on kavas "Martial Arts," votan kaasa telefoni ning videovoimalusega fotoka!

Silma jai yks kirju tegelane Jaapanist - Tokita on kehaehituselt Mart K.-a sama pikk kuid 2x kohnem tegelane, ta kannab peas kootud hiigelsuurt kaabut ning seljas T-sarki kirjaga "Bowling sucks." Iglise keelt oskab ysna hasti, vastates koikidele arusaamatutele kysimustele viimase silbi kordamisega ning naljakate nagude/zestide tegemisega. Katsun homme salaja pilti/videot teha.

23.aug kuni 5.sept Taiwanis hiina keelt õppimas

Õppida tuleb ainult parimatelt. Samal ajal kui ülejäänud maailm majanduskriisis ägas, jätkus Hiinas ühes vähestena autode eratarbimisse müügi tõus. Tootearenduses ollakse Vana Maailmaga juba võrdne ning tootmine on endiselt väga odav. Kui nii edasi läheb, siis milleks meid, idaeurooplasi, enam üldse vaja oleks? Tulevikku ette nähes otsustasin end teemaga rohkem kurssi viia - äkki kukub Euroopa majandus kunagi täidsa kokku ning ainuke normaalne töö oleks hiina jõukatele turistidele kalapüüdmise õpetamine?

Ehk Southern Taiwan University kaks nädalat hiina keele kursusi. Õhtul lubati kultuuriprogrammi - ettevalmistavas mailis paluti saata enda riiete mõõdud ning kavas oli paljulubavalt kirjas "chinese dances."

Imestama pani ainult see, et olin ainuke stipendiumile kandideerija...

Maailma Parima Karaski retsept!

Suve lõpupoole olen käinud päris palju mööda Eestit ringi luusimas; viimati käisin Pärnu maakonnas Kurgja vabaõhumuuseumis, kuhu C. R. Jakobson omal ajal näidistalu rajas. Et ringkäigu ajal külastajate kõht pilli lööma ei hakkaks, pakutakse ettetellimisel võimalust maitsta ehtsat talutoitu - karaskit.

Mulle hakkas see roog niiväga maitsema, et mõtlesin seda kodus ise järgi proovida. Tulemus ületas igasugused ootused - avastasin kuidas retsepti nii muuta, et valmiks Maailma Parim Karask! Kade ma ei ole ja jagan allpool lahkelt kuidas seda teha:

Kõigepealt tuleb anumas segada kokku järgmised komponendid:
3 muna
1 teelusikatäis soola
1 teelusikatäis soodat
3 supilusikatäit suhkrut
1 liiter hapupiima (kui ei ole siis keefir sobib ka)
odrajahu kuni 0,5 kg (vaadata silma järgi, et tainas tuleks piisavalt vedel; nagu pannkoogitainas)

Valmistada ette ahjuplaat, määrides seda võiga, ning valada seejärel tainas plaadile. Plaat taignaga eelkuumutatud ahju (250 kraadi) ja hoida seal ca 20 minutit, kuni karask on kergelt kuldpruunikas. NB! Ärge laske end heidutada sellest, et küpsenud karask noaga torkides veidi taignalik tundub - ta peabki nii jääma.

Olleks roa ahjust välja võtnud, tuleb ta katta riidetükiga ja jätta tahenema. Ei tohi anda järgi kiusatusele karaskit kohe sööma hakata - ta ei ole veel valmis! Kõige tähtsam osa Maailma Parima Karaski (jah, veel parem kui Kurgjal pakutu!) valmistamisprotsessist on veel ees. Veidi äärest nokitseda-maitsta on siiski lubatud.

Minna varakult magama (koguni kell 21 õhtul kui võimalus on) ning panna äratuskell kella 4 peale hommikul. Unustasin mainida, et karaski valmistamisel tuleb jälgida ilmateadet - järgmine päev peab olema ilmtingimata vihmane!

Hommikul ärgates lõigata karask lahti ja panna võileivakarpi, seejärel panna selga metsakannatavad riided, selga vihmakeep, jalga kummikud, võtta kaasa spinning ja minna koos sõbraga kalale. Väljasõit ei tohiks nihkuda hilisemaks kui 5:05 NB! Tuleb jälgida, et muud toitu peale karaski ei oleks kaasa võetud; erandiks oleks termos suhkruta piparmünditeega!

Seejärel sõita Tallinnast ca 60 km kaugusele Jõele ning alustada kalapüüki üsna pidevas paduvihmas. Valida jõelõik mis on kaardil märgistatud kui "võsa," "niiske pinnas" ja "inimtühi." Ragistada mööda jõekaldadaid kuni kella 14:30'i - mitte lasta end heidutada halvast ilmast, raskesti läbitavast maastikust ning kaaslase puusadeni vettevajumisest! Selle aja jooksul tuleb püüda kinni 4 ahvenat (suurimad soomuskatte lõpuni 22 cm), 3 alamõõdulist haugi (lasta tagasi!) ning 2 haruldast ja kaitse all olevat lõhe sugulaskala harjust (ca 15 ja 25 cm ning lasta kindlasti tagasi!). Loobuda umbes 7-t landist, mis tuleks visata kinni nii kaldataimestikku, puuokstesse kui ka veealustesse rontidesse. Karaskit ja teed tuleb kogu aeg kaasas kanda, kuid neid mekkida on vahepeal keelatud!

Kui mõne karaskihuviline soovib teada milline üks harjus välja näeb, siis siin ta on! Nagu tavaline heeringas ainult suure ülauimega. Kuna selle kala püük on keelatud ja tegemist on väga õrna loomaga, peab tema õnge otsa sattumisel käituma üliettevaatlikult - võimaluse korral üldse mitte kaldale tõmmata vaid vabastada juba vees.

Kui kell saab 14:30, siis minna tagasi autosse, panna soojendus põhja, et riideid vähegi kuivemaks saada ning võtta kotist välja võileivakarp karaskiga ja termos teega. Maailma Parim Karask on valmis!

* * *

Pärnu puhkuse ööd veetsime Vigala residentsis, kus kütsime suitsusauna ja ma suitsetasin oma elu esimese resti kalasid. Saagiks tonkaga vimb, ahven, kiisk; ujukiga maisiga 12 särge (2 suurimat 24 cm soomuskatte lõpuni) ning ussikesega viidikas ja kiisk.

Üllatuskülaline merest - vastu hommikut leidis tonka sõnnikuussi üles üks vimb (ca 30 cm), kes oli kurguni täis puruvanasid ning tigusid (koos kodadega)

Tonkat ei tohi Vigala jões õues toimetades üle tunni järelvalveta jätta - kitsas sängis voolava jõe veetase võib vihmaga väga kiiresti muutuda.

Trullakad maatüdrukud on kaduv legend / Otsajõgi

Meeste (ja kadedate linnanaiste) suus liiguvad jutud, et maal kasvavad ikka ülekaalulised tütarlapsed. "Trullakad" ja "matsakad" olevat maatüdrukud tänu sellele, et talutöö nõuab nii tugevaid mehi kui ka naisi. Vallalised talutüdrukud pidid ennemuiste külaüritustel kandma mitut paari sukkpükse, et kintsud paksemad näiksid - selle kriteeriumi järgi valis noor taluperemees endale kaaslast! Kuidas on lood aga tänapäeval, millal enamik füüsilisi töid teevad ära masinad?

Kuna info uute iluideaalide kohta levib kiiresti tänu noorte järjest kasvavale internetiosavusele, ei ole teadmatusega enam probleeme. Küsimus on ainult kuidas olla sale ning seda just maapiirkonnas, kus seda soosivaid teenuseid napib? Näljutamine teeb küll peenemaks kuid ei pruugi seda õigest kohast teha? Ainuke tervislik lahendus oleks sport ning kipun uskuma, et ratta- ja jooksuteede rajamine maa-asulatesse tundub olevat toimiv idee - minimaalsete hoolduskuludega maksimaalne kasu!

Nii mõnigi Don Juan oleks autol piduri põhja vajutanud kui ta sel nädalavahetusel Järvamaal Koeru ning Ervita vahel oleks sõitnud - rattatee tee kõrval oli täis kohalikke sportlikke naissoost tibinaid. Et käsipidur peale ning konjakipudel tordi ja lilledega kabasnikust välja! Enam ei pea ka kartma, et tugevate maapoiste käest pasunasse saab - ka nende füüsilise töö hulk on vähenenud ning muutumas pigem asjatundja rolliks nuppude ja kangidega masinate juures. Sport ja eriti jooksmine/kõndimine/jalgrattasõit/rulluisutamine ei tundu suguküpsete isaste hulgas eriti populaarne olevat; palju lõbusam on vanu autosid ja mopeede putitada ning miks mitte mõnikord bussipeatuses väikse õlle teha? Kuni vallavalitsused lõpuks matsu lahti ei jaga ning mehi sporditegemises naistele järgi ei aita - näiteks hakata küla keskele (või bussipeatustesse) ühiskondlikke poksikotte üles panema.

* * *

Sama jabur nagu legend paksudest maatüdrukutest on see, et maal elavatel noortel pole peale joodiku elukutse muud tulevikku valida. Erand kinnitab reeglit! Nägin Märjamaa Säästumarketis ühte perekonda: ca 25 aastased mees ja naine tundusid läbi elavat väga rasket pohmelli; naisel rippus käekõrval väike poiss. Pereisa vaatas mulle altkulmu otsa ning vastu liikudes tõukas õlaga provokatiivselt ning lipsas must kassajärjekorras ette. Naine luges mälu järgi kõva häälega ette, mida nad ostma tulid: "Sikspäkk, pudel viina ning kaks pakki suitsu... see oli vist kõik? Sa ei mäleta, kas oli veel midagi?"

Kui perekond oli ostude eest tasunud ning hakkas uksest välja minema, turgatas mehel äkki: "Muidugi! Leib jäi ostmata!" ning ta liikus tagasi riiulite vahele.

Vähemalt on perekonnas prioriteedid paigas.

* * *

Loomulikult sai ka kalal käidud - Väinjärvest ussiga üks ahven ja latikas, maisiga 12 särge (suurim 24 cm). Ketasunna särge võttis 45 cm haug ning pages sellega ca 10 m sügavusse roostikusse. Linaskid jäid koha sissesöötmisest välja püüdmata.

Teine retk toimus Põltsamaa jõele - Endla looduskaitseala soode vahel leidub lõike kus inimasustust pole pea kümnete kilomeetrite peal ja kuhu isegi matkajaid eriti ei satu. Spinningu viskamine oli eraldi teadus - jõgi oli risti-rästi puid täis langenud ning lisaks pidi arvestama vohavate vesikasvude ning tihedate põõsastega. Sellest hoolimata õnnestus välja meelitada 3 pirakat ahvenat ning üks pisike haugipoiss, kes jõkke tagasi rändas - tegijaks oli rohelise keha ning punase kurgualusega kummikala. Kuna viskamine oli päris riskantne (landi kinnijäämise oht) proovisin sama rakendusega lõpuks edukalt ka vetikaakendes tirgutamist.

Eriline on otsida liikumisteid võsastunud ja üleujutatud jõekallastel - tekkis selline Põhja-Ameerika maadeavastaja tunne. Algul püüdsin liikuda mööda loomade radu (karu ja mingite sõraliste omad), kuid tundub, et neile meeldis liikuda pigem risti kui piki jõge. Hakkasin pirtsutama ning lõpuks rajasin läbi kõrkjate ja võsa enda liikumisteed ning enda purded üle kraavide. Kahju, et kõik väiksemadki geograafilised avastused juba tehtud on ning kõik kohad oma avastajate järgi nimed saanud (Livingstone' järv, Pede jõgi jt).

Järsku kostis teiselt poolt kallast südantlõhestav röögatus, kus onupoeg endanimelisi teid rajas. "Kas ründas karu või 10 kilone kupuvaht õnge otsas," mõtlesin. Sugulane leidis aga lihtsalt koprauru ning kukkus sinna puusadeni sisse. "Ropendab, järelikult elab!" tõdesin.

Veidi pilte ka:

Nalja pärast sai käidud kalal ka koduhoovis - Linnahalli ja endise Patarei vangla vahel. Öine lestapüük reaalseid tulemusi ei andnud, küll aga esteetilisi. Vesi tundub olevat puhas ning laht on ahvenamaimusid täis - mõne aasta pärast on siin päris huvitav...

Väikese linaski kättesaamine oli ülimalt harv, kuna viimased on erakordselt kartlikud - siiski on mõned kiiksuga veekogud, mis seda võimaldavad.

Ka kassipoega hakkas huvitama ühe magistritöö sisu

Igas pulmas on oma Pulmajobu!

Mulle meeldivad traditsioonilised pulmad, kus Pulmavanale aktiivsetena tunduvad inimesed peavad ühe teatud rolli välja mängima. Mõtlesin, et see pulm on esimene kus ma mingi asjapulk olema ei pea, kuid võta näpust - teenimatult pandi rinda silt "Naistelemmik" ning pisteti pihku väljakutsuva tooniga huulepulk. "Naiselemmik" oleks nimetamisele järgnevat tegevust siiski paremini kirjeldanud - olin kohal kaaslasega. Tegelasi on veel palju: Ämmakallistaja, Pruudiasendaja jt. Ühe noore näitleja pulmas oli ühe tegelase nimi Targutaja kes pulmalauas noorpaari teemal sõna võttis, teda täiendas Targutaja Abi ning lõpuks oli ka Kriitik, kes nende ühise pühenduse põrmustas. Usun, et sinna pulma oleks võinud vabalt ka pileteid müüa.

Igas pulmas (ning kindlasti ka mõnel teisel peol) antakse üsna tihti välja tiitel "Pulmajoodik" (Pulmakõri, Pulmatipsutaja, Pulmaalkohoolik vm), kellel on õhtu kujunedes ning alkoholi tarbides potensiaal saada Pulmajobuks. Kes ei teaks toredaid inimesi kes alkoholi tarbides tõelisteks vaimseteks ja füüsilisteks hävituspataljonlasteks muutuvad. Neid inimesi kardetakse, kuid kutsumata ka jätta ei saa; muidu kutsutakse pulmakorraldajaid kuivikuteks ning pulmad ise võivad ka igavad olema kippuma. NB! Vabandan südamest kõikide toredate inimeste eest, kes suudavad peol Pulmajoodiku raamidesse jääda!

"Pulmajobu" tiitli võiks anda julgelt juba pulma alguses kõikidele meesisikutele, kes on täis peaga teada tuntud vigurvändad ning kipuvad kontrolli kaotanuna tekitama pulmalistele (heal juhul ainult endale) igasugu probleeme.
"Kodanik X on täna Pulmajobu ning tema ülesanne on selles pulmas end korralikult täis juua ja võimalikult palju s*tta keerata. Näiteks varastada lauahõbedat, lõhkuda ja määrida pruudiröövi käigus pruudi kleit, öösel isamehega kakelda, lüüa külge abielunaistele, purustada nõusid ja mööblit ning oksendada täis tualeti kraanikauss! Lärmamisest rääkimata!"

Selle rolli tähtsusest ning asendamatusest saadakse aru pärast pulmi - tänu sellele jäävad pulmad inimestele paremini meelde ning tekivad legendid. Enam ei ole mitte lihtsalt Kati ja Mati pulm vaid "Pulm kus Saamuel üksi kogu pulmaviina ära jõi, pruudi vanematega tüli noris, Ferdinandi naisega ära kadus ning aknast alla pulmamõisa seina peale toreda triibu oksendas." On, millest hommikulauas rääkida. Ägedad mälestused võivad olla rohkem väärt kui tekitatud moraalne ning reaalne kahju - see otsus on aga pruutpaari langetada.

Nagu omaette kaasaegsete romantiliste kangelaste liik, kes otsivad oma võimalust. Tänapäeva ühiskond ei luba kangelastel kusagil särada või kui lubab, peab selleks liiga palju vaeva nägema ning kade eestlane teise õnnestumist naljalt tunnistama ei kipu. Nagu kapten uppuvalt laevalt, läheb Pulmajobu oma töö teinuna pulmas alati viimasena magama - isegi siis kui kõik on juba üles tõusnud ning pulm ammu läbi.

* * *

Kell oli juba 2 ning otsustasin pisut silma looja lasta - kell 5 hommikul hakati ukse taga lõhkuma ning ei saadud kuidagi eesti keeles aru, et ruum juba hõivatud on. Nii ca 15 minutit, kuni enne minu kannatuse katkemist nad lahkuda otsustasid. Seejärel leidsid pulmajobud endale uue mänguasja - klaveri; mis õnnetuseks asus meie toale piisavalt lähedal. Seda ei suutnud ma enam taluda, tõmbasin hommikumantli selga ja läksin kaema, mida kaks ülenapsitanud täismeest suudavad ühest muusikariistast järjekindlalt välja võluda.

Üks džentelmenidest istus mõmisedes klaveritooli peal ning lõi klaviatuuri aeglaselt kuid pidevalt käelabade ning peaga, teine seisis püsti jalad pedaalidel ning klimberdas energiliselt. Ülejäänud pulmalised olid juba magama läinud. Suutsin neile seekord õnneks oma mõtted selgeks teha.

"Mäks (nimi muudetud), lähme pidutseme üleval edasi!" ütles energiline tüüp oma kontaktivõimetule partnerile, kes pea norus lalisedes kuidagi kõndida üritas. Esimene oli tõmmanud selga seljakoti, kuhu korjas kõikvõimalikke poolikuid alkoholipudeleid.

* * *

Elu TOP 50 hetkede andmebaas sai lisa, kui mul võimaldati osa võtta kahepäevaselt jahireisilt Soome. Ülimalt liigendatud graniitkaljudega saarestikust sihtpunkti sõitmine oli uskumatult ilus - mitte nii võimas vaatepilt kui Norra fjordides kuid kui palju ikka tavalisele tagasihoidlikule eestlasele õnnelikuks olemiseks vaja on?

Kõik vastutulevad jahtidega sõitjad tervitasid meid, kuid sadamasse minnes vaadati minu lehvitustele kõõrdi ning ei vastatud. Ei saanud enne aru mis toimub kui enda selja taha vaatasin - tekil tuigerdas hambad laiali käes tops Gin'iga üks täismees; ilmselt arvasid kohalikud pensionärid, et olen temaga samas konditsioonis.

Kaasavõetud spinningut lubas saarevalvur muiates tasuta proovida vaid supelrannas - suutsin siiski üllatada ning tunni ajaga 2 ahvenat ning 2 haugi (üks alamõõduline ning teine 43 cm) grillseltskonna rõõmuks pöörlevaga välja võluda.

Hommikul tagasi minnes palus üks perekond abi spinninguga ühe vettekukkunud käterätiku väljaõngitsemisel. Sellega sai poseeritud nagu suure kalaga.

Onupoja elu tipphetk

Igal kalamehel on rääkida lugu enda Suurest Kalast. Ma imestan, et ei ole tehtud varjatud kaamerat sellest kuidas suure kala (N: säga) kostüümis sukelduja mõnele õngemehele õnge otsa tuleb ja korraliku tralli maha peab. Ning kaamera filmib inimese reaktsiooni kuidas ta kaldal käitub. Eriti valus oleks see kui ohvrist kalamees on üksi ning "kala" enne kaaslaste appijõudmist ära pääseb - ja keegi ei usu kalamehejutte...

"Margus ma lähen talle järgi, ma võtan püksid ära!" hüüdis onupoeg kui talle Kasaril ca 3 kilone (pikkus soomuskatte lõpuni 70 cm) haug otsa tuli, korralikult õnge otsas trallitas ja lõpuks kalda ääres vesiroosidesse takerdus. Lahtiriietumise kiirus oleks andnud au ka Chippendalesile, Spice Boys'ist rääkimata. Kahv käes hüppas trussikutes onupoeg hiiglasele järgi ning tõi ta kaldale. Kalameheriietusele võiks olla veel üks nõudmine - kiiresti eemaldatav. On varemgi kuuldud kuidas kummikostüümis kalamees suurele kalale vette peakat järele hüppab.

Kogenud kalameeste jaoks ei ole 3 kilone haug veel tea mis hiiglane, kuid eks neid suuremaid tule ka veel. Loeb sõna "suurim" ning kui kohe alguses 10 kilose kaldale sikutaks, siis ei paneks 5 kilone enam jalgugi värisema.

Kui suur kala otsas, siis on adrenaliini tase veres eriti kõrge. Suurima kala kättesaamine on väga eriline tunne - mida vägevama võitluse kala maha peab seda võimsam on tunne. Kes ei usu, lugegu raamatut "Vanamees ja meri."

Ise tõmbasin välja 5 tagasihoidlikuma suurusega haugi (3 ketasunnaga ning 2 kummilandiga). Purustatud sai müüt, et kiiska teine kala ei söö - okkad on tal küll suured ning lõpusekaaned teravad kuid haugi eest need ei kaitse. Tundus, et pigem tekitavad isu. Ülejäänud saak oli 11 kiiska, 12 särge, 1 roosärg ja 1 turb. Särjed on sellel aastal üllatavalt suured Vigala jões ning söövad väga aplalt maisi.

Sattusime onupojaga ka vist ühe hübriidi otsa - maisiga püüdmisel saime lisaks särgedele kumbki ühe roosärje. Rohelist värvi ja erkpunaste uimedega nagu roosärjed ikka. Probleem oli selles, et nende kehakuju oli üksteisest erinev ning ühel avanes suu ülespoole ning teisel allapoole.

Ülemine eeldatavalt roosärje-särje hübriid, alumine täisvereline roosärg. Tagantjärgi tarkus oleks olnud panna ka tavaline särg kõrvale.

All siis "päris" roosärg. Foto on halva kvaliteedega - tehtud pimedas prozektori valgusel.

Laul aritmeetikast

Ma ei ole vist elu sees nii pika perioodi jooksul nii vähe alkoholi tarbinud. Muud pahed võtavad vaikselt võimust - kohv ja igasugused maiustused.

Suvel ei oska millestki muust kirjutada kui kalapüügist - see postitus ei jää antud teemal kindlasti viimaseks. Muutunud elustiil nõuab uusi hobisid ning lisaks orienteerumisele tundub see üsna talutava viisina kuidas päevi õhtusse saata. Ning päeva lõpus saadud kribude pilte teistega jagada - tunne nagu oleks midagi asjalikku korda saatnud.

Tõstamaa lähedal ühe laiu peal kenas maamajakeses möödus järjekordne nädalavahetus vabas õhus - naised läksid kohalikesse legendaarsetesse kaltsukatesse ning mind kupatati veekogude äärde sööki tooma. Kuna merelt sain kätte vaid ühe ahvena, juhatas mossis perenaine mind Ermistu järve äärde kuskohast ilma kalata olevat suht võimatu tagasi tulla.

Ermistul sattusin ahvenasoonele - paari tunniga sain neid ühe saare lähedalt spinningu, ussi, maisi ja elussöödaga kätte 53 tk; lisaks 2 särge ja roosärge ning 5 nurgu. Kõige suurema ahvena sain teise ahvenaga - vesihunt murrab vesihunti.

"Siin järves spinnaga kala ei saa," teadis kohalik. Alamõõduline hauginolk leidis tee tagasi järve.

Leia kümme erinevust: vasakul roosärg, paremal särg!

"Peaaegu nagu ehtne..."

Nõukogude aja väärtushinnangud pioneerilaulikus - selle katsun pianiinol ASAP ära õppida!

Töötud hävitavad kalavarusid / orienteerumiskool

Mida rohkem töötuid, seda rohkem vähenevad Eesti Vabariigi kalavarud. Onupoeg võttis samuti aja maha ning tõmbas Väinjärvest välja poolekilose ahvena - järves kasvavad nad harva nii suureks.

Väinjärve ahven, 33,5 cm pikk; püüdjaks onupoeg Ermo.

Ise ei jäänud võlgu - tüdruk vihjas, et talle võiks meeldida kuivatatud kala ning leidsin end samal õhtul maisiga Vigala jõe ääres särgi jahtimas. Lisaks 6-e särjele (keskmine pikkus 20 cm) ja ühele tippviidikale võttis öö hakul meeldiva üllatusena õnge ka üks kopsakas turb (pikkus soomuskatte lõpuni 32 cm), kes andis vägeva võitluse.

* * *

Käisin orienteerumas, õigem oleks vast öelda et metsa vahel lonkimas. Jalad olid jumalasta kanged ning sain ainult kergelt sörkida. Kui varem lidusin metsa all kaootiliselt punktide vahel ringi ning kompenseerisin möödapanekud kiire jooksuga ringi mööda teid liikudes, siis nüüd liikusin kõikide punktide vahel asimuudiga otse läbi metsa. Aeglaselt kuid täpselt.

Kui ikka 32 kg seljakott seljas on ning pikk distants mööda rasket maastikku on selja taga (lisaks teadmatult palju ka ees), siis eksimishirm suureneb kordades. Mäletan, et kontrollisin ca nädal aega tagasi katsetel olles ükskord enne edasliikumist umbes kolmveerand tundi, kas olen ikka õiges teederistis. Väsimus ja raske koorem paneb aju marsruudi valikul täisvõimsusel tööle - seda võiks noorte orienteerujate treenimisel arvesse võtta.