Parasiitsõnad ja LSD

Huvitav on vaadata kuidas mõni võimatuna tunduv probleem hakkab vaikselt lahenema, kui ise sinna panustamise eest vastutuse võtad. Ning taibata, et kaeblemine a'la „mul on probleeme motivatsiooniga“ tuleks asendada ausa ülestunnistusega „mul on probleemi enesemotiveerimisega.“ Jah, see on kõikide positiivsete muutuste algus!

Self-talk’i tõlge võiks olla „parasiitsõnade kasutamine,“ sest just seda heidetakse ette inimestele, kes liiga palju asjassepuutumatuid väljendeid jutu sisse sokutavad. Enamasti on need ikka negatiivse väljundiga kuid jälgides mõndasi eriti positiivse ellusuhtumisega inimesi, näeb ka neid üle keskmise seosetuid häid sõnu ütlemas mitte ainult väljakutsuvates olukordades vaid ka mistahes igapäevaste juhtumiste vahel, mis seda väärt ei ole („Palun ulata mulle haamer? Võrratu!“). Aga nii kasvatataksegi ennast! Tagantjärele mõeldes tundub, et Inglismaal ollakse seda eriti teravalt taibatud ning nende lemmikparasiitsõnaks on konkurentsitult „lovely.“ Ühe idapoolsest riigist pärit kodanike hulgas aga kipuvad need olema pigem teise äärmusesse kalduvad – eks siis veennakse ennast pidevalt kuidas olukorda tuleb tegelikult suhtuda.

* * *

Värvikas unenäomaailm on võimalik tänu sellele, et aju toodab LSD’e sarnast ainet. Aitäh, Emake Loodus, et andsid inimesele võime kogeda sellist meelelahutust ilma hallutsinogeene reaalselt tarbimata!

Täna öösel sõitsin ma läbi Aafrika Muammar Gaddafiga intervjuud tegema – mind peeti kiirtee alguses kinni ning nõuti 4 kohalikku edasipääsu eest. Mul oli aga ainult 50e kohalik kupüür ning vahetasin selle ühe hangeldajaga lahti. Kuigi suurem kupüür nägi päris raha moodi välja, nägid väiksemad välja kui lihtsalt suvalises suuruses sinised paberitükid, millele oli keegi allkirja andnud ja numbri peale kritseldanud. Õnneks see lahtivahetatud versioon teevalvuritele sobis ja sain edasi minna. Järgmisel hetkel aga loobusin rännakust ning püüdsin koos onupojaga kala ühest kruusatee ääres asuvast mudasest järvest (ikka Aafrikas). Onupoeg sai õnge otsa väheldase linaski ning röökis õnnest. Selle peale said kala ka meie kõrval püüdnud kaks tüdrukut – suure latika. Lõpuks hakkas ka minu õngeritv võbelema ning otsas tundub olevat midagi eriti suurt – haakisin, "väsitasin" ja viskasin kaldale ühe vetikaid täis autosummuti.

See tuletab meelde, et käisin onupoja ja ühe ta sõbraga Põltsamaa jõel ühes väheasustatud jõelõigus kala püüdmas ning sain kaks kilost haugi. Samuti leidsin jõe äärest keset täielikku võsa ühe haagissuvila, mis oli ümber ehitatud saunaks.

"Oh no, not you again!"

Inglismaal on parimate ülikoolilõpetajate pärast võitlemine liikunud uuele tasemele - see on suur majandusharu ning ettevõtted ei hoia ressursside pealt kokku, et parimaid lõpetajaid endale napsata.

Sain näha Goldman Sachsi värbamisüritust kogu oma hiilguses - umbes 400 valitud üliõpilast kutsuti peakorterisse, kus neid ootas kompanii esitlus ning catering kõige kallimate jookidega. Usun, et noorele inimesele jättis selline vastuvõtte unustamatu mulje ning tulevase töökoha kasuks otsustamine oli noorte jaoks juba peaaegu nende eest ära tehtud. Kuna nad saavad lubada endale ainult kõige paremaid ülikoolilõpetajaid, on ka nende valikuprotsess erakordselt põhjalik. Kuulsin, et keegi kandidaat oli peale 17t intervjuud tagasi lükatud. Ehk seal on veel etappe...

Üks teine ettevõte testis aga kandidaate järgmiselt: peale hindamiskeskust paluti soovijatel dringile jääda. Ning positiivse hinde said need, kes võtsid dringi vastu ja jäid kõige kauemaks, kuid väga liiale ei läinud. Terviseks!

Kasutasin partnerorganisatsiooni tegemistega tutvumisest ülejäänud vaba aega, et rääkida mõnede valitud Londonis elavate Eesti ülikoolilõpetajatega. Sain kokku kolme tohutult armsa inimesega - kuigi eesti keel kõlas juba väikese aktsiendiga oli neil kodumaa-armastus sügaval olemas ning sain palju rääkida sellest mis Eestimaal praegu toimumas on. Äkki mõni neist sai inspiratsiooni, mida tulevikus teha?

Ja psühholoogist kursaõel Maial (kes aitas öömajaga) oli üks tore naaber kelle uksematil oli järgmine kiri: "Oh no, not you again!" Hommikul metroo peale minnes oli alati muie huulil.

Tore nädal

Mulle meeldivad ülimalt impulsiivsed üleskutsed midagi teha. Nii et kui peale 11-tunniste tööpäevadega töönädalat ja töist laupäeva (mis kulmineerub homse tegevusega) TLÜ-aegne sõbranna Elina kell 23:00 helistas ning oma emale sünnipäevalaulu laulma kutsus, siis olin pikemalt mõtlemata nõus. Meeldiva üllatusena märkasin, et autos olid ka filmi-inimesed Toomas Sääs ja Liis Lepik ning Püta, kes oli tulnud Viljandist lõõtsalaagrist ning sellest endiselt korralikus konditsioonis. Tungisime šampuse, tordi ja lõõtsahelide saatel Elina ema magamistuppa ning lükkasime ta Õismäe korteris peo käima. Püta läks väga hoogu ning jagas teadmisi saunade, tuumafüüsika, rattaraami ehitamise, tantraseksi, inseneri sertifikaatide, seenelkäigu ning Milvide (MILF eestipäraselt) võrgutamise valdkonnas. Üritasin Iphonega teksti salvestada, kuid mingi hetk avasin ka ise oma teadmisi delikaatses vallas nii et kustutasin lindistuse igaks-juhuks ära.

Abistasin veidi ka Jesset Martini-mehe valimisel - tundub, et tüüp sai sisse! Märkasin erakordselt palju heas vormis olevat lõunamaiseid kandidaate, kellel oli ainult üks hääl (tõenäoliselt nende endi oma). Nii et ainult heast tootest ei piisa, hoopis turundus peab olema tasemel!

Ja Kätu on ka tubli - juuksemasinatele tegi ta blogi ning esitleb neid Ilumessil. Tegime koos pressiteate, mille tulemusena saime ERR'i, Vikerraadiosse ning Kukusse. Kätu kutsub masinaid kaunitarideks ja graatsiateks, mina leidsin neile sobivama nime - fuuriad (üks näeb välja nagu Predaatori tulnuka pea) ning kolakad (arvake ära, kes neid homme messikeskusest autosse ning Jahus 5. korrusele tassima peab).

Ning Valgejõest tuli üks haug.

Kalma saun

Olime juba pikemat aega veeretanud peas ideed käia ära Kalamaja legendaarses Kalma saunas. Saun ise oli ehitatud esimese vabariigi ajal ning ühe jutuka vanema saunalise sõnul on enamik külalised püsikliendid ja ta ise käis siin esimest korda 5-aastasena koos isaga. Saun on ka koht, mis võis karmil nõukaajal tekitada usaldusliku õhkkonna; lutikaid ega muid kahjutekitamisvahendeid leiliruumi kaasa võtta ei saa - nii et aus värk! Ehk ajaloolist hõngu küllaga ning nii otsustasime kolmekesi julgustüki ette võtta, seda enam et ise juba pikka aega Kalamaja elanikud.

Interjöör oli lihtne ning meeldiv. Baare oli koguni kaks - sauna eesruumis sai maksta sularahas ning kaardiga toimetamiseks pidi minema ette fuajeesse, mida me ka julgelt saunarätid ümber tegime. Leiliruumis oli keris ca 4-5 korda suurem kui tavalises saunas ning kui sinna määratu kulbiga vett visati, siis linnukesed õrrel kaua vastu ei pidanud. Seltskond rääkis peaasjalikult idanaabrite keeles - tundus, et see on koht kus kõik on omavahel pikaaegsed tuttavad ning iganädalaselt tegemisi/juhtumisi kokku võetakse. Vaadates sauna ees seisvaid autosid (ning piletihinda) ütleks, et see on pigem rikkamate inimeste lõbu.

Loomulikult oli sellises mikrokeskkonnas paigas ka hierarhia. Ninamehes ei saanud kahtlust olla - tohutu suure kuldketi ja medaljoniga (ta leiliruumis kaua ei olnud) tatöveeringuid täis karvane mehemürakas. Siis tulid "aadlikud" - lõbus ja jutukas seltskond, kes olid varustanud end saunamütsidega, igaühel muide erinev. Ning kõige lõpuks olid tavalised hallid saunalised sh. ka meie.

Sümbolite staatuse järgi üritas ka üks sõrbalik ja keskmisest ohtramalt saunakütust tarbinud vene härrasmees meie seltskonnaga suhteid luua. Kuna ühel meist oli (imepisike) tatöveering selja peal, peeti teda tõenäoliselt meie seltskonna autoriteediks, kes on väärt sõbraks saamist. Härra toimetas kahe kasevihaga ning pakkus mitu korda sõbrale võimalust vihtlemiskogemusest osa saada, millest too viisakalt keeldus. Oli veel kummalegi vihale naisenime pannud ja julgustas sõpra edutult  mantrana "ne boisja!" korrates kogemusest osa saama.

Üks eestlane oli seal veel - pikkade hallide juustega vanamees. Tuli leiliruumi sisse ja küsis vaikselt "leili?" Kui keegi ei reageerinud, siis viskas kiiresti mitu sahmakat kerisele ning ronis kiiersti lavale. Jutukate aadlike protestile reageeris ta nii, et tõstis sõrme püsti ja ütles "Meil on demokraatia!" Kahe minuti pärast olidki kõik tänu karmile kuumusele peale tema välja kobinud.

Nii et kogemus missugune! SPAst seda ei saa. Igaljuhul oleks tore kui oleks koht kus kõik Kalamaja sõbrad üks kord nädalas kokku saavad - mitte nii, et lepitakse kokku aeg ja detailid vaid lihtsalt koht, kuhu minna ning kus tead, et võid alati mõne põneva tuttava leida. Vanasti polnud telekat, arvutit ega muud meelelahtust ning parimaks vaba-aja veetmise võimaluseks olid huvitava elu ja hea huumorisoonega sõbrad, kellega koos kvaliteetaega veeti ja õlut libistati. Aga usun, et mingis eluetapis tõusevad need väärtused taas au sisse ja Kalma sauna taolisi sõpruskondade kohtumispaiku tekib usinasti juurde.

* * *

Hiiel hakkab talu ilmet võtma - vanemad on ahjud ära ehitanud ning sisemise osa rekonstrueerinud ning meie anname Kätuga oma panuse hoonete fassaadile uut ilmet andes. Töö vahepeal käin jõel isaga kordamööda lanti loopimas ning saingi Vigalast ühe haugi.

Jutt ikka aitab!

Töinavat last lohutatakse lausega "Nuta, nuta, nutt ikka aitab" ning kui väike inimene on oma maailmavalu pisaratena ära lasknud voolata, on tal kohe palju kergem. See sümboliseerib leppimist ebaõiglase maailmaga ning sellega, et oled üks pisike tühine ja tähtsusestu tolmukübe kes peab lihtsalt aktsepteerima et kõike mida tahad ei saa. Astudes kehast välja ning vaadates seda hirmu tundvat lihatükki kõrvalt: talle tundub praegusel hetkel, et ta seda kunagi ei saa.

Suurematel inimestel on keerulisem - pisarate valamine seltskonnas ei ole sobilik, kuid samas ei teki neil selleks ka vajadust ning samas - nende võim on ka suurem. Põhimõtteliselt võib öelda, et mitte kunagi inimkonna ajaloos ei ole olnud sellist hetke nagu praegu, kus pea igaühel on võimalik pääseda mõjule ja muuta maailma. Konfutsiuse palve sisuks oli mitte põdeda selle pärast, mida muuta ei saa, kuid tundub, et mõnel juhul on seda mittemuutmise latti võimalik suhteliselt lihtsalt allapoole lasta ning kasutada seda vabandusena, et mitte minna mugavustsoonist välja ja teha asju paremini. "Me ei saa ju midagi muuta, sest asjad on nii ja kuigi me kunagi järgi pole proovinud näitab "kogemus", et selles suhtes midagi teha oleks täiesti perspektiivitu!" Kuskilt läheb nähtamatu piir inimese võimete piiri ning endale püstitatud psühholoogilise piiri vahel ning see ei tohiks kunagi olla kivisse raiutud.

Koolitajad, kes on saanud edukaks sellega, et koolitavad inimesi kuidas saada edukaks inimeste koolitamisega kes tahavad edukaks saada, on veidi seda tõda ära rikkunud ja üle leierdanud. Filmis "The Secret" on hea mõte liiga müüdavaks muudetud nii, et seda on keeruline päris tõsiselt võtta.

Kui maailma muuta ei saa, siis saab mittetegutsemist õigustada. Vaidluses enese tühjaksrääkimine teiste emotsionaalsete inimestega, üksteise veenmine, et mingit asja pole mõtet teha ning korrata mõtet järjekindlalt ise sellesse järjest rohkem ankurdades ning emotsioonidega teisi kaasa tõmmates. Nii et lõpuks usuvad kõik, et see asi on ilmvõimatu. Enda laiskust vabandada ning kergemat vastupanu müües. "Jutustame, jutustame, jutt ikka aitab."

Aga kui sellises vaidluses grupis alla jääda, siis tuleb omakorda leppida sellega, et alati ei ole võimalik inimesi probleemiga mitte leppima panna. Ja siin aitab omakorda kirjutamine.

Tütarlaste hindamisleht

Uute turundussõnumite väljatöötamise dilemma: kas teha seda kvalitatiivselt turu-uuringute põhiselt nii et iga sõnumi taga on suur numbrite jada või usaldada enda intuitsiooni - mis võiks olla lahe asi, mis inimesi kaasab. Lihtsam on teha viimast, kuna siis ei pea end tülikalt sügavuti ümbritseva keskkonnaga ja kliendi vajadustega kurssi viima ning loovinimene saab serveerida enda mõnda vana mõtet, mis... lihtsalt lahedana tundub. Uuringute arvude põhjal saab aga tulemuse, mille nüansse on lihtne kõrvaltvaatajale põhjendada ning selle najal uhkeid skeemidega Powerpointe ehitada; isegi kui see oma eesmärki tegelikult ei täida. Choice of two negatives on ju mõnes mõttes sama mis choice of two positives nii et jään põnevusega ootama, milline üks suurepärane kampaania välja võiks näha professionaalide küünte vahel ja kui palju see erineb algvisioonist. Lõppkokkuvõttes - ega klienti ei huvita läbi millise protsessi väärtuspakkumine sünnib - ta kas ostab või ei osta ja kõik.

Kuna mul ülikoole enam ei ole, siis saan endale lubada ka seda, et peale tööd "ajamasinast" sõpradega väikene õlu juua. Tänasel koosistumisel kunagise Peda legendaarse Austin Powers'iga (Arvo A.) tekkis mõte taaselustada esimese ülikooli aegadel personali hindamise loengus tekkinud ülišovinistlik idee - teha hindamisleht vastassugupoole jaoks ning püüda leida võimalus seda katsetada, tulemusi võrrelda ja hinnatuga valideerida. See oleks hea eneseõigustus sel juhul,

kui keegi kättesaamatuks jäi (viinamarjad on hapud) või vastupidi eneseõigustuseks kui asjad üldse paigas ei tundu olevat. Panen esimeste paneelide küsimused kirja ja vaatan mis saab.

Ajamasin

Aja jooksul jäävad mõned inimesed võõramaks kui teised ning mõne väga laheda hingega ei ole enam aastaid kokku puutunud. Kui lahkuminek toimus sellisel ajal, millal ise teistsuguseid väärtuseid kandsin ning sotsiaalne võrgustik ei kattu, siis ei teata teineteise arengu kohta midagi. Seda enam on lahe kohtuda ja jätkata juttu samal tasemel olles, kui viimati nägite - harjumatu on mõelda, et teine inimene võib niipalju muutuda ning tõenäoliselt eeldab ka tema, et oled samasugune nagu palju aega varem. Eriti lahe on näha vanu ülikoolisõpru, keda tihti ei näe, kuid keda endiselt tollase mölluinimesena tajud ning kes tõenäoliselt näevad sind samamoodi. Kuigi tegelikult ollakse juba ära nohikustunud, on selline tunne nagu oleks ajmasinasse astunud.

Tehes ühte asja mitu korda tekib vilumust ning on mõnus näha kuidas mõned asjad kõikide väljakutsete kiuste hakkavad vaikselt kuid kindlalt järjest kiiremini ülesmäge minema (ptui ptui ptui) - pikaajaline pingutamine ambitsioonikate eesmärkide nimel tasub end ära! Oleks ainult keegi kes keskteel seda meelde tuletaks. Ja nüüd, sügisel, algab järjekordne etapp.

Natsa ka kalajuttu:
Sõitsime onupojaga 20 km Põltsamaa jõge kummipaadiga läbi (ca 13 h võttis aega!) ning saime veidi kala - mul oli saagiks 3 haugi ning 7 ahvenat, sh. ka siiani üks suurimaid mida saanud olen (l=28 cm, L=32 cm). Onupoeg leidis ühe veealuse rondi küljest erkvalge kummijöllari, millega sai koguni 7 haugi ja samapalju ahvenaid. See oli Ermole tore seeme järgmisel nädalal toimuvaks sünnipäevapeoks.
Naiseõemees ostis ka endale spinningu ning sai esimese viskega Keila jõest kohe suure ahvena. Õnneks ei jäänud kõrval ise nupuks ja vastasin samaga. Paunkülast sain ka ühe haugi.

Suvised retked

Nüüd kus koolid läbi on sügise saabudes inertsist endiselt väike ärevus-urelus hinges; oma osa on ka kindlasti järgmisel aastal püstitatud suurematel tööalastel eesmärkidel…. Pean kiiresti mõnele turundusalaselele kursusele minema, et õppimiskihku mitte kaotada ning tööalast tajutud enesetõhtusust tõsta. Aga muidu on tunne, et väljakutsetest hoolimata on kõik hästi. Ja suvi… mida sa maharahunemisfaasis hing ikka teha oskad kui kalal käia!

Kahenädalane reis Ahvenamaale ning Lapimaale oli üks elu tippsündmusi, kuid sellest kunagi pikemalt. Statistika kalade osas on järgmine: Ahvenamaalt 9 ahvenat kummilandi ja punase tutiga pöörlevaga ning Lapimaalt… Esimene päev 5 harjust, 4 jõeforelli ja üks haug – pisikese pöörleva musta landiga. Teine päev 2 jõeforelli ja 6 harjust (suurim ca 32 cm) – harjustest saime igal juhul kõhu korralikult täis söödud. Kolmas päev matkasime sügavamale metsa sisse Taimenjärve tasuta mökki juurde, üle mägede ja mööda rabasid (6 km läbisime 4,5 tunniga!), ning tõmbasime paari tunniga välja 44 jõeforelli Taimenjõest ja Taimenjärvest! Suurimaks 48 cm musta vobleriga ning see tegi ikka korralikult sõitu! Pildid panin Facebooki, ei hakka dubleerima . Olgu öeldud, et jõeforelli alammõõt Lapimaal oligi 45 cm ning kõik pisemad lasime ilusasti tagasi. Hiljem proovisin ka Teno jõelt lõhet püüda, kuid peale ühe pisikese smoldi midagi kätte ei saanud 

Ja nädal tagasi viisime Aivoga ellu mitu aastat kaalutud mõtte – käia ära pea ligipääsmatu rabajärve ääres, kus legendide järgi elutsevad tohutu suured karpkalad ja haugid. Lavassaare järv asub Pärnumaal rabade keskel ning sinna jõudmiseks peab auto metsa äärde jätma ning ca 3 km mööda kinnikasvanud teed vantsima. Kuna juttude järgi oli kaldalt püüdmine võimatu, otsustasime vedada kaasa minu tuttuue 30 kg kaaluva kummipaadi – selleks valmistasime ühest jämedast kaselatist poomi, mille abil paadi meie kahe vahele riputasime. Raske kandamiga tundus 3 km kõndimist mööda Nabaoja kallast igavikuna (üks ots ca 1,5 tundi); „magustoiduks“ saime viimased paarsada meetrit täispumbatud paati mööda rabassekasvanud kaldaid lohistada ise põlvedeni rabas. Hiljem märkasime seal ka ühte kõvema kaldaga kohta, koos uskumatult äralagastatud raudteevaguniga – sinna kohta kuluks üks „Teeme ära“ kampaania ära ning RMK võiks sinna midagi püsti panna.

Kohale minnes märkasime, et järv tundus suurtest veest väljahüppavatest haugidest lausa keevat – põhjuseks võis olla ülimalt vähe läbipaistev must vesi, mille sees oli tohutult palju rohelist hõljuvat vetikaollust ning muud moodi vast jahti pidada ei olnud võimalik. Panin kotti ühe kilose haugi (pikkus ca 50 cm), millest sai isuäratava prae (kuid kahtlane, kas see selliseid Tantalose piinu väärt oli). Järve ääres kalata jäänud Aivo kompenseeris selle hiljem reidiga Audru jõele, kuskohast vedas kaldale koguni 7 haugi.

Järgmine missioon - Põltsamaa jõgi läbi purjetada!

Purjelaager ja laul tšellost

Hiigelsuur tüüp seisis mõtlikul ilmel sadamakail ning tõenäoliselt kaalus kas hüpata kohe vette või kasta end aste-astmelt märjaks.
"Tsunamihoiatus!" hüüdis meie paatkonna kapten.
Selle peale tegi kaldalolija otsuse hüppamise kasuks ning hüüdis: "Hoidke kinni!"

Oli suur au viibida juba mitukümmend aastat Võrtsjärve ääres peetud purjelaagris, saada heasse meeskonda (Liina, Teresa, Massa ja kapten Riks - kõik vähemalt teist põlvkonda purjetajad) ning veeta nädal kvaliteetaega järvel mõõdukalt füüsilist tegevust tehes. Kokku tegin sõite 10 ning iga sõidu vahepeal vahetasime paati (kaks korda olime paadita st. tripsus ja ootasime); lõpptulemusena saime M klassi purjekates II koha (koos uhkete medalitega) ning korralikult naerda. Omaette vaatamisväärsus oli suur kahekordse parvega "emalaev" ORGIA, kus paiknesid kohtunikud ning sai paate vahetada (ja vette hüpata ja õlut külmas hoida jms).

Tegin endale mõned aastad tagasi isegi paadikapteni load, kuid vahepealse praktikaga olid lood nadid ning pidin alustama valgelt lehelt ja paadi madalaimalt hierarhiaastmelt - jungana. Oli vahelduseks olla hea kusagil meeskonnas toiduahelas kõige viimasemal kohal ning on suur rõõm tõdeda, et kõik maailma tarkused ei olegi mu peasse jõudnud ning õppida on veel väga palju. Nagu Johari akna tundmatu ala vähendamine. Et käsklused paremini meelde jääks koostasime meeskonnaga tegevuste/laeva osada jaoks eraldi terminid:

soodi ots - nöörijupp
jöllari ulos - trapets välja!
lasso - kui on vaja trapetsis olles soodiotsaga pea kohal publikule vehkida
pervertti - svert

Kustumatu mulje jättis üks laul mida Richard Murutas koos kohaliku pianiinomehega kirglikult esitas (autorit kahjuks ei tea). Ma ei suuda vist kunagi enam ühtegi tšellomängijat vist tõsiselt vaadata.

Ma tahan tungida su ellu
ja mitte nagu impotent
Ma tahan olla sinu tšello
...su mänguriist su instrument
mu koht su kahe põlve vahel
on ideaalne voolusäng
kus istudeski koos meil kahel
sobib nii hästi kokkumäng

Su poogen hõõrub minu keeli
mu kaelal väriseb su pihk
On haarand nüüd ka sinu meeli
fantastiline mängukihk
ei vaja enam üles kütmist
me sinu kunsti tões ja väes
ja üha kiirenevas rütmis ma aina
oigan sinu käes

Me mängutempo varieerub
nii kaua kui mu laureaat
finaali jõudes kulmineerub
orgastiline öösonaat.
on jälle äratanud ellu
mind sinu kunsti keel ja meel
ma tahan olla sinu tšello
ja selleks jääda ikka veel!

* * *

Kalasaakidest: 2 haugi ahvenavobleriga (suurim 45 cm), 2 ahvenat pöörleva musta landiga, 2 särge ussiga Vigalast, 11 viidikat Võrtsust ja 1 jõeforell Pirita jõest ahvenavobleriga kohast kus iga päev sajad kalamehed üle käivad.

* * *

Panin magistritöö ja selle lühikokkuvõtte internetti üles, et tulevastele põlvedele ka imetlemiseks/kritiseerimiseks jääks
Lühikokkuvõte tulemustest: http://scr.bi/ku4HJa
Töö ise: http://scr.bi/mwtoz1

Magister ja vanaisa

Magistritöö kirjutamine neelas viimase kahe kuu jooksul tohutult energiat, viimased kodutööd said tehtud üle noatera ning kartsin tõsiselt kuni viimase hetkeni, et pingutus ei kanna vilja ning pean järgmisel talvel uuesti proovima. Enesemotiveerimiseks/sildade põletamiseks maksin juba semestri alguses ära viimase semestri õppemaksu - st. mittekaitsmie korral oleksin pidanud veelkord ühe sellise summa välja käima. Tõstsin ka enda jaoks panuseid, lubades küsimustiku täitnud 111'e ettevõttele (kelle osalema saamiseks nägin kurja vaeva) saata kompaktse kokkuvõtte tulemustest - ei oleks mingil juhul soovinud saata vastust a'la "tulemused olid sellised, kuid kahjuks pean tehtud töö uuesti esitama kuna see sai ebarahuldava hinde". Kõige hullem reality-check tuli komisjoni poolt eelkaitsmisel: "potentsiaal väga heaks tööks, kuid kas kahe nädalaga? Praeguse seisuga see töö läbi ei saa." Siis tundus, et ainult ime suudaks mu tööd päästa.

Õppepuhkusena välja võetud puhkusest ja vabast ajast ei piisanud - pidin võtma appi öötunnid ning viimased 3 nädalat tervisega mängima. Rohke energiajoogi ja üliinimlike pingutuste tulemusena jõudsin töö õigeks ajaks valmis ning sekundi täpsusega tähtajaks esitada (osakonnas hakati juba ust sulgema ja sain jala ukse vahele lükata). Seda enam valdas mind üllatusega seotud kergendus- ja rõõmutunne, kui komisjon sooritust hindele "A" hindas. Suutsin küsimustele rahuldavad vastused anda ning retsensent tõstis enne kaitsmiskõnet antud hinnet ühe palli võrra. Kümnest kaitsjast sai peale minu veel "A" üks vend, kelle töö tunnistati ka kaitsmise parimaks, kuid lohutan enda kasvavat ahnust sellega, et olin üks kahest nominaalajaga kaitsjast (tegelikult läbisin programmi 1,5 aastaga) ja peale meie kahe keegi enam maksimumi ei saanud.

Ilus lõpp ühele eluetapile, 10-aastasele tudengikarjäärile, mille jooksul sai käidud läbi kolm Eesti suurimat ülikooli. Õnnelikuna tunduv algus. Nõustun kindlasti, et formaalne haridus ei ole edu tagav näitaja (Korduma Kippuv retooriline Küsimus) ning õiged tulemused ja kogemused tulevad ikkagi reaalsest tööst. Pean õppima midagi oma vabaneva ajaga tegema; tegevusetus hakkab tõenäoliselt mõne nädala pärast, kui kirjutamisest lõplikult välja puhatud, ennast teravalt tundma anda...

* * *

Peale magistritöö kaitsmisest väljapuhkamist (ja magistriööst väljamagamist) võtsin Camarol katuse maha ning siirdusin koos ema-isa ja Kätuga Võrumaale vanemate pulma-aastapäeva tähistama. Puutusin kokku vanaonuga, kes oma välimuse ja sõbraliku olekuga sooje tundeid tekitas. Eks tal oli ka hea meel, et sugulased meeles pidasid - ootas meid kokkulepitud ajal väravas, kaval naeratus näol.

Samuti aitas vanaonu lahkelt sõbra tiiki importimiseks mõned mikrolinaskid kinni püüda (kokku sain ca 20 min. jooksul ussiga 13 ülipisikest linaskit ja 5 kokre) - "riistadeks" uskumatult suure konksuga õnged, mille pisikesed maimud siiski ahnelt haarasid. Istusime siis kuumal suvepäeval koos sõbraliku samaverd võrumaa taadiga kinnikasvava tiigi kaldal, kommenteerisime iga väljapüütud kalakest ning kuulasin tema elutarkusi ja niisama külajutte. Usun, et umbes selline oleks idüll välja näinud, kui vanaisa ei oleks mõned aastad enne minu sündi järve ära uppunud - usun, et oleksin temalt palju põnevat teada saanud (saime isaga alles nüüd teada ühe huvitava fakti, mida perekond oli kiivalt kättemaksu kartuses varjanud - Vaino oli sõdinud Teise Maailmasõja ajal ca 17-aastase noorukina sakslaste jalaväes ning peale rindejoone liikumist Eestist välja koju tagasi põgenenud. Teda oleks saladuse ilmsikstulemise korral oodanud Siber või lihtsalt mahalaskmine).

Vaadates oma lähimat ja vanimat elusolevat meessoost sugulast tekkis selline tore tunne, et vana mees võiks päris mõnus olla. Oled selline sõbralik vanamees, kes oskab huvitavat juttu ajada, aeg-ajalt nalja (ja veidi ka napsu) visata, pajatab aeg-ajalt lastelastele oma seiklustest (mis kindlasti korduvad) ning tegeleb oma väikeste vanamoodsate hobidega. Tore, kui on keegi vanem ja elukogenum sõbralik sugulane, kellega maailma asjadest rääkida.

I doesn't matter how you start, it's how you finish!

Selle lause autoriks on USA motivatsioonikoolitaja Roger Seip, kelle CD meie raamatumüügisuve jooksul kõige lemmikum esineja oli. Ütlesime seda lauset toanaabri Remyga kordamööda üksteisele ülientusiastlikult ja veenvalt nii mõnigi kord hommikulauas, püüdes seda teha võimalikult Rogeri moodi esitada.

Võistlus Adrenaliiniöö, kus ühe öö jooksul peab 4 liikmeline meeskond läbima ca 60 km ratastel ja joostes, tõestas, et see ütlus töötab. Kuigi märkisime juba teise punkti kaardile kiiruga ja valesti, nii et pidime kohe alguses 12 kilomeetrit (!) lisaks jooksma, võtsime end ülejäänud rajal kokku ja lõpetasime suurepärase II tulemusega. Iroonia oli selles, et möödusime punkti tõelisest asukohast ning ei läinud kontrollima, miks korraldajate auto poole tee peal võiks olla.

Igaljuhul oli motivatsioon peale möödapanekut väga maas, olime peaaegu viimaseks jäänud ja tõenäoliselt mõtles igaüks oma peas korra ka poolelijätmise peale. Õnneks oli meeskond väga hea suhtumisega - seda suurendas tõenäoliselt asjaolu, et üks naisliige oli maratonijooksja ning teine tuli just mäestikulaagrist triatlonitreeningult - ning tase oli seega ühtlasem ja ausalt öeldes kaldudes tegelikult ikka vähemsportlikumate meeste vastu. Seega ei tulnud poolelijärgmine kõne allagi ning kõikide punktide asukohad kontrolliti ikka mitu korda üle. Kui jätkata eesmärkide poole algsetest tagasilöökidest hoolimata, siis oled juba paljalt selle pärast võidumees. Inimene, kes ignoreerib loodusseadusi, mille järgi vähesed julgevad peale esmast ebaõnnestumist uuesti üritada, võib kõigest hoolimata võib mõnikord isegi võita.

Vaadates seda ütlust kogu elu mõttes, võiks öelda, et finišijooneks oleks kas surm või töövõimetuse kaotamine. Nii, et isegi pensionipõlves tuleb tõmmelda!

Kuna Roger Seip'i motivatsioonline jutt oli suunatud alustavatele ukselt-uksele müügimeestele, kellel on alguses palju väljakutseid ning ei pruugi seetõttu eriti vaimustunult uutele ustele koputada, siis lisas ta vahetult selle lõppu lause "Action cures fear!".

Normaalrežiim?

Kui olla pikka aega mõne suurema eesmärgi nimel pingutanud, siis on normaalrežiimile tagasiminek keerulisem. Magad paar päeva 14-15 tundi ja siis hakkab tekkima energia ülejääk.

Nagu ütles sõber: "Peab õppima elama, mitte ainult töötama ja õppima." Aga sinna on veel aega ja miski ei ole kindel. 184 lk magistritöö tuleb ka ära kaitsta ning kuuldavasti on selle kohta palju vastakaid arvamusi...

* * *

Magistritöö kirjutamise kõrvalt jõudsin siiski paar korda ka vee ääres patareisid laadimas käia. Peipsilt Martidega 5 ahvenat; Hiiumaalt Lauriga 13 särge, Piritalt 4 haugi ning üks jõeforell. Viimane oli küll mõõdus, kuid leidis tee tagasi vabadusse - paari aasta pärast tahaks sealt kiloseid välja tõmmata.

Valgel paberil

Enne magistritöö päästmise kallale asumist pidin kuidagi end lõdvaks laskma ning töörütmist väljuma. Avalduste osas püstitasime sellel aastal uue rekordi (eelmisel aastal 137, sellel aastal 172), kuid selle nimel töötasin viimased kolm nädalat ka nädalavahetustel ja õhtutel. Tuleb tunnistada, et värbamine on põnev ning kõrged ideaalid innustavad endast maksimumi andma, kuid kusagilt tuleb piir, eriti just vanematele inimestele. Seepärast otsustasin üksi Peipsil ära käia.

Kui tavaliselt olen loodusest tulles kergelt väsinud , siis Peipsi jäält tagasitulles on peas alati imelik selgus, lihastes kerge mõnus surin ning selline jõuline tunne, et hakkaks kohe suuri asju tegema. Lärmakas kontor, telefonikõned, pikad tööpäevad ning järsku on kõik valge ja haudvaikne - kuuled ainult kevadpäikese käes pragisevat jääd ning vaatad ühe silmaga õnge. Ma ei oska täpselt seletada miks see nii hästi mõjub. Valge värv sümboliseerib puhtust ja uuestisündi. Valged jääväljad meenutavad nagu valget paberit, mis ootab heade ideede kirjapanemist (mitte ruudulist ega joonelist, sest need juba suunavad) ning Sina oledki ise see idee kes seal paberi peal kõnnib.

Kohtusin ka kahe Rakverest pärit naljahambaga, kes saagita jäänuna hordidena jääl olevaid lätlasi ning halba kalailma kirusid (kuigi kohalik kalatakse saanimees sai tunni aja jooksul samast kohast poolekilose ahvena ning kilose lutsu). Mõtlesime koos ühe aprillinalja välja. Halva kalailmaga vaatavad kalamehed (ning eriti kalamehed Lätist) kullipilgul ringi - "kala" asukohta näeb kaugemal tamiili lappavate tegelaste järgi ning kui selliseid harjutusi palju tehakse siis jookseb pool järve mehe ümbrusesse kokku ning üsna sageli hirmutab kalaparve minema. Kui 1. aprillil jääle lähen, siis lähen kuskile kaugele kaugele ning hakkan usinasti intervallidega käteringe tegema - ning kui puruväsinud ja keel vestil lätakad kohale jõuavad, siis ütlen neile "Aprils!"

Paljud käisid pragudest ja pahaendelisest praginast hoolimata jääl autodega. Kotti leidis tee 5 ahvenat ning 1 särg - kõik korralikud pannikalad.

Makra ja töö

Mõtlesin, et peaks lausa eraldi blogi tegema sellest, milliseid sekeldusi mul selle lilla autoga on. Enne läheb issanda päike looja kui kõik Makra pisivead jõuan üles lugeda. Kirjutan mõnedest tõsisematest veidi allpool.

* Talvel Makra harilikult omal jõul ei käivitu - ta vajab lisasärtsu. Isegi uue aku suudab ta külmadel talveöödel kuidagi mõne tunniga "tühjaks imeda". Abivahendina kasutan teist akut millelt iga kord käivitamisel krokodillidega särtsu annan. Kätu organiseeris sellele neoonrohelise sangadega koti kuna pean seda igale poole kaasa vedama, et külmakraadid ka teda ei mõjutaks. Mõnus treening on seda viiendalt korruselt üles-alla vedada - kaalub nagu sangpomm.

* Makral on ka talvised naelkummid. Kuna selliseid rehve (kummitöökoja meeste sõnul) enam ei toodeta, siis saan kasutada ainult kasutatud versioone. 4 rehvi peale on vist 3 naela alles jäänud ning jää peal liigub auto jõnksutades edasi. Üllatav on aga see, et teelpüsimine on tal sellest hoolimata enam kui rahuldav.

* Kui Makra ostsin, siis sain kaasa uhke paneeli. Kui müügi teostamise hetkel see ei töötanud, siis koputas peremees seda õrnalt rusikaga ning nagu tellitult hakkas seal tulema slaavikeelset muusikat. Tagantjärgi kahtlustan et tal oli pudeli viina eest sokutatud Filipp Kirkorovi häälega tegelane pakiruumi kellele väike koksatus tähendas käsku laulma hakata. Pärast ostmist ei ole ma suutnud sealt enam piuksugi välja meelitada ning praeguseks olen autosse vedanud väga vana patareidega ja sangaga raadio, mida hoian auto istme all.

* Detsembris oli Makral tähtis päev - iga-aastane tehnoülevaatus! Selleks päevaks tõmbasin auto seest tolmuimejaga puhtaks ning vaatasin, et kõik asjad enam-vähem töötaksid. Elukaaslase üliagar isa värvis hõbedase aerosooliga koguni ilukilbid üle. Esimese korraga läbi ikka ei saanud - ülevaata torkas sõrme altpoolt põrandas olevast roosteaugust läbi, liigutas seda, vaatas kordamööda mind ja sõrme ning ütles, et perekond Flinstonesi automobiiliga Eestis sõita ei tohi.

* Eriti külmadel ilmadel jäätus autolukk lootusetult kinni - siis pidin sissesaamiseks tegema lahti pakiruumi luugi, sealt tagumise ukse avamiseks sisse upitama ja lõpuks avama tagumise ukse kaudu esimese ukse.

* Auto müügikuulutused oli kiri "kaasas immobiliseeriv kaasaegne turvasüsteem". Sain kaasa ühe puldi, mille nuppe vajutades mitte midagi autos ei muutunud. Sõitsin nii aasta aega kuni ükskord läks immobiliser täiesti lambist peale ning autol enam süüde sisse ei läinud. Alarmi ainult venekeelne instruktsioon oli trükitud trükimasinal (!) ning firma nimi Bestok-S OÜ ei tulnud välja mitte ühestki andmebaasist ei Eestis ega välismaal. Instruktsioon soovitas immobiliseri mahavõtmiseks vajutada ühte nuppu järjest 14 korda lühidalt ning kaks korda pikalt. Arvake ära kas see aitas? Pärnus võttis üks tööline selle 500 krooni eest suurte jõupingutustega maha ning lubas hiljem helistada ja öelda kuhu sularaha tuua. Ma pole sellest vennast siiamaani midagi kuulnud, aga kui näen siis maksan heameelega ära.

* Ostes olid autol kaasas ka plastikult ilukilbid, mis olid rataste külge nöörijuppidega kinnitatud. Ükskord järsemalt valgusfoori taga pidurdades jätkasid kaks neist inertsist suurel kiirusel edasi veeremist nagu allatulistatud UFO taldrikud ning ehmatasid korralikult vöötrada ületavaid jalakäijaid. Ei julgenud neile järgi minna ning praegu saan ilma hakkama.


Makra on oma hinna juba mitmekordselt tagasi teeninud ning iga aasta mõtlen, et see on tema viimane hooaeg. Tal on mitmeid koomilisi pisivigasid, mille kõrvaldamine samas tükki küljest ära ei võta ning tema põhifunktsioon, viia mind punktist A punkti B, on täidetud - seega loobumiseks põhjust nagu ei oleks. Autoga kaasnev huumor kaalub üles mõnest uuemast automargist saadava egolaksu ning ka muu perekond suhtub temasse soojalt. Kui näen kuidas sõbrad uuemate autode rikkiläinud autoelektroonika või kere pisidefektide parandamise eest hingehinda maksavad, siis paneb küll kergendatult ohkama. Avan aga rõõmsalt järjekordselt pakiruumi ja püüan tagumise ukse nuppu lahti saada.

Mida teha kui Makra süda ükskord seiskub? Kuna autost on saanud legend, siis oleks ebaaus seda lihtsalt romulasse saata. Üks mõte on tema temast välikemmerg Vigalasse kus neli inimest saavad korraga sees istuda. Seda on ka väga lihtne vajadusel teisaldada - lükkad lihtsalt mõnda teise krundi nurka või koguni otse peenra peale. Teine variant on lükata ta jõe äärde, ehitada sisse ahi ning halva ilmaga saab sealt aknast põhjaõnge kellukest passida.

* * *

Üks väga väljakutsuv periood on jõudmas lõpusirgele ning kaks nädalat kestnud 12 päevased töötunnid (ja nädalavahetused) annavad vaikselt tunda - arvasin pikka aega väga ekslikult, et töötamine mittetulundussektoris on laisklemine ning hoidsin end sellest vist ka seepärast vaistlikult eemale. Tegelikult on olukord vastupidine - tunne, et minu tegevusest sõltub tegelikult niivõrd paljude inimeste saatus, muudab tegevuse väga tähendusrikkaks. Iga minut on väärtuslik, sest see võib anda uusi häid võimalusi järjest rohkematele noortele inimestele ning nii Eesti kui maailm võib olla tänu sellele palju teistsugusem. Ja saan sellesse oma panuse anda.

Aju loov pool soovib end korra lõdvaks lasta ning lihtsalt kirjutada.

Sünnipäeva õnnesoovide statistika / Makra armastus

Kolmas aasta järjest teen sünnipäeva õnnesoovide statistikat. Siin see on:

Facebooki Wall 170
Telefoni teel 11
SMS 11
Kiri Facebooki 7
Skype 6
Orkut 3
Näost näkku 2

On inimesi, kellel aastaarvud ja numbrid tabelis silmad särama ajavad ning graafikuid looma sunnib. Tegin siis kolme aasta peale õnnesoovide statistika, mis näitab seda millest kõik juba aru on saanud - Facebook ruulib ja Orkut on välja suremas.

* * *

Ümber ega üle ei saa seiklustest oma lilla Nissan Micraga, mis talvel ei taha mõnikord käivituda. Peale auto ostmist kui kuulutasin välja auto nimekonkursi, põristas oma mootorrattal auto juurde Jesse (http://www.rate.ee/users/jesse11) ning kleepis sinna permamentsete tähtedega peale sõna MAKRA. Seega oli auto nime saatus otsustatud ning kuigi suust on lipsanud nii mõnigi alternatiiv ("Pärdik," "Kämbu," "Pabul") on ta ikka tuntud Makra nime all.

Auto omapärane välimus on tõmmanud palju tähelepanu - on olnud juhtumeid, kus valgusfoori taga seistes hüppab kõrvalautost välja tüüp, kes Makra ette jookseb ning sellest moblaga pilti teeb. Paar korda olen enda lõbuks tuusade sportautode kõrval pedaali tallanud ning mõni on isegi provokatsioonile allunud ja võidu sõitnud. Üks slaavi päritolu noormees jäi aga sealjuures jänni kuna pani vist 3. käigu asemel uuesti esimese... Järgmise valgusfoori taga kohtudes tundus ta sellest väga raevus olevat ning tibi tema kõrval naeris südamist. Selle autoga on palju lugusid ja kirjutan autost pikemalt järgmisel korral.

Makra on tubli ning tundub, et ta ise ei taha oma peremeest hätta jätta. Kuigi eelmise aasta talvel jäin iga jumala esmaspäev kooli ühte kindlasse loengusse hiljaks kuna ta külma ei kannatanud, tekitab selle lilla metallitüki nägemine südames sooja tunde ning toob tahtmatult suule muige. Auto, mis mõnikord tõrgub ja mõnikord positiivselt üllatab, kuid alati naerma ajab on ju omaette väärtus maailmas, kus kõik liigub korrastatuse poole? Armastus on üks kummaline asi.

Samas ei jõua praegu ära oodata millal jõuab kätte aprill, soojad ilmad ning Camaro kapotilt tolmu saan maha puhuda... ning enne seda magistritöö valmis.

Arvutimängud

Olen viimased aastad vaadanud igatsusega arvutimängude trailereid Youtubest. Lubasin endale mõned aastad tagasi, et ei lae oma arvutisse alla mitte ühtegi arvutimängu kuni ülikoolidega asjad korras ei ole. Ainult mõnikord külla sattudes ja kui pererahval midagi selle vastu ei ole siis mängin mõni tund. Viimane kord lasin end veedelda 3D action mängust nimega "Battlefield"

Kui kunagi aega saan, siis tahan kirjutada rollimängu ja 3D action-seikluse Teise Maailmasõja keerises olevatest eesti noortest kes peavad lahinguväljal pooli valima. Aeg-ajalt saavad nad seda teha, kuid mõnikord viib "vale valik" surnud lõpuni. Mängu alguses peab noor valima kas põgeneb venelaste tulekul metsa, laseb end Punasesse Armeesse mobiliseerida, liitub soomlastega Talvesõjas või asub sakslaste poolele. Järgnevad karmid lahingud ning võitlus ellujäämise nimel, kus peab lisaks lahingvaprusele arvestama ka nälja, külma jm. teguritega. Eriti põnevaks kisuks mäng lõpus, kus sõdur saab Alfons Rebase jälgedes Saksamaale taanduda, paadiga üle mere Rootsi põgeneda, vangilaagrist põgeneda või kohalikke hävituspataljonlaste vastu aidata.

Praegu on aga veel vara hõistada kuna magistritöö ning viimane aine Tartu Ülikoolis ei luba ennast vabalt tunda.

Peisil sai Martidega ka sellel aastal käidud - 7 ahvenat ja 6 särge leidis tee pannile.

Euro / KKK 2011

NY Times kirjutab: "Guess what? The funniest thing happened in Europe on Thursday. A new country joined (yes, joined) the euro zone."

Uus aasta algas pisikese uhkustundega hinges - Euro kasutuselevõtuga on Eestil olemas põhimõtteliselt kõik sümbolid mis meid Euroopaga ühendavad ning seega ka Venemaa haardest eemale viivad. Aastavahetusel soovisin leida diskussioonivõimaluse mõne vene turistiga, kuid ebaõnnestunult - esimese seltskonnaga kiskus jutt kohe naiste peale ning teine härrasmees esitas möödujatele venekeelseid viktoriiniküsimusi "kas teate kumb on Venemaa president - Putin või Medvedev?" ja ise rääkida ei soovinud.

Nüüd peame ainult elukvaliteedi osas järgi jõudma, majanduse üles upitama ja pudrumäed paistavad!

* * *

KKK 2010. Naljakas, kuivõrd palju samasuguseid küsimusi võidakse üksteisest sõltumatult küsida - tundub, et oleme kõik ikka niivõrd sarnase mõtlemisloogikaga. Kahele esimesele küsimusele suudan vastuse loodetavasti õige pea anda; kolmas tundub olevat hobina mis jääb.

Selle aasta kalapüügistatistika siis järgmine (arvestatud ka tagasilastud loomad):

34 haugi, 29 ahvenat, 27 ogalikku, 20 kiiska, 18 särge, 12 roosärge, 9 säinast, 6 jõeforelli, 4 viidikat, 2 turba, 1 turb, tippviidikas ja siig. Kokku 174 kala.