Füüreri sünnipäeva tähistamine

Pankurite, näitlejate ja SW-e ühispidu tähistas uue pea(peo)korteri sündi. Ühe tagasihoidlikult möbleeritud ja avara Pärnu mnt korteri võtsid enda omandusse korrakaitsjate vanad tuttavad Luha-tänava-Massa ja Luha-tänava-Artuuro ning korraldasid vägeva sünnipäeva-soolaleivapeo (nimekirja järgi käis sealt sel õhtul läbi 75 inimest). Massale kinkisin vanade aegade mälestuseks Tartu Tudengite Kevadpäevade ajal kasutamiseks erkkollase kombenisiooni, kuhu selja peale plaanisin kirjutada tema pärisnime, töökoha ning vanuse. Tööandja on kindlasti tänulik reklaami edastamise eest - äkki hakatakse teda koguni oma kampaaniates reklaampinnana ära kasutama?

Lapäeval hakkas telefoni piiksuma meeldetuletus: "Füüreri sünnipäev." Tähistati seda Kohilas ühes väikeses puumajas. Külalised seisid pikas järjekorras ning asetasid kingitused alandlikult kummardades ja naeratades Füüreri jalge ette. Füürer vaatas kingitusi ja piidles külalisi paranoiliselt uuriva pilguga; tema pisemgi reaktsioon kutsus esile suure elevuspuhangu. Kui audients oli lõppenud võttis ta kaasa need kingid mis talle meeldisid, liikus auväärselt oma kabinetti ning austas aeg-ajalt kohalviibijaid enda lühiajalise näitamisega. Mul lubas ta armuliselt mängida 15 minutit Playstationi pealt Call of Duty 2 (ei tähenda tõlkes "Tuttide kutset"), peale seda saabus Napoleon koos Päikesekuninga ja Savietsiga ning jonnisid kuni "Shrek 3" tagasi pandi.

Selline silt kalkide Pärnu maantee inimeste südameid ei heiduta - külla ei tuldud ning nagu tagantjärele kuulsin, politsei kutsuti.

Andam Füürerile, kaaslase mõne õhtu õmblemistulemus.

Vabatahtlikud üritused jäävad alati?

Täna toimus Peda Folk 2010 bändide väljavalimisüritus, kuhu kutsuti ka endisi korraldajaid. Tore oli näha ammuseid eriti frukte sõpru kellega koos kunagi igasugu pulle üritusi sai teostatud - tööõpetuse õpetaja haridusega Kalle, kes on võitnud Manhunt Estonia (põhimõtteliselt nagu Mister Eesti) ning hetkel tegeleb usinasti oma bändiga The Purple Gang mis Elvist parodeerib; teine sõber on lõpetamas IT haridust kuid vabal ajal kannab musta nahka ja sõidab mootorrattaga (naistest ega pidudest ära ei ütle) ; kolmas on peaaegu bioloog, kuid ametilt kõnekeskuse juhataja ning lisaks teeb bändi Kukeprotest ja korraldab muusikafestivale. Ühine võitlus ülikooli kuulsuse ja naiste tähelepanu nimel on meid nii kokku kui ka lahku viinud, kuid nüüd, pensionile jäänutena on mõnus mälestusi heietada - juba paljast nägemisest kisub suunurga muigele.

Viimane rääkis, et praegusel hetkel on mõnus aeg vabatahtlikke muusikafestivale korraldada - kuna konkurents on tänu kommertslike muusikaürituste sagedamini ärajäämisele väiksem. Mõned aastad tagasi ise üritust korraldades pidin tõdema, et konkurents noorte muusikute ligimeelitamiseks tundus raskemaks minevat - vabatahtlike tudengite poolt korraldatuna ei saanud me bändidele esinemise eest midagi väärtuslikku tänutäheks pakkuda...

Raha on ebastabiilne vahend inimeste motiveerimiseks - see võib otsa lõppeda. Kui (ainukeseks) motivaatoriks on mingi püha jõud või sümbol, siis on tõenäolisem, et inimeste entusiasm ei rauge. Ning mida pikem ajalugu, seda võimsam on kutse teha midagi tasuta ka tulevikus!

Semestri lõpp ja esimene koolipäev

Millised tegurid mõjutavad õppeedukust? Lihtsam oleks seda välja selgitada kui üks asi oleks muutunud, kuid kuna korraga mõjusid mitmed faktorid, on keeruline prognoosida kas on tegu ühe või mitmega neist või nende koosmõjuga? Revolutsiooniline avastus jäi seetõttu tegemata...

Muutused võrreldes eelmise aastaga:

1. Alkoholikoguste minimaliseerimine pidudel ja nohiklus
2. Õppimine on uuesti põhitöö
3. Individualistliku elamisstiili asendamine kollektivistlikuga
4. Pudru söömine igal hommikul - on tõestatud et see parandab õppeedukust!

Viimati oli selliste hinnetega semester vist põhikoolis - 26 AP, 10 ainet, keskmine hinne 4,7. Oleks saladuse varem avastanud, julgenuks isegi cum laude peale mõelda; kuid see jääb küündimatuks unistuseks. Aga igaks juhuks peab kõiki neid muutujaid suutma muutumatutena hoidma - elu on liiga lühike et katsetada seda headest asjadest loobumisega.

Esimene koolipäev on alati kordumatu - Tartus on populaarsust kogumas jäätransport ning oma esimesse loengusse jõudmisel tegin pika short-cut'i mööda jõge Kaarsilla alt läbi. Kaarsilda olen ka rohkem ületanud mööda kaart kui mööda silda.

Tootepildid - kaasaskantav veekeetja

Aines "Tootetäiustus-projekt" pidi ise täiesti algusest lõpuni looma ühe toote - viima läbi kliendiküsitluse, tegema turu-uuringu, konkurentsianalüüsi, tooteloome loova valiku, disaini, toimimisskeemi, konstruktsiooniarvutused, modelleerimise, koostujoonised ning isegi reklaamvoldiku. Kui reaalses elus on iga sellise tööülesande jaoks oma ala spetsialist, siis antud juhul pidi sellega saama hakkama kahest tudengist koosnev meeskond.

Loodavaks tooteks valisime "Kaasaskantav veekeetja" millega on võimalik kus iganes endale klaasike teevett keeta. Ta koosneb kahest ärakeeratavast topsist ning selle vahel asuvast küttekehast. Loodud masina tööpõhimõte - vesi nõrgub ülemisest topsist alumisse ning saavutab nõutava temperatuuri seal vahel oleval kuumutuselemendi pinnalt. Ei suutnud leida akut, mis suudaks mahutada piisavalt energiat vee keemaajamiseks ning pidime leppima pistikuversiooniga - kuid tulevikus, teaduse arenedes, ei ole miski võimatu.

Visuaalne väljund allpool lahtivõtmise järjekorras, lõpus plahvatusjoonis

Veekeetja flyer nägi välja nagu keskkooliõpilase tehtud - seda saaks kasutada EKA graafilise disaini ning TLÜ reklaami ja meedia osakonnas õppematerjalina kui näide kuidas asju teha ei tohi. Taustaidee varastatud Simpsonitelt.

MTÜ Eesti vanaemad Haiiti hädaliste toetuseks

Mida vanem eestlane, seda tugevam on tal esivanemate alalhoiuinstikt: toidu säilitamine mustadeks päevadeks nii keldris, sahvris kui ka (lapse)laste rasvavoltides.

Kui Haitil on praegu tohutu katastroof ja nälg, siis Eestis on olukord vastupidine; näiteks peale jõule käib perekonnas mäng nimega "toidusokutamine" - jõululaualt ülejäänud kergestiriknevaid toiduaineid sokutatakse kuuma kartuli kombel sugulaselt sugulasele ja kaotajaks on see kes selle toidu peab ära sööma või ära viskama. Söögi äraviskamine on eestlase silmis surmapatt ja kõikide nälga kannatanud esivanemate mõnitamine - on loogiline, et kui ise ära süüa ei jõua siis tuleb leida viis kuidas sellest lahti saada ilma toidujumalat pahandamata. Pahaaimamatule külalisele pakitakse kaasa "veidike" toitu, mis kodus lahtipakkides osutub näiteks 4 kg avatud pakendis hapukapsaks. Ma kaotasin ühe sellise mängu jõulude ajal.

Erinevate riikide sõjavägedel on erijuhtudeks ladudesse varutud tohututes kogustes toidupakke ning iga aasta vabanetakse selle alumisest, vanimast kihist. Vabariigi algusaastatel sai metsalaagris söödud huvitava sisuga Lääne-Saksamaa poolt kingitud toidupakke, mille peal olevad aastaarvud noorte kaitseliitlaste tollast vanust mitmekordselt ületasid. Siiani on meeles hamburgerikonserv kõdunenud saiaga ning roosa maksapasteet mis ülikergesti tuld võttis ja nagu säraküünal põles. Süüa sobis muide üsna hästi.

Tark esivanem käitub samamoodi - teeb sisse kõikvõimalikke juurikaid, soolab liha, kuivatab seeni ja kalu ning alustab söömist vanimatest reservidest. Tüüpilisel vanaemal on sahvris kõike ning poodi läheb ta ainult sotsiaalseid vajadusi rahuldama. Ma ei kujuta ette, et kui nad kõik oma sahvrite sisu ära deklareeriksid, mitut Haitit ära toita saaks. Ei oska arvata, miks ei ole veel tehtud programmi, kus vanaemad saavad kõik oma sahvri põhja jäänud tooted (N: Marineeritud seened - 1990; Pohla-õuna keedis - 1982; Õunavein - Stalini surma tähistamiseks jne) humanitaarabiks ära kinkida. Idee ise kõlab tobedalt (MTÜ Eesti vanaemad Haiiti hädaliste toetuseks), kuid veel tobedalt kõlab mõte olukorrast kus ühes kohas visatakse ära seda mis teises kohas elusid päästaks.

Kriisi on vaja, et õppida hindama seda mis juba olemas on. Ajateenistuse näljalaagris räägiti kuuseokstest ehitatud püstkojas päevast päeva mida kellegi vanaema oli teinud ning kahetseti avalikult kõiki söögilauas tagasilükatud lisaportsjoneid. Kui kurnatud sõdurid kasarmusse tagasi toodi, hiilisin õhtul üksi sööklasse ning elasin üle oma elu ühe tipphetke - õhtusöögist ülejäänud külm maksakaste pani seljal hiired jooksma. Kamraadidele viidud päts leiba rebiti tükkideks.

Ei ole midagi õudsamat kui kujutada ette katastroofi oma kodulinnas - varemetes ja põlev vanalinn patrullivate UN sõduritega, kus üksikud inimvarjud süüa otsivad, Viru keskuse poode röövivad ning üksteisega toidu pärast võitlevad. Pole süüa ega turvatunnet Nagu pronksöö edasiarendus. Ja kui siis saabub kusagilt laadung veidi mädanenud banaanide ja hallitanud kookospähklitega Haiti vanaemadelt, võib see päästa nii mõne nälginud eestlase elu.

Igaljuhul võitleks ma kogu hingest jagamispunkti ees parema koha nimel, võtaks kõik banaanid kahe käega vastu, kaitseksin seda teiste näljaste eest, peidaksin need põue, jookseksin nii kiiresti kui võimalik läbi Balti jaama varemete Jahu keldripunkrisse, sulgeksin enda järel rauast ukse ja jagaksin saaki oma lähedastega. Ja kui midagi peakski üle jääma, siis hoiustaksin selle hoolikalt oma lastelaste jaoks. Lihtsalt igaks juhuks.

Raudrüü leiutas sõjamehe naine mitte sõjamees ise

Kui seltskonnas on naised enamuses, on oht sattuda tõsiste repressioonide ohvriks. Mingil põhjusel ammutavad nad üksteise küünarnukitundest hämmastava jõu ning suudavad hõlpsasti vähemusse jäänud mehele(meestele) oma nõu peale suruda. Eriti hull on olukord siis kui kuskile põgeneda ei ole - näiteks üksikul saarel või autos keset 10 kraadist külma oodates.

Ei mõtle sadistlikku piinamist vaid piinlike olukordade tekitamist. Mäletan väga noorena ühte Kaitseliidu õppustele sõitu, kus mehi Lasnamäelt peale korjates õppuste läbiviija ema aknal üle hoovi karjus, et sellise ilmaga ilma ekstratekkideta ja -pesuta pojakest välja ei lubata. Poja vastuväiteid, et on juba maikuu ning magamisvarustus on kaasaegne, kuulda ei võetud - ema südamemuret ei ole võimalik murda. Meeleheitel sõjaväeline juht üritas piinlikust olukorrast kiire põgenemisega pääseda, kuid selle peale lennutati autotäie noorkaitseliitlaste hämmastuseks 3-korruse paneelmaja aknast alla 5-6 paksu villast tekki. Lisaks neile hõljus õhus paarkümmend villast sokki. Löödud "poiss" käskis Unimogi koos ootavate noorkaitseliitlastega ümber pöörata ja viskas laadungi alistuvalt auto peale. Metsa jõudes oli ta vaimselt taas sõjaväelise ülema rolli tagasi suutnud pöörduda.

Eile oli minu mihklipäev. Kuna laupäevasel suusaretkel teine ekipaazi meeskaaslane prillid autosse unustas ja 6,3 km raja asemel 63 kilomeetrit läbima läks, siis olin sunnitud tund aega kolme naisega autos vastu pidama. "Ärakülmunud" mehena pidin lõpuks (algul ainult vaimsele) survele järele andma ning hoolimata soojatootvast autost märjad suusariided kuivade naisteriiete vastu vahetama. Kui sats sõpru minibussiga mööda sõitis, siis märgati mind hoolimata meeleheitlikust varjamispüüdest - loodan, et pidasid lihtsalt häbelikuks ja inetuks tüdrukuks.

Naise südamemure on rahustamatu ning murdumatu - ema, vanaema või abikaasa kes tahab mehe eest hoolitseda on justkui peatumatu ja purustamatu loodusjõud. Ürgne instinkt hoolitseda perekonna "tugevama poole" kui leivatooja ellujäämise eest on säilinud ja naine ei peatu enne kui ta on teinud kõik endast oleneva, et mees õhtul ka tervena koju jõuaks. Kuigi tänapäeval mehe ametid üldjuhul enam eluohtlikud ei ole, saab ennast välja elada pisiasjade korraldamisel, nagu riietus, söömine, juuksurisse saatmine vm.

Naistega on keeruline, kuid ilma nende veel keerulisem. Kuigi poputamisega kipuvad nad üsna tihti liiale minema, on see tegelikult mõnikord päris mõnus. Ning äkki on see ka osa edasiliikumist tekitavast jõust? Usun, et esimese raudrüü ei leiutanud mitte üks sõjaväelane, vaid tema muretsev naine, kes kartis et abikaasa lahingusse minnes liiga õhukeselt riides on.

Lause mida on miljardeid kordi öeldud ning mida veel rohkem kordi jäädakse ütlema ka tulevikus:

"Sa saad surma kui nii õhukeselt riides välja lähed!"

* * *

Tööriistad

Rekordlumi tegi TTÜ õues asuvatest teaduritest smurfid

KKK 2010

Kaks olulist Korduma Kippuvat Küsimust on elimineeritud ning neile ei oskagi praegu midagi uut asemele panna - nad kehtisid lihtsalt niivõrd kaua. TLÜ on läbi ning kuigi olen pikka aega pidanud üksitegutsemist ja sõltumatust mõnusa elu eeltingimuseks, tundub kahekesi palju lõbusam. Mõningane "avalikust elust" tagastõmbune ning nohikuperioodi maitsmine ei tundu ka üldse nii hulluna.

Kaks sõelale jäänud ja modifitseeritud küsimust kõlaksid järgmiselt:

"Millega üldse praegu tegeled?"
"Mida psühholoogi ja tooterandaja haridusega peale hakkad?"

* * *

Kuid oli ka kolmas muutus, mis on väärt märkimist: lapsepõlvehobi väga jõuline ning äkiline esilekerkimine. Eelmise aasta saakide kokkuvõte numbrites annab kokku 322 kalakest (sisse arvestatud ka tagasi lastud kalad). Tõeliste fanattide saakidega võrreldes ei ole need mitte midagi kvaliteedilt ega kvantiteedilt ning see ei tohikski eesmärk omaette olla. Aga hea tunne on tegeleda millegi sellisega mis nõuab nutikust ja annab ettekäände külastada erinevaid looduskauneid paiku.

Taaselustatud hobi nr 2 on raamatulugemine: jõulupuhkuse ajal läks neid juba kahe päeva jooksul üks.