Onupoja elu tipphetk

Igal kalamehel on rääkida lugu enda Suurest Kalast. Ma imestan, et ei ole tehtud varjatud kaamerat sellest kuidas suure kala (N: säga) kostüümis sukelduja mõnele õngemehele õnge otsa tuleb ja korraliku tralli maha peab. Ning kaamera filmib inimese reaktsiooni kuidas ta kaldal käitub. Eriti valus oleks see kui ohvrist kalamees on üksi ning "kala" enne kaaslaste appijõudmist ära pääseb - ja keegi ei usu kalamehejutte...

"Margus ma lähen talle järgi, ma võtan püksid ära!" hüüdis onupoeg kui talle Kasaril ca 3 kilone (pikkus soomuskatte lõpuni 70 cm) haug otsa tuli, korralikult õnge otsas trallitas ja lõpuks kalda ääres vesiroosidesse takerdus. Lahtiriietumise kiirus oleks andnud au ka Chippendalesile, Spice Boys'ist rääkimata. Kahv käes hüppas trussikutes onupoeg hiiglasele järgi ning tõi ta kaldale. Kalameheriietusele võiks olla veel üks nõudmine - kiiresti eemaldatav. On varemgi kuuldud kuidas kummikostüümis kalamees suurele kalale vette peakat järele hüppab.

Kogenud kalameeste jaoks ei ole 3 kilone haug veel tea mis hiiglane, kuid eks neid suuremaid tule ka veel. Loeb sõna "suurim" ning kui kohe alguses 10 kilose kaldale sikutaks, siis ei paneks 5 kilone enam jalgugi värisema.

Kui suur kala otsas, siis on adrenaliini tase veres eriti kõrge. Suurima kala kättesaamine on väga eriline tunne - mida vägevama võitluse kala maha peab seda võimsam on tunne. Kes ei usu, lugegu raamatut "Vanamees ja meri."

Ise tõmbasin välja 5 tagasihoidlikuma suurusega haugi (3 ketasunnaga ning 2 kummilandiga). Purustatud sai müüt, et kiiska teine kala ei söö - okkad on tal küll suured ning lõpusekaaned teravad kuid haugi eest need ei kaitse. Tundus, et pigem tekitavad isu. Ülejäänud saak oli 11 kiiska, 12 särge, 1 roosärg ja 1 turb. Särjed on sellel aastal üllatavalt suured Vigala jões ning söövad väga aplalt maisi.

Sattusime onupojaga ka vist ühe hübriidi otsa - maisiga püüdmisel saime lisaks särgedele kumbki ühe roosärje. Rohelist värvi ja erkpunaste uimedega nagu roosärjed ikka. Probleem oli selles, et nende kehakuju oli üksteisest erinev ning ühel avanes suu ülespoole ning teisel allapoole.

Ülemine eeldatavalt roosärje-särje hübriid, alumine täisvereline roosärg. Tagantjärgi tarkus oleks olnud panna ka tavaline särg kõrvale.

All siis "päris" roosärg. Foto on halva kvaliteedega - tehtud pimedas prozektori valgusel.

Laul aritmeetikast

Ma ei ole vist elu sees nii pika perioodi jooksul nii vähe alkoholi tarbinud. Muud pahed võtavad vaikselt võimust - kohv ja igasugused maiustused.

Suvel ei oska millestki muust kirjutada kui kalapüügist - see postitus ei jää antud teemal kindlasti viimaseks. Muutunud elustiil nõuab uusi hobisid ning lisaks orienteerumisele tundub see üsna talutava viisina kuidas päevi õhtusse saata. Ning päeva lõpus saadud kribude pilte teistega jagada - tunne nagu oleks midagi asjalikku korda saatnud.

Tõstamaa lähedal ühe laiu peal kenas maamajakeses möödus järjekordne nädalavahetus vabas õhus - naised läksid kohalikesse legendaarsetesse kaltsukatesse ning mind kupatati veekogude äärde sööki tooma. Kuna merelt sain kätte vaid ühe ahvena, juhatas mossis perenaine mind Ermistu järve äärde kuskohast ilma kalata olevat suht võimatu tagasi tulla.

Ermistul sattusin ahvenasoonele - paari tunniga sain neid ühe saare lähedalt spinningu, ussi, maisi ja elussöödaga kätte 53 tk; lisaks 2 särge ja roosärge ning 5 nurgu. Kõige suurema ahvena sain teise ahvenaga - vesihunt murrab vesihunti.

"Siin järves spinnaga kala ei saa," teadis kohalik. Alamõõduline hauginolk leidis tee tagasi järve.

Leia kümme erinevust: vasakul roosärg, paremal särg!

"Peaaegu nagu ehtne..."

Nõukogude aja väärtushinnangud pioneerilaulikus - selle katsun pianiinol ASAP ära õppida!

Töötud hävitavad kalavarusid / orienteerumiskool

Mida rohkem töötuid, seda rohkem vähenevad Eesti Vabariigi kalavarud. Onupoeg võttis samuti aja maha ning tõmbas Väinjärvest välja poolekilose ahvena - järves kasvavad nad harva nii suureks.

Väinjärve ahven, 33,5 cm pikk; püüdjaks onupoeg Ermo.

Ise ei jäänud võlgu - tüdruk vihjas, et talle võiks meeldida kuivatatud kala ning leidsin end samal õhtul maisiga Vigala jõe ääres särgi jahtimas. Lisaks 6-e särjele (keskmine pikkus 20 cm) ja ühele tippviidikale võttis öö hakul meeldiva üllatusena õnge ka üks kopsakas turb (pikkus soomuskatte lõpuni 32 cm), kes andis vägeva võitluse.

* * *

Käisin orienteerumas, õigem oleks vast öelda et metsa vahel lonkimas. Jalad olid jumalasta kanged ning sain ainult kergelt sörkida. Kui varem lidusin metsa all kaootiliselt punktide vahel ringi ning kompenseerisin möödapanekud kiire jooksuga ringi mööda teid liikudes, siis nüüd liikusin kõikide punktide vahel asimuudiga otse läbi metsa. Aeglaselt kuid täpselt.

Kui ikka 32 kg seljakott seljas on ning pikk distants mööda rasket maastikku on selja taga (lisaks teadmatult palju ka ees), siis eksimishirm suureneb kordades. Mäletan, et kontrollisin ca nädal aega tagasi katsetel olles ükskord enne edasliikumist umbes kolmveerand tundi, kas olen ikka õiges teederistis. Väsimus ja raske koorem paneb aju marsruudi valikul täisvõimsusel tööle - seda võiks noorte orienteerujate treenimisel arvesse võtta.

"igasuguse lootuse kaotamise"-meetod / saarerahvaste naljad

Samal ajal kui kõik normaalsed inimesed puhkasid jõudsin ise 2-nädalasest militaarsest proovilepanekust eluga tagasi. Kõik kehaliikmed on haiged ning duši alla minnes hakkavad erinevad marrastused üle keha kipitama. Unevõlg nõuab oma osakest ka päeval. Asi on läbi tehtud/üle elatud ja "tavalise elu armastuse" hoog on peal. Elu üks raskemaid katsumisi - sellest peaks pikemaks ajaks piisama...

Kui tead ainult ca 15 minutit ette mis järgmisena toimuma hakkab, siis võib üsna mitmetel paljalt teadmatusest ära kammida. On üks hea nipp kuidas vähendada määramatusest tekkivat masendust. Ise proovisin edukalt mõtlemisviisi mida võib nimetada "igasuguse lootuse kaotamiseks." Mis iganes katsumus ees ei oleks tuleb end sundida mõtlema et iga kord läheb hullemaks - mitte kunagi ei tohi uskuda instruktoreid vaid paranoiatseda mis selle ajutise lahkuse taga on. Petlik lootus tekitab vale ootuse ning lõpuspurt distantsi keskel tapab vaimu enam kui keha. Parem on uurida lähedalasuvat maastikku ning mõelda milliseid võimalusi see sadistlike eesmärkide täideviimiseks pakuks. Kui suudad selle käitumise ära arvata, siis tekitab rõõmu äraarvamise efekt, kui mitte siis tekitab rõõmu karistuse ärajäämine.

Alguses olin selles äraarvamises päris hea, kuid lõpus trumbati mind järjest tihedamini üle - aju hakkas kurnatusest vastu töötama ning koolitajad muutusid järjest nutikamaks.

* * *

Kuulsin ühe päris hea anektoodi, mille pidi üks saarlasest tegelane teiselt saarelt pärit ülemustele nende versioonis rääkima. NB! Alla 18-aastastele keelatud!

Saarlane ja hiidlane kõnnivad mööda teed kui näevad aeda, mille augu vahele on lammas kinni jäänud. Hiidlane (tglt saarlane) laseb püksid alla ja hakkab teadagi mida tegema. Kui ta lõpetanud on, siis ütleb ta saarlasele (tglt hiidlasele):
"Noh, sinu kord!"
Selle peale paneb saarlane (hiidlane) oma pea aia vahele...

Külm vesi milles juba veerand tundi kaelast saati passinud olime, tundus soojemana. 12 päeva oli veel jäänud.

Arvutimängurid kindralstaapidesse!

Alates esmaspäevast olen kaks nädalat täiesti levist väljas ning ei oska öelda millises Eesti otsas: varuplaan C ettevalmistus ehk "tööintervjuu" ühte militaarsesse üksusesse. Lisaks väga kõrgetele füüsilistele nõuetele seisid nõuetes ka sõnad "intelligentne" ja "loogilise mõtlemise võime." Siseinfost lekkis, et eelkõige hinnataksegi seal vaimseid võimeid ning võimet neid rakendada just siis kui keha on viimseni välja kurnatud.

Põhikoolis olin suur sõjastateegia arvutimängude fänn; eriti meeldis mulle mängida ajaloolise taustaga lahinguid kaotanute eest - mõnus tunne oli tunda nagu oleksid võimeline ajalugu muutma. Enne sõjaväes käimist mõtlesin isegi, et kõik ohvitserikohad võiks jagada välja kirglikele arvutimänguritele ning sõjad oleks võidetud! Vahepeal ei suutnud isegi ära oodata, millal sõjaväeaeg kätte jõuab, et oma suurepäraseid juhtimis ja strateegioskuseid rakendada suudaksin.

Reaalsus oli aga hoopis midagi muud - "vaenlane" ei käitunud lahingharjutustes kunagi standardselt (Usun, et Eesti Kaitseväes ei ole kunagi tehtud ühtegi ilma petterünnakuta lahingharjutust). Elu välilaagris oli stressirohke, kolleegid tundsid end sama ebamugavalt kui sa ise ning igasuguste strateegiate rakendamine ja otsuste tegemine (eriti need mis puudutasid meeskonna töölerakendamist) tundus tülika lisakohustusena. Enne pidi saama hakkama endaga ning nõuda seda resoluutselt ka teistelt.

Olen kindel et on inimesi, kes on sündinud selliseid asju tegema ning on selles kohe alguses head. Ise nende hulka kahjuks ei kuulu, kuid tunnen et olen muutunud seda paremaks mida rohkem end stressirohketes olukordades proovile panna saan.

Mulle meeldib orienteerumine kuna see nõuab mõtlemist füüsilise pinge all. Aju nõuab palju hapnikku ning keerulise maastiku juures väsitab just kaardilugemine rohkem kui jooksmine.

* * *

Kusagil Kohila ja Paide vahel maapoes. Kui silt on väljas ju siis oli selle rikkujaid - samas asulas ühtegi baari ei olnud.

Väinjärve haugipoiss enne vabastamist.

Endla Looduskaitseala piiril värvikaid elamusi otsimas - suvalistest metallitükkidest kokku keevitatud sild üle Põltsamaa jõe. Jõest sain õhtul tonkaga 3 ilusat ahvenat ning särje, onupoeg sikutas välja alamõõdulise haugi. Järgmise hommiku plaanid rikkus öine vihm, mida meie lohakalt ülesseatud telkmantlilaager ei suutnud taluda. Kell 3 öösel panime märgadena pillid kotti ja läksime koju.

Ülikooli astujatele ning ülikooli lõpetanutele!

Käisin vaatamas oma TTÜ kursuse lõpetamist - loodan/usun, et järgmisel aastal jõuan neile järgi. Kokku lõpetas ülikooli sisseastujatest 50%; kõige drastilisem oli väljakukkujate arv erialal nimega "Soojustehnika," kus 21-t sisseastujast lõpetas 8. Mitmed tuttavad lõpetanud ei pääsenud enda aktusele kuna nad võeti 1. juulil Tapa Pioneerikooli ajateenistusse.

Andsin just väikese videointervjuu Üliõpilaskonna poolt koostatavasse üliõpilaselu teemalisse filmi. Sain öelda ka enda soovituse ülikooli astujatele. Usun, et suurel osal neist ei ole aimu mida nad ise teha sooviksid ning kelle käest peaksid nõu saama. Pessimistliku šokiteraapia mõttes võiks neile soovitada järgmist:

1. Ükski töö ei ole mõnus või kui hetkel on, siis tüütab see varsti ära. Kuna töötamine on niikuinii nõme, siis teha parem juba midagi rasket, kuid arendavat ning hästitasuvat.
2. See et sa ei tea mida teha tahad ei ole vabandus, et mitte midagi teha.
3. Et teised teevad asju halvasti, ei tähenda seda, nagu peaksid sina asju halvasti tegema.

Karmid ja julged üldistused ning kindlasti see kõigi inimeste kohta ei kehti; kuid äkki on seal ka mingi universaalne ja igalpool kehtiv mõte?

Ülikooli kiitusega lõpetanud TTÜ tudeng (nimeks vist Kaupo Krull) tsiteeris tulevikuplaanide osas järgmise lause: "Mine nii kaugele kui näed ning siis näed veel kaugemale."

Märjamaa Chuck Norrised / Mission Vigala

Kui TLÜ Kehakultuuriteaduskonna Üliõpilasesindus (KERE) tegi oma maskoti- ja logokonkursi, saatsin sinna ka enda kavandi - selleks oli AATOMIK. Inspiratsiooni sain tuntud Vene multifilmist, kus üks tohutu jõuga tegelane tahtmatult väga palju jama kokku keerab ning hiljem selle ära parandab. Chuck Norris on USA-e sama nagu Stirlitz Nõukogude Liidule. Ameerika tegelaskuju on venelasest palju jõulisem ning keegi talle naljalt vastu ei saa. Kahtlejatele on Facebookis tehtud küsimustik: "Kui kaua suudaksid Sina Chuck Norrise vastu seista?" ning vastused varieeruvad 0 kuni 1 sekundini!

Kuidas käituvad Märjamaa Chuck Norrised klubi-kohviku Plekoltee tualetis?

"Selle ukse lingi asemel võiks nupp olla... [RAKSAKI!]"

"Prill-laua ülestõstmiseks peaks ikka olema koht kuhu kämmal taha ajada? Ja veesäästmiseks oleks hea näha pealetõmmatava vee nivood, et teaks millal voolule pidurit anda? [KÕMM! KÕMM!] Tehtud!"

"Milleks urgitseda paberit paberikasti alt, kui seda saaks ka otse krabada [KLIRAKI!]?"

Lasteaias läksin kunagi tülli ja kaklesime korralikult ühe poisiga kelle nimi oli Ken. Kui lapsed ise üksteisega hakkama ei saa, siis hakatakse üksteise võidu järjest müstilisemate tegelastega ähvardama. Tema lõplik seisukoht kõlas järgmisena: "...aga mina räägin Rainile, kes räägib oma isale, kes töötab Täitevkomitees ning Täitevkomitee helistab Mäkaiverile ning Mäkaiver annab sulle ja su isale ning su onu Aarele ja Lasnamäe sõpradele ühe sõrmega peksa!"

Ähvardus jättis minusse sügava jälje, sest peale seda ma kordagi tõsisemalt kakelnud ei ole.

* * *

Võtsin aja maha ja läksin maakohta Vana-Vigala jõe äärde kala püüdma ja lebotama. Saak suurem asi ei olnud, kuid süüa sai ning püügirõõmu jätkus ka. Kokku sain 4 särge (3 maisiga), 5 ahvenat, 2 turba ja 3 kiiska.

Ma ei mäleta mitme kala ja leivaga Jeesus näljaseid toitis, kuid siuke tunne tekkis, et purgi konservimaisi ja õngega võiks ka üsna palju korda saata. Vasakul maisi ohvriks langenud karplased: vasakul pisike turb ning paremal särg. Turb on õngemehele hinnatud saaks: ta on üsna kaval ning õnge otsas võitluslik kala; samuti kasvab üsna suureks. Samuti kipub ta vananedes teisi kalu kimbutama - täidsa püütav ka landiga.

Diabeetiku maiusroog. Kooresalat tilli, sibula ning lehtsalati; fooliumis küpsetatud keedukartulid, sidrun, leib ning grillitud pisemad ahvenad-särjed-turvad. Üllatavalt hästi kukkus välja - värskelt püütud kala maitseb hoopis teistmoodi kui poeletilt võetud. Kala grillisin madalal temperatuuril koos soomustega - see käitub natuke justkui soojahoidva fooliumina ning tuleb hiljem liha küljest hõlpsalt lahti.

Päeval kui suured kalad puhkavad harrastasin viidikate psühholoogia uurimist. Kalaparv käitub varvaste vahele topitud leivatükke nähes järgmiselt: algul saadetakse peale kõige pisemad kalad üldist ohutust kontrollima (NB! Nemad veel toitu ei proovi); siis tuli üks suur ja vana haugi puremisjärjega viidikas (vist karja juht), kes kontrollib üksi toidu sobivust ja alles seejärel lendab ülejäänud parv söögile!

Rumba silla juures Vigala ja Velise jõe ristumiskoht.

Suurim pisematest oli üks ca 400g särg kes kärestikus endale maisil hea maitsta lasi.