KKK 2012 ja ülikoolipohmell

KKK 2011 puudutab konkurentsitult uut töökohta ning kolme küsimuse asemel võiks lisada kaks: "Kas sa oled ka õpetaja olnud?" ja "Miks ise ei liitu?" Seda küsitakse uskumatult tihti ja tüütavalt ning sellele ei saagi väga head otsest vastust anda. Kui igapäevaseks tööks ei ole mõistmise püüd kuidas noor inimene elus otsuseid langetab ning millise suhtumisega tuleb olla nende inimeste vastu kelle elu positiivselt muuta soovitakse, siis ei osata enamasti ka ise enda käitumist nii kohandada, et tegevusel tulemust on.

Olin mitu kuud mustas augus ning keskendusin oma kogu vaba aja tegevusele, mida aastaid endale keelanud olin ise kadedalt sõpru piideldes kellel see võimalus oli. Arvutimängud. Teadsin, et kui üks kord olen nii nõrk ja langen, siis on see täielik! Tartus öösel külas diivanil kodutöid tehes lubasin endale mõni õhtu Youtubest trailereid vaadata, kuid see oli ka kõik.

Graafika on teinud need nii reaalseks, et mõnest maastikukohast võiks teha PrtSc, printida välja ning panna seinale ja keegi ei teeks vahet. Ma olen seal olnud.

Sama asi raamatutega, võtad kätte ja oled järsku kusagil mujal. Sõnadest moodustub pähe pilt ning selle lummusest on end ikka väga raske välja kiskuda. Ei julge raamatupoodi minnagi, sest kui seal millegisse põnevasse upun, siis võtan ta üsna tihti koju kaasa, loen juba samal õhtul läbi ning siis jätan riiulisse. Kõige põnevamad teosed on Eesti ajaloo sektsioonis, kus enim emotsioone tekitab endavanuste meeste ilustamata eluloojutud I ja II Maailmasõja päevilt. Ja igas loos on oma kibe moraal. Viimane raamat, mille pidasin väärt kaasavõtmist, oli Soome Talvesõjast ning kuidas muu maailm elu eest võitlevasse väikeriiki suhtus - päris karm ja maa peale toov.

Kui raamatutega on lihtsam - nad saavad lihtsalt läbi ning ei ole näinud kirjanikku kes suudaks kiiremine kirjutada kui huvilised lugeda. Arvutimängu ajutisest sõltuvusest lahtisaamiseks lähtusin vanasõnast: "parim viis kiusatusest jagu saada on sellele järele anda." Ja ma siis andsin, andsin ikka täiega hommikust õhtuni, nii et arvuti hiir lõpuks enam ei töötanud ja silmist voolasid pingutuspisarad. Andsin iga ülikooliaasta eest!

Aga nüüd on see seljataga, naudin suusailma ja üritan leida uusi arendavaid hobisid, mis ülikoolipohmelli leevendaksid.