Suureks vaimult

Kolm õpikut, mis ma koolis esimese Septembri õhtul läbi lugesin olid: ajalugu, bioloogia ja geograafia. Esimene oli üks mu lemmikaine, mida ükski aastaarvude tuupimine ei suutnud vähem huvitavamaks muuta. Eriti läks südamesse Eesti ajaloo pöördepunktid kus võõrvallutajatele vastu astuti - alustades muistsest Vabadusvõitlusest ning lõpetades Teise Maailmasõja Sinimägede kaitsmiseni. Noorele inimesele meeldivad ikka enam suurema ajaloolise intriigiga sündmuseid kajastavad peatükid - vastuolud, lahingud, sõjad - neid teemasid sai sisse ahmitud ikka korduvalt ja korralikult ning palju ka raamatukogust juurde võetud. Rahuaja kangelased; luuletajad, teadlased, arstid jt. ei pakkunud piisavalt suurt pinget.

Samas päris mööda külgi need rahuaja peatükid maha ei jooksnud. Meelde jäi Jakob Hurda tsitaat: "Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!" Väga uhkelt kõlavat lauset on kasutatud väga paljudes kõnedes ja artiklites - eriti hästi sobib see loomulikult hariduslikku konteksti. Suureks vaimult tähendab ju mõistagi saada targaks, õppida rohkem kui teised ja/või teha innovatiivseid tooteid.

TLÜ loengutes kirus tuntud etiketiõpetaja Maaja Kallast pikalt ja põhjalikult neid, kes kasutavad lauset "800 aastat orjaaega", rõhutades uhkelt, et me oleme tugev rahvus, kes on säilitanud oma kultuuri ja identiteedi - võõrvõim seda murda ei suutnud. Lisaks kõigele muule oleme töökad, vähenõudlikud, tagasihoidlikud ja pealekauba ilusad. Veidi ka individualistid, harjunud kõike ise tegema. Ühesõnaga head inimesed, kes igal poolt edukalt hakkama saavad.

Aga midagi tundub ikka puudu olevat. Kuna oleme rahvusvärvide alt rohkem lahinguid kaotanud kui võitnud, siis on mõnikord selline tunne, et see miskit on selle käigus kuidagi kõvasti kannatada saanud. Ideaalne käsutäitja, käigushoidja ja nõuandja võimekamatele, kuid mitte uute asjade alustaja ja ehitaja. Kuna ebaõnnestumisi on nii palju olnud, ju siis ei maksagi kõrgemaid eesmärke püstitada, ega teistel seda teha lasta. Oh seda häbi, kui see saavutamata jääb. Selle asemel, et tegutseda, leitakse vabandusi miks ülesanne liiga raske on - antakse alla juba enne võitlust.

Õigem võiks olla ju nii, kui peale probleemi defineerimist püstitada tähendusrikas eesmärk ja seejärel alustatakse takistuste eemaldamiseks võimaluste otsimist. Riskide hindamine on täiesti normaalne tegevus, kuid see peaks toimuma järgmises faasis - alles siis kui tegutsemiseks läheb. "Suureks vaimult" võib vabalt tähendada lisaks kõikidele muudele suurepärastele vaimsetele võimetele ka oskust/julgust/võimekust püstitada kõrgemaid eesmärke ning mitte kukkuda enesehaletsemise rüppe.

Ja selle asemel, et viriseda ja oma frustratsiooni kirjutades välja elada, peaks tegutsema või leppima mõttega et idee ei ole piisavalt hea või ei ole selle väljapakkuja lihtsalt piisavalt osav.