Korduma Kippuv Küsimus - viimane postitus

Täna tekkis üle hulga aja üks mõte, mida sooviks jagada. See jääb ka minu viimaseks postituseks sellesse blogisse. Üha raskem on leida teemasid, mis algselt püstitatud ülesandega haakuksid ning seepärast tulebki asi ametlikult ära lõpetada. Et oleks öeldud, et nüüd ongi praeguseks kõik, mitte ei ole sellist vindumist ning ripakil mõttelõnga unustamist internetiavarustesse. Kunagi alustatud kirjutamise õppimise ja mõtete jagamise/reflekteerimise kohana on ta oma eesmärgi saavutanud ning suunan edaspidi oma mõtted mujale.

Segaks siis ühe ilusa mälestuse veidi laiema teemaga. 2001/2002 Kaitseväes aega teenides oli mul noorteajal emotsionaalselt päris raske. Ei olnud kunagi elus pidanud nii kaua kodustest mugavustest eemal olema ning mõtlesin kodule pea iga tunni aja tagant. Ootasin pikisilmi esimest linnaluba jõulude ajal, et pääseda sellest põrgust, kus meid iga päev tugevalt füüsiliselt proovile pandi koos korraliku vaimse pingega. Tundsin tohutult puudust lõbusast ülikooliajast ja sellest, et on võimalik lihtsalt rahulikult istuda ja oma asju teha.

Lõpuks saabuski see päev detsembrikuus, millal talvevorm uhkelt selga ajanuna bussiga kesklinna sõitsin, et sealt edasi Sauele liikuda. Oli imeilus talveilm ning nautisin iga sekundit vabadust, mille maitse olin kolme kuuga juba peaaegu ära unustanud.

Saue aedlinna osa oli nagu tõeline jõulumaa. Kõik majad olid ehtes ning tuled vilkusid. Oli juba pime ning lumi sadas aeglaselt maha nagu vanades (südant pahaksajavates) armastusfilmides. Kõndisin mööda teed, lumi krudisemas tanksaabaste jalge all ning pakasest hoolimata ei lasknud vormimütsi lapakuid alla. Ega ei saanud kohalikele näidata, et külmakartlik oled! Hinges tõsiselt uhke tunne - samal õhtul olid vanemad nimelt kutsunud endale külla sugulasi, nii et oli oodata tõsisemat üritust ja palju toetavaid õlalepatsutusi.

Ka vanematekodu oli viimase vindini ehitud, et naabritele mitte alla jääda. Enne sisseminekut otsustasin aga uljas tujus olles külalisi veidi ehmatada ning liikusin elutoa akna taha. Vanemad olid katnud suure laua, mille ääres istusid kõik onud-tädid oma lastega; loomulikult olid nad kohal ka ise koos minu õega. Seal käis elav vestlus ja naeru oli õrnalt isegi välja kosta. Mäletan, et vaatasin pikalt ühele onule otsa ja koputasin kõigest väest aknale, tema tähelepanu loota püüdes. Ja siis jäigi ta korra tõsiseks ning vaatas mulle pikalt ikka paarkümmend sekundit otse silma sisse. Arvasin, et olen oma ehmatuseesmärgi saavutanud, kuid siis pööras ta pea kõrvale, ilmselt ühe teise sugulase naljale reageerides. Mind ei märgatud, kuigi endale tundus, et valges õues on võimatu mitte märgata.

Mind nagu ei olekski olemas olnud või veel hullem - nagu poleks juba pikka aega olnud. Ei tundnud end pettununa, et nali läbi ei läinud, kuid olin nähtud vaatepildist ikka väga liigutatud. Ikkagi kõik armsad inimesed koos, ilm oli ilus ja esimene vaba päev sellest hullumeelsest laagrist. Sees tekkis tohutult hea tunne ja pidin end veidi koguma enne kui uksekella lasin.

Aga ma usun, et selles hetkes võikski peituda vastus kõige olulisemale küsimusele - miks üldse siin maamunal olla? Inimene on ikka midagi enamat kui lihatükk, milles elu tuksub, kuid seda on ta ikkagi ka. Me oleme surematud elades edasi oma järeltulijates ning elu edasikandmine annab uue võimaluse ka uutele inimestele tunda kõiki neidsamu rõõme ja väljakutseid. Sest tegelikult on nad ju Sina ise, ainult uute mõtetega. Lihtsalt oleks nii põnev neid hiljem sõbralikult vaatamas käia, nii-öelda pöialt hoidmas. Näiteks jõuluõhtul akna tagant piiludes.

Sinna, aga, on veel aega. Ning selleks, et järgmine põlvkond oleks parem kui eelmine, tuleb neile latt kõrgele seada! Ei saa nõuda järeltulijatelt seda, millega ise hakkama ei saa. Nad näevad selle läbi.

Ning siinkohal võiks olla hea mõte kuulda meie koori esimest esinemist 2012 aaasta NK jõulupeol (esimene lugu on jama, teised kaks enam-vähem): http://www.youtube.com/watch?v=oORXuS_dtAs

Nõudlikkus vs. sõbralikkus

Viibisin eelmisel aastal seoses tööalase üritusega ühe Harjumaa kooli 5. klassi emakeeletunnis, kus lapsed tegid grupitööd arutledes teemal "Millline on hea õpetaja?" Seda küsimust koolides vist eriti tihti ei küsita, nii et noored olid alguses üllatusest tummad, kuid kogusid end õige pea ja alustasid ajurünnakuga. Õige pea oli paberile joonistatud suur mull, millest hargnesid välja erinevad omadussõnad. Arutelus oldi väga üksmeelsed, kuni üks suuremat kasvu poiss ontlikult ja tõsiselt ütles:
"Hea õpetaja on unustaja tüüpi, siis ta unustab meile kodutöid anda või neid hiljem kontrollida."

See ajas veidi pöördesse ühe pisikese prillidega tüdruku, kes kannatlikult seletas:
"Mart, praegu me räägime sellest kes on hea õpetaja, kui ta unustab, siis ta ei õpeta hästi"

The truth is out there, kuid selle peale ümises poiss nõustavalt "Aa!" ning edaspidi tulid ta suust välja ainult nõudlikku inimest iseloomustavad sõnad.

Grupitööde kokkuvõttes võib öelda, et lapsed hindavad enim kahte omadust: mõistliku suhtlusstiiliga ja nõudlik. Kõlab jube raske olla mõlemad korraga - kuidas suuta ühelt poolt nõuda nt. rohkem kodutöösid, kui samal ajal säilitada sõbralikku olekut nii, et sinust üle ei sõidata. Samas tundub, et on inimesi, kes sellega juhiametis olles suurepäraselt hakkama saavad, justkui mängleva kergusega. Tegin naljapärast ka ühe maatriksi.

Ideaalne oleks kollektiiv, kes püstitab kõrgeid eesmärke ja kus kõik asjad saadakse ilusasti tehtud nii, et õhkkond on sõbralik. Mõlemad on olulised, kuid kumb võiks olla kriitilisema tähtsusega - kas olla sõbralik ja püüda iga hinna eest hoida häid suhteid või nõuda kohe palju. Kui oleksid ise ettevõtte omanik ning peaksid valima kahe kandidaadi vahel, kelle juhina tööle võtaksid, siis kumma valiksid - kas selle, kes on suurepärane suhtleja kuid ei julge palju nõuda või väga nõudliku inimese, kes teistest aeg-ajalt üle sõitma kipub? Kui ettevõte on kasumit teeniv, siis läheks loosi ilmselt teine variant.

Aga nõudlikkusel on hind. Kui küsid inimeselt ühe euro bussisõiduks, siis ta annab selle tõenäolisemalt, kui aga nõuad 100 eurot, siis peab põhjendus ikka k***a hea olema. Mida rohkem inimeselt nõuda asjade tegemist mida ta muidu ei teeks, seda rohkem tungid tema mugavusstsooni ning seda enam hakkab Sinu soovidele midagi selle inimese sees vastu. See paneb omakordja nõudja pingutama ja end mobiliseerima.

Nii et palju nõudmine on juhile sama raske kui alluvale, või võibolla ka rohkem? Pingutamine on ebameeldiv, kuid tahaks ju mängida võitjameeskonnas?

Scott Adams õpetab oma Dilberti raamatutes nägema iga ratsionaalse põhjenduse taga loodrikõrvu - kui on vaja õigustada mõne ebameeldiva tegevuse ärajätmist, siis saab alati enda laiskuse asemel serveerida teisi, väliseid ja kontrollimatuid, põhjendusi. Ilm, liiklus, teised inimesed või minu lemmik "oleme juba varem (s*tasti) proovinud" - loodrimaailma sõnavara on lai.

Järeleandlik on olla lihtsam kui nõudlik, sõbralik ja järeleandlik veelgi lihtsam. Aga töö peab saama tehtud ja tehtud hästi. Ja kui ei saa tehtud ega/või hästi tehtud, siis on vaja midagi muuta - kuid mida? Muutmine on juba niigi ebameeldiv. Kas suurendada nõudlikkust või häid suhteid, kui pead nende vahel valima?