Nõudlikkus vs. sõbralikkus

Viibisin eelmisel aastal seoses tööalase üritusega ühe Harjumaa kooli 5. klassi emakeeletunnis, kus lapsed tegid grupitööd arutledes teemal "Millline on hea õpetaja?" Seda küsimust koolides vist eriti tihti ei küsita, nii et noored olid alguses üllatusest tummad, kuid kogusid end õige pea ja alustasid ajurünnakuga. Õige pea oli paberile joonistatud suur mull, millest hargnesid välja erinevad omadussõnad. Arutelus oldi väga üksmeelsed, kuni üks suuremat kasvu poiss ontlikult ja tõsiselt ütles:
"Hea õpetaja on unustaja tüüpi, siis ta unustab meile kodutöid anda või neid hiljem kontrollida."

See ajas veidi pöördesse ühe pisikese prillidega tüdruku, kes kannatlikult seletas:
"Mart, praegu me räägime sellest kes on hea õpetaja, kui ta unustab, siis ta ei õpeta hästi"

The truth is out there, kuid selle peale ümises poiss nõustavalt "Aa!" ning edaspidi tulid ta suust välja ainult nõudlikku inimest iseloomustavad sõnad.

Grupitööde kokkuvõttes võib öelda, et lapsed hindavad enim kahte omadust: mõistliku suhtlusstiiliga ja nõudlik. Kõlab jube raske olla mõlemad korraga - kuidas suuta ühelt poolt nõuda nt. rohkem kodutöösid, kui samal ajal säilitada sõbralikku olekut nii, et sinust üle ei sõidata. Samas tundub, et on inimesi, kes sellega juhiametis olles suurepäraselt hakkama saavad, justkui mängleva kergusega. Tegin naljapärast ka ühe maatriksi.

Ideaalne oleks kollektiiv, kes püstitab kõrgeid eesmärke ja kus kõik asjad saadakse ilusasti tehtud nii, et õhkkond on sõbralik. Mõlemad on olulised, kuid kumb võiks olla kriitilisema tähtsusega - kas olla sõbralik ja püüda iga hinna eest hoida häid suhteid või nõuda kohe palju. Kui oleksid ise ettevõtte omanik ning peaksid valima kahe kandidaadi vahel, kelle juhina tööle võtaksid, siis kumma valiksid - kas selle, kes on suurepärane suhtleja kuid ei julge palju nõuda või väga nõudliku inimese, kes teistest aeg-ajalt üle sõitma kipub? Kui ettevõte on kasumit teeniv, siis läheks loosi ilmselt teine variant.

Aga nõudlikkusel on hind. Kui küsid inimeselt ühe euro bussisõiduks, siis ta annab selle tõenäolisemalt, kui aga nõuad 100 eurot, siis peab põhjendus ikka k***a hea olema. Mida rohkem inimeselt nõuda asjade tegemist mida ta muidu ei teeks, seda rohkem tungid tema mugavusstsooni ning seda enam hakkab Sinu soovidele midagi selle inimese sees vastu. See paneb omakordja nõudja pingutama ja end mobiliseerima.

Nii et palju nõudmine on juhile sama raske kui alluvale, või võibolla ka rohkem? Pingutamine on ebameeldiv, kuid tahaks ju mängida võitjameeskonnas?

Scott Adams õpetab oma Dilberti raamatutes nägema iga ratsionaalse põhjenduse taga loodrikõrvu - kui on vaja õigustada mõne ebameeldiva tegevuse ärajätmist, siis saab alati enda laiskuse asemel serveerida teisi, väliseid ja kontrollimatuid, põhjendusi. Ilm, liiklus, teised inimesed või minu lemmik "oleme juba varem (s*tasti) proovinud" - loodrimaailma sõnavara on lai.

Järeleandlik on olla lihtsam kui nõudlik, sõbralik ja järeleandlik veelgi lihtsam. Aga töö peab saama tehtud ja tehtud hästi. Ja kui ei saa tehtud ega/või hästi tehtud, siis on vaja midagi muuta - kuid mida? Muutmine on juba niigi ebameeldiv. Kas suurendada nõudlikkust või häid suhteid, kui pead nende vahel valima?