Pinge on kogu aeg üleval ning oled sellega nii ära harjunud, et tundub, et mitte keegi või mitte midagi ei suuda tekitada mingit võimsamat emotsiooni. Kui mingi pomm ligidal lõhkeks ning näiteks käest ilma oled, siis tekiks pigem imestav kui ehmatav emotsioon: "Näe, jäin ilma." Isegi vist kõrvu ei paneks kinni. Tõsine emotsioonitu lihatükk, keda mitte miski rivist välja ei löö; vähemalt mitte piisavalt tugevalt.
Mitmete asjade korraga tegemine, eriti kui tegevused veel omakorda allapoole hargnevad, on väga arendav, kuid mõnikord kurnav. Pähe tekib lüliti, mida ühe teema pealt teisele suunad.
Mida toob tulevik? Lapsed on toredad, kuid kui nende jaoks aega ei ole, on neid siis mõtet üldse teha?
Karusselli alguses fantaseerisin naiivselt: "Mõtle kui äge, kui kunagi peale tööd lähed koju ja teed mida tahad. Ei pea midagi kirjutama, organiseerima, teise töökoha asju ajama..." Sõber vastas, et kui see "kunagi" lõpus käes on, siis hakkad peale tööd koristama, autot ja maja remontima, süüa tegema, laste kodutöösid parandama jne. Ja oled õhtul ikka sama väsinud või enamgi.
Nii et pääsu ei ole, ja kui tahad Eestis hakkama saada, siis ei tohi maha jääda!
* * *
Sain onupojaga loa püüda Endla Looduskaitsealal, täpsemalt Sinijärvel. 2 haugi - üks punase kummilutiga ning teine neoonrohelise vobleriga
2 comments:
Kogemus ütleb, et paigalseis on tagasiminek. St kui arvad, et oled lõpuks nii kaugel, et pärast tööd jalad seinale lüüa ja mitte midagi teha, siis ongi su vaimne taandareng juba otsapidi alanud.
Kergendus :)
Post a Comment