Kui tavaliselt olen loodusest tulles kergelt väsinud , siis Peipsi jäält tagasitulles on peas alati imelik selgus, lihastes kerge mõnus surin ning selline jõuline tunne, et hakkaks kohe suuri asju tegema. Lärmakas kontor, telefonikõned, pikad tööpäevad ning järsku on kõik valge ja haudvaikne - kuuled ainult kevadpäikese käes pragisevat jääd ning vaatad ühe silmaga õnge. Ma ei oska täpselt seletada miks see nii hästi mõjub. Valge värv sümboliseerib puhtust ja uuestisündi. Valged jääväljad meenutavad nagu valget paberit, mis ootab heade ideede kirjapanemist (mitte ruudulist ega joonelist, sest need juba suunavad) ning Sina oledki ise see idee kes seal paberi peal kõnnib.
Kohtusin ka kahe Rakverest pärit naljahambaga, kes saagita jäänuna hordidena jääl olevaid lätlasi ning halba kalailma kirusid (kuigi kohalik kalatakse saanimees sai tunni aja jooksul samast kohast poolekilose ahvena ning kilose lutsu). Mõtlesime koos ühe aprillinalja välja. Halva kalailmaga vaatavad kalamehed (ning eriti kalamehed Lätist) kullipilgul ringi - "kala" asukohta näeb kaugemal tamiili lappavate tegelaste järgi ning kui selliseid harjutusi palju tehakse siis jookseb pool järve mehe ümbrusesse kokku ning üsna sageli hirmutab kalaparve minema. Kui 1. aprillil jääle lähen, siis lähen kuskile kaugele kaugele ning hakkan usinasti intervallidega käteringe tegema - ning kui puruväsinud ja keel vestil lätakad kohale jõuavad, siis ütlen neile "Aprils!"
Paljud käisid pragudest ja pahaendelisest praginast hoolimata jääl autodega. Kotti leidis tee 5 ahvenat ning 1 särg - kõik korralikud pannikalad.
No comments:
Post a Comment