Magister ja vanaisa

Magistritöö kirjutamine neelas viimase kahe kuu jooksul tohutult energiat, viimased kodutööd said tehtud üle noatera ning kartsin tõsiselt kuni viimase hetkeni, et pingutus ei kanna vilja ning pean järgmisel talvel uuesti proovima. Enesemotiveerimiseks/sildade põletamiseks maksin juba semestri alguses ära viimase semestri õppemaksu - st. mittekaitsmie korral oleksin pidanud veelkord ühe sellise summa välja käima. Tõstsin ka enda jaoks panuseid, lubades küsimustiku täitnud 111'e ettevõttele (kelle osalema saamiseks nägin kurja vaeva) saata kompaktse kokkuvõtte tulemustest - ei oleks mingil juhul soovinud saata vastust a'la "tulemused olid sellised, kuid kahjuks pean tehtud töö uuesti esitama kuna see sai ebarahuldava hinde". Kõige hullem reality-check tuli komisjoni poolt eelkaitsmisel: "potentsiaal väga heaks tööks, kuid kas kahe nädalaga? Praeguse seisuga see töö läbi ei saa." Siis tundus, et ainult ime suudaks mu tööd päästa.

Õppepuhkusena välja võetud puhkusest ja vabast ajast ei piisanud - pidin võtma appi öötunnid ning viimased 3 nädalat tervisega mängima. Rohke energiajoogi ja üliinimlike pingutuste tulemusena jõudsin töö õigeks ajaks valmis ning sekundi täpsusega tähtajaks esitada (osakonnas hakati juba ust sulgema ja sain jala ukse vahele lükata). Seda enam valdas mind üllatusega seotud kergendus- ja rõõmutunne, kui komisjon sooritust hindele "A" hindas. Suutsin küsimustele rahuldavad vastused anda ning retsensent tõstis enne kaitsmiskõnet antud hinnet ühe palli võrra. Kümnest kaitsjast sai peale minu veel "A" üks vend, kelle töö tunnistati ka kaitsmise parimaks, kuid lohutan enda kasvavat ahnust sellega, et olin üks kahest nominaalajaga kaitsjast (tegelikult läbisin programmi 1,5 aastaga) ja peale meie kahe keegi enam maksimumi ei saanud.

Ilus lõpp ühele eluetapile, 10-aastasele tudengikarjäärile, mille jooksul sai käidud läbi kolm Eesti suurimat ülikooli. Õnnelikuna tunduv algus. Nõustun kindlasti, et formaalne haridus ei ole edu tagav näitaja (Korduma Kippuv retooriline Küsimus) ning õiged tulemused ja kogemused tulevad ikkagi reaalsest tööst. Pean õppima midagi oma vabaneva ajaga tegema; tegevusetus hakkab tõenäoliselt mõne nädala pärast, kui kirjutamisest lõplikult välja puhatud, ennast teravalt tundma anda...

* * *

Peale magistritöö kaitsmisest väljapuhkamist (ja magistriööst väljamagamist) võtsin Camarol katuse maha ning siirdusin koos ema-isa ja Kätuga Võrumaale vanemate pulma-aastapäeva tähistama. Puutusin kokku vanaonuga, kes oma välimuse ja sõbraliku olekuga sooje tundeid tekitas. Eks tal oli ka hea meel, et sugulased meeles pidasid - ootas meid kokkulepitud ajal väravas, kaval naeratus näol.

Samuti aitas vanaonu lahkelt sõbra tiiki importimiseks mõned mikrolinaskid kinni püüda (kokku sain ca 20 min. jooksul ussiga 13 ülipisikest linaskit ja 5 kokre) - "riistadeks" uskumatult suure konksuga õnged, mille pisikesed maimud siiski ahnelt haarasid. Istusime siis kuumal suvepäeval koos sõbraliku samaverd võrumaa taadiga kinnikasvava tiigi kaldal, kommenteerisime iga väljapüütud kalakest ning kuulasin tema elutarkusi ja niisama külajutte. Usun, et umbes selline oleks idüll välja näinud, kui vanaisa ei oleks mõned aastad enne minu sündi järve ära uppunud - usun, et oleksin temalt palju põnevat teada saanud (saime isaga alles nüüd teada ühe huvitava fakti, mida perekond oli kiivalt kättemaksu kartuses varjanud - Vaino oli sõdinud Teise Maailmasõja ajal ca 17-aastase noorukina sakslaste jalaväes ning peale rindejoone liikumist Eestist välja koju tagasi põgenenud. Teda oleks saladuse ilmsikstulemise korral oodanud Siber või lihtsalt mahalaskmine).

Vaadates oma lähimat ja vanimat elusolevat meessoost sugulast tekkis selline tore tunne, et vana mees võiks päris mõnus olla. Oled selline sõbralik vanamees, kes oskab huvitavat juttu ajada, aeg-ajalt nalja (ja veidi ka napsu) visata, pajatab aeg-ajalt lastelastele oma seiklustest (mis kindlasti korduvad) ning tegeleb oma väikeste vanamoodsate hobidega. Tore, kui on keegi vanem ja elukogenum sõbralik sugulane, kellega maailma asjadest rääkida.

I doesn't matter how you start, it's how you finish!

Selle lause autoriks on USA motivatsioonikoolitaja Roger Seip, kelle CD meie raamatumüügisuve jooksul kõige lemmikum esineja oli. Ütlesime seda lauset toanaabri Remyga kordamööda üksteisele ülientusiastlikult ja veenvalt nii mõnigi kord hommikulauas, püüdes seda teha võimalikult Rogeri moodi esitada.

Võistlus Adrenaliiniöö, kus ühe öö jooksul peab 4 liikmeline meeskond läbima ca 60 km ratastel ja joostes, tõestas, et see ütlus töötab. Kuigi märkisime juba teise punkti kaardile kiiruga ja valesti, nii et pidime kohe alguses 12 kilomeetrit (!) lisaks jooksma, võtsime end ülejäänud rajal kokku ja lõpetasime suurepärase II tulemusega. Iroonia oli selles, et möödusime punkti tõelisest asukohast ning ei läinud kontrollima, miks korraldajate auto poole tee peal võiks olla.

Igaljuhul oli motivatsioon peale möödapanekut väga maas, olime peaaegu viimaseks jäänud ja tõenäoliselt mõtles igaüks oma peas korra ka poolelijätmise peale. Õnneks oli meeskond väga hea suhtumisega - seda suurendas tõenäoliselt asjaolu, et üks naisliige oli maratonijooksja ning teine tuli just mäestikulaagrist triatlonitreeningult - ning tase oli seega ühtlasem ja ausalt öeldes kaldudes tegelikult ikka vähemsportlikumate meeste vastu. Seega ei tulnud poolelijärgmine kõne allagi ning kõikide punktide asukohad kontrolliti ikka mitu korda üle. Kui jätkata eesmärkide poole algsetest tagasilöökidest hoolimata, siis oled juba paljalt selle pärast võidumees. Inimene, kes ignoreerib loodusseadusi, mille järgi vähesed julgevad peale esmast ebaõnnestumist uuesti üritada, võib kõigest hoolimata võib mõnikord isegi võita.

Vaadates seda ütlust kogu elu mõttes, võiks öelda, et finišijooneks oleks kas surm või töövõimetuse kaotamine. Nii, et isegi pensionipõlves tuleb tõmmelda!

Kuna Roger Seip'i motivatsioonline jutt oli suunatud alustavatele ukselt-uksele müügimeestele, kellel on alguses palju väljakutseid ning ei pruugi seetõttu eriti vaimustunult uutele ustele koputada, siis lisas ta vahetult selle lõppu lause "Action cures fear!".