Selle lause autoriks on USA motivatsioonikoolitaja Roger Seip, kelle CD meie raamatumüügisuve jooksul kõige lemmikum esineja oli. Ütlesime seda lauset toanaabri Remyga kordamööda üksteisele ülientusiastlikult ja veenvalt nii mõnigi kord hommikulauas, püüdes seda teha võimalikult Rogeri moodi esitada.
Võistlus Adrenaliiniöö, kus ühe öö jooksul peab 4 liikmeline meeskond läbima ca 60 km ratastel ja joostes, tõestas, et see ütlus töötab. Kuigi märkisime juba teise punkti kaardile kiiruga ja valesti, nii et pidime kohe alguses 12 kilomeetrit (!) lisaks jooksma, võtsime end ülejäänud rajal kokku ja lõpetasime suurepärase II tulemusega. Iroonia oli selles, et möödusime punkti tõelisest asukohast ning ei läinud kontrollima, miks korraldajate auto poole tee peal võiks olla.
Igaljuhul oli motivatsioon peale möödapanekut väga maas, olime peaaegu viimaseks jäänud ja tõenäoliselt mõtles igaüks oma peas korra ka poolelijätmise peale. Õnneks oli meeskond väga hea suhtumisega - seda suurendas tõenäoliselt asjaolu, et üks naisliige oli maratonijooksja ning teine tuli just mäestikulaagrist triatlonitreeningult - ning tase oli seega ühtlasem ja ausalt öeldes kaldudes tegelikult ikka vähemsportlikumate meeste vastu. Seega ei tulnud poolelijärgmine kõne allagi ning kõikide punktide asukohad kontrolliti ikka mitu korda üle. Kui jätkata eesmärkide poole algsetest tagasilöökidest hoolimata, siis oled juba paljalt selle pärast võidumees. Inimene, kes ignoreerib loodusseadusi, mille järgi vähesed julgevad peale esmast ebaõnnestumist uuesti üritada, võib kõigest hoolimata võib mõnikord isegi võita.
Vaadates seda ütlust kogu elu mõttes, võiks öelda, et finišijooneks oleks kas surm või töövõimetuse kaotamine. Nii, et isegi pensionipõlves tuleb tõmmelda!
Kuna Roger Seip'i motivatsioonline jutt oli suunatud alustavatele ukselt-uksele müügimeestele, kellel on alguses palju väljakutseid ning ei pruugi seetõttu eriti vaimustunult uutele ustele koputada, siis lisas ta vahetult selle lõppu lause "Action cures fear!".
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment