Liiga sügavad kirjutised kipuvad üldiselt läilaks minema
ning peale esimest lauset valid mõne muu teema mida lugeda. Õigel hetkel teatud
tujuga on sellised sõnumid aga nagu rusikas silmaauku.
Aasta arengute kokkuvõtmiskohaks on üldiselt aastavahetus,
kui rohkem aega pimedas istuda ja pidude vahelt elu üle järele mõelda. Samas
tundub suvi selleks sobivam – vähemalt pikka aega koolis käinutel võib selline
harjumus kontides olla. Üks pingutus läbi ja järgmine ees. Samuti on suvel
rohkem võimalusi end korra ilma kohustusteta kellelegi aru andmata välja
lülitada; jõulude-aastavahetuse perekonna keskel veetes on paratamatult
jutustamiskohustused, mis veidi mõtteid argitoimetuste poole viivad.
Elu ei tohiks olla ainult magushapult mõnusate möödunud sündmuste
meenutamine, vaid juhtuda nüüd ja praegu. Heade mäletuste koorem muutub liiga
koormavaks kui uusi sündmusi ruttu ette ei planeeri. Usun, et igaühel on olnud
elus mõni hetk, mis ei ole seotud mingi väga olulise sündmusega, kuid
millegipärast meelde jääb, tahtlikult või tahtmatult. A’la kui lihtsalt oled
midagi tähtsusetut tegemas ning mõtled, et jätaks selle hetke nalja pärast
meelde. Panin nalja pärast mõned sellised hetked kirja:
Lasnamäe korterisse kolides aasta vanuse õega rääkimine läbi
voodivarbade
Pioneerilaagris lõkkest eemale minnes purustatud klaaspudeli
vaatamine
Sõjaväe noortelaagris kaevikus vastast varitsedes relv
sihikul korra enda ees ühe puulehe peale puhumine
Raamatumüügisuvel kliendi ukse avamist oodates ja samal ajal
tuulekella helinat kuulates
jpm. tobedat
Ning loomulikult head üldisemad ägedad sündmused, mille
juures juurdled veidi suuremate küsimuste üle, millele keegi vastata ei oska.
Rändad korra igapäevarutiinist eemale ning mõtled korra sügavamatele ja
tõsisematele teemadele, mis tööelu kõrvalt võiksid muud elu liigselt rajalt
kõrvale viia. Iga päev seda teha ei viitsiks, kuid mingil lühemal või pikemal
eluetapil – miks mitte? Millal viimati:
Laulsid südamest mõnele heale sõnumiga laulule kaasa
Vaatasid lõkkesse ja jõid veini
Jalutasid korra suveöös seltskonnast eemale ja kuulasid
eemalt neid inimesi
Mõtlesid, et sul on hea meel, et oled nendega koos
Imetlesid taevatähti ja mõtlesid kui pisike tegelikult oled
Ja elu koosnebki sellistest hetkedest, millest mõned jäävad
meelde ning enamus mitte. Inimesed
üritavad elu erinevaid tahke kuidagi liigitada ja selle taustal edu ja
õnnelikkuse valemeid kirja panna ja elu eesmärki meie maailma termides
kirjeldades. Seda püütakse tähenduslikuks muuta nii oma maa, ettevõtte,
perekonna või mõne kõrgema olevuse teenimisega. Püütakse oma olemasolu
õigustada ja põhjendusi leida, sest ilma selleta tekib tühjuse ja tüdimusetunne
– me oleme ju ikkagi rohkemat kui lihtsalt üks eluvorm.
Inimene ja inimkonna areng on muidu ju suurepärane (äri)idee
– põlvkonnad vahetuvad, iga eelmine võtab midagi vanast kuid ehitades samas ka
uut ning eelmistele on antud piisavalt aega et uutele tulijatele nõuandeid anda.
Kohe tuleb meelde üks humoorikas ja lõpmatuseni leierdatud tsitaat erinevatelt
koolitajatelt/kõnelejatelt a’la sa oled juba võitja kuna olid parem miljonitest
spermatosoididest. Ühes ajalooajakirjas oli aga kirjas üks teine ilus ja
silmiavav lause: „Meie esivanemad elavad edasi meie geenides“. Tänulikkustunde
ehitamine ja selle väljanäitamine ning näha, et midagi sellest uues elus edasi
kandub.
See ongi äkki ainuke fundamentaalne tõde, millele kuidagi
vastu vaielda ei saa ning kõik muu on meie kujutlusvõime väljamõeldis ja
hädised tuletised. Imestan tõsiselt, et selle elementaarse evotlutsioonilise
mõtte baasil ei ole mingit tõsist usulahku välja kasvanud ning inimesed ei saa
sellest piisavalt motivatsiooni, et käia seda ukselt-uksele kuulutamas.
