Aug 11, 2012

Tänulikkus


Liiga sügavad kirjutised kipuvad üldiselt läilaks minema ning peale esimest lauset valid mõne muu teema mida lugeda. Õigel hetkel teatud tujuga on sellised sõnumid aga nagu rusikas silmaauku.

Aasta arengute kokkuvõtmiskohaks on üldiselt aastavahetus, kui rohkem aega pimedas istuda ja pidude vahelt elu üle järele mõelda. Samas tundub suvi selleks sobivam – vähemalt pikka aega koolis käinutel võib selline harjumus kontides olla. Üks pingutus läbi ja järgmine ees. Samuti on suvel rohkem võimalusi end korra ilma kohustusteta kellelegi aru andmata välja lülitada; jõulude-aastavahetuse perekonna keskel veetes on paratamatult jutustamiskohustused, mis veidi mõtteid argitoimetuste poole viivad.

Elu ei tohiks olla ainult magushapult mõnusate möödunud sündmuste meenutamine, vaid juhtuda nüüd ja praegu. Heade mäletuste koorem muutub liiga koormavaks kui uusi sündmusi ruttu ette ei planeeri. Usun, et igaühel on olnud elus mõni hetk, mis ei ole seotud mingi väga olulise sündmusega, kuid millegipärast meelde jääb, tahtlikult või tahtmatult. A’la kui lihtsalt oled midagi tähtsusetut tegemas ning mõtled, et jätaks selle hetke nalja pärast meelde. Panin nalja pärast mõned sellised hetked kirja:
Lasnamäe korterisse kolides aasta vanuse õega rääkimine läbi voodivarbade
Pioneerilaagris lõkkest eemale minnes purustatud klaaspudeli vaatamine
Sõjaväe noortelaagris kaevikus vastast varitsedes relv sihikul korra enda ees ühe puulehe peale puhumine
Raamatumüügisuvel kliendi ukse avamist oodates ja samal ajal tuulekella helinat kuulates
jpm. tobedat

Ning loomulikult head üldisemad ägedad sündmused, mille juures juurdled veidi suuremate küsimuste üle, millele keegi vastata ei oska. Rändad korra igapäevarutiinist eemale ning mõtled korra sügavamatele ja tõsisematele teemadele, mis tööelu kõrvalt võiksid muud elu liigselt rajalt kõrvale viia. Iga päev seda teha ei viitsiks, kuid mingil lühemal või pikemal eluetapil – miks mitte? Millal viimati:
Laulsid südamest mõnele heale sõnumiga laulule kaasa
Vaatasid lõkkesse ja jõid veini
Jalutasid korra suveöös seltskonnast eemale ja kuulasid eemalt neid inimesi
Mõtlesid, et sul on hea meel, et oled nendega koos
Imetlesid taevatähti ja mõtlesid kui pisike tegelikult oled

Ja elu koosnebki sellistest hetkedest, millest mõned jäävad meelde ning enamus mitte. Inimesed  üritavad elu erinevaid tahke kuidagi liigitada ja selle taustal edu ja õnnelikkuse valemeid kirja panna ja elu eesmärki meie maailma termides kirjeldades. Seda püütakse tähenduslikuks muuta nii oma maa, ettevõtte, perekonna või mõne kõrgema olevuse teenimisega. Püütakse oma olemasolu õigustada ja põhjendusi leida, sest ilma selleta tekib tühjuse ja tüdimusetunne – me oleme ju ikkagi rohkemat kui lihtsalt üks eluvorm.

Inimene ja inimkonna areng on muidu ju suurepärane (äri)idee – põlvkonnad vahetuvad, iga eelmine võtab midagi vanast kuid ehitades samas ka uut ning eelmistele on antud piisavalt aega et uutele tulijatele nõuandeid anda. Kohe tuleb meelde üks humoorikas ja lõpmatuseni leierdatud tsitaat erinevatelt koolitajatelt/kõnelejatelt a’la sa oled juba võitja kuna olid parem miljonitest spermatosoididest. Ühes ajalooajakirjas oli aga kirjas üks teine ilus ja silmiavav lause: „Meie esivanemad elavad edasi meie geenides“. Tänulikkustunde ehitamine ja selle väljanäitamine ning näha, et midagi sellest uues elus edasi kandub.

See ongi äkki ainuke fundamentaalne tõde, millele kuidagi vastu vaielda ei saa ning kõik muu on meie kujutlusvõime väljamõeldis ja hädised tuletised. Imestan tõsiselt, et selle elementaarse evotlutsioonilise mõtte baasil ei ole mingit tõsist usulahku välja kasvanud ning inimesed ei saa sellest piisavalt motivatsiooni, et käia seda ukselt-uksele kuulutamas.

1 comment:

=E= said...

Üks kallistus Sulle selle jutu eest!