Peda nõidus!

On mõned juhtumid, mille selgitamisel olen üsna hätta jäänud. Üks neist oli peale väga uskliku kursaõe pulmapidu - jõudsin tagasi ühikasse ja läksin põõnama, toanaaber Timo oli juba voodis. Mõne aja pärast lülitas end makk sisse ning hakkas CD-d lugema. Võttis ette esimese loo, mängis seda veidi, läks siis edasi teisele, kolmandale, lasi uuesti kolmandat; vahelduseks otsis raadiokanaleid jne. Ma ei osanud arvata, et popmuusika võib nii õudsalt kõlada. Siis lülitas ta maki välja, taas sisse ning nii kuni hommikuni. Panime tuled põlema ja ropendasime Timoga: mis toimub? Üritasime maki pulti leida kuid tulutult. Panime uuesti tule kustu - trall jätkus. Lõpuks aitas juhtme seinast välja tõmbamine. Mäletan, et leidsime puldi üles alle hommikul väga kummalisest kohast. Süüdistasime üksteist. Nii et Timo kui see oli nali, siis oleks viimane aeg see lõppude lõpuks üles tunnistada!

Ma ei usu vaimudesse, kuid usun, et on palju silmaga nähtamatuid asju mida veel inimesed oma tehnoloogiatega ei ole avastada suutnud! Aga kui isegi mingite nähtamatute ja veel seletamatute protsessidega on võimalik inimest mõjutada, tuleks ikkagi keskenduda vaid sellele mida ise kontrollida saad. Vaimne tervis on parem.

Olin nädalavahetusel ühel sünnipäevapeol kui minuga tuli rääkima üks PEDA (vabandust, TLÜ) tüdruk ja ütles südantsoojendavad sõnad:
"Meil on hea meel, et sa tagasi oled!"
Tõsi, olin kaks aastat üliõpilaselus üldse ning igasuguste ürituste korraldamisel väga aktiivne ning peale seda käisin TLÜs vaid oma koolilõpetamiskatsetel. Nüüd nõuab Peda Folgi korraldamine veidi aktiivsemalt TLÜs käimist - sh suhtlemist ka Üliõpilaskonna inimestega, kellest mõned vana kooli omad on veel alles. Rääkisime veidi üritusest kui ta mainis nagu muuseas vaimude väljakutsumist millega olevat kuidagi seotud mu tagasituleku teema. Ta ütles selliseid kummalisi lauseid nagu "Me tahtsime sind majja tagasi" ja "Ma ei olnud ainus kes seda tahtis." Kui hakkasin lähemalt uurima, hakkas ta järsku oma ütlusi salgama ja ütles et tegi nalja.

See teema oleks mind ükskõik mis muul juhul jätnud ükskõikseks, kuid nagu teada on mind tabanud täiesti uskumatud ebaõnnestumised kooli lõpetamise teemal (millest suurem enamus on ikka minu süü). Mul on selline tunne mõnikord et ükskõik kui palju ma ka pingutan, on mingi nähtamatu ja kõikvõimas supernaturaalne jõud, mis mind seal kinni hoiab. Kõikvõimalikud unustamised nii minu kui teiste inimeste poolt, õnnetused enne tähtsaid päevi jne.

Igaljuhul ütlesin talle, et armastan Tallinna Ülikooli, kuid tahaks saada heameelega bakalaureust ning luban edaspidi ikka käia võimaluste piires noori aktiviste abistamas. Nagu mainisin varem - "reisimise" põhjuseks on lisaks romantilisele kogemusele ka uute teadmiste toomine tagasi sinna kohta mille oled oma pesaks ja koduks valinud. Ehk mida õnnelikum ja targem ja liikuvam inimene seda kasulikum ta kodule on. Ning TLÜd võiks mingil määral isegi koduks nimetada. See mõjus tüdrukule - saime vist tuleviku suhtes kokkuleppele!


Ühes loengus räägiti meile erinevatest arengu käitlustest; kui ei eksi oli neid kolme tüüpi:
lineaarsed - kõik läheb ettearvatavalt järjest ühes suunas
turbulentsed - elu koosneb täiesti etteennustamatutest ning seosetutest protsessidest
tsirkulaarsed - alustad elu, su võimed kasvavad teevad suure ringi ja hakkavad hiljem hääbuma - maandud algusesse tagasi

Seoses selle TLÜ asjaga hakkasin mõtlema, et elu on hoopiski väljavenitatud vedru sarnane joon - koosneb väikestest ümmargustest tagasitulemise etappidest. Sa teed midagi, eemaldud sellest mõneks ajaks ning lähened siis uuesti, ainult et koos uute kogemustega, targema ja paremana. Siis näed jälle midagi uut jne jne. Aga nagu eelnevalt öeldud, saad sina määrata selle nii-öelda kodupesa punkti, mille ümber kõik keerlema hakkab!

Jees sotsiaalteadused, tõde kui õppejõu reeglitele toetatud arvamus ning kui ainult verbaalne sõna!