Sinimustvalge Tangil!

Vabariigi aastapäev on tähtis päev ning sini-must-valge tähtis värvikombinatsioon.

Kõige eredamalt on mul meeles sini-must-valge lipp mis on seotud ühe autoga. Lugu juhtus USA suvel nr 2 kus raamatumüümisega ühele poole saanud seltskond viis läbi meeleheitliku hullumeelse roadtripi Chicago-Ashland(Kentucky)-Nashville (Tennessee)-Orlando(Florida) ning lõpuks New Yorki lennuki peale! Autoks oli Chrysler NewYorker, mis jääb minu südames üheks armsamaks autoks üldse - vastupidavuse, kindluse ning mitte allaandmise kehastus! Kui suve keskel oma 250-taalase Dodge Daytona mootori ribadeks sõitsin, siis ostsin samast müügikohast endale uue 100 USD maksva "bookmobili" (termin tähendab raamatumüüjate seas eriti rotti autot). NewYorker oli suur ja majesteetlik bensiiniõgardist auto - paras suurekaalulisele ameerika pensionäripaarile. Teised sw-d kiindusid autosse nagu ma isegi - oma majesteetlikkuse, müriseva mootori ja mugavuse (esiistmeta asemel oli põhimõtteliselt diivan) pärast ristiti ta üksmeelselt "Tangiks." Esiots oli tal ainult veidi mõlkida saanud ning üks peegel rippus nukralt alla; muidu oli tipp-topp.

Peale checkouti Nashvilles olime vabad tegemaks mida iganes hing ihaldab. Tegime oma tšekid rahaks ning põrutasime 4-liikmelise seltskonnaga Floridasse kus meil oli öömaja ühe väliseestlase juures. Reisi alguspunktis, Chicagos, kinnitasin Tangi antennile Eestist toodud sini-must-valge lipu, mis lehvis seal uhkelt tuules kogu roadtripi ajal .

Tank Floridas, Daytona rannas. Yeah! Sini-must-valge lehvib uhkelt ning kolmik suundub seiklusi otsima(Kollane triip ukse peal tuleneb ühe pangaautomaadi mittetahtlikust rammimisest Chicagos)!

See roadtrip oli võrdselt väsitav nii meile kui ka autole, kes pidi vedama nelja tudengi kokkukraabitud varustust (golifkomplekt, kalaõng, lumelaud, rulluisud, metalliotsija, 2 kasti korjatud coca-colat ja kast B-kategooria filme jpm) ning taluma pikki sõite, kus peatuti vaid juhi väljavahetamiseks või rämpstoidu ostmiseks

Õiged hädad algasid peale Floridasse jõudmist (kus veetsime meeldejäävad 3 nädalat rannas ringi tuuseldades) ning NY poole minekut - auto kukkus tugeva jõnksu madalamale ning amorti üleval hoidev vibadik seadeldis purunes. Peremees, kelle juures parasjagu elasime, palus katkise auto endale üheks rituaaliks ("desert party") kinkida - ta rääkis midagi kõrbest, peost, alkoholist, lõkkest ja pesapallikurikatest. Aga USAs on teatavasti kordades odavam osta auto kui osta bussipilet nii et asusime hoopis asja parandama. Autovõhikute keeles: leidlikena tõstsime auto lihtsalt otse telje peale ning kinnitasime selle veel igaks-juhuks ypponitega, et üritus vastu peaks.

Probleem lahendatud, märkasime enne NY poole minekut, et auto lekib lisaks kõigele ka bensiini ja oli niivõrd asjadest üle laetud, et kere vajus tagumise ratta peale ning hakkas kummi kriipima. Leidlike kuid mehaanikaalaste imbetsillidena peksime kuvaldaga auto rattakoobast suuremaks. Sõitsime siis rahulolevana minema kui järsku tundsime kärsahaisu - tuli välja, et kere oli ikka talle peale vajunud ning ratast kulutama hakanud. Lootsime heale õnnele kuid juba mõne hetke pärast käis kõmakas ning auto vajus ratta peale; kumm põles.

Niisiis olime neli tudengit täislaotud autoga. Meil oli vaid üksainus soov - et Tank peaks New Yorgini vastu ning me saaks koju Eestisse, tagasi kodu, kooli ja perekonna juurde. Üritasime autosid kinni peatada kuid keegi ei peatunud. Kõrge atituudiga nagu olime, panin ma 1 taalased rulluisud alla ning sõitsin ühele poole, minu first-year Siim võttis jalad selga ja hakkas teisele poole liikuma. Abi järele kurat teab kuhu. Janne ja Janar jäid autot valvama ning üritasid hääletada.

Ma ei usu eriti jumalasse ning tundub, et tema ei usu eriti minusse (loodetavasti varsti olukord muutub). Vähemalt mis puutub kõikvõimalikesse väljakutsetesse ja takistustesse. Tean kindlalt, et parim viis frustratsiooni vähendada on vähemalt üritada kuidagimoodi oma olukorda parandada, isegi kui see on lootusetu. Kui mind oleks keskajal nõiaks tembeldatud ja tuleriidale asetatud, olen kindel et oleksin oma viimased eluhetked üritanud tule peale tatistada ning tõusvaid leeke madalamaks puhuda.

Aga seekord kinnitas erand reeglit.

Meie auto oli peatunud viadukti all, ning rullikutega üles sõites nägin seal.... kummiparandust!!! Panime Tangile alla suure kummi asemel väiksema varukummi (dognut - niiviisi kutsus seda mehaanik) ja jätkasime oma surmaretke New Yorgi, lennujaama ja kodutee poole,
sini-must-valge Tangil uhkelt lehvimas.

Vahepeal hakkas auto veel ägedamalt bensiini lekkima; need kolm päeva teel taipasime parkida auto ööseks bensiinijaama parklasse - hommikul lükkasime selle tüha paagiga hiiglase uhkelt tankla ette. Kui minnes sai paagitäie bensiiniga sõita umbes 80 miili, siis viimane etapp sõitsime praktiliselt bensujaamast bensujaama - 20 miili/paak (olen näinud eesti suurtel ameeriklastel silte "F**c the fuel economy" - tehke järgi!). Jõudsimegi NY ja Kennedy lennujaama!

Laadisime auto tühjaks ning siis pidin omanikuna sellega midagi tegema... Äravedamine oleks läinud liiga kalliks (paarsada taala) ning kellegi juurde seda jätta ka ei saanud. Käisin küsimas ühelt mustanahaliselt noormehelt nõu, mida tegema peaksin. Too tegi kahtlase näo pähe ning teatas, et tehku mida ma tehku, ärgu ma jumala eest ainult seda autot tasulisse parklasse vii, numbrimärke ära korjaku ning sinna jätku. Tuli välja et kõikide lennujaama elanike käest oskasin ma üles leida just selle ühe abipolitseiniku. Oskas mulle isegi tõsise näoga karistusemäärasid ette lugeda. Tema jutt pani mind samas mõtlema - Usas on selline seadus, et kui auto seisab ilma omanikuta umbes aasta (või 2 või 3?) siis võib igaüks selle endale võtta. Nii et otsustasin parklamehele ikkagi kingituse teha.

Aega ei olnud palju mõelda, bensu lausa nirises. Sõitsin tasulasse parklasse, kus veetsin härdad 10 minutit hüvastijätmiseks. Chrysler "Tank" NewYorker oli teinud oma viimase sõidu ja päästnud neli tudengit. Nagu nimgi viitab, oli ta koos meid aidates jõudnud lõpuks ka oma koju... Nähes, et parklas patrulliv onkel vaatas parajasti mujale, puhastasin auto kõigest reetlikust, roomasin auto alla ning kruvisin ära mõlemad numbrimärgid. Siis liikusin, nagu poleks midagi juhtunud, kiirelt-kiirelt rongipeatuse poole mis pidi mind terminali viima. Rongis olles vaatasin hüvastijätuks ümber ja tardusin õudusest - kuigi olime puhtalt pääsenud New Yorki, oli kõige tähtsam osa minu reisist, lipp, mis oli lehvinud uhkelt terve tee, endiselt auto antenni küljes. Ja kuigi kergelt räbaldunud trikoloori valgest oli saanud helekollane, must pleekinud tumehalliks ning sinine oli üldse ebamäärast värvi, oli ta ikkagi meie riigi lipp. Ja mitte ainult meie riigi, vaid meie inimeste lipp - ta sümboliseeris seda, et me kõige kiuste suutsime ikkagi oma eesmärgi täita. Ning nüüd oli ta määratud üheks autolapiks... Mõistan nüüd, mida võis tunda Napoleon Waterlool, nähes oma viimase võitlusvõimelise üksuse lipu langemist. Sel korral olin aga mina see, kes oma üksuse maha oleks jätnud. Lipp on püha, mis näitab mingi jõu kohalolekut kusagil ning antud juhul oleksin ma teinud teo mida oleksin surmani kahetsenud!

Astusin rongilt maha ja jälgisin ümbrust - oma esimesel ringil kontrolör mu autot ei märganud. Hiilisin nii madalat ja kiirelt ("peate luurama nagu nugised heinas - nii et ükski kõrs ei liigu," õpetas üks kapten sõjaväes) kui suutsin tagasi ja värisevate kätega asusin püha lippu eemaldama kui kuulsin järsku selja tagant lauset:

"Margus, I see you still have decided to park your car here!"

Pöörasin ümber ja nägin sedama mustanahalist abipolitseinikku koos turske saatjaga. Kõik varises kokku - nägin end vaimusilmas juba kusagil kongis või oma suvel teenitud raha USA valitsusele annetamas.

"...so I guess you don't need the battery then anymore?"

"Yeah, sure, take it," vastasin ja tegin kapoti lahti. Nad haarasid mu aku ning läksid minema...

Alles tagasi lennujaama jõudes sain oma hingamise korda. "Ära tõin," oleks selle peale öelnud Toots. Ma tean, et on olemas valged inimesed kes ei salli teisi, tumedanahalisemaid inimesi kuid usun, et kui minu asemel oleks sel hetkel olnud kõige räigem rassist, oleks see olnud päev, millal ta oleks tõsiselt oma seisukohtade üle järele mõelnud.

Usun, et NewYorker on endale leidnud uue peremehe, kes temaga kusagil NY gettos kokaiini ja tulirelvi transpordib. Seesama armas sini-must-valge lipp on mul siiamaani alles, ta asub mu Kalamaja residentsis - vaatasin teda Iseseisvuspäeva hommikul eriti suure hellusega.

* * *

Elu on taas karusselliks läinud - alkoholikeeld on lõppenud ning hääle ja joogaharjutused jätsin mõneks ajaks ajapuuduse tõttu katki. Korteriremont sunnib otsima pelgupaika vanemate juurest. TTÜ ja TLÜ edenevad mõlemd vaikselt; ainetega on naljakas seis, TLÜs õpin matemaatikat (statistika SPSS) ning TTÜs in inglise keelt. Peda Folk liigub edukalt edasi, esimene promoetapp lõppes artikliga Postimehes, Delfis, EPL-s ja mõnedes väiksemates portaalides; lisaks ka Elmari ja Uno raadios. Tegin ka ühe suure muutuse töö osas, aga sellest kunagi hiljem. Aega pole kirjutada, aga see ei tähenda nagu ei tekiks igasugu hulle mõtteid ning inimestel poleks aega neid korduvaid küsimusi küsida.