Sooviksin lisada Margus Lepa legendaarsesse teosesse ”100 sigadust sõbrale” veel ühe peatüki: kuidas naabrist autoomanikule käru keerata. Nimelt puistad tema auto katusele regulaarselt igasugu head-paremat: leivakuulikesi, teravilja või koguni kalu. Siis istud kodus akna alla, võtad ehteestlasliku kahjurõõmu taustal tassi kuuma piima ja vaatad mis autoga toimuma hakkab. Tundes Tallinna ökoloogilist keskkonda garanteerin et mõne valge pleki autokene ikka saab. Meil tööjuures seisab mitmendat päeva üks punane Sierra, mis oli üleni umbes 10 cm vahedega täiuslikult lindude poolt täis lastud – nagu tapeedimuster.
Soomlased on teinud koguni eraldi kommibrändi ”Läkin Läjätys,” mille reklaamklipis kajakas rannas võileiba nosiva kiilaspäise härrasmehe poole pikeerib.
Nüüd haarab mõni leidur Leo haarab kohe ideest kinni ja konstrueerib ”linnupeletaja.” See võiks olla nii ultraheliga, mis peletab tiivulisi eemale; või haisuga; või lihtsalt mehaaniline – signa hakkab tööle ka pisema surve peal kapotil. Huvitav kas tavalise hernehirmutise panemine auto juurde ka töötaks? Või kassi topise?
Mõnel teisel maal aga pargiks oma masinakese teatud koopa ette, paneks söödaks liha ja jääks ootama guaraajasadu (loodan et kirjutasin õieti) – kuuldavasti pidi teatud nahkhiires*tt väga palju raha maksma.
Riik võiks neid eurorahade eest majanduse turgutamiseks Kalamajja asustada. Ehitada Patarei vanglasse või vanasse vesilennukite angaari neile pesad. Vägev - kraabiks iga hommik enda auto kapoti pealt sedasamust ja müüks Baltas maha. Saadud raha eest ostaks veel autosid ning saaks järjest suuremaid ja suuremaid koguseid turule viia. Äriplaan missugune! Estonian dream! Jama oleks vaid siis kui Saviets teise õnnest haisu ninna saaks ning otsustaks tasulist parkimisala laiendada. Siis tuleks kesikutele ka ühe ämbrikese kuus annetada või otsida teisi loovaid lahendusi.
Samas parkimiskontrolöride vastu aitaks hästi kaks kena dobermani – treenida neid oma kehaga auto numbrimärki varjama ning sini-oranzide riiete peale eriti vahtu minema. Suukorvi ja rihma ei oleks vist ka vaja (see on nali; loodan, et keegi selle kohta kohe arvamusartiklit ei kirjuta)!
Nii et iga jama vastu on lahendus. Lõpetuseks – vanarahvatarkus ütleb et see kellele tiivuline pähe laseb, naeratab õnn. Eesti rahval, nagu ajalehtedest loen, on hädasti vaja innovatiivset mõtlemist ja tundub et läbi ajaloo on kukkuvad asjad vähemalt ühte suursündmust mõjutanud. Kui Newton sai inspiratsiooni pähesadanud õunalt, siis mulle piisas eelpoolnähtud kirjatüki tegemiseks sellest kui vaatasin mis mu värskelt pestud auto kapotil ilutses.
Per*eelle, voi kuin iso läkin läjätys!
