Kahest täiesti erinevast maailmast pärit isikud: Vigala Sass ja "Tremendous" Jones nõustuvad mõlemad ühes olulises asjas: inimese üks ülimaid eesmärke on õppida andma inimkonnale midagi sellist mida keegi teine ei saa. Ehk kirjutamise juures - kirjutada midagi kordumatut, just autorile ainulaadset. Mida vaid sina saad kirjutada!
Lühidalt: käisime koos Silveriga (talle oli see esimene Camino) kokku 10 päeva ja 325 km. Camino Primitivo oli erakordselt mägine nii et jalalihased said kõvasti vatti. Kõige hullem päev oli 40 km pikk, milles oli kolm suuremat tõusu: 800m, 600 m ja 400m püstloodis. Vaated kompenseerisid pingutuse, kuid Finisterresse läksimegi lõpuks ikkagi bussiga.
Paar pilti ka:
Tüüpiline maastik a'la Camino Primitivo (neid pilte on mul gigades!)
Rännukaaslane Silver jättis kuumematel päevadel tõelise patukahetsejast palveränduri mulje: puudu oleks ainult üks suur palkidest rist ja nuut enesenüpeldamiseks. Ning mantra!
Liigne napsutamine viib päikese enne looja!
Veidi statistikat Camino kohta numbrites (oli vist 3 aasta andmed) - nagu näha on meie rada (tõenäoliselt tänu mägisusele) kõige ebapopulaarsemÜtlen ära, et mitte miski ei solva ühtegi hispaanlast enam kui ränduri huvipuudus nende maa vastu. Ehk kui alberguesse jõudes kohe kõhu täis sööd ja magama lähed ning Tee jooksul peatud vaid supermercadodes. Esimese Camino David, kellele umbkeelne teekaaslane olin, hakkas alati enne järgmisse suurlinna jõudmist mu ajusid töötlema. Ta tegi pähe väga salapärase näo, lehitses aeglaselt oma reisiraamatut minu ees, osutus ühele kiriku fotole ning rääkis midagi taolist "Manjana, Margus... Catedral de Leon... Mmm... Bonito, very beautiful, very!" Seda öeldes raputas ta aeglaselt peal, pööritas silmi ja tegi ta suuga musitavaid häälitsusi.
Järeldus: mis on vahet palverännul ja tavalisel matkateel? Loomulikult kirikud!
Ma ei ole ise religioosne ning kirikute vaatamine huvi ei paku, eriti tehes seda veel pärast fotode pealt. Austusest selle rahva ning nende saavutuste vastu otsustasin selle endas tekitada - joonistasin üles iga teele ettejääva kiriku ruumilise eskiisi. Kokku tekkis neid jooniseid kümne rännupäeva jooksul 69 nii et päris korralik treening. Isegi oskasin lõpus midagi äratuntavat joonistada.
Eelmine kord rännakult tagasi tulles leidus mõni inimene kes reisimuljete kuulmise ja piltide nägemise asemel esitab ühe konkreetse küsimuse: Mis ma sealt sain? Pean tunnistama, et see paneb mind alati sügavalt mõtlema. Mitte et ma ei teaks mis ma sealt sain, aga selliste küsimuste püstitamise kohta üldse.
"Peale seda reisi tegin oma multimiljonbisensi äriplaani!"
Endale tundub, et teel kõndides ja kõigest eemal olles õpid sa ennast paremini tundma - näiteks mida sa täpselt teha soovid? Tavaelus on meil liiga palju kõrvalisi mõjutajaid ja müra mis ei lase meil oma mõtteid õieti koondada. Teed mingite argumentide põhjal otsuse ära kuigi sisemas tead, et sa sedaviisi tegelikult ei taha. Okas jääb hinge ja hakkab kripeldama.
Olen saanud oma parimad mõtted alati vahetult peale tee lõppu. Finisterre rannas kutsus üks naljakas noormees meid lõkke äärde kus elukutselised rändurid-boheemlased-hipid oma õhtut veetsid. Oli nii tsehhe kui poolakaid, sakslasi, austerlasi ja loomulikult hispaanlasi. Otsijad, loodusenautijad; Tee tõmbab neid vastupandamatult ning mõned ei pääse sealt kunagi välja! Üks tüüp võttis kätte kitarri ja laulis ühe laulu. Ei oska hispaania keelt kuid sealt jäi kõrvu kõlama sõna "camino," nii et otsustasin selle linti võtta. Küsisin ühelt pikkada afropatsidega sakslaselt, et kas lauldakse palverännust? Ta vastas midagi sellist:
"You know, (tõmbas mahvi ühest kahtlasest keeratud sigaretist) in Spanish the word "camino" doesnt only mean the word "road," it also means "the Way." For example: I want to do things this way."
Öeldakse, et Santiago ja Finisterre ei olegi rännaku lõplik sihtpunkt - palverändur hakkab kõndima oma tõelist Teed alles peale rännakut.
Buen Camino!
No comments:
Post a Comment