Kui eelmisel aastal pidid tudengid tegema sokikorjamisroboti, siis sel aastal pandi nad omavahel jalgpalli mängima. Kuigi reeglites oli kirjas, et "Robot ei tohi sisaldada väljaku, pallide või teise roboti vigastamiseks mõeldud algoritmi," usun, et enamus meeskondi lähtus kirjutamata seadusest, et jalgpall on karm mäng - masinad tuleb teha maksimaalselt nii suured (mõõtmed 35x35 cm) ja võimsad kui lubatud. Eriti kahju oli ühtede tüdrukute pisikesest ja kohmakast robotikesest (diameeter alla 20 cm), kelle vastaste Darth Vaderi pea moodi mätas kõigepealt julmalt väravasse puruks surus (ilmselt pidas ta teda palliks) ning siis väiksemate pallidega tegelema hakkas. Peale poolte vahetust teises roundis unustasid aga võitjaroboti programmeerijad väravaanduri ümber lülitada ning Kosmosevürst tagus kõik pallid oma väravasse. Väike putukas üritas kahjustustest hoolimata teda aidata ning edasi ta pääses!
Ühesõnaga sai kõvasti naerda vaadates ülikoomilisi ja nutikaid lahendusi - järgmine aasta võiks ikka selle maailmalõpu võitlusrobotite teema ära realiseerida. Malet juba saab arvutiga mängida, kuid peaks saama palju rohkem.
Robotite tõusev populaarsus reaalõppesuundi propageerivas Eestis ei saa loomulikult vastu maailmas toimuvale - sumorobotid, võitlusrobotid, transformeeruvad robotid, kalarobotid, koduabilised/abikaasarobotid jpm. Need mis (mitte kes!) on praegu väikesed ja väetid abitud mänguasjad, hakkavad tulevikus kõiki töid tegema...
Ei ole ise võimeline sinna ligilähedastki panust andma - siiski proovisin aines "Sissejuhatus mehhatroonikasse" koos kursavennaga koolitöö käigus ehitada valmis patareiautomaati. Pisitõrkeid tuleb selle käigus uskumatult palju välja - kui programeerimisosa saab parandada lihtsalt koodirida muutes siis mehaanika osas on olukord keerulisem. Ei ole nagu vene ajal, et jalahoop ja hakkab tööle. Tänapäeva roboti saab masina lõhkumise eest panna vastu lööma.
Unistuste patareiautomaadi animatsioon
No comments:
Post a Comment