Kui varematel aegadel oli rahva kogunemiskohaks pühapäevased kirikuskäimised, siis tänapäeval asendavad seda mõningal määral toidupoed. Tore on Kalamaja Rimis kokku põrgata inimesega kes kõrvalmajas juba aastaid töötanud, kuid keda pole ülikooli aktivismi-aegadest näinud. Kuidas saab tuttavaga nii lähedal elada ning samas kogu selle aja jooksul tema elukohast mitte teada?
Tundub justkui selles väikese Eesti sees, kus kõik kõiki tunnevad ja igalpool kokku trehvavad, on üks suurem tume ala, Kalamaja, kus naaber võib olla kunagine hea sõber, kuid kellega enam kunagi kokku ei puutu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment