"Oh no, not you again!"

Inglismaal on parimate ülikoolilõpetajate pärast võitlemine liikunud uuele tasemele - see on suur majandusharu ning ettevõtted ei hoia ressursside pealt kokku, et parimaid lõpetajaid endale napsata.

Sain näha Goldman Sachsi värbamisüritust kogu oma hiilguses - umbes 400 valitud üliõpilast kutsuti peakorterisse, kus neid ootas kompanii esitlus ning catering kõige kallimate jookidega. Usun, et noorele inimesele jättis selline vastuvõtte unustamatu mulje ning tulevase töökoha kasuks otsustamine oli noorte jaoks juba peaaegu nende eest ära tehtud. Kuna nad saavad lubada endale ainult kõige paremaid ülikoolilõpetajaid, on ka nende valikuprotsess erakordselt põhjalik. Kuulsin, et keegi kandidaat oli peale 17t intervjuud tagasi lükatud. Ehk seal on veel etappe...

Üks teine ettevõte testis aga kandidaate järgmiselt: peale hindamiskeskust paluti soovijatel dringile jääda. Ning positiivse hinde said need, kes võtsid dringi vastu ja jäid kõige kauemaks, kuid väga liiale ei läinud. Terviseks!

Kasutasin partnerorganisatsiooni tegemistega tutvumisest ülejäänud vaba aega, et rääkida mõnede valitud Londonis elavate Eesti ülikoolilõpetajatega. Sain kokku kolme tohutult armsa inimesega - kuigi eesti keel kõlas juba väikese aktsiendiga oli neil kodumaa-armastus sügaval olemas ning sain palju rääkida sellest mis Eestimaal praegu toimumas on. Äkki mõni neist sai inspiratsiooni, mida tulevikus teha?

Ja psühholoogist kursaõel Maial (kes aitas öömajaga) oli üks tore naaber kelle uksematil oli järgmine kiri: "Oh no, not you again!" Hommikul metroo peale minnes oli alati muie huulil.

Tore nädal

Mulle meeldivad ülimalt impulsiivsed üleskutsed midagi teha. Nii et kui peale 11-tunniste tööpäevadega töönädalat ja töist laupäeva (mis kulmineerub homse tegevusega) TLÜ-aegne sõbranna Elina kell 23:00 helistas ning oma emale sünnipäevalaulu laulma kutsus, siis olin pikemalt mõtlemata nõus. Meeldiva üllatusena märkasin, et autos olid ka filmi-inimesed Toomas Sääs ja Liis Lepik ning Püta, kes oli tulnud Viljandist lõõtsalaagrist ning sellest endiselt korralikus konditsioonis. Tungisime šampuse, tordi ja lõõtsahelide saatel Elina ema magamistuppa ning lükkasime ta Õismäe korteris peo käima. Püta läks väga hoogu ning jagas teadmisi saunade, tuumafüüsika, rattaraami ehitamise, tantraseksi, inseneri sertifikaatide, seenelkäigu ning Milvide (MILF eestipäraselt) võrgutamise valdkonnas. Üritasin Iphonega teksti salvestada, kuid mingi hetk avasin ka ise oma teadmisi delikaatses vallas nii et kustutasin lindistuse igaks-juhuks ära.

Abistasin veidi ka Jesset Martini-mehe valimisel - tundub, et tüüp sai sisse! Märkasin erakordselt palju heas vormis olevat lõunamaiseid kandidaate, kellel oli ainult üks hääl (tõenäoliselt nende endi oma). Nii et ainult heast tootest ei piisa, hoopis turundus peab olema tasemel!

Ja Kätu on ka tubli - juuksemasinatele tegi ta blogi ning esitleb neid Ilumessil. Tegime koos pressiteate, mille tulemusena saime ERR'i, Vikerraadiosse ning Kukusse. Kätu kutsub masinaid kaunitarideks ja graatsiateks, mina leidsin neile sobivama nime - fuuriad (üks näeb välja nagu Predaatori tulnuka pea) ning kolakad (arvake ära, kes neid homme messikeskusest autosse ning Jahus 5. korrusele tassima peab).

Ning Valgejõest tuli üks haug.