Kriitikameel ja Eel-Erna

Kui midagi armastada, siis kaob kriitikameel. Nokitsed keskendunult mingi asja kallal, võtad kõike sellega seotult väga tõsiselt ja annad oma parima, et selles maailmas head tulemust saavutada. Tänapäeval ei ole keeruline end teostada ja juhirolli haarata. Isegi kui keegi Sind vastavale kohale tööle võtta ei taha või ei pea ideid miskiks, asutada oma ideede propageerimiseks näiteks mingi MTÜ, asud tegema mida armastad ja oledki end teostamas. Propageerid oma mõtteid oma tutvusringkonnas, sotsiaalmeedias ja mujal ning tuntus hakkab tõusma. Siis hakkavad ka ajakirjanikud Sinusse kui eksperti ja lõpuks hakatse kommentaare küsima, üritustele kaasama ning palutakse muud olulist teha. Kui nähakse, et asja tõsiselt võtad ja kirega suhtud, siis tuleb lõpuks ka raha.

Samas järjest enam süvenedes ja uskuma hakates, et see mis teed, on õige, kannatab ka kriitikameel ning lõpuks, võimu tipul, on keerulisem oma teadmisteankrust lahti lasta ning ka teisi kuulata. Oled selline kriitiline ja kuri kõige uue vastu. Seesama armastus ja usk, mis alguses inspireeris, on hakkamas tegutsemist pidurdama, kuni teised osapooled enam eriti tegemist teha ei taha. "Tähtis," nagu kutsutakse söögikohtades nõudlikke intelligente, kellel raha ja otsest võimu on vähe, kuid tutvusringkond suur ja sõbrad olulised. Ollakse harjunud olema võimul ja austatud, kuid kõrvalejäetuna hakkab kõik muu hääbuma ning mida enam reaalsusest mööda lähed seda enam klammerdud esialgsesse ideesse.

*          *          *

Igaljuhul võib olla põnev vaadata kõrvalt neid inimesi, kes midagi armastavad, sellesse niivõrd kiindunud on ega suuda näha kuivõrd koomiline võib kõrvaltvaatajatele nende sebimine tunduda. Armas on näha põnevate hobidega inimesi, kes selle kõrvalt kõik muu unustavad, eriti veel kui nende päris töökoht on seotud hoopis muu erialaga. Näiteks R-Kioski müüja, kes ajaviiteks kõrgema matemaatika ülesandeid lahendab, kuna tänu varajasele emakssaamisele ei saanud minna ülikooli õppima (tõsi!).

Umbes samasugune tunne võis olla kõrvaltvaatajatel näha, täiskasvanud mehi luure-partullvõistlusel Eel-Erna 2012 osalemas (milles II koha saime - vihmas 109 km 48 tunni jooksul koos 2+1 tunni magamisega). Püsti on pandud trass, mille vahepunktides saab teha erinevaid ülesandeid. Punktide vahel liikumiseks on antud ajapiirang ja seda peab tegema võimalikult varjatult, sest muidu   võid sattuda vastutegevuse küüsi, kes elutalonge ära võtab ja sellega skoori vähendab. Kui päris sõjas kõmmutatakse vastase luurajad üldiselt lihtlabaselt kaugelt maha, siis võistlusel on keerulisem. Usun, et ükski võistleja poleks nõus kogu rada paintballi maski kandma ning seega on seatud sisse süsteem, kus vastutegevusest teatud kaugusel olev võistleja loetakse tabatuks. 

Elutalongid on aga hinnalised ning varitsusele sattumisel toimib kõik aga niivõrd kiirelt, et piirid tabatud ja mittetabatud luuraja vahel on ähmased. Ehk miski pole 100% kindel kuni kellelgi kraest kinni ei ole saadud. Seda teavad nii tagaajajad kui ka tagaaetavad ning nii oleks patrullvõistlus sisuliselt tagaajamismäng, nagu "Tom ja Jerry" või "Nu pogodi!"

Kui UFOd meid jälgiksid, siis oleks neil selle üle palju peamurdmist: miks need inimloomad end roheliselt riidesse panevad, mööda rasket maastikku ringi liduvad ning üksteist taga ajavad. Kas see on mingi paaritumisrituaal?