Puhkus!

Kell on 6 hommikult ning istun oma õe arvuti taga Kairos. Saabusin just lennukiga Eestist - vajasin seda aja mahavõtmist väga. Kohe varsti tullakse meile järgi ning läheme Aleksandriasse, kus loodan soodsa ilma korral paari päevaga surfamise ära õppida. Lisaks rannas magamisele ja kirjutamisele.

Peda Folk on üllas asi mida teha. Kuna aega ei ole piisavalt ise tegemiseks ja keskendumiseks tuleb asja teha SOS versioonis ehk teha väga lihtne plaan, delegeerida nii palju kui võimalik, võtta ise kõige vastutusrikkam ülesanne ning keskenduda ainult kõige olulisemale - et asjad saaks tehtud võimalikult hästi. Sülitan üle õla kolm korda kuid viimasel ajal tunnen nagu mingi supernaturaalne jõud (Urmas Alendri vaim?) suunaks selle ürituse toimumist - takistused asjades mida ei osanud oodanud ning, samas, eiteakustkohast ilmuvad välja inimesed kes pakuvad end abiks just sellel ala millest puudus on.

Uurides ajalugu olen saanud teada nii palju huvitavaid fakte - ma ei saa aru, kuidas see üritus on nii vähe avalikkuse huvi pälvinud? Sain teada, et Peeter Tooma on selle alustamisega seotud olnud ja vaadates aastaarve näeme, et see toimus peale "Viimset reliikviat." Ehk üritus, mida juhatasid varem muusikaalased professionaalid, on nüüd meie, tudengite, kätes ning sel aastal ei olnud keegi huvitatud projektijuhiks hakkama... See selleks. Kuulasin 1997. aasta Peda Folgi kassetti ning see mis seal peal oli erines totaalselt sellest mida täna laval lastakse. Kas on muutunud muusikaline maitse või on üritus iga aasta oma tudengite nägu?

Milline oli Peda Folk 1990? 1980? 1972? Ürituse ajalugu võiks olla ülihuvitav.

Samas - viimaste aastate uusi noorte talentide konkursse või lihtsalt üritusi tehakse nagu seeni peale vihma:
Noortebänd
Urban Playground
Eesti Otsib Superstaari
Talendijaht
Lelle Alternatiiv
jt

Kas on veel midagi peale ajaloo ja tudengitest korraldajate, mis üritust teistest eristab? Las see jääda publiku otsustada.

Tagasi elu juurde.

SWs õpetati, et kui on raske, siis hoopis tõsta pinget ja tee asjad veel raskemaks enda jaoks! "Raske" ei ole aga mitte kindel asi vaid subjektiivne tunne ja hinnang oma olukorrale - ning see on erinevatel inimestel väga erinev. Nii et tõeline saavutusrobot, kes teeb ära kõik asjad mida lubab, jookseks kõikide eelduste kohaselt suhteliselt kiiresti kinni.

Ehk see jaanuar-veebruar-märts olid ühed hullemad kuud mu elus üldse - ning aprill on veel ees. Vaatasin, et olen nii palju alla võtnud, et mahtusin isegi oma keskooliaegsetesse velvetist pükstesse. Kuigi õgin nagu loom.

Kogesin omal nahal kuidas magamata olek mõjub tööviljakusele ja kvaliteedile - unustamised, lihtsad kirjavead, isegi ärrituvus, mille olen alati suutnud välistada! Uskusin pikka aega, et töö on ainuke õige asi, see mis teeb ahvist inimese. Ta on kahtlemata üks normaalseks saamise eeldustest. Kuid töötamisel ja töötamisel on suur vahe - ei maksa oma aega raisata teatud perioodil kontoris olemisele, vaid tulemuste saavutamisele ja millegi uue tegemisele.

Fakt on see, et kui sa puhkeajal teed mingeid muid asju ning su elu ongi üks töö ehk asjade tuimalt ärategemine, siis hakkad sa varastama. Hakkad varastama töökvaliteedi ja mahu osas, ning mis kõige tähtsam, hakkad varastama aega. Kui korraks arvutilt silmad tõstad, siis hakkab mõte täiega lendama, kuskile minevikuseiklustesse või tulevikuplaanidesse ning võime igasugustele distractionitele vastu panna langeb. Kui sa ei planeeri puhkust oma ellu siis hakkab puhkusevajadus ise su elu planeerima.