Minu inimesed/kas Eesti mehed on mõttetud?

Parim tunne ei ole mitte koju tagasi jõudes vaid vahetult enne seda. Tükk aega kodumaalt eemal, seiklemisest ning võõramaa toidust kopp ees saabud kuskilt mingi imeliku transpordiga ning jõuad lennujaama paar tundi varem. Istud üksi terminalis ootad "Tallinn check-in" sildi all ning alustad esimeselt leheküljelt raamatu lugemist mida olid lubanud reisi jooksul iga päev sirvida. Ning siis nad hakkavad ükshaaval tulema: turismireisilt tulev rõõmsameelne perekond koos hüperaktiivselt ringisebivate lastega, nooremapoolsed tüdrukud (pihvid), veidi seniilne ja torisev vanapaar, keskealised sõbrannad, grupp noori ning odavast lõunamaa napsust üle joonud punase näoga suurekaaluline Eesti kodanik, kes reisist viimast võtab. Ükshaaval hakkavad need häbelikud, ontlikud ja sõbralikud olendid ümberringi kohti sisse võtma. Tekib vaikne sumin - selline imeline harmooniline kooslus. Ei tunne neist kedagi, kuid ikka kuidagi parem on olla. Keegi sulle mingit tähelepanu ei osuta, kui just mingi vanatädike ei küsi nõu kuidas mobiiltelefoni sisse lülitada, lapsed sinu oleku üle naerma ei hakka või seesama punase näoga tüüp sotsialiseeruma ei tule. Aga noored naised?! Kui paaritumiseas (ei osanud muud sõna panna) eesti naine võõrast meest vaatab siis teeb ta seda takseerivalt nagu muuseas 2-3 sekundi jooksul ülimalt ükskõikse näoga("blank," "fishface," kutsuvad lõunamaalased), pilk kestab vaid nii palju et mees naise täheleapanu märkaks, peale mida pöörab viimane siis aeglaselt näo kuskile mujale. Ja kui veab vaatab mõne aja pärast uuesti. Korraks.

Egiptuses tahtsin Aleksandrias surfata kuid laineid ei olnud. Veetsin päevad rannas lebotades. Vahepeal kastsin end vette ja võtsin ühe õlle. Ja piprasteik ning mereannid. Õde oli ülitore näha ning kui ta pidi tööle tagasi minema, siis otsustasin veeta viimased 3 päeva hoopis kaluri(kanepi)külas Dahabis üksi ringi uidates.

Kui tavaliselt on minu "puhkused" kujunenud sellisteks, et pean pärast seda hoopis puhkusest välja puhkama, otsustasin seekord erandi teha ning lihtsalt puhata selle sõna otseses mõttes. Klassikaliselt. Rand ja päike, palju magamist, maksimaalselt üks annust lahjat alkoholi päevas. Ööbisin 30 paundises (60 eeku) hotellis (rotellis) Bish Bish - ühekordsetest onnidest koosnev sisehoov, mille keskel kasvasid palmid, oli mõni võrkkiik, lebotamisalused ning loomulikult shisha.


Üritasin leida kohalikke kellega saab ka inimese moodi rääkida ning kes ei kutsuks sind kogu aeg "my brother, special price just for you my friend!" Ning kui üritad nendega niisama lobiseda, siis vangutavad nad käsi - nende sõnavara puudutab ainult kauplemist. Põgenesin turistitsoonist. Rannas magades arvasin ekslikult, et olen päästetud. Kaks umbes 6 aastat beduiinitüdrukut tulid mind kiusama "buy one of this!" Panid nagu automaadist ja ära ei läinud. Üks pakkus mulle mingit teokarpi müügiks; võtsin liivast ühe samasuguse teokarbi ning üritasin vahetuskaupa teha "Its priceless! Lets exchange!" Lasin neil hoopis oma juturaamatus väliskaantele endast portreed joonistada ning kinkisin kõik kartulikrõpsud mis kaasas oli ja mille nad tohutu ahnusega ära sõid. Saime sõpradeks ning kui õhtul rannast lahkusin olid meie selja taha eemale kogunenud ports kohalikke kes vaatasid ja naersid antud olukorra üle.

Leidsin ka viisi kuidas peletade eemale kaupmehi. Kui mõni päris hõlmast kinni haaras, siis vaatasin talle sügavalt silma, naeratasin ning vaatasin kas ta pöörab näo ära või mitte. Miks egiptlased töötavad nii usinalt? Mees, kahe lapse isa, kes pidas Dahabis poodi maksab renti umbes 2200 paundi (4400 EEK) ning saab palka umbes 1000 paundi (2000 EEK). Üks Saudi-Araabia ärimees ütles mulle selle kohta "Nothing is cheaper than people here."

Inimesed ütlesid tänava peal tere ja tahtsid hirmsasti lobiseda. Tänu õele puutusin kokku ka tavaliste Egiptuse noortega - ikka kõvasti lõbusamad kui meie inimesed. Samas ei saa nende peale eriti loota, eriti aegadest kinnipidamisel.

* * *

Üritan end kursis hoida tänapäeva trendidega; millest inimesed räägivad kuid ei kirjuta. Üks intrigeeriv teema oleks millised mehed (hetkel?) naistele meeldivad. On üks vastuste skaala, millele pea kõik minu naissoost jutukaaslased on andnud kindla ei-jah vastuse ning see on küsimus: "Kas sulle meeldivad eesti mehed?" Tundub, et sellel teemal meeldib neile üsna tihti anda äärmuslikke vastuseid:

1. "Mulle meeldivad eesti mehed ja ma tahan abielluda eesti mehega!"
2. "Eestis ei ole mehi. Kui võtta siis kindlasti keegi välismaalt! Kõik mu sõbrannad on vallalised!" (keskendun selle variandi käsitlusele kuna see on intrigeerivam)

Kõikide eelduste kohaselt peaks iga mees variant nr 2. korral hakkama sellise variandi peale häälekalt vastupidist tõestama - kui ludrid on ikka need tsurkad, briti poissmehed ja italiaanod. Käivad siin Hollywoodis nillimas. Ükskord istusin ühe daamiga kõrvuti laua ääres kui tema kõrvale ilmus õnne katsuma üks lõunamaa päritolu noorisand kes hakkas juttu ajama samal ajal kui kolm venda talle eemalt kaasa elasid. Muigasin: paistab, et eesti naised ei ole ainukesed kes eesti meest miskiks ei pea. Õnneks ei läinud tal õnneks ning otsustasin hoopis hakata teda salaja jälitama. Grupp käis klubis eri naiste seltskondade juures ning juhtvenna jutus kõlasid mingil hetkel alati need kolm lauset:

"Hi, you look sad."
"Your eyes are so beautiful!"
"I want to comfort you and make you feel good."

Olen kuulnud, et eesti mehed ei oska oma naistega käituda ning eesti meessoo peale lootma jäädes on suur oht jääda vallaliseks ja/või õnnetuks. Ja tagasihoidlikud ning täis peaga matslikud on nad ka - ime, et iive nii neagatiivne on! Samas - välismaa kutid on ka nunnud ja ajavad head juttu aga neid ei saa ka nii tõsiselt võtta; vähemalt mitte neid kes tulevad klubisse kerget saaki saama. Nii et eesti naised on väga keerulise probleemi ees! Ning nende vanamoodsad sugulased küsivad kogu aeg:
"Miks sa juba tanu peal ei ole? Me kutsume kohe homme Uuetoa Ennu meile teed jooma."
Ja kuna vähemalt küpsemad naised otsivad kindlust (vist) ja sellist meest, kes teab mida tahab ning kes iga päev oskab naisele komplimente teha, siis on olukord ikka päris lootusetu.

* * *

Jõudsin tagasi Eestisse ning sain kohe kutse kordusõppustele, instruktorid lasid mõned majad õhku. Eesti kevad üllatas kõiki mõnusa paarikümnesentimeetrise lumega ning saime seda ka lörtsi näol metsas tajuda. Metsafoobidele ja -võhikutele: kõige hullem ei ole metsas olla mitte paukuva pakase vaid 0 kraadise lörtsise ilmaga.

Lõuna viibis kaks tundi ning seepärast maitses õues priimusel katelokis tehtud kartulipudru koos turistieinega eriti hästi - päeva tipphetk!

Seltskonnas olid reservüksuste allohvitserid ja ohvitserid, kelle seksistlikud naljad mulle on juba pähe kulunud. "Teevett tuleb võtta ikka kollase lume lähedalt!" "Proua veebel, mul siin suure külma pärast asjapulk enam ei liiguta, äkki võtaksite midagi ette?" Sompasime lörtsis ja kirusime ilmataati. Õhtul surmväsinuna bussiga tagasi sõites lasi juht järjest Teise Maailmasõja aegseid sõdurilaule, nohises kaasa; samal ajal kui ülejäänud seltskond surmvaikselt mõttesse vajununa aknast välja vaatas. Vot sellised need Eesti mehed on - lihtsad, matslikud, ontlikud, ujedad. Ning neile ei ole midagi selle nõmeda ilma vastu kah.

Vanemaid ja rahvust valida ei saa - jees, ma kuulun kusagile juba paljalt selle pärast et siin sündinud olen! Minu inimesed!

Sõjaväes rõhutati ikka et ülemus peab oma mehi säästma - meid on nii vähe ning seega on iga inimene aare. Eestlasi ei saa Iisraelist juurde tellida või lasta USA-l Baltikumi alla pilduda. Seepärast ongi hea tunne istuda tundmatute eestlaste vahel kusagil võõramaa lennujaamas.