Keskkonnamuutus

Käisin nädalavahetusel esimest korda ujumas. Abistasin ühte kolleegi talutöödel ning mõtlesin et võiks minna korra järve äärde jalutama; ütlesin naljaga pooleks et on plaanis ka ujuma minna. Ei öelnud-mõelnud seda eriti tõsiselt. Järve ääres olles nägin kuidas üks isa oma pojaga seal parasjagu jalutas, küsisin nalja pärast, et kas siin paljalt ujumise eest trahvi ei saa. Mees lõi särama ning küsis: "Kas sa oled ka talisupleja? Teeme koos väikese supluse." Võttis siis kohe siva riided seljast ära ning hüppas vette.
Ega siis ma saanud halvem olla, võtsin julguse kokku ja läksin järgi (ei, selle järve nimi ei olnu Broebackeri järv)! Sain mõned sekundid sees olla ning kui välja tulin ja valu ära läks, siis oli elu parim tunne. Peaaegu nagu peale langevarjuhüpet.

Naeratuse suurus näitab kui soe vesi tegelikult oli!

Jagasin hiljuti mõtteid oma uue töökoha vanast sõbrast töökaaslase Mardiga (killud.blogspot.com). Rääkisin Peda Folgi korraldamisest, magamata öödest, kaotatud 6 kilost kehakaalust ning unistasin valju häälega, et kunagi on aeg, millal sul peale tööpäeva lõppu kell 18:00 ei ole midagi teha. Ringutad ning helistada mõnele lahedale sõbrale - jou teeks mõne õlle? Ning lähed kell 23 magama ja tunned end suurepäraselt! Praeguse seisuga on nii, et peale 18 alles algab õige töötegemine... Mart vastas, et kunagi on aeg, millal sa peale 18t lähed lastele järgi, siis ostad poest süüa, siis parandad kodus mõne asja, aitad kodutöid teha ning näedsa, ongi öö käes ja jääb puudugi! Nii et alati saab hullem olla.

Ja 22. aprill kell 19:30 kõik Peda Folgile Kultuurikatlasse!