Autopeded

Kultuskoduleheküljel pihi.net kirjeldas üks kasutaja nimega “autopede” end järgnevalt: ”Ma ei vaata tüdrukuid, sest mind erutavad vaid autod. Käin salaja naabrimehe autot silitamas, ükskord jäin vahele ning ta rääkis mu vanematele ära. Sellest tuli jube pahandus ja sain isalt vitsa. Öösel kui ema ei näe, siis panen endale mudelautod püksi ja saan erektsiooni.” Antud leheküljelt (kui see pole kombluspolitsei poolt maha võetud või välk selgest taevast selle administraatorit tabanud ei ole) leiab muide veel palju värvikamaid anonüümseid pihtimusi.

1. aprill oleks olnud minu jaoks väga eriline päev kui mõned asjad oleksid USA-t kohale jõudnud õigeks ajaks, nüüd saab sellest täna, 10. aprill, kui kõik hästi läheb. Oleks minus mõne lõunamaa rahva verd, siis ohverdaks kohe mõne lambakese. Autopede ei ole ma üldse – jätab täiesti külmaks see kui näen mõnda BMW-d või muud sellist autot sõitmas, aga antud Camaro 97 ei ole ei rohkem ega vähem kui minu teise raamatumüügisuve kogu teenistus. Ehk see pole mitte rahasumma vaid 964 tundi tööd ning selle jooksul 2975 koputust ustele, kellest 95% sind pikalt saadab(160 klienti oli lõpuks). Üks eriti räige päev kui autoga kraavi panin, siis lubasin läbi ropendamise, et ostan endale selle vaeva eest midagi suurt ja vägevat, mis elu lõpuni jääks ning mida oma pojale pärandada saaksin.

Enne suve mõtlesin, et võtan mootorratta, kuid vanemate survel loobusin sellest tol hetkel. Ja esimene kohtumine Raadiku lennuväljal jättis väga sügava mulje. Eks meil ole olnud häid ja halbu aegu, kuid mida edasi, seda armsamaks ta muutub.

Raha läks auto peale ikka ja just see tekitaski vahepeal masendust. Aga ainult vahepeal. Lõplik üleminek toimus umbes kuu aega peale ostu millal autoga randa sõitsin ning kaks juhtumist mu mu südame lõplikult masinaga sidusid. Juuli keskpaik, päike paistis otse pähe, valitses põrgukuumus. Jõin limonaadi ja kuulasin Beach Boys'i. Süda kripeldas makstud süütepoolide eest hoolimata imeilusast hetkest. Mustamäel ületas parajasti teed u 20 pealine kari lasteaialapsi kes jäid autot nähes kõik poolel teel seisma kes kõik seisma jäid ning karbid lahti minu poole vaatasid; rivi lagunes ning kasvatajad pidid neid kõvasti korrale kutsuma. Teine juhtum oli rannale lähemal, Balti jaamas. Seal oli üks troll oma sarved maha ajanud ning trollijuht möllas seal taga oma kinnastega. Ühissõiduk ise oli rahvast ääreni täis ning mäletan inimeste pilke kes umbsest seisvast trollist mind aknast vaatasid. Ei ole uhkustaja tüüp, lihtsalt mõnikord peab keegi teine sulle meelde tuletama mis sinu jaoks hea on.

* * *

Üks õpetlik juhtum tagantjärgi. Ahnus karistab! Kaks nädalat tagasi külastasin sellist riiki nagu Egiptus, kus elab meie pere pesamuna. Kui Sharm-el-Sheigist Kairosse saabusin ning bussi vastu tulnud õe, Liisiga, taksost välja jooksime, oli meil kauplemisega nii kiire, et unustasime sinna ühe kotitäie asju mida ema oli Eestist talle saatnud - seal sees oli kogu toit (sh Eesti leib) ja kõik minu riided. Taksojuht tagasi ei tulnud. Usun, et kusagil Kairo getos jooksevad veel mitmete aastate pärast pisikesed mustad poisid minu bokseritega ringi. Nautige, murjamid! Vähemalt 3 kg Kalevi šokolaadi ja musta leiba läks ka vaeste abistamiseks. Ainuke õel kahjurõõm, mis vähendas kaotamiskurbust oli fakt, et kotis oli ka mitu kangi ülihead suitsuvorsti, mis sisaldavad lisaks veiselihale rohkesti ka sealiha. Nii, et saate Allahilt topelt karistada!