Eelmine nädalavahetus jätsin minemata ühele sünnipäevale, ühele soolaleivapeole ning ühele ärasõidu-hüvastijätupeole. Sel sügisel ei ole eritu üldse sotsiaalsetel üritustel käia; kardan "hamba verele" ajamist ning asjade kuhjumist lõppu - TTÜ lõpetamine paistaks nagu kättesaamatu valgusena tunneli lõpus. Väljakutsuv töö ei luba terviselt vinte maha keerata. Pidude asemel sukeldusin sel nädavahetusel automaatikatehnikasse ja integreeritud tootearendusse - TTÜ õppejõud kasutavad väga aktiivselt Webct e-õppe keskkonda (sügav kummardus TTÜ Mehaanikateaduskonna õppejõudude ees - hallide juustega väärikad ja targad vanemad vanakoolimehed, kes kannavad alati laitmatult korras tumedat ülikonda ning on alati avatud uuele; julgustavad ka õpilasi seda tegema).
Mõnedele üritustele olen siiski jõudnud, kuid üldine olukord on muutunud. Kui varem olin ise see kes sõpru välja peole ässitas, siis viimasel ajal olen jäänud järjest enam passiivsesse rolli ning nüüd on isegi viimased mölluvendadest sõbrad üritamast loobunud. Sõitsin just autoga mööda tudengite Kevadpäevade rongkäigust - no ei teki emotsioone.
Võibolla on tegemist nohiklusega, võibolla harjumine uue eluga. Ühele tähtsamale Korduva Kippuma Küsimuse vastuse andmine (loodetavasti pikemaks ajaks) tekitab lisaks rahuldustundele ka uusi ning ambitsioonikamaid KKK-d.
Muidu on sügis endiselt lemmikaastaaeg, ainult Vigalast nõuab püük uut moodi mõtlemist - ainult 3 särge terve päeva peale ning suitsuahi jäi seekord käima tõmbamata.
Sep 28, 2009
Sep 20, 2009
Pepuvõdistamise abil partneri otsimine raamatukogust
Nohikuperekonna laupäevane raamatukoguretk tekitas palju mõtteainet - eriti just suhete teemadel.
Naisteajakirjades on korduvalt antud nõu kus leida häid mehi, kes veel ripakil on. Klubihuntides ja elumeestes pettunud daamidel tasuvat partnerivalikul seada sammud raamatukogu poole ning unistuste printsi raamaturiiulite vahelistest lihalettidest otsida. Raamatukogus käivate isaste kohta on välja kujunenud ka oma profiil. Tore vaikne stabiilne mehike, kellel hobiks raamatud ja teadus; ta ei joo, ei peksa, ei tõmba ringi, on korralik ning on täidsa ümberkasvatatav. Võibolla musklid ei ole kõige suuremad, kuid pikemas perspektiivis - tulevik on kindel ja ka lapsed tulevad harilikult targad!
Nõuandmisest raskem on tegevusplaani koostamine ning sellest kordades raskem on selle plaani elluviimine. Naistekad soovitavad teha pisikese strateegilise plaani: alguses piirduda huvi näitamisega ning hiljem leida võimalus kontaktiks (siis teavad mõlemad pooled, et tegemist ei ole juhusega).
Mind huvitab tõsiselt kas mõned paarikesed on üldse oma esmase tõsisema kokkupuutega raamatukogus maha saanud? Meenub põhikoolis kord kooli raamatukogus nähtud uskumatu pilt: kaks noort prillidega inimest on põlvili maas ja suudlevad kirglikult, nende ümber on vedelemas mahakukkunud raamatud. Ei pannud tähele rahvast, kes neist ringiga möödus. Arvatavasti leidsid nad üksteist siis kui mahakukkunud asjade järele kummardusid.
Kas raamatukogus peaks lähenema verbaalselt või kaasama ka füüsilise poole? Keskendunud inimest on väga raske enda maailmast välja kiskuda - selleks peab olema ikka väga hull stiimul. Ma ei tea kas keegi on kunagi väga põhjalikult uurinud flirtimise märke, mis sobiksid kasutamiseks igas keskkonnas?
Naisteajakirjades on korduvalt antud nõu kus leida häid mehi, kes veel ripakil on. Klubihuntides ja elumeestes pettunud daamidel tasuvat partnerivalikul seada sammud raamatukogu poole ning unistuste printsi raamaturiiulite vahelistest lihalettidest otsida. Raamatukogus käivate isaste kohta on välja kujunenud ka oma profiil. Tore vaikne stabiilne mehike, kellel hobiks raamatud ja teadus; ta ei joo, ei peksa, ei tõmba ringi, on korralik ning on täidsa ümberkasvatatav. Võibolla musklid ei ole kõige suuremad, kuid pikemas perspektiivis - tulevik on kindel ja ka lapsed tulevad harilikult targad!
Nõuandmisest raskem on tegevusplaani koostamine ning sellest kordades raskem on selle plaani elluviimine. Naistekad soovitavad teha pisikese strateegilise plaani: alguses piirduda huvi näitamisega ning hiljem leida võimalus kontaktiks (siis teavad mõlemad pooled, et tegemist ei ole juhusega).
Mind huvitab tõsiselt kas mõned paarikesed on üldse oma esmase tõsisema kokkupuutega raamatukogus maha saanud? Meenub põhikoolis kord kooli raamatukogus nähtud uskumatu pilt: kaks noort prillidega inimest on põlvili maas ja suudlevad kirglikult, nende ümber on vedelemas mahakukkunud raamatud. Ei pannud tähele rahvast, kes neist ringiga möödus. Arvatavasti leidsid nad üksteist siis kui mahakukkunud asjade järele kummardusid.
Kas raamatukogus peaks lähenema verbaalselt või kaasama ka füüsilise poole? Keskendunud inimest on väga raske enda maailmast välja kiskuda - selleks peab olema ikka väga hull stiimul. Ma ei tea kas keegi on kunagi väga põhjalikult uurinud flirtimise märke, mis sobiksid kasutamiseks igas keskkonnas?
Kindlasti on need kombed erinevad ka erinevatel rahvustel - usun, et tagasihoidlikumatel eestlastel oleks siin palju õppida! Aastaid tagasi sõjaväes linnaloal bussipeatuses oodates juhtus kummaline lugu. Istusin käsipõsakil bussipeatuses, kui putkasse ilmus üks noor neiu teisest rahvusest. Ta käis paar korda edasi-tagasi eest läbi ning jäi siis minu ees niimoodi seisma, et minu nägu oli tema taguotsast ca 20 cm kaugusel. Tõmbusin viisakusest tagasi, kuid selle peale liikus ta selg ees aeglasemalt lähemale ning hakkas tagumikulihastega tõmblema. Liikusin mööda pinki aeglaselt edasi, kuid jälitaja liikus aeglaselt kuid kindlalt lähemale. Ma ei saanud enam millestki aru ning tundsin end ebamugavalt - möödakõndivale rahvale võinuks jääda mulje justkui oleksin ise see, kes on endale positsiooni valinud. Olukorra lahendas saabuv buss - bussijuht (ka teisest rahvusest) sai kohe aru mis toimub ning hakkas laginal naerma, näitas näpuga ning kommenteeris kõva häälega: "Soldat, tõ buudješ...!" Tüdruk läks õnneks sama bussi peale.
Hmm, mingi idamaine kannikatants - millist käitumist oleks ta oodanud omarahvusest isaselt? Käed külge või hambad sisse? Tundub, et kõhutants on küll eestlaste hulgas populaarne, kuid selle tegelikku eesmärki, võrgutamist, keegi peale loova rahva küll kasutada ei oska/ei julge.
Nii et kui softid asjad ei suuda sihtmärgi pilku raamatust eemale kiskuda või konkurents on karm, siis tuleb valida agressiivsem strateegia! Äkki siis hakkab ka meie iive lõpuks ometi kasvama.
Sep 17, 2009
Uitmõtted
Võiks teha uue hindamiskriteeriumi arvamusartiklite kirjutajatele, mille alusel neile honorari maksta - mida rohkem vastandlike arvamustega kommentaare artikkel suudab välja pressida, seda parem. Abiturient Krismar Rosin sai vist millegi taolisega hakkama.
Jahus käivad ehitustööd. Olen tänulik korteriühistule kes tellis vahvad töömehed - nende töövormiks on käisteta madrusesärk, ülilühikesed püksid, tanksaapad ja must barett. Habe on nagu mereröövlil ning kõnepruuk... minu roppude sõnade leksikon täienes taas.
TTÜ viimasel aastal on põhirõhk suunatud reaalselt tootearenduslike probleemide lahendamisele - pea iga aine nõuab mõne uue asja väljamõtlemist ja selle tootmisvõimaluste uurimist. Kuigi tundub, et kõik vajalikud asjad on aga juba leiutatud, tuleb aru saada, et just nende lihtsate lahenduste olemasolu annabki võimalusi veel vägevamate asjade väljamõtlemiseks. Tuleb ainult kodutöö ära teha! On olemas ka teine tee ja veidi lihtsam lahendus: kui vanasti toetas bränd head toodet, siis nüüd teebki hea bränd halva toote heaks.
Kui õppejõud palus meil ükshaaval tahvli ette tulla ja enda parimad tooteideed kirja panna, hakkasid kaks tüdrukut protesteerima - kõik mis koolis välja mõeldakse kuulub ju koolile. Ise avaldasin vaikivat vastupanu - panin kirja kõige tobedama asja mis pähe tuli ja nautisin noorukese õppejõu kimbatust:"Kuidas öelda tudengile viisakalt, et tegemist on täieliku jamaga?"
Ülikool sai täna 91. aastaseks. Kolme õpitud aastat kokku võttes võib öelda, et inimesi (ja eriti tüdrukuid) on koolis rohkem kui minu rebaseajal ning autosid parkimisplatsil tundub olevat kõvasti vähem, kuigi nüüd on meiega ka Majandusteaduskonna üliõpilased. Makra elas majanduskriisi üle ning tähistab oma 1. aastapäeva uute omanike seltsis autokinos. Koos 2 uue Micrasõbraga (Aaron ja üks pikkade juustega vend kes õpib keskkonnatehnikat) on plaanis luua Micraklubi. Küsime riigilt toetust - soosime ju ikkagi säästlikku eluviisi (Nissan Micra oli vähemalt UK's konkurentsitult kõige töökindlam auto).
Päev sai mõnusa lõpu kui läksin appi kohviku juures kassiiriga vaidlevale soomlasele. Too vaatas mulle tühjal ja ärajoonud pilgul otsa ja küsis siiralt ja armsalt: "Oletteko te pasapea?" Ignoreerisin teda keskendudes saiakesele ja jälgisin silmanurgast kuidas ta pea kõiki kohviku kliente järgemööda tülitas. Lõpuks tuli ta minu juurde, suured siirad sinised silmad habetunud näos säramas, pani lauale 10 kroonise ja ütles vabandavalt: "Anteeksi, minä eksin, sinullä on selloinen naama, että sä et olekin pasanpea."
Jess!
Kala sain ka Vigalast eelmine nädalavahetus - 5 kiiska ussiga ja haugipoiss ketasunnaga. Haugi koos minikartulitega sai sütel küpsetatud, esteetilist pilti pakkus päikeseloojang. Kaaslane hakkis terve päev õunu ja jäi ka päevaga enam-vähem rahule.
Jahus käivad ehitustööd. Olen tänulik korteriühistule kes tellis vahvad töömehed - nende töövormiks on käisteta madrusesärk, ülilühikesed püksid, tanksaapad ja must barett. Habe on nagu mereröövlil ning kõnepruuk... minu roppude sõnade leksikon täienes taas.
TTÜ viimasel aastal on põhirõhk suunatud reaalselt tootearenduslike probleemide lahendamisele - pea iga aine nõuab mõne uue asja väljamõtlemist ja selle tootmisvõimaluste uurimist. Kuigi tundub, et kõik vajalikud asjad on aga juba leiutatud, tuleb aru saada, et just nende lihtsate lahenduste olemasolu annabki võimalusi veel vägevamate asjade väljamõtlemiseks. Tuleb ainult kodutöö ära teha! On olemas ka teine tee ja veidi lihtsam lahendus: kui vanasti toetas bränd head toodet, siis nüüd teebki hea bränd halva toote heaks.
Kui õppejõud palus meil ükshaaval tahvli ette tulla ja enda parimad tooteideed kirja panna, hakkasid kaks tüdrukut protesteerima - kõik mis koolis välja mõeldakse kuulub ju koolile. Ise avaldasin vaikivat vastupanu - panin kirja kõige tobedama asja mis pähe tuli ja nautisin noorukese õppejõu kimbatust:"Kuidas öelda tudengile viisakalt, et tegemist on täieliku jamaga?"
Ülikool sai täna 91. aastaseks. Kolme õpitud aastat kokku võttes võib öelda, et inimesi (ja eriti tüdrukuid) on koolis rohkem kui minu rebaseajal ning autosid parkimisplatsil tundub olevat kõvasti vähem, kuigi nüüd on meiega ka Majandusteaduskonna üliõpilased. Makra elas majanduskriisi üle ning tähistab oma 1. aastapäeva uute omanike seltsis autokinos. Koos 2 uue Micrasõbraga (Aaron ja üks pikkade juustega vend kes õpib keskkonnatehnikat) on plaanis luua Micraklubi. Küsime riigilt toetust - soosime ju ikkagi säästlikku eluviisi (Nissan Micra oli vähemalt UK's konkurentsitult kõige töökindlam auto).
Päev sai mõnusa lõpu kui läksin appi kohviku juures kassiiriga vaidlevale soomlasele. Too vaatas mulle tühjal ja ärajoonud pilgul otsa ja küsis siiralt ja armsalt: "Oletteko te pasapea?" Ignoreerisin teda keskendudes saiakesele ja jälgisin silmanurgast kuidas ta pea kõiki kohviku kliente järgemööda tülitas. Lõpuks tuli ta minu juurde, suured siirad sinised silmad habetunud näos säramas, pani lauale 10 kroonise ja ütles vabandavalt: "Anteeksi, minä eksin, sinullä on selloinen naama, että sä et olekin pasanpea."
Jess!
Kala sain ka Vigalast eelmine nädalavahetus - 5 kiiska ussiga ja haugipoiss ketasunnaga. Haugi koos minikartulitega sai sütel küpsetatud, esteetilist pilti pakkus päikeseloojang. Kaaslane hakkis terve päev õunu ja jäi ka päevaga enam-vähem rahule.
Sep 8, 2009
Lubatud tantsuvideod
Lisan 3 fotokaga ülesvõetud videot meie Taiwani tantsimisüritusest. Panen üles ainult teise grupi esinemise, kuna see on koomilisem (meie grupi oma on Facebook'is üleval). Eriti tasub hoida pilku peal paremalt teisel heledama peaga noormehel. Sama esinemine siis kolm korda järjest ülesvõetuna - kas progress või regress?
3. katse. Tüdrukud on enamvähem, kuid härrad veel häbenevad.
Mida rohkem välismaal, seda suurem kodu- ning tegutsemisigatsus. Algav kool, töö ning projektid rõõmustavad. Kurb, et üks sõber vales kohas vette hüppas; kuid tundub, et kõik läheb hästi. Taiwanis oli pidevalt 35' sooja ning tohutult niiske õhk (sellepärast olid majad väljaspoolt nagu meie vannitoad vooderdatud) - meie jaheda kliima tervitamiseks sobis kõige paremini õngitsemine Vigalas. Tuulisel ja paduvihmasel päeval tõmbasin ussiga mõnusalt piraka ahvena ning tema 4 väiksemat suguvenda, viidika, kiisa ning kaks särge. Vähemalt üks suitsuahju nurk sai täis.
Ahven 25 cm (soomuskatte lõpuni). Padukas kiskus naeratuse veidi viltu - ega see Taiwan ei ole!
1. katse
2. katse
3. katse. Tüdrukud on enamvähem, kuid härrad veel häbenevad.
* * *
Mida rohkem välismaal, seda suurem kodu- ning tegutsemisigatsus. Algav kool, töö ning projektid rõõmustavad. Kurb, et üks sõber vales kohas vette hüppas; kuid tundub, et kõik läheb hästi. Taiwanis oli pidevalt 35' sooja ning tohutult niiske õhk (sellepärast olid majad väljaspoolt nagu meie vannitoad vooderdatud) - meie jaheda kliima tervitamiseks sobis kõige paremini õngitsemine Vigalas. Tuulisel ja paduvihmasel päeval tõmbasin ussiga mõnusalt piraka ahvena ning tema 4 väiksemat suguvenda, viidika, kiisa ning kaks särge. Vähemalt üks suitsuahju nurk sai täis.
Ahven 25 cm (soomuskatte lõpuni). Padukas kiskus naeratuse veidi viltu - ega see Taiwan ei ole!Sep 4, 2009
Aitah, okupandid!
Kui votta kogu nadala tegevused kokku saaks jargmise loetelu:
Oppisime kokandusklassis Taiwani toite tegema ning teeoppeklassis (Tea Ceremony Class) oiget moodi teed valmistama ja jooma.
Voltisime kortest ritsikaid, punusime hiinaparaseid ehteid, kaunistasime varvidega ratiku, voltisime paberist luikesid, joonistasime ja tegime siiditrykki lehvikute peale.
Kaisime lootsikuga joe peal soitmas, kus giid tutvustas meile nende kalapyygikombeid ning Taiwani vee-elukaid. Sain proovida elusat austrit.
Toimus mitu valjasoitu kohalike vaatamisvaarsuste juurde: budismi templid, Sunmoonlake jm.
Keeletundide ajal harjutasime haaldamist (toesti keeruline); oppisime ara haalikud, lihtsamad laused suhtlemiseks ning moned hieroglyyfid.
Ning lopuks oppisime hiina laule laulma ning tantse tantsima.
Ise ei saanud loputseremoonial osaleda, kuid meile toodud kostyymis proovis osaleda kyll. Pildi panen yles mone aja parast, kuid voin oelda, et kostyym koosnes vaiksest valgest vestikesest palja ylakeha peal ning jalas olid pikad pyksid, mille taguots oli paljas. Yhesonaga piisavalt piinlik yritus arvestades ka grupi tantsuoskust.
Opetaja lasi meile iga tunni alguses ja lopus yhte vaga vana ning sydamlikku armastuslaulu (inglisekeelse pealkirjaga "The moon represents my heart"), mida koos laulma oppisime. Avastasime koos jaapanlase Takao ning ameeriklase Steveniga, et see sobib suureparaselt ka esitamiseks ollelauluna. Kuigi esitasime seda Takao synnipaeva tahistades tihedasti, kovasti ja valesti, oli selle viis niivord voimsa efektiga, et koik taksojuhid, hotellipersonal ja kohalikud seda heameelega kaasa laulsid.
Lopetuseks mainin, et ma ei ole varem nainud rahvast, kes oleks oma maa okupeerijatele tanulikud. "Selle tammi ehitasid hollandlased" ja "selle raudtee ehitasid jaapanlased," mainiti ekstra ara. Olin tunnistajaks kuidas giid yhel naitusel Jaapani okupatsiooni ajal ehitatud niisutussysteemist raakis (mis voimaldas aastas koristada 2 saaki senise yhe asemel) ning peale seda jaapani tudengite ees kummardus ning nende esivanemaid tanas.
Oppisime kokandusklassis Taiwani toite tegema ning teeoppeklassis (Tea Ceremony Class) oiget moodi teed valmistama ja jooma.
Voltisime kortest ritsikaid, punusime hiinaparaseid ehteid, kaunistasime varvidega ratiku, voltisime paberist luikesid, joonistasime ja tegime siiditrykki lehvikute peale.
Kaisime lootsikuga joe peal soitmas, kus giid tutvustas meile nende kalapyygikombeid ning Taiwani vee-elukaid. Sain proovida elusat austrit.
Toimus mitu valjasoitu kohalike vaatamisvaarsuste juurde: budismi templid, Sunmoonlake jm.
Keeletundide ajal harjutasime haaldamist (toesti keeruline); oppisime ara haalikud, lihtsamad laused suhtlemiseks ning moned hieroglyyfid.
Ning lopuks oppisime hiina laule laulma ning tantse tantsima.
Ise ei saanud loputseremoonial osaleda, kuid meile toodud kostyymis proovis osaleda kyll. Pildi panen yles mone aja parast, kuid voin oelda, et kostyym koosnes vaiksest valgest vestikesest palja ylakeha peal ning jalas olid pikad pyksid, mille taguots oli paljas. Yhesonaga piisavalt piinlik yritus arvestades ka grupi tantsuoskust.
Opetaja lasi meile iga tunni alguses ja lopus yhte vaga vana ning sydamlikku armastuslaulu (inglisekeelse pealkirjaga "The moon represents my heart"), mida koos laulma oppisime. Avastasime koos jaapanlase Takao ning ameeriklase Steveniga, et see sobib suureparaselt ka esitamiseks ollelauluna. Kuigi esitasime seda Takao synnipaeva tahistades tihedasti, kovasti ja valesti, oli selle viis niivord voimsa efektiga, et koik taksojuhid, hotellipersonal ja kohalikud seda heameelega kaasa laulsid.
Lopetuseks mainin, et ma ei ole varem nainud rahvast, kes oleks oma maa okupeerijatele tanulikud. "Selle tammi ehitasid hollandlased" ja "selle raudtee ehitasid jaapanlased," mainiti ekstra ara. Olin tunnistajaks kuidas giid yhel naitusel Jaapani okupatsiooni ajal ehitatud niisutussysteemist raakis (mis voimaldas aastas koristada 2 saaki senise yhe asemel) ning peale seda jaapani tudengite ees kummardus ning nende esivanemaid tanas.
Subscribe to:
Posts (Atom)
