Sep 20, 2009

Pepuvõdistamise abil partneri otsimine raamatukogust

Nohikuperekonna laupäevane raamatukoguretk tekitas palju mõtteainet - eriti just suhete teemadel.

Naisteajakirjades on korduvalt antud nõu kus leida häid mehi, kes veel ripakil on. Klubihuntides ja elumeestes pettunud daamidel tasuvat partnerivalikul seada sammud raamatukogu poole ning unistuste printsi raamaturiiulite vahelistest lihalettidest otsida. Raamatukogus käivate isaste kohta on välja kujunenud ka oma profiil. Tore vaikne stabiilne mehike, kellel hobiks raamatud ja teadus; ta ei joo, ei peksa, ei tõmba ringi, on korralik ning on täidsa ümberkasvatatav. Võibolla musklid ei ole kõige suuremad, kuid pikemas perspektiivis - tulevik on kindel ja ka lapsed tulevad harilikult targad!

Nõuandmisest raskem on tegevusplaani koostamine ning sellest kordades raskem on selle plaani elluviimine. Naistekad soovitavad teha pisikese strateegilise plaani: alguses piirduda huvi näitamisega ning hiljem leida võimalus kontaktiks (siis teavad mõlemad pooled, et tegemist ei ole juhusega).

Mind huvitab tõsiselt kas mõned paarikesed on üldse oma esmase tõsisema kokkupuutega raamatukogus maha saanud? Meenub põhikoolis kord kooli raamatukogus nähtud uskumatu pilt: kaks noort prillidega inimest on põlvili maas ja suudlevad kirglikult, nende ümber on vedelemas mahakukkunud raamatud. Ei pannud tähele rahvast, kes neist ringiga möödus. Arvatavasti leidsid nad üksteist siis kui mahakukkunud asjade järele kummardusid.

Kas raamatukogus peaks lähenema verbaalselt või kaasama ka füüsilise poole? Keskendunud inimest on väga raske enda maailmast välja kiskuda - selleks peab olema ikka väga hull stiimul. Ma ei tea kas keegi on kunagi väga põhjalikult uurinud flirtimise märke, mis sobiksid kasutamiseks igas keskkonnas?

Kindlasti on need kombed erinevad ka erinevatel rahvustel - usun, et tagasihoidlikumatel eestlastel oleks siin palju õppida! Aastaid tagasi sõjaväes linnaloal bussipeatuses oodates juhtus kummaline lugu. Istusin käsipõsakil bussipeatuses, kui putkasse ilmus üks noor neiu teisest rahvusest. Ta käis paar korda edasi-tagasi eest läbi ning jäi siis minu ees niimoodi seisma, et minu nägu oli tema taguotsast ca 20 cm kaugusel. Tõmbusin viisakusest tagasi, kuid selle peale liikus ta selg ees aeglasemalt lähemale ning hakkas tagumikulihastega tõmblema. Liikusin mööda pinki aeglaselt edasi, kuid jälitaja liikus aeglaselt kuid kindlalt lähemale. Ma ei saanud enam millestki aru ning tundsin end ebamugavalt - möödakõndivale rahvale võinuks jääda mulje justkui oleksin ise see, kes on endale positsiooni valinud. Olukorra lahendas saabuv buss - bussijuht (ka teisest rahvusest) sai kohe aru mis toimub ning hakkas laginal naerma, näitas näpuga ning kommenteeris kõva häälega: "Soldat, tõ buudješ...!" Tüdruk läks õnneks sama bussi peale.

Hmm, mingi idamaine kannikatants - millist käitumist oleks ta oodanud omarahvusest isaselt? Käed külge või hambad sisse? Tundub, et kõhutants on küll eestlaste hulgas populaarne, kuid selle tegelikku eesmärki, võrgutamist, keegi peale loova rahva küll kasutada ei oska/ei julge.

Nii et kui softid asjad ei suuda sihtmärgi pilku raamatust eemale kiskuda või konkurents on karm, siis tuleb valida agressiivsem strateegia! Äkki siis hakkab ka meie iive lõpuks ometi kasvama.

No comments: