Learning to live

Eelmine nädalavahetus jätsin minemata ühele sünnipäevale, ühele soolaleivapeole ning ühele ärasõidu-hüvastijätupeole. Sel sügisel ei ole eritu üldse sotsiaalsetel üritustel käia; kardan "hamba verele" ajamist ning asjade kuhjumist lõppu - TTÜ lõpetamine paistaks nagu kättesaamatu valgusena tunneli lõpus. Väljakutsuv töö ei luba terviselt vinte maha keerata. Pidude asemel sukeldusin sel nädavahetusel automaatikatehnikasse ja integreeritud tootearendusse - TTÜ õppejõud kasutavad väga aktiivselt Webct e-õppe keskkonda (sügav kummardus TTÜ Mehaanikateaduskonna õppejõudude ees - hallide juustega väärikad ja targad vanemad vanakoolimehed, kes kannavad alati laitmatult korras tumedat ülikonda ning on alati avatud uuele; julgustavad ka õpilasi seda tegema).

Mõnedele üritustele olen siiski jõudnud, kuid üldine olukord on muutunud. Kui varem olin ise see kes sõpru välja peole ässitas, siis viimasel ajal olen jäänud järjest enam passiivsesse rolli ning nüüd on isegi viimased mölluvendadest sõbrad üritamast loobunud. Sõitsin just autoga mööda tudengite Kevadpäevade rongkäigust - no ei teki emotsioone.

Võibolla on tegemist nohiklusega, võibolla harjumine uue eluga. Ühele tähtsamale Korduva Kippuma Küsimuse vastuse andmine (loodetavasti pikemaks ajaks) tekitab lisaks rahuldustundele ka uusi ning ambitsioonikamaid KKK-d.

Muidu on sügis endiselt lemmikaastaaeg, ainult Vigalast nõuab püük uut moodi mõtlemist - ainult 3 särge terve päeva peale ning suitsuahi jäi seekord käima tõmbamata.