Vussis presentatsioon / Aasta räigem loodusfoto vol 2

Film "The Secret" väidab, et inimene tõmbab ligidale seda, millele ta kõige tihedamini mõtleb. Kui mõelda enamuse ajast vigadele, siis teedki vigu ning kui mõelda pidevalt headele asjadele, siis need hakkavadki Sinuga juhtuma.

Ei saa ära rääkimata jätta lugu ühest kõige enam nässuläinud esitlusest, mida ma kunagi näinud olen. Oleksin pidanud sellest palju varem kirjutama, kuid kartsin, et keegi tunneb end ära ning solvub. Lugu ise on tõestisündinud ning kõik need apsud on ühe kindla inimesega tõesti juhtunud. Kirjutan selle "kuidas teha vussis presentatsiooni" vormis. Dialoogina oleks ta loomulikult veel ägedam, kuid punktidena tuleb mõte paremini välja.

1. Hiline 5 minutit ning kiru kuulmishäirega parklavalvurit kes ei taibanud tõkkepuud piisavalt kiiresti üles tõsta.
2. Anna teada, et hakkad rääkima teemal, milles ise pädev ei ole, kuna inimene kes tegelikult pidi rääkima pidi ootamatult teisi ametikohustusi täitma.
3. Lisa, et ei ole jõudnud esitluseks ette valmistada, kuna pakkumine tuli viimasel hetkel.
4. Õnneks otsisid ja leidsid arvuti kõvakettalt materjale, mis antud teemaga enam-vähem kokku võiksid sobida.
5. Tõmba käega üle näo, vaata seinakella ja ohka kuuldavalt.
6. Hakka projektorit tööle panema; leia, et ei oska seda teha. Pusi sellega umbes 5 minutit ning palu siis kellelgi klassist appi tulla
7. Kui projektor on tööle saadud, sisesta mälupulk, avasta, et oled vale pulga kaasa võtnud ning teata, sellest klassile. Süüdista kolleegi, kes kogemata tema laualt õige pulga koju kaasa võis võtta.
8. Tõmba käega üle näo, vaata seinakella ja ohka kuuldavalt.
9. Ütle, et ei tea mis klassi huvitab ning palu neil mõni temaatiline küsimus küsida.
10. Kui keegi küsib midagi, siis mõtle kaua ning põhjenda miks see küsimus rumal on, teemaga ei haaku ja miks sa sellele vastata ei saa.
10. Vaata kurja pilguga ringi ning kui 2 minuti jooksul enam küsimusi ei tule, siis vaata arvutisse avasta, et mälupulgal ikka on mingi esitlusmaterjal, mis ka veidi teemaga haakuks.
11. Faili avades avasta, et kasutad sellist esitlustarkvara, mis arvutiga ei ühildu.
12. Tõmba käega üle näo, vaata seinakella ja ohka kuuldavalt.
13. Liigu tahvli juurde, võta marker ning küsi, kas keegi klassis oskab äkki sel teemal muljeid vahetada.
14. Kui keegi mingi märkuse teeb, kirjuta see tahvlile ja nooguta kaasa.
15. Lõpeta 10 minutit varem, tuues vabanduseks selle, et riigitöötajad saavad vähem palka, ta ei pidanuks täna üldse siia tulema ning peab oma perekonna juurde minema.

* * *

Aasta räigeim loodusfoto oleks saanud endale teise nominendi. Otsustasime onupojaga tungida Põltsamaa jõe ülemjooksu kõige asustama alale üldse. Sõitsime tee lõppu ning liikusime kaarti ja kompassi kasutades jõekaldani, kus jagasime territooriumi: mina läksin ülesvoolu ja Ermo allavoolu. Kuna ilm tundus ilus olevat ning päike oli kõrgel, siis otsustasime vihmakeebid sinnasamasse jätta ja liikusime eri suundades. Avastasin aga õige pea end jõkke suubuva laia kraavi kaldalt ning pidin selle ületamiseks riided pea kohale võtma ning rinnuli vees vastuvoolu sumama.

(Kvaliteet)aeg möödus ning liikusin üha kaugemale ja kaugemale mööda kallast, kui Kätu Tallinnast helistas ning teatas, et neil on torm. Pidasin seda naiselikult armsaks pabistamiseks kuni sain sama kõne ka onupojalt, kes soovitas kiiremas korras vihmakeepideni jooksma hakata. Telefonikõne ajal tundsin kogu oma kehaga kuidas justkui tume kardin oleks taevast üle tõmmanud ning samal ajal tuul puhuma ning vihma tibutama hakkas. Mõne sekundiga oli muretu suveilm muutunud õudusfilmilikuks...

Hakkasin tagasi sörkima ning mida rohkem vihma kallama hakkas, seda kiiremini jooksin. Kui jõudsin laagripaigani avastasin õudusega, et ületamatu kraav on endiselt samas kohas - õnneks oli onupoeg meie keebid võtnud ja mulle vastu jalutanud. Panin riided kilekotti ning viskasin nad üle kraavi kus Ermo need endale keebi alla pani. Ujusin aadamakostüümis üle jõe ning kuna riideid selga panna ei olnud paduvihmas võimalik, alustasime kohe lidumist auto poole. Loodan, et mõni fotograaf kusagil põõsas positsioonil ei olnud.

Retke tulemus oli 2 haugi ning 1 jõeforell. Eelmisel päeval sain Rumbast 1 viidika ja 1 tippviidika ning Hiielt 1 haugi landiga.

Välk oli kasepuu üsna sileda pinnaga pirdudeks purustanud

Foto kvaliteet ei ole hea, kuid eemal paistab puu, millest väljalöödud killud on esiplaanil - nii võimas oli pikselöök.

Prantsusmaa tippsportlane

Vabatahtliku töönädala ajaks NY's kolin oma leivakoti peale ehk üsnagi luksuslikust hotellist liikusime ühte kõige rotimasse kohta kus ma kunagi elus viibinud olen - 4 ruutmeetri suuruses toas on ainukeseks mööbliesemeks narivoodi ning ühises "köögis" on ainult kraan munaveega ning mittetöötav ahi. Kui üks Suurbritannia kodanik oma frustratsiooni sel teemal jagas siis hosteli hinna üle mõeldes jõudsime koos järeldusele: "We deserve it!" Teine hea külg on veel - kiusatus päev läbi hotellis passida on olematu.

Suletud silmadega Fortuuna tõmbas oma inimressursside haldamise andmebaasist kaks täiesti erinevat ankeeti ning sattusingi ühte tuppa koos prantslase Anthony'ga. Selle härra soontes voolab ka Kongo verd ning ta on ülihea 400 meetri jooksja. Koguni nii hea, et eelmisel aastal olevat ta kogu Prantsusmaal 18. koht olnud ning mõned aastad tagasi ka 1. Igaljuhul on ta sportlasekarjääri asemel otsustanud juuraõpingute kasuks, milles tal hetkel on pooleli magistrikraadi omandamine.

Anthony tuli USAe kuuks ajaks üksi ringi rändama, et inglise keelt paremini rääkima õppida. Paar aastat tagasi oli tal üsnagi huvitav kogemus Inglismaal töötamisega - kui tööintervjuul öeldi, et neil on teistsugused kliendid ja küsiti: "Are you gay," siis vastas Anthony: "Of coure I'm gay (sai aru, et peab töötama gängsterite paaris ning talt küsiti kas on rõõmus inimene)!" Kui ta Manchesteris oma kohvrid lahti pakkis ja esimest päeva tööle läks, oli üllatus missugune. Talle tehti ka pakkumine hakata laval tantsima, kuid Anthony keeldus. "Arenguvestluse" käigus sai baari juhtkond tema tegelikust suunitlusest teada ning kahe nädala pärast pidi ta lahkuma. Keeli peab oskama, või mis veel tähtsam, osata aru saada millal sa asjadest aru ei saa.

Leidsime kiiresti ühise keele ning otsustasime sõprust linnatuuriga tähistada. Anthony pealekäimisel astusime lõpuks sisse klubisse nimega "BB King." Juba uksel osutas turvamees mu triibulisele triiksärgile, viigipükstele ning ütles: "I don't like these colours." Vaatasin ringi ning üritasin pidu nautida, kuni Anthony ütles välja selle mida juba ise olin tähele panemas: "Margus, you are the only white man here!" Õnneks ei olnud kohalolijad (veel) Eesti Toiduainetööstuse Liidu reklaami näinud ning vast seepärast ei pannud keegi mulle kätt ette kui NBA korvpallurite vahel ringi liikusin. Muusika oli muide tõesti hea.

Käisime ka Vabadussammast vaatamas, tasuta praamiga sõitmas ning käisime Staten saarel kohaliku eluga tutvumas (ehk minu endise raamatumüügi tööpõlluga). Ühel yardsale'l põrkasime kokku Ghaana päritolu härraga kes kangesti minu töö vastu huvi hakkas tundma. Ta väitis, et on väljaõppinud keskkoolitasemel matemaatikaõpetaja ning soovib väga meiega koostööd teha. Huvi muutus juba nii kahtlaseks, et palusin tal aidata endal ühte ülikoolitasemel ülesannet lahendada. Panin kirja kaks ülilihtsat tuletise ja integraali võtmise ülesannet ning nägin, et ta ei saanud üldse aru millest jutt käis. Anthony, kes korra ära oli käinud, küsis siiralt: "Why are you doing these dumb exercises - these are middle-scool level!" Kui see härra tõesti oli keskkooli matemaatikaõpetaja, siis on olukord sellel mandril küll väga kurb...

* * *

Vabadussamba kohal oli huvitav taevas, nagu oleks Vanajumal ise teda õnnistamas käinud. Võimas kuju, meil võiks midagi samasugust näiteks Aegnale teha. Kas siis hiigelsuur Kalevipoeg, Vana-Tallinn, Lembitu või mõni kaasaaegsem: näiteks Saviets ja näkineiusabaga Katrin Siska soomlastele kutsuvalt viipamas.

* * *

See prügikast oli keset tühermaad, aga praht oli pandud täpselt kasti kõrvale. Või tühjendab prügimees prügi lihtsalt prüginõu kummuli pöörates?

New Yorgi muuseumid tekitavad kadedust ning soovunelmaid kuidas meil asjad olla võiks. Eesti muuseumiametnikelt ootaks Muistse Eesti Vabadusvõitluse ning Vabadussõja stseenide elustamist!

Imperaatori soomusrüü. "Stojatšie," kihistasid vene tüdrukud.

Õpetamise õppetunnid USAt

Meil on ameeriklastelt palju õppida. Kes ütleb, et ei ole, see võib pea tagasi teki alla pista. Mõni koolitus on nii hea et tekitab rinda pinge ja kõhtu liblikad - nii palju on teha kui tagasi jõuad. Päevad on tõesti väga pikad ja tihedalt täis pikitud.

Ning iga eksootilise koolituse kõige tähtsam aspekt - õppida lisaks sellele mida õpetatakse ka sellest kuidas õpetatakse. Unikaalse osa väljanoppimine mida saab pea igalpool mujal teiste inimeste harimisel kasutada. Põhiline dilemma on ikka selles osas, kas kasutada suhtlemisel päheõpitud "müügiteksti" mida saab võrrelda ja parandada või lihtsalt põhipunktide järgi rääkida?

Kolm asja mida kahelt USAs toimuval ülemaailmselt värbajate konverentsilt õpetamise kohta õppisin:

1. Kui konverentsil on koos palju inimesi ning ei ole täpselt teada mis igale osalejale huvi pakuks siis kasutatakse lahtist päevaplaani. St seinale kinnitatakse tabelina tühi päevaplaan, mille peale asetatakse ajutiselt värviliste paberite peal iga sessiooni sisu. See näitab, et päevaplaan on lahtine ning seda muudetakse vastavalt sellele nagu koolitatavate vajadus on. Osa teemasid saab ka hääletada - selleks on teine tabel teemadega kuhu inimesed saavad taha oma nime "häälena" kleepida.

2. IGA päeva õhtul palutakse täita elektrooniline tagasiside (Surveymonkey.com) ning sealt saadud kvalitatiivsete vastuste põhjal (a'la mis meeldis, mis mitte) tehakse tabel. Esimestesse lahtritesse kirjutatakse mis moderaatorid tagasisidest järeldasid ning teistesse mida selle osas ette võtavad. Asju saab paremini teha kohe, mitte enne järgmist koolitust ning seda demonstreeritakse ka koolitatavatele.

3. Igal õhtul tehakse reflection group, kus inimesed peegeldavad tagasi mis nende meelest olid päeva parimad takeaway'd ning selle põhjal täiendatakse iga päev post-conference action plan'i - st konkreetsed sammud mida koolitatavad koju jõudes oma organisatsioonis teevad. Nagu igal plaanil on seal ka oma vaheastmed ja tähtajad (millest koopia läheb org'i juhile?) - suurepärane vahend millega mõõta kas koolitusest töötajatele mingit tehnilist kasu ka oli. Motivatsioonilise asjade mõõtmisega on muidugi keerulisem.

Aga see ei ole veel kõik - 2'e väga aktiivsele koolitusnädalale (üks NY ja teine Baltimores) järgneb nädal vabatahtliku tööd katusorganisatsiooni staabis - üks asi on kuidas inimesed õpetavad teine on see kuidas ise teevad!

Kui ütlesin õhtusöögilauas, et minu USA lemmiklinn on Baltimore ning see tundub olevat parem kui NY, siis vaadati mind nagu tõsiselt põrunud inimest. "Baltimore has a bad reputation," teadsid newyorklased. Endale meeldis väga jõeäärne promenaad - vaade hotelli 6. korruselt.

"Dick's last resort" baari maskott. Näeb veidi Waterloo lahingu järgse Napoleoni moodi välja. "No free photos," kiljus üks noor naine.

Kaklus Shaggiga pizzabaaris / Loomariik

Tänu kaitseinglile jäi mul üks õnnetu NY hing päästmata.

8. avenüül on üks suurepärane pizzakoht, kus ports mehhiklasi hispaaniakeelse tümpsu saatel rahvamassidele pizzasid serveerib. Menüüs on ainult üht tüüpi pizza hinnaga 1 USD/lõik või 2 lõiku koos limonaadiga 2.75 USD. Suurepärane ärimudel - milleks maksta suurema valiku eest kui lõpuks niikuinii ainult üht asja tellid. The Pizza Brothers tüübid ei hooli isegi nende kohvikus prügikoti otsas magavast härrasmehest - aeg on pizzad, pizzad on kliendid ja kliendid on raha! Majal tegelt seinu ei olegi ning toolideta kõrged lauad asetsevad otse tänaval.

Sõin sellises tagasihoidlikus kohas täna õhtust; minuga samas lauas istus üks vanamees oma teismelise lapselapsega. Kõrvaltänavalt liikus aga meie poole vormist väljas Shaquille O'Neali moodi mees kes meie laua ees enesekindlalt seisma jäi ja peopesa välja sirutas. Kuna keegi kolmest talle patsu ei löönud, siis küpses tema ajus plaan B - võttis enesekindlalt minu laual asetseva raamatu enda kätte ning hakkas seda uurima. Reflektiivselt haarasin vaba käega (teises oli pizzalõik) raamatu teisest otsast kinni ning algas vägikaikavedu valge ja musta mehe vahel. Õnneks oli vanamees (WWII veteran?) minu poolt, võttis oma rullis ajalehe ning virutas vastupanust üllatunud Shaggile üle laua sellega vastu pead. Nätaki! Suur poiss puristas ja raputas pead ning taandus - nagu šaakal hakkas ta meie ümber meid altkulmu põrnitsedes ringe tegema, jäädes siiski aupaklikku kaugusesse.

Ütlesin vanamehele "Thank you" ja jätkasin rahumeeli söömist - situatsioon oli nii tobenaljaks, et ei osanud midagi edasi teha. "Boy, you're on your own now," ütles vanamees kui oli oma toidu ära söönud, vaatas mulle sõbralikult otsa, naeratas, ja liikus koos lapselapsega kohvikust välja. Ta oli jubedalt minu esimese raamatumüügiaasta landlordi Howardi moodi - jube kahju et neid sel aastal kätte ei saanud; loodan, et neil kõik korras... Shaq põrnitses mind tükk aega eemalt altkulmu, liigutas ninasõõrmeid ning kadus siis linnadžunglisse.

Raamat ise oli Wendy Kopp "One day all children..." Arvan, et sellel mustal printsil oleks sealt nii mõndagi õpetlikku lugeda olnud ja äkki oleks ta tänu sellele koguni enda sotsiaalse ettevõtte loonud?

* * *

Mõned hetked New Yorgi muuseumitest:

Soovide puu, kuhu inimesed said oma soove kirjutada ning teistele lugemiseks üles riputada.

Armutu võitlus toidu pärast - seekord siis pisike valge kajakas suure musta kotka seljas hääletamas ja saaki varastamas (viimane on liiga aeglane kajaka kinnipüüdmiseks)

Üks kõige emotsionaalsemaid vahakuju/topise/pildi kombinatsioone Natural History muuseumist, kahju et seda kaugemalt pildistada ei saanud. Stseen üle võetud justkui mõnest õudusfilmist. Samal ajal kui neandertali härra janu kustutab, ilmub tema selja taha kari kiskjaid. Mehele tundub, et midagi on valesti ja ta hakkab aeglaselt pead keerama...

Aadam ja Eeva raisakotkaga saagi pärast kaklemas. Külastajate laste hulgas tõenäolisemalt kõige enam elevust tekitanud eksponaat. "Mom, mom! Are they stuffed too?"