Meil on ameeriklastelt palju õppida. Kes ütleb, et ei ole, see võib pea tagasi teki alla pista. Mõni koolitus on nii hea et tekitab rinda pinge ja kõhtu liblikad - nii palju on teha kui tagasi jõuad. Päevad on tõesti väga pikad ja tihedalt täis pikitud.
Ning iga eksootilise koolituse kõige tähtsam aspekt - õppida lisaks sellele mida õpetatakse ka sellest kuidas õpetatakse. Unikaalse osa väljanoppimine mida saab pea igalpool mujal teiste inimeste harimisel kasutada. Põhiline dilemma on ikka selles osas, kas kasutada suhtlemisel päheõpitud "müügiteksti" mida saab võrrelda ja parandada või lihtsalt põhipunktide järgi rääkida?
Kolm asja mida kahelt USAs toimuval ülemaailmselt värbajate konverentsilt õpetamise kohta õppisin:
1. Kui konverentsil on koos palju inimesi ning ei ole täpselt teada mis igale osalejale huvi pakuks siis kasutatakse lahtist päevaplaani. St seinale kinnitatakse tabelina tühi päevaplaan, mille peale asetatakse ajutiselt värviliste paberite peal iga sessiooni sisu. See näitab, et päevaplaan on lahtine ning seda muudetakse vastavalt sellele nagu koolitatavate vajadus on. Osa teemasid saab ka hääletada - selleks on teine tabel teemadega kuhu inimesed saavad taha oma nime "häälena" kleepida.
2. IGA päeva õhtul palutakse täita elektrooniline tagasiside (Surveymonkey.com) ning sealt saadud kvalitatiivsete vastuste põhjal (a'la mis meeldis, mis mitte) tehakse tabel. Esimestesse lahtritesse kirjutatakse mis moderaatorid tagasisidest järeldasid ning teistesse mida selle osas ette võtavad. Asju saab paremini teha kohe, mitte enne järgmist koolitust ning seda demonstreeritakse ka koolitatavatele.
3. Igal õhtul tehakse reflection group, kus inimesed peegeldavad tagasi mis nende meelest olid päeva parimad takeaway'd ning selle põhjal täiendatakse iga päev post-conference action plan'i - st konkreetsed sammud mida koolitatavad koju jõudes oma organisatsioonis teevad. Nagu igal plaanil on seal ka oma vaheastmed ja tähtajad (millest koopia läheb org'i juhile?) - suurepärane vahend millega mõõta kas koolitusest töötajatele mingit tehnilist kasu ka oli. Motivatsioonilise asjade mõõtmisega on muidugi keerulisem.
Aga see ei ole veel kõik - 2'e väga aktiivsele koolitusnädalale (üks NY ja teine Baltimores) järgneb nädal vabatahtliku tööd katusorganisatsiooni staabis - üks asi on kuidas inimesed õpetavad teine on see kuidas ise teevad!
Kui ütlesin õhtusöögilauas, et minu USA lemmiklinn on Baltimore ning see tundub olevat parem kui NY, siis vaadati mind nagu tõsiselt põrunud inimest. "Baltimore has a bad reputation," teadsid newyorklased. Endale meeldis väga jõeäärne promenaad - vaade hotelli 6. korruselt.
"Dick's last resort" baari maskott. Näeb veidi Waterloo lahingu järgse Napoleoni moodi välja. "No free photos," kiljus üks noor naine.
No comments:
Post a Comment