Tänu kaitseinglile jäi mul üks õnnetu NY hing päästmata.
8. avenüül on üks suurepärane pizzakoht, kus ports mehhiklasi hispaaniakeelse tümpsu saatel rahvamassidele pizzasid serveerib. Menüüs on ainult üht tüüpi pizza hinnaga 1 USD/lõik või 2 lõiku koos limonaadiga 2.75 USD. Suurepärane ärimudel - milleks maksta suurema valiku eest kui lõpuks niikuinii ainult üht asja tellid. The Pizza Brothers tüübid ei hooli isegi nende kohvikus prügikoti otsas magavast härrasmehest - aeg on pizzad, pizzad on kliendid ja kliendid on raha! Majal tegelt seinu ei olegi ning toolideta kõrged lauad asetsevad otse tänaval.
Sõin sellises tagasihoidlikus kohas täna õhtust; minuga samas lauas istus üks vanamees oma teismelise lapselapsega. Kõrvaltänavalt liikus aga meie poole vormist väljas Shaquille O'Neali moodi mees kes meie laua ees enesekindlalt seisma jäi ja peopesa välja sirutas. Kuna keegi kolmest talle patsu ei löönud, siis küpses tema ajus plaan B - võttis enesekindlalt minu laual asetseva raamatu enda kätte ning hakkas seda uurima. Reflektiivselt haarasin vaba käega (teises oli pizzalõik) raamatu teisest otsast kinni ning algas vägikaikavedu valge ja musta mehe vahel. Õnneks oli vanamees (WWII veteran?) minu poolt, võttis oma rullis ajalehe ning virutas vastupanust üllatunud Shaggile üle laua sellega vastu pead. Nätaki! Suur poiss puristas ja raputas pead ning taandus - nagu šaakal hakkas ta meie ümber meid altkulmu põrnitsedes ringe tegema, jäädes siiski aupaklikku kaugusesse.
Ütlesin vanamehele "Thank you" ja jätkasin rahumeeli söömist - situatsioon oli nii tobenaljaks, et ei osanud midagi edasi teha. "Boy, you're on your own now," ütles vanamees kui oli oma toidu ära söönud, vaatas mulle sõbralikult otsa, naeratas, ja liikus koos lapselapsega kohvikust välja. Ta oli jubedalt minu esimese raamatumüügiaasta landlordi Howardi moodi - jube kahju et neid sel aastal kätte ei saanud; loodan, et neil kõik korras... Shaq põrnitses mind tükk aega eemalt altkulmu, liigutas ninasõõrmeid ning kadus siis linnadžunglisse.
8. avenüül on üks suurepärane pizzakoht, kus ports mehhiklasi hispaaniakeelse tümpsu saatel rahvamassidele pizzasid serveerib. Menüüs on ainult üht tüüpi pizza hinnaga 1 USD/lõik või 2 lõiku koos limonaadiga 2.75 USD. Suurepärane ärimudel - milleks maksta suurema valiku eest kui lõpuks niikuinii ainult üht asja tellid. The Pizza Brothers tüübid ei hooli isegi nende kohvikus prügikoti otsas magavast härrasmehest - aeg on pizzad, pizzad on kliendid ja kliendid on raha! Majal tegelt seinu ei olegi ning toolideta kõrged lauad asetsevad otse tänaval.
Sõin sellises tagasihoidlikus kohas täna õhtust; minuga samas lauas istus üks vanamees oma teismelise lapselapsega. Kõrvaltänavalt liikus aga meie poole vormist väljas Shaquille O'Neali moodi mees kes meie laua ees enesekindlalt seisma jäi ja peopesa välja sirutas. Kuna keegi kolmest talle patsu ei löönud, siis küpses tema ajus plaan B - võttis enesekindlalt minu laual asetseva raamatu enda kätte ning hakkas seda uurima. Reflektiivselt haarasin vaba käega (teises oli pizzalõik) raamatu teisest otsast kinni ning algas vägikaikavedu valge ja musta mehe vahel. Õnneks oli vanamees (WWII veteran?) minu poolt, võttis oma rullis ajalehe ning virutas vastupanust üllatunud Shaggile üle laua sellega vastu pead. Nätaki! Suur poiss puristas ja raputas pead ning taandus - nagu šaakal hakkas ta meie ümber meid altkulmu põrnitsedes ringe tegema, jäädes siiski aupaklikku kaugusesse.
Ütlesin vanamehele "Thank you" ja jätkasin rahumeeli söömist - situatsioon oli nii tobenaljaks, et ei osanud midagi edasi teha. "Boy, you're on your own now," ütles vanamees kui oli oma toidu ära söönud, vaatas mulle sõbralikult otsa, naeratas, ja liikus koos lapselapsega kohvikust välja. Ta oli jubedalt minu esimese raamatumüügiaasta landlordi Howardi moodi - jube kahju et neid sel aastal kätte ei saanud; loodan, et neil kõik korras... Shaq põrnitses mind tükk aega eemalt altkulmu, liigutas ninasõõrmeid ning kadus siis linnadžunglisse.
Raamat ise oli Wendy Kopp "One day all children..." Arvan, et sellel mustal printsil oleks sealt nii mõndagi õpetlikku lugeda olnud ja äkki oleks ta tänu sellele koguni enda sotsiaalse ettevõtte loonud?
* * *
Mõned hetked New Yorgi muuseumitest:
Soovide puu, kuhu inimesed said oma soove kirjutada ning teistele lugemiseks üles riputada. 
Armutu võitlus toidu pärast - seekord siis pisike valge kajakas suure musta kotka seljas hääletamas ja saaki varastamas (viimane on liiga aeglane kajaka kinnipüüdmiseks)
Üks kõige emotsionaalsemaid vahakuju/topise/pildi kombinatsioone Natural History muuseumist, kahju et seda kaugemalt pildistada ei saanud. Stseen üle võetud justkui mõnest õudusfilmist. Samal ajal kui neandertali härra janu kustutab, ilmub tema selja taha kari kiskjaid. Mehele tundub, et midagi on valesti ja ta hakkab aeglaselt pead keerama...
Aadam ja Eeva raisakotkaga saagi pärast kaklemas. Külastajate laste hulgas tõenäolisemalt kõige enam elevust tekitanud eksponaat. "Mom, mom! Are they stuffed too?"
No comments:
Post a Comment