Otsustasin vabaneda valehäbist ning hakata käima kummikutega tööl - kaua sa ikka kingadega üle lumehangede hüppad ning pärast märgades sokkides jalad radikate vahele surud? Linnas näeb neid hipilike tüdrukute (tõen EKA tudengite) jalas, kuid valgekraega kummikuid kandvat meest ei ole Tallinna tänavatel veel mulle vastu kõndinud - need seostuvad vist pigem maatööd tegeva mehega. Korralikult riides mees, kellel jalas pika säärega kummijalanõud ei sobi vist linnameheliku imagoga kokku?
See-eest Inglismaal olid(ja on) nad meeste hulgas väga populaarsed (moekunstnikuhakatise Olga Rattik'u aritkkel) - kummikud ja mantel tekitavad sellise mõnusa Briti aristrokraatliku jahimehe tunde. Ainult veel piip suunurka ja hagijas kõrvale! Julgustust saanuna otsisin poest pikka aega elegantseid meestekummareid kuid midagi erilist ei leidnud ning lõpuks leppisin 40.- rohelise paariga Kristiine keskusest.
Tänaval ja avalikes kohtades vaadatakse väga kummaliselt järgi, nooremad sosistavad kohvikus, sõbrad kiidavad et hea valik ning ühe reklaamibüroo inimene meelitas mind koguni "trendsetteri" nimega. Tunnen end meelitatuna, kuid eneseuhkus põleb ikka kõige heledama leegiga kui mitte võtta vaevaks välja uurida kuidas teistele paistad.
PEDA kohvikusse tuli halbade ilmadega iga hommik üks tibukollase kombenisiooniga ca 40-aastane mees, kes tähtsa näoga üksi ühe tassi kohvi jõi ning siis kuskile edasi asjatama läks. Ja meie, noored psühholoogiatudengid, leidsime selle hirmus naljaka olevat - tegime tema istumisstiili ning ringivaatavat pilku järgi. Sain temast inspiratsiooni Tartu Tudengipäevade peokostüümiks - ostsime endale sõpradega kõik (võimalikult tobedates värvides) retro-suusakostüümid ning võtsime need seljas osa pea kõikides tudengipäevade üritustest. Saime ise naerda ning ka linnarahval oli lõbu laialt. Kuid muuhulgas ei jäänud mulle märkamatuks kuivõrd mugav on liikuda ringi kombenisioonis mis on suhteliselt soe, ilmastikukindel, mille määrdumisest ei ole kahju ning mille juures oht midagi peohoos ära kaotada/maha unustada on minimaalne.
Mugavus oli enne moodi, kuid miks ei võiks mugavus tulla moodi oma sotsiaalse staatuse näitamise asemel?
Nii et mündil on teine külg ja loodan, et nooremad mind sama iroonilise pilguga ei vaata kui "härrat tibukollases" ning tudengipäevadel "kummikutega debiilikut" matkima ei hakka! Julguse kasvades võiks aga võtta ette uue sotsiaalse katsetamise projekti - elegantse kombenesiooni väljatöötamise, mille väljas liikudes ülikonna peale tõmbad ning kohale jõudes ära võtad. Kaua sa ikka poripritsmetega ülikonnaga ringi liigud?
* * *
Tartu eksamisessioonil aitas öömajaga välja hea sõber ja kamraad, Erna võitja ja Maxima supermodell Kevo, kellel on kodus chiaua nimega Mexi. Koerakese eest hoolitsetakse väärikalt - tal on isegi oma garderoob, milles üks tuntuimaid esemeid on jopeke kirjaga "Led Hunter", maakeeli "Miinijahtija". Lisaks miinide otsimisele tegeleb ta ka nende panemisega - astusin ühe ta miinikese laiaks, mis pruuni jalamati taustal oli peaaegu nähtamatu. Üldistavaks nimeks võiks olla siis "Miinikoer (Miinikoerteks kutsuti kaitseväes neid mehi kes avaldasid rännakul suurt soovi kolonni eesjulgestuses liikuda eesmärgiga salaja vahepeal suitsu teha).
Aga parim ja aegumatu relv vaenlasega toimetulekuks on teise põne ettekeeramise meetod. Otsustasin Mexiga sõbraks saada ning pragamise asemel hoopis tema liivakasti jõuluvärvidesse ära ehtida! Miine ta enam ei pannud, kuid ülevoolavast tänutundest kippus ta mind öösiti liiga palju musitama nii et ei suutnud end üheks oluliseks eksamiks välja puhata.
"Häid jõule, Mexi!"
No comments:
Post a Comment