Camaro garaaži ja Tartu!

Täna on see kurb päev, millal suvi minu jaoks lõppes - Camaro läheb garaazi kevadet ootama... Autode armastaja tüüpi ma ei ole, pigem vastupidi. See auto on aga special, kuna on üks täidetud lubadus, mis sai antud ühel raskel päeval USAs.

Otsustasime koos sõpradega Tartu seiklema minna. Seal Luha tänaval on üks legendaarne korter, kus saime öömaja. Ainukese püsielanikuna on ühe toa okupeerinud üks arstitudeng, teise põrand on kuskilt kokkukogutud madratsitege polsterdatud ning seal elatakse vahelduva eduga. Tartu majanduseriala tudengite hulgas on see väga tuntud - kui ainult need seinad oskaksid rääkida... Kunagi ammu nooremana olin sunnitud ühelt stiilipeolt tulles seal ukse taga liibuvates pükstes ja kasukas magama. Väga piinlik. Naabrinaine, üks vanem slaavi daam, oli aga väga mõistev - tõi mulle mingi teki ja kutsus pärast sisse pelmeene ja heeringat sööma. Tal vist eriti palju külalisi ei käinud ning nooremaid sugulasi ei olnud; tundub, et ta sai sellest samapalju rõõmu kui mina. Südantsoojendav oli näha inimest, kes on külalislahke võhivõõra, pealegi tolariietes ja veidi pohmellis tudengi vastu. Pakutud viinast ma igaks juhuks keeldusin. Selliste inimeste pärast ongi Tartu parim - Tallinnas oleks mulle tõenäoliselt politsei kutsutud.

Üks Rakvere juurtega grupp nimega Öökülm sai päris hea looga hakkama, mul kummitab juba alates eelmisest Tartu-tripist Johnny Deppi. Antud juhul on see temaatilise videoga seotud:

http://www.youtube.com/watch?v=aV3ZW6NY0ls

Lähenemas on ka Tartu Sügispäevad. Sel aastal on plaanis Bambusele minna - eelmise aasta teise koha eest tuleb revenge saada! Meeskond ja plaani alge on ka olemas, varsti peaks asjad paika saama. Tõenäoliselt jääb see viimaseks korraks; varsti peab normaalseks ka hakkama. Ideest varastamise kartuses ei räägi, kuid ühe tegelase pildi lisan allapoole:

PEDAs on üks teaduskond...

Tallina Ülikoolis, endises PEDAs on üks teaduskond, kuskohast tulevad kõige tugevamad, vapramad ja nutikamad mehed ja naised, kogu üliõpilaskonnast. Siin kehtib 80:20 reegel: 80% probleeme tekitab see 20% kooli elanikkonnast. Ühesõnaga koorekiht.

Mul on suur au omada paari sõpra sellest teaduskonnast: Eerik, Beppo, Siskad, Pets jpt. Üsna paljud arvavad millegipärast, et ka mina olen seal õppinud. Tulevikus kavatsen panna kokku pisikese teose "PEDA Kroonika 2000-..." mille koostamisel tugineksin nii enda kui ka ühe kehakultuurlase märkmetele sellest ajast. Viimane on muidugi kordades mahukam ja värvikam.

Igaljuhul oli ühel sellisel härral, Eerik von Überšplingeril ning tema nooremal vennal Sven von Überkringelil, sünnipäev. Sünnipäevakinkide järgi pidi ta aga ise minema, selleks olid talle koostatud värsiread. Mahl oli pandud maja katusele kus kasvas muru, viin mingi auto järelkärru ning põhikink, suusad, oli pandud maja ees asuvasse välibasseini. Egiptuse riietes sünnipäevalapsel ei olnud midagi septembrikuise supluse vastu.

Koos ühe härraga, kes ütles, et mõrvab väikesed tüdrukuid ja tätoveerib nende nimed oma kehale, otsustasime juua kanget alkoholi otse pudelist. Mäletan, et kui tahtsin magama minna, siis juhatati mind kuskile pimedasse tuppa. Enne oli peole saabunud 4 pisikest plikat - naljakas oli see, et kui mingi 6 ajal hakkas rahvas ära vajuma; said nemad hoopis oma energiasüsti ning hüppasid-karglesid tantsulaval nagu batuudil. Samal ajal kui kõik normaalsed inimesed jorisesid elu mõttest, magasid või vaidlesid eksistentsiaalsetel teemadel. Igaljuhul äratas mind unest ühe sellise daami kiljumine. Järgmine mida mäletan oli see, et ukse peal olid needsamad neli väga mossis plikat plikat, osa peoseltskonnast koos fotograafiga. Üks neist tõmbas mul teki ühe liigutusega pealt ära ning kaamera klõpsumise saatel valati mind üle sõimuvalanguga (nnnnõmeee kutt ää). Õnneks olin trussarid jalga unustanud ja tuli välja, et olin seal ikka üksi. Mõnedel teistel nii hästi läinud ei ole:
http://www.hullumaja.com/?pg=main&i=18614

Ülejäänud pidu magasin mingi pingi peal peo kõige läbikäidavamas kohas.

luksus ei koti kedagi

Tudengite Kevadpäevade raames toimus üks meie viimaseid Shakespeare'i näidendeid. Pooleaastane paus oli sees ning mõnedel osatäitjatel oli suuri raskusi teksti meenutamisega - teised pidid aeg-ajalt aitama. Üks sõber, kes publikus oli, õpib lavakas, hoidis vahepeal kätega peast kinni.


Punane jalgratas KAMA püüab tähelepanu - lapsed vaatavad täiega ja mõned isegi jooksevad järgi. Luksuslikud ja kallid asjad ei tõmba enam tähelepanu, neid on igalpool. Aga selline retro vanaema-stiil on ka päris ära leierdatud. Ükspäev pidime tööjuures saama häid fotosid ühest tuntud maastikuautost. Lompidest läbisõitmine tegi auto hoopis puhtamaks. Lõpuks ajasime ta lihtsalt keset solgimülgast Männikul ja viskasime auto sitaga üle! Ja auto ei olnud mitte must vaid must-must. Ja üllatus-üllatus, igasugu inimesed hakkasid meie vastu huvi tundma. Isegi nii palju et otsustasime tulist rauda edasi lüüa - läksime sellega samal päeval Tartu peole. JEEEHAAA!!!

Korteriga hakkab pulli saama - seda seina on 10 meetrit kokku... Teen enda juures talgud-peo, iga vend saab kuvalda ja sada grammi! Makist tuleb J.M.K.E. Ning musklis maikade väel meeskond ehitab ateljee valmis!

Welcome!

Esimesed linnukesed saabuvad üle ookeani. Olav on juba olemas - rääkis kuidas teda Nashvilles 6 mustanahalist sukkadega relvadega venda röövida üritasid. 5 tükki sihtis ja üks tuli lähedale hakates taskuid sobrama. Olav oli aga vana sõjaväelane - nägi et midagi on valesti. Haaras relvast kinni ja ütles "It's plastic!" Selle peale tõmbasid ülejäänud 5 nahhui, viimane üritas veel bookbagi saada, aga ei õnnestunud.
Üks teine vend pidi oma turfi pooleli jätma, kuna kohalik "Pealtnägija" (a'la murderwatch) teda filmis ja igale poole tema pildiga plakateid pani. Suspicious book salesman.
Varsti hakkab SW-d veel rohkem tiksuma - elu läheb veel lõbusamaks!

Meenub oma esimene koputus uksele Ashlandis, Kentuckys - ehmunud vanamutt kutsus mulle 3 patrulli välja. Welcome!

Eelmisest reedest on uus transpordivahend punane naistekas KAMA; üks punkari olemisega tüdruk laenas seda mulle peale seda kui olime Mardiga temaga 15 mintsa juttu ajanud. Oleks kõik sellised.

Mina aga üritan oma kooliasju korda saada. Korterist plaanin salongi teha - see oleks esimene aste normaalseks saamisel. Oma kodu.

Mis on toimunud.

Nii,

Kellel meil ei oleks hetki, mil on selline tunne, et antud hetkest ägedamat ei tule. Ent üllatus-üllatus, mõne aja pärast juhtub midagi veel huvitavamat. TOP 10 (mõne jaoks TOP 100?) asja minevikust on need, mida elu lõpuni teistele tsiteerima jääd ja hoidku jumal kui satud samasse seltskonda koos kellegagi, kes on midagi samasugust läbi elanud - siis olete mõlemad ülejäänud seltskonna jaoks mõneks ajaks surnud! Järjekorda ei avalikusta, aga siin on osa neist.

Erna retk (ikka see õige pikkusega)
Millal: 2007 august
Miks: On meeskondi Ernale kvalifitseerumise nimel töötavad terve aasta. See on suurim au mida ühele sõdurile osaks võib saada. Sain meeskonda läbi õnneliku juhuse ja kasutasin selle ära!
Mida õppisin: Võidab see meeskond, kelle nõrgim lüli on kõikide teiste meeskondade nõrgimatest lülidest kõige tugevam. Kui tahad võita, siis pead võitlema iga väikese punkti pärast. Kogu retk.

Hispaania palverännak St-Jean-Pied-to-Port - Santiago - Finisterre (900 km)
Millal: märts-aprill 2006
Miks: Kõndimine tekitab häid mõtteid.
Mida õppisin: Inimesed vajavad sutlemiseks vaid ühte keelt. Imed sünnivad ainult inimeste sees - see on ainult suur tunne. Kui poleks inimesi poleks ka imesid.
Kõige hullemad mõtted mis su peas on mille peale kardad mõelda... nad on su sees iga päev, kuid otsid-leiad alati mingi tegevuse, et neid teiste mõtete alla varjata. Kui kõnnid 1 päev, 2 päeva või 3 päeva üksi, siis pole hullu. Ent kui see aeg kestab kauem ja sa oled juba kõik oma mõtted jõudnud ära mõelda, siis läheb raskeks. Keset kivikõrbe leiad end koos oma kõige hullemate hirmudega üksi ja siin eemal kõigest armsast, pead sa neile vastu astuma.


Southwesterniga 2 suve ukselt-uksele raamatumüüki
Millal: suvi 2004 ja suvi 2005, ülejäänud aastaaeg käis kõva ettevalmistus
Miks: Character-building - tundsin, et see oleks töö mida kõige vähem salliksin, ent vajaksin seda kogemust... Kartsin veidi inimestega suhtlemist; lisaks soov harjutada kõnet.
Mida õppisin: Enamus mis õppisin on kirjas raamatukeses "Life is tremendous." Kui teed midagi rasket, siis vajad mingit tuge, piiblit, millele oma maailmavaadet rahada. Ma vajasin neid mõtteid ja tänu sellele sain baasi, millele hakata oma elu üles ehitama. Tegelikult õppisin olema õnnelik igalpool ja igas olukorras. Parim tunne oli peale viimase raamatu deliverdamist - siis oli mul 1 päev aega et teha seda, mida oleksin suvel tahtnud teha. Ja see oli elu parim päev!

Sõjavägi
Millal: 19 sept 2001 kuni 14 august 2002
Miks: Kutsuti. Ema ütles kui uudist kuulis: "Väga hea, äkki saab sust lõpuks isegi mees!"
Mida õppisin: Juhtimine on vastutus, see tähendab, et sina oled see kes vastutab tulemuste eest. Hea juht ei otsi vabandusi vaid leiab võimalusi asjade toimima panemiseks. Parim ja absoluutselt parim viis olla hea juht on asju ise kaasa teha nii palju kui võimalik. Niimoodi kummutad alluvate põhi vastuväite "Aga miks sina ei tee?"



Paljud küsimused kipuvad korduma. Elu on vist tsirkulaarne, kus aeg-ajalt vana juurde tagasi satud, või leiad mingi seose. Ja kui midagi huvitavat hetkel juhtumas ei ole, siis võib alati meenutada midagi minevikust.

Tegelikult on asi selles, et tahan saada normaalseks inimeks. Aga saada selleks nii, et jääd ikkagi iseendaks, ja lihtsalt oskad seda nautida mis sul on. Normaalsetel inimestel on ülikool lõpetatud, neil on kutsung millega leiba teenivad, püsivad hobid, perekond. Probleemi lahendamise esimene aste on teadvustamine - oma kestast väljaroomamine ning vastumeelselt enda arust ägedate asjade-sündmuste-inimeste-olukordade ümberhindamine

Keegi ütles, et suurim kingitus, mis inimesele on antud on võime armastada. Mitte selles mõttes et haarad mingeid karvaseid loomi endale kaissu, vaid et sul on mingi tegevus mis täiesti endasse haarab. Et sind peab mitu korda kõnetama, enne kui selle pooleli jätad. Millega sa tahad sisustada endale antud aega.

Kui tunned, et põnevus elamiseks sunnib uneaega vähendama, siis oled õigel teel.

Vigala Sass ütles, et otsijad on kerjused - tuleb õppida midagi tegema ja muutuma teistele vajalikuks. See on hea point. Aga midagi huvitavat ja teistmoodi peab ka aeg-ajalt tegema, et mitte muutuda ühekülgseks ja mõistmatuks. Ning empaatiavõimetuks teiste suhtes. Aga see sõltub vist vanusest.