Kalma saun

Olime juba pikemat aega veeretanud peas ideed käia ära Kalamaja legendaarses Kalma saunas. Saun ise oli ehitatud esimese vabariigi ajal ning ühe jutuka vanema saunalise sõnul on enamik külalised püsikliendid ja ta ise käis siin esimest korda 5-aastasena koos isaga. Saun on ka koht, mis võis karmil nõukaajal tekitada usaldusliku õhkkonna; lutikaid ega muid kahjutekitamisvahendeid leiliruumi kaasa võtta ei saa - nii et aus värk! Ehk ajaloolist hõngu küllaga ning nii otsustasime kolmekesi julgustüki ette võtta, seda enam et ise juba pikka aega Kalamaja elanikud.

Interjöör oli lihtne ning meeldiv. Baare oli koguni kaks - sauna eesruumis sai maksta sularahas ning kaardiga toimetamiseks pidi minema ette fuajeesse, mida me ka julgelt saunarätid ümber tegime. Leiliruumis oli keris ca 4-5 korda suurem kui tavalises saunas ning kui sinna määratu kulbiga vett visati, siis linnukesed õrrel kaua vastu ei pidanud. Seltskond rääkis peaasjalikult idanaabrite keeles - tundus, et see on koht kus kõik on omavahel pikaaegsed tuttavad ning iganädalaselt tegemisi/juhtumisi kokku võetakse. Vaadates sauna ees seisvaid autosid (ning piletihinda) ütleks, et see on pigem rikkamate inimeste lõbu.

Loomulikult oli sellises mikrokeskkonnas paigas ka hierarhia. Ninamehes ei saanud kahtlust olla - tohutu suure kuldketi ja medaljoniga (ta leiliruumis kaua ei olnud) tatöveeringuid täis karvane mehemürakas. Siis tulid "aadlikud" - lõbus ja jutukas seltskond, kes olid varustanud end saunamütsidega, igaühel muide erinev. Ning kõige lõpuks olid tavalised hallid saunalised sh. ka meie.

Sümbolite staatuse järgi üritas ka üks sõrbalik ja keskmisest ohtramalt saunakütust tarbinud vene härrasmees meie seltskonnaga suhteid luua. Kuna ühel meist oli (imepisike) tatöveering selja peal, peeti teda tõenäoliselt meie seltskonna autoriteediks, kes on väärt sõbraks saamist. Härra toimetas kahe kasevihaga ning pakkus mitu korda sõbrale võimalust vihtlemiskogemusest osa saada, millest too viisakalt keeldus. Oli veel kummalegi vihale naisenime pannud ja julgustas sõpra edutult  mantrana "ne boisja!" korrates kogemusest osa saama.

Üks eestlane oli seal veel - pikkade hallide juustega vanamees. Tuli leiliruumi sisse ja küsis vaikselt "leili?" Kui keegi ei reageerinud, siis viskas kiiresti mitu sahmakat kerisele ning ronis kiiersti lavale. Jutukate aadlike protestile reageeris ta nii, et tõstis sõrme püsti ja ütles "Meil on demokraatia!" Kahe minuti pärast olidki kõik tänu karmile kuumusele peale tema välja kobinud.

Nii et kogemus missugune! SPAst seda ei saa. Igaljuhul oleks tore kui oleks koht kus kõik Kalamaja sõbrad üks kord nädalas kokku saavad - mitte nii, et lepitakse kokku aeg ja detailid vaid lihtsalt koht, kuhu minna ning kus tead, et võid alati mõne põneva tuttava leida. Vanasti polnud telekat, arvutit ega muud meelelahtust ning parimaks vaba-aja veetmise võimaluseks olid huvitava elu ja hea huumorisoonega sõbrad, kellega koos kvaliteetaega veeti ja õlut libistati. Aga usun, et mingis eluetapis tõusevad need väärtused taas au sisse ja Kalma sauna taolisi sõpruskondade kohtumispaiku tekib usinasti juurde.

* * *

Hiiel hakkab talu ilmet võtma - vanemad on ahjud ära ehitanud ning sisemise osa rekonstrueerinud ning meie anname Kätuga oma panuse hoonete fassaadile uut ilmet andes. Töö vahepeal käin jõel isaga kordamööda lanti loopimas ning saingi Vigalast ühe haugi.

Jutt ikka aitab!

Töinavat last lohutatakse lausega "Nuta, nuta, nutt ikka aitab" ning kui väike inimene on oma maailmavalu pisaratena ära lasknud voolata, on tal kohe palju kergem. See sümboliseerib leppimist ebaõiglase maailmaga ning sellega, et oled üks pisike tühine ja tähtsusestu tolmukübe kes peab lihtsalt aktsepteerima et kõike mida tahad ei saa. Astudes kehast välja ning vaadates seda hirmu tundvat lihatükki kõrvalt: talle tundub praegusel hetkel, et ta seda kunagi ei saa.

Suurematel inimestel on keerulisem - pisarate valamine seltskonnas ei ole sobilik, kuid samas ei teki neil selleks ka vajadust ning samas - nende võim on ka suurem. Põhimõtteliselt võib öelda, et mitte kunagi inimkonna ajaloos ei ole olnud sellist hetke nagu praegu, kus pea igaühel on võimalik pääseda mõjule ja muuta maailma. Konfutsiuse palve sisuks oli mitte põdeda selle pärast, mida muuta ei saa, kuid tundub, et mõnel juhul on seda mittemuutmise latti võimalik suhteliselt lihtsalt allapoole lasta ning kasutada seda vabandusena, et mitte minna mugavustsoonist välja ja teha asju paremini. "Me ei saa ju midagi muuta, sest asjad on nii ja kuigi me kunagi järgi pole proovinud näitab "kogemus", et selles suhtes midagi teha oleks täiesti perspektiivitu!" Kuskilt läheb nähtamatu piir inimese võimete piiri ning endale püstitatud psühholoogilise piiri vahel ning see ei tohiks kunagi olla kivisse raiutud.

Koolitajad, kes on saanud edukaks sellega, et koolitavad inimesi kuidas saada edukaks inimeste koolitamisega kes tahavad edukaks saada, on veidi seda tõda ära rikkunud ja üle leierdanud. Filmis "The Secret" on hea mõte liiga müüdavaks muudetud nii, et seda on keeruline päris tõsiselt võtta.

Kui maailma muuta ei saa, siis saab mittetegutsemist õigustada. Vaidluses enese tühjaksrääkimine teiste emotsionaalsete inimestega, üksteise veenmine, et mingit asja pole mõtet teha ning korrata mõtet järjekindlalt ise sellesse järjest rohkem ankurdades ning emotsioonidega teisi kaasa tõmmates. Nii et lõpuks usuvad kõik, et see asi on ilmvõimatu. Enda laiskust vabandada ning kergemat vastupanu müües. "Jutustame, jutustame, jutt ikka aitab."

Aga kui sellises vaidluses grupis alla jääda, siis tuleb omakorda leppida sellega, et alati ei ole võimalik inimesi probleemiga mitte leppima panna. Ja siin aitab omakorda kirjutamine.

Tütarlaste hindamisleht

Uute turundussõnumite väljatöötamise dilemma: kas teha seda kvalitatiivselt turu-uuringute põhiselt nii et iga sõnumi taga on suur numbrite jada või usaldada enda intuitsiooni - mis võiks olla lahe asi, mis inimesi kaasab. Lihtsam on teha viimast, kuna siis ei pea end tülikalt sügavuti ümbritseva keskkonnaga ja kliendi vajadustega kurssi viima ning loovinimene saab serveerida enda mõnda vana mõtet, mis... lihtsalt lahedana tundub. Uuringute arvude põhjal saab aga tulemuse, mille nüansse on lihtne kõrvaltvaatajale põhjendada ning selle najal uhkeid skeemidega Powerpointe ehitada; isegi kui see oma eesmärki tegelikult ei täida. Choice of two negatives on ju mõnes mõttes sama mis choice of two positives nii et jään põnevusega ootama, milline üks suurepärane kampaania välja võiks näha professionaalide küünte vahel ja kui palju see erineb algvisioonist. Lõppkokkuvõttes - ega klienti ei huvita läbi millise protsessi väärtuspakkumine sünnib - ta kas ostab või ei osta ja kõik.

Kuna mul ülikoole enam ei ole, siis saan endale lubada ka seda, et peale tööd "ajamasinast" sõpradega väikene õlu juua. Tänasel koosistumisel kunagise Peda legendaarse Austin Powers'iga (Arvo A.) tekkis mõte taaselustada esimese ülikooli aegadel personali hindamise loengus tekkinud ülišovinistlik idee - teha hindamisleht vastassugupoole jaoks ning püüda leida võimalus seda katsetada, tulemusi võrrelda ja hinnatuga valideerida. See oleks hea eneseõigustus sel juhul,

kui keegi kättesaamatuks jäi (viinamarjad on hapud) või vastupidi eneseõigustuseks kui asjad üldse paigas ei tundu olevat. Panen esimeste paneelide küsimused kirja ja vaatan mis saab.

Ajamasin

Aja jooksul jäävad mõned inimesed võõramaks kui teised ning mõne väga laheda hingega ei ole enam aastaid kokku puutunud. Kui lahkuminek toimus sellisel ajal, millal ise teistsuguseid väärtuseid kandsin ning sotsiaalne võrgustik ei kattu, siis ei teata teineteise arengu kohta midagi. Seda enam on lahe kohtuda ja jätkata juttu samal tasemel olles, kui viimati nägite - harjumatu on mõelda, et teine inimene võib niipalju muutuda ning tõenäoliselt eeldab ka tema, et oled samasugune nagu palju aega varem. Eriti lahe on näha vanu ülikoolisõpru, keda tihti ei näe, kuid keda endiselt tollase mölluinimesena tajud ning kes tõenäoliselt näevad sind samamoodi. Kuigi tegelikult ollakse juba ära nohikustunud, on selline tunne nagu oleks ajmasinasse astunud.

Tehes ühte asja mitu korda tekib vilumust ning on mõnus näha kuidas mõned asjad kõikide väljakutsete kiuste hakkavad vaikselt kuid kindlalt järjest kiiremini ülesmäge minema (ptui ptui ptui) - pikaajaline pingutamine ambitsioonikate eesmärkide nimel tasub end ära! Oleks ainult keegi kes keskteel seda meelde tuletaks. Ja nüüd, sügisel, algab järjekordne etapp.

Natsa ka kalajuttu:
Sõitsime onupojaga 20 km Põltsamaa jõge kummipaadiga läbi (ca 13 h võttis aega!) ning saime veidi kala - mul oli saagiks 3 haugi ning 7 ahvenat, sh. ka siiani üks suurimaid mida saanud olen (l=28 cm, L=32 cm). Onupoeg leidis ühe veealuse rondi küljest erkvalge kummijöllari, millega sai koguni 7 haugi ja samapalju ahvenaid. See oli Ermole tore seeme järgmisel nädalal toimuvaks sünnipäevapeoks.
Naiseõemees ostis ka endale spinningu ning sai esimese viskega Keila jõest kohe suure ahvena. Õnneks ei jäänud kõrval ise nupuks ja vastasin samaga. Paunkülast sain ka ühe haugi.