Kalma saun

Olime juba pikemat aega veeretanud peas ideed käia ära Kalamaja legendaarses Kalma saunas. Saun ise oli ehitatud esimese vabariigi ajal ning ühe jutuka vanema saunalise sõnul on enamik külalised püsikliendid ja ta ise käis siin esimest korda 5-aastasena koos isaga. Saun on ka koht, mis võis karmil nõukaajal tekitada usaldusliku õhkkonna; lutikaid ega muid kahjutekitamisvahendeid leiliruumi kaasa võtta ei saa - nii et aus värk! Ehk ajaloolist hõngu küllaga ning nii otsustasime kolmekesi julgustüki ette võtta, seda enam et ise juba pikka aega Kalamaja elanikud.

Interjöör oli lihtne ning meeldiv. Baare oli koguni kaks - sauna eesruumis sai maksta sularahas ning kaardiga toimetamiseks pidi minema ette fuajeesse, mida me ka julgelt saunarätid ümber tegime. Leiliruumis oli keris ca 4-5 korda suurem kui tavalises saunas ning kui sinna määratu kulbiga vett visati, siis linnukesed õrrel kaua vastu ei pidanud. Seltskond rääkis peaasjalikult idanaabrite keeles - tundus, et see on koht kus kõik on omavahel pikaaegsed tuttavad ning iganädalaselt tegemisi/juhtumisi kokku võetakse. Vaadates sauna ees seisvaid autosid (ning piletihinda) ütleks, et see on pigem rikkamate inimeste lõbu.

Loomulikult oli sellises mikrokeskkonnas paigas ka hierarhia. Ninamehes ei saanud kahtlust olla - tohutu suure kuldketi ja medaljoniga (ta leiliruumis kaua ei olnud) tatöveeringuid täis karvane mehemürakas. Siis tulid "aadlikud" - lõbus ja jutukas seltskond, kes olid varustanud end saunamütsidega, igaühel muide erinev. Ning kõige lõpuks olid tavalised hallid saunalised sh. ka meie.

Sümbolite staatuse järgi üritas ka üks sõrbalik ja keskmisest ohtramalt saunakütust tarbinud vene härrasmees meie seltskonnaga suhteid luua. Kuna ühel meist oli (imepisike) tatöveering selja peal, peeti teda tõenäoliselt meie seltskonna autoriteediks, kes on väärt sõbraks saamist. Härra toimetas kahe kasevihaga ning pakkus mitu korda sõbrale võimalust vihtlemiskogemusest osa saada, millest too viisakalt keeldus. Oli veel kummalegi vihale naisenime pannud ja julgustas sõpra edutult  mantrana "ne boisja!" korrates kogemusest osa saama.

Üks eestlane oli seal veel - pikkade hallide juustega vanamees. Tuli leiliruumi sisse ja küsis vaikselt "leili?" Kui keegi ei reageerinud, siis viskas kiiresti mitu sahmakat kerisele ning ronis kiiersti lavale. Jutukate aadlike protestile reageeris ta nii, et tõstis sõrme püsti ja ütles "Meil on demokraatia!" Kahe minuti pärast olidki kõik tänu karmile kuumusele peale tema välja kobinud.

Nii et kogemus missugune! SPAst seda ei saa. Igaljuhul oleks tore kui oleks koht kus kõik Kalamaja sõbrad üks kord nädalas kokku saavad - mitte nii, et lepitakse kokku aeg ja detailid vaid lihtsalt koht, kuhu minna ning kus tead, et võid alati mõne põneva tuttava leida. Vanasti polnud telekat, arvutit ega muud meelelahtust ning parimaks vaba-aja veetmise võimaluseks olid huvitava elu ja hea huumorisoonega sõbrad, kellega koos kvaliteetaega veeti ja õlut libistati. Aga usun, et mingis eluetapis tõusevad need väärtused taas au sisse ja Kalma sauna taolisi sõpruskondade kohtumispaiku tekib usinasti juurde.

* * *

Hiiel hakkab talu ilmet võtma - vanemad on ahjud ära ehitanud ning sisemise osa rekonstrueerinud ning meie anname Kätuga oma panuse hoonete fassaadile uut ilmet andes. Töö vahepeal käin jõel isaga kordamööda lanti loopimas ning saingi Vigalast ühe haugi.