Ajamasin

Aja jooksul jäävad mõned inimesed võõramaks kui teised ning mõne väga laheda hingega ei ole enam aastaid kokku puutunud. Kui lahkuminek toimus sellisel ajal, millal ise teistsuguseid väärtuseid kandsin ning sotsiaalne võrgustik ei kattu, siis ei teata teineteise arengu kohta midagi. Seda enam on lahe kohtuda ja jätkata juttu samal tasemel olles, kui viimati nägite - harjumatu on mõelda, et teine inimene võib niipalju muutuda ning tõenäoliselt eeldab ka tema, et oled samasugune nagu palju aega varem. Eriti lahe on näha vanu ülikoolisõpru, keda tihti ei näe, kuid keda endiselt tollase mölluinimesena tajud ning kes tõenäoliselt näevad sind samamoodi. Kuigi tegelikult ollakse juba ära nohikustunud, on selline tunne nagu oleks ajmasinasse astunud.

Tehes ühte asja mitu korda tekib vilumust ning on mõnus näha kuidas mõned asjad kõikide väljakutsete kiuste hakkavad vaikselt kuid kindlalt järjest kiiremini ülesmäge minema (ptui ptui ptui) - pikaajaline pingutamine ambitsioonikate eesmärkide nimel tasub end ära! Oleks ainult keegi kes keskteel seda meelde tuletaks. Ja nüüd, sügisel, algab järjekordne etapp.

Natsa ka kalajuttu:
Sõitsime onupojaga 20 km Põltsamaa jõge kummipaadiga läbi (ca 13 h võttis aega!) ning saime veidi kala - mul oli saagiks 3 haugi ning 7 ahvenat, sh. ka siiani üks suurimaid mida saanud olen (l=28 cm, L=32 cm). Onupoeg leidis ühe veealuse rondi küljest erkvalge kummijöllari, millega sai koguni 7 haugi ja samapalju ahvenaid. See oli Ermole tore seeme järgmisel nädalal toimuvaks sünnipäevapeoks.
Naiseõemees ostis ka endale spinningu ning sai esimese viskega Keila jõest kohe suure ahvena. Õnneks ei jäänud kõrval ise nupuks ja vastasin samaga. Paunkülast sain ka ühe haugi.