Korduma Kippuvad Küsimused 2007

Lähen homme Tšehhi mediteerima ja jõuan tagasi alles 4-l jaanuaril. Vahepeal kohtun ka oma Egiptuse õega Praha lennujaamas kaheks tunniks - niipalju siis minu jõuludest pere juures!

Korduma kippuvate küsimuste (KKK) rubriigid tehakse küsimuste kohta mida inimesed pidevalt küsivad. Ja kui neil palju tegemist on siis küsivad samad inimesed mõnikord ka samu küsimusi. Teatud küsimuste ikka ja jälle esitamine sulle inimeste poolt kes omavahel läbi ei käi, näitab, et midagi on teistmoodi. On midagi mida sinult oodatakse ja mida peetakse loomulikuks; kuid millele sa oled ikka ja jälle sunnitud andma sellise vastuse, et neil on võimalus seda uuesti küsida mõne aja pärast.

Ja neid küsitakse seni kuni neile lõpliku vastuse annad! Kas siis tekivad uued KKK-d? Jah!

1. Millega üldse tegeled praegu?

Üritan lõpuks ometi saada normaalseks inimeseks, kes teeb mida armastab iga päev. Olen tööl väga heas kohas tehes huvitavat tööd mitte eriti kõrge koha peal; tean et vajan pikemaajalist stabiilsusperioodi praegu kõige enam! Normaalseks saamise idee tekkis mul peale 2005 aasta teist raamatumüügisuve, kuid ebaõnnestusin päris mitmetes üritustes. Keskendusin valedele asjadele, kuid jätkasin rabelemist et teha vähemalt midagigi seni kuni midagi paremat välja mõelda suudan. Selle aasta kevadel hakkasin aimu saama mida tulevikus teha tahan... aga see jääb saladuseks ja tänan jumalat et inimestel puudub oskus mu pea lõhki lõigata ja sealt seest mõtteid lugeda!

2. Kas ülikool läbi?

Kumma mõtlete? TLÜ-s viidi psühholoogia erialal üle 4+2 õppekavalt 3+2-e ning see nõuab ainete tegemist mida loetakse vaid teatud semestril ja eeldavad teatud teiste eeldusainete olemasolu. Nii et iga veerand umbes 4 AP-d ja kui kõik hästi läheb siis kuni sügiseni 2009.

TTÜ-s võtan peale esimest aastat (mehaanikateaduskonna tootearendus ja tootmistehnika) iga veerand mõned AP-d, niipalju kui töö lubab. Miks seda veel vaja on? Sest tahan osata reaalteadusi ja olla võimeline neid oma lastele õpetama! Lisaks annab see erilise perspektiivi mitte muutuda 100% sotsiaalinimeseks kes tegelikust maailmast eriti ei jaga.

Kui kõik metsa läheb, siis rajan oma aine - masinapsühholoogia, kus õpetan kuidas autoga käituda kui ta halvasti töötab. Ja pakun teenust väga karmi raha eest!

3. Kas sul naine on?

Ei. Ja seda küsitakse viimasel ajal eriti tihti - eriti kui seltskonnas on mingi mu partneriga naistuttav ja mõni vallaline neiu. Tehakse seda nagu muuseas, nagu jutujätkuks. Küsijaks on seesama partneriga naistuttav ning vastuse teada saades vaatab ta väga paljutähendusliku "no-ma-ju-ütlesin-sulle" näoga oma vallalisele sõbrannale otsa. Oi oi oi!

Ma ei julge öelda välja mida ma ei taha, sest ajalugu on näidanud, et seda tehes toimub mingi imelik kiiks - sa kukud just sellise inimese otsa! Tundeid niikuinii kontrollida ei saa, aga kui saaks, siis mis võiks olla the best deal? Ja ma ei räägi sellest mitte egoistlikult enda vaid mõlema partneri mõttes!

Kõige paremini sõnastas selle üks tuttav koreograaf, Ulrike, kes pani selle kuldsetesse sõnadesse nõnda: "Mees peab suutma oma naise üle olla uhke sama palju kui naine oma mehe üle!"

Ja kõige tähtsam - mees peab ise tasemel olema, et olla midagi väärt! Loogiline ju!

4. Kas sa sel suvel käisid USAs?

Ei, ma ei ole juba kaks suve USA-s käinud. Üks kindel põhjus minna oleks, kuid sellest olen juba rääkinud.

* * *

Täna oli asutuse jõulupidu - käisime kõik koos külas tuntud skulptoril Jüri Ojasaarel ning saime ka ise kätt proovida. Teemaks oli eelmise aasta olulisem sündmus Eestis. Kolleegid tegid nii pronkssõduri, savietsi, vabadussamba jm. Vabadussamba konkursi võitnud töö oli tekitanud väga kõvasti poleemikat kohalike kunstnike ringis: "Selline rist on liiga primitiivne ja mittemidagiütlev, et sümboliseerida Eesti Vabadussõda." Nõustun, mulle endale oleks meeldinud palju rohkem mingi ülev lahingustseen, mis tekitaks emotsioone justnimelt noorte, tulevaste beeta ja gamma-isaste hulgas ning muudaks nad võibolla veidigi alfalikumaks (aga liiga palju on ka halb)! Jüri näitas meile ka oma tööd: selleks oli ühe vana foto järgi tehtud kolmemõõtmeline kujutis. Fotol oli perekond heinateol - isa, kaks poega, ema, tütar ning üks sulane. Taustaks heinakuhi. Pildi mõtteks oli, et Vabadussõda puudutas just kõige rohkem rahvast kui sellist; see oli rahva sõda.

Aga millepärast just seesama perekonnapilt? Asi, mida Jüri komisjonile ei maininud - seal oli tema perekond. Pereisa sõdis Vabadussõjas Võnnu all ning pildil olev pikka kasvu poisiohtu poeg Sinimägedes, kus ta haavata sai. Tütar pildi peal oli tema ema. Pilt oli tehtud 1938 aastal ja selle talu maad olid samuti Sinimägedes - kes ei tea, siis seal peeti maha II Maailmasõja lõppvaatuses ühed kõige verisemad lahingud; kus eesti üksused lootsid peatada oma jõududega Punaarmee ning taastada Eesti Vabariik nagu 1918 aastal. Ebaõnnestunult, kuigi vallutajad kandsid väga tõsiseid kaotusi. Selle käigus ei jäänud talust pea mitte midagi järgi. Mõistan selle töö emotsionaalsust antud kunstnikult.

Ise tegin nabast ülespoole suurekõhulise kiilaka eesti mehe, kes laiutab käsi ja vaatab arusaamatuses otse ette midagi küsides (lisan foto kunagi hiljem, tuli üsna loovtruu). Lugu ise on järgmine:

Juss võttis laenu ja ostis endale maja koos saunaga. Ühel õhtul tuleb ta leiliruumist välja ja läheb hüppab mõnuga maja ette kaevatud tiiki. Aga oh häda, samal ajal kui ta tiigis end jahutas, jõudis laen hapuks minna, tema maja haamri alla minna, uue omaniku saada ning uus omanik juba maja maha lammutada. Globaalne infomaailm ju! Nii et kui seesama eesti mees tõuseb tiigist püsti (sellest on ka pool keha vaid näha - ülejäänud vee all), näeb ta maha lammutatud maja, laiutab mõistmatuses käsi ja küsib: "mis toimunud on?" Tema pilgus peegeldub mõistmatus - ta ujus tiigis ega tea mis toimub või mida ta valesti on teinud. Ja riided jäid ka majja.

See oli väike liialdus punktiks. Head vana aasta lõppu kõigile, enne uut aastat kedagi ei näe! Nagu mu kolleegid tööjuures meedias kajastatud majanduskrahhi prognooside peale irooniliselt tsiteerivad: "Väga murettekitav fakt on, et järgmises kvartalis on oodata Eesti majanduskasvu kasvu aeglustumist!" Nii et tegelt pole hullu!

kodu

Põmm-põmm-põmm! Stseen Lord of the Ringsi triloogia teisest osast, kus kangelased on mängu kaotamas - kindlus on orkidele praktiliselt kaotatud ja nad on koos viimsete vastupanijatega koondunud troonisaali. Ainuke asi mis neid hävingust lahutab on paks tammepuust uks.

Arvan, et midagi taolist tundsid ühe Kalamaja maja elanikud pühapäeva õhtul kell kaheksa umbes kaks nädalat tagasi. Ülakorruse-Margus on vist hulluks läinud! Asusin teostama ühte olulist etappi oma elus normaalseks inimeseks saamisel - normaalne elukoht. Või oleks vist parem öelda - minu kodu. Olen antud korteris juba 2 aastat elanud kuid seda õiget tunnet veel sees ei olnud; miks?

Oma kodu Koduks tegemist olen pidevat edasi lükanud - varem ei tajunud selleks mitte mingisugust vajadust. Koht ise on ideaalne, viimane korrus ja kaks tuba eri maja külgedel. Kui naabri analoogset korterit maakler hindamiseks külastas siis osutas ta ühele vaatele (Toompea) ja teisele (Tallinna laht) ning ütles: "Selle eest poolteist ja selle eest poolteist!" Vanem majarahvas teadis rääkida, et meie asemel elasid sees kunagi KGB-lased, kes passisid binoklitega peale et keegi liiga kaugele Soome poole ei ujuks.

Vene ajal olid korteris urutaolised mitme pere elamud, liigendatud paljudeks pisikesteks tubadeks. Tänapäeva avara silmaringiga inimesed soovivad aga midagi muud, avarust. Niisiis otsustasime meie pere korteris väikese ümberehituse teha. Ja alustasime seina lammutamisest! Siinkohal tahaksin lisada veel ühe KKK: "Ega sa ometi kandvat seina maha ei võta," küsisid esimese küsimusena pea kõik sõbrad.

Klassivennast ehitusmees Jürgen aitas kuvaldat osta ja elektrijuhtmeid seinast välja kiskuda. Tulevad meelde taas Minu Mömuaaridest üks elu tipphetk - kui peale 1000 km jõlkumist Hispaanias nägin üle kuu aja merd. Santiago oli arhitektuur ja tsenter ja maagiline koht; kuid minu süda kiskus ikka mere, täpsemalt öeldes Finisterre neeme poole. Tegin selle nimel 50 km-d jalutuspäevi mägedes, et jõuaks lennukipileti ajaks ka roomlaste maailma lõpus (seda finis terre nende keeles tähendaski "maailma ots") ära käia (Santiagost oli sinna 3-4 päeva teekond). Mäletan läbi paduvihma küngaste tagant esimest sinist triipu paistmas ning ülevoolavat tunnet mis siis valdas.

....umbes samalaadne tunne valdas mind siis kui mürinal langevate kivide ja läbi hajuva tolmu nägin esimest korda merd läbi seinaaugu. Sellisest kohast, kus varem vaatas vastu mingi rumal poster, ei olnud nüüd midagi. Justkui vang kes on 20 aastat omale päästetunnelit kaevanud ning näeb esimest päikesekiirt.

Kodu-tunne oli mul vaid lapsepõlves. Viimane tõeline kodutunne mida meenutada suudan, on see kui sõjaväest esimest korda peale noorteaega üle kolme kuu linnaloale sain. Ja seda just jõulude ajal. Hüppasin marsalt maha ning kõndisin väga väga aeglaselt mööda tuntud rada Olereksi juurest mööda, läbi pisikese metsasalga oma maja poole. Oli pime ja Saue oli jõuluehetes. Taevast tuli täpselt sellist lund nagu vanades armastusfilmides ja lumi krudises sõdurisaabaste all. Ei julgenud kohe sisse minna vaid käisin ümberringi ja imetlesin maja mille isa oli valmis ehitanud. Kiikasin aknast sisse ja vaatasin jõululauas istuvaid sugulasi (meil neid ikka on!). Kuigi olin neist vaid meetri kaugusel ei märganud nad mind, kuigi onu Harry vaatas küll pikalt otsa. Minu lehvitamisele ei reageerinud. Pidin enne sisseminekut ennast päris kõvasti koguma.

Imelik on see, et peale seda kadus selline koduigatsus teema ära. Hakkas toimima pigem vastupidine efekt. Peale sõjaväge ei maganud mõnikord pea nädal aega kodus, käisin sõprade-tuttavate juures. Ühel õnnetul veebruarikuul ei saanud Silveriga transpordi peale ja pidime oma inglise keele õpetaja paraadnas magama. Ja ükskord sõjaväe reservireisi ajal isand Bobkoviga Rootsi pargis põõsaste all ajalehtede peal koos läti neiudega. Aga see selleks.

Ühika-aastad olid üsna värvikad, see vääriks kindlasti eraldi peatükki. Riided vedelesid põrandal segamini õppematerjalide, mustade toidunõude ja igasuguste muude vajalike asjadega. Toa lõppu minnes pidi jalaga ruumi tegema. Toanaaber Timoga leppisime kokku, et koristama peab see mees ja ainult sel hetkel kui talle tüdruk külla tuleb. Ja kuna tema oli Manhunt Estonia 2003 siis ei ole raske arvata kes rohkem lappi liigutas. Timo üritas protestiks küll ainult enda voodi alt koristada; kuid tolm on teatavasti kergesti lenduv ja nii oli tolmu nivoo enamasti päeva jooksul taas ühtlaselt laiali kandunud.

Kui lõpuks korterisse kolisin, siis jätkus taoline elu vahelduva eduga ligi 2 aastat. Nagu öelda - erilist vajadust ei olnud. Selline tunne nagu kodust puudust tundmise tunne, seda lihtsalt ei olnud.

Viimased kaks nädalat olen tundnud harjumatut tunnet - üleväsimust ja väikest tüdimustki. Ei teadnudki mille pärast - möödunud on esimene poolaasta mu töökohal; olen ma kunagi kuskil nii kaua töötanud rutiinselt samadel kellaaegadel? Kas see ongi tunne mida tunneb kella 9t kuni 17i töötav normaalne inimene iga päev? Läheb see tulevikus hullemaks? Targad raamatud väidavad, et elu läheb iga päev raskemaks, ainult et meie ise muutume tugevamaks.

20. detsember läheb lennuk Tšehhimaale, kus mind ootab 10 päeva Vipassana meditatsioonitehnika vaikimislaagrit. Üritus ise on täiesti tasuta ning need SW sõbrad kes selle läbi on teinud (Erki, Hiiekas, Rattus, Rommy) kiidavad seda - õpetab nägema asju sellisena nagu nad tõeliselt on. Lisaks on igal inimesel ka omad eesmärgid ja ootused... Väidetavalt pidi see olema isegi raskem kui raamatumüük, eks vaatab seda. Ise tunnen et enda poolest võib isegi nii olla - paigalseismine on minus pea alati frustratsiooni tekitanud. Samas - asjad millest eemale hoiad on tegelikult kõige kasulikumad; kuna sealt saadud õppetund on organismile kõige uuem

Pikaaegsed asjad on kõige raskemad. Üldtuntud võti sellest ülesaamiseks on jagada aeg etappideks ja elada üks etapp korraga. Päevaplaan. "Schedule is your lifeline, break it and you will fail," õpetati raamatumüügis. Lisan siia alla ürituse päevaplaani.

4:00 a.m. Morning wake-up bell

4:30 — 6:30 a.m. Meditate in the hall or in your room

6:30 — 8:00 a.m. Breakfast break

8:00 — 9:00 a.m. Group meditation in the hall

9:00 — 11:00 a.m. Meditate in the hall or in your room according to the teacher's instructions

11:00—12 noon Lunch break

12:00—1:00 p.m. Rest, and interviews with the teacher

1:00 — 2:30 p.m. Meditate in the hall or in your room

2:30 — 3:30 p.m. Group meditation in the hall

3:30 — 5:00 p.m. Meditate in the hall or in your room according to the teacher's instructions

5:00 — 6:00 p.m. Tea break

6:00 — 7:00 p.m. Group meditation in the hall

7:00 — 8:15 p.m. Teacher's discourse in the hall

8:15 — 9:00 p.m. Group meditation in the hall

9:00 — 9:30 p.m. Question time in the hall

9:30 p.m. Retire to your room; lights out

Keda hakkas huvitava, siis vaadaku
www.vipassana.org

RETRO NIGHTS: Tõmbame end Tipiks ja Täpiks!

Viimasel ajal on lisandunud minu silmis must-read koomiksite nimekirja lisaks "Ernie'le" ja "Dilbert'ile" ka "Viivi ja Wagner." Nad teevad mehe ja naise ärritavad erinevused huumoriks - naiselikule ja kordaarmastavale Viivile vastandub temast täiesti erinev, otsene, matslik, veidi labane Wagner. Nagu mehed ikka. Et asi oleks piltlik on naine joonistatud inimesena ja mees suurte kõrvade lühikest kasvu seana. Eilse peo ümberkehastumine näitas seda täielikult: millised on mehed ja millised naised.

Käisin laupäeval Kuutsemäel, kus avanes võimalus õppida Eesti lumelauakoondise treeneri käe all ja lõpuks ise sõita ning pepu peal tõstuki järel lohiseda (olen rohkem suusataja). Olin eelmised kaks ööd mõlemal juhul 3 tundi maganud ja ei tundnud end eriti energiliselt. Sain Erkilt teada, et täna on Reto Night Hollywoodis ja stiiliks on Muinasjutuball. Kõhklesin väga kõvasti ent otsustasin siiki minna - ajaloost mäletan kummalist seost, et kõige paremateks pidudeks on välja kujunenud need kuhu algul üldse minna ei planeerinud...

Retro Nights on legendaarne stiilipidude seeria ja minu arvates üks parimaid, mis mõnes Tallinna klubis kunagi juhtunud on. Sa saad üheks ööks muutuda hoopis kellekski teiseks ning tutvuda teiste tegelastega sellest maailmas, kus igaühel on oma roll. Olen vist iga kord lahkunud sealt alles peale tulede pealepanemist. Mäletan ajaloost, et enne minekut olen ALATI väga tugevalt kõhelnud! Vaatad sõprade nägusid, oma eriti hullu kostüümi voodi peal ning julgustusnapsu. Ja mõtled kas ikka minna sinna hullule üritusele või hoopis kuskile vaiksesse baari. Turvalisse kohta paari sõbraga õlut (praegusel juhul teed) jooma. Peaaegu alati olen seda algset hirmu võitnud ning teinud seda mida peab tegema. Kõige aktiivsem periood jäi TLÜ aastatesse, millal võtsin sealt osa madruse, beduiinina, pioneerina, kauboina, jõuluvanana (tglt siis oli mingi HIP HOP pidu) ja paljude muude tegelastena.

Kui ma varem ilma doosi kangemata sinna ei läinud, siis mõistab igaüks, mis tunne oli mul laupäeval kell 22:30. Magamata, väsinud, lollis kostüümis ja mis kõige hullem - valmis minema linna kõige rajumale peole purukainena. Oolraidi!

Olen kuulnud, et iga magamata öö võtab su elueast ühe nädala maha. Psühholoogias õppisin, et üks parimaid naturaalseid antidepressante on see kui sa oled ühe öö magamata - ja järgmine päev tuleb maailma parim päev. Kumba teooriat uskuda? Usun südamest, et õnnelik inimene elab kauem ja mis kõige tähtsam - tunneb ennast paremini talle antud aja jooksul. Nii et leida kuldne kesktee.

Erki tõi kodust kaks baretti, make-up komplekti ning retrodressid. "Tõmbame end Tipiks ja Täpiks," hüüdis ta korteri uksel!

Mille poolest oli tänane pidu eriline ning miks tekkis seos Viivi ja Wagneriga. Teemaks oli antud muinasjutuball ja kõik tüdrukud olid .... printsessid! Arvan, et kostüümilaenutused laenati printsesside kostüümidest tühjaks ja Baltas müüdi ära kõik plastmassist kroonid. Mehed olid seevastu pooleks: kas need kes julgesid rollist välja mina või need kes olid lihtsalt tavalistes riietes. Rollist väljaminejate hulgas nägin meeste vaid üht (!) printsi ja sedagi oma printsessiga, kõik ülejäänud olid igasugused Tsiburaatorid, klounid, konnad, kollid jm uskumatud tegelased. Igaüks vastavalt oma julgusele, et näidata oma positsiooni ühes muinasjutus! Krokodill Genana on palju lihtsam tüdrukule lähenda ja öelda "Võ inagada viidete krokodilnõe jaitsõ?" Sul on pick-up line olemas ja julge krokodilli rind on rasvane! Kui kunagi veel üks selline pidu tuleb, siis tean täpselt kellena minna ja kuidas käituda!

Kui Erkiga (Tipiga) endale Holliwoodi fuajees täppe näole tegime, siis kostus järsku kõuehäälel: "Kas siin klubis häid tüdrukuid ka on?" Uksel oli Pets jõuluvanakostüümis ja käes kott pulgakommidega. See legendaarne kehakultuurlane on aastate jooksul samuti kõikidel pidudel käinud - tüdrukud sosistavad, et tal on kodus isegi oma garderoob olemas koos erinevate ümberkehastumisvahenditega.
Tänase õhtu staar oli selgunud ja valitud neiud said ka luuletuse eest vääriliselt premeeritud:



Meenub, et ühes Tallinna poes keelduti mingite väljalaenatud jänesekostüümide pärast PEDA tudengeid teenindamast. Nood käisid nendega sügisvihmas stiilijalgpalli mängimas ega julgenud lumivalgete kostüümide jäänuseid tagasi viia...

Ja kuidas lõppes minu pidu? Erki oli Tipp ja mina Täpp, igaks juhuks võtsin kaasa neoonkollase suusakostüümi kolmanda kamraadi leidmise lootuses. Üks potensaailne SW-s Raul ei olnud kahjus nõus seda selga panema ja meie kolmas kaaslane, Tropp, olemast. Kohe uksest sisse astudes lendasime keset tantsupõrandat ja tantsisime mingite printsessidega, siis jõime Red Bulli, käisime ringi, leidsime mõned SW-d (sh ka Mark Metsiku), saime uute inimestega tuttavaks, kaitsesime koos Erkiga ühte brünetti noort daami umbes 150 kg-e agressiivse austaja eest ning tegime Tipi-Täpi tantsu. Tantsisin kella 5-i ja ei tundnud puudust julgustusvahenditest. Kõik oli peaaegu täpselt samamoodi nagu siis kui päris tudengina möllamas käisin. Isegi uni oli magus - 3 tegusa päeva unevõlg sai tasutud magamisega õhtul kuni 17i.


Ja lõpuks. Viimased 5 päeva kummitanud Peter Nalitch'i loo "Guitar" versioon laulduna napsuste ukrainlaste poolt:
http://www.youtube.com/watch?v=3P1KIUmyZao
Isegi kaamera hoidja laulis lõpuks kaasa

Originaalversioon:
http://www.youtube.com/watch?v=AOzkN8dHnjk

Find a way!

On fantastiline kõrvalt vaadata kuidas inimesed siplevad kõige kiuste et oma elu mugavamaks teha. Ja tajuda, et oled ise selle täieõiguslik osake.

Minu enda suurim probleem on leida motivatsiooni uute asjade õppimiseks; vabandust, motivatsioon ei ole isegi probleem - pigem on selle protsessi juures olev tehniline keskendumine... Õppimine on kriitiline oskus, et elada kaua, õnnelikult ja teha seda laia silmaringiga. Ma ei mäletagi millal viimati laua taga õppisin - proovisin seda üle aasta eelmine pühapäev; kuidagi imelik oli raamatut kätte võtta ja uurida. Väga pikaajalise üliõpilasena pean leidma (mõtlesin ikka "tekitama") pidevalt lisavariante, et seda tegevust huvitavamaks muuta. Kodu laua taga õppimised on minu jaoks vist õpitud... Aastate jooksul olen nii mtimeidki variante katsetanud. Mõni ei tööta, mõni töötab veidi aega ning siis enam mitte.

Kohvikutes ja bussis lugemine on praegune trend. Otsin võimalusi, et saaks Tallinnast välja sõita - siis on hea kuskil bussi oodates raamatuid sirvida või bussis midagi kirjutada. Mingi kohaleminemise eesmärk peab ikka ka olema mitte ainult aja tapmine; aga see selleks. Praegu on kell pool neli öösel ja olen Tartus Dorpati hotellis ootates SW Rattust kes pidi autoga järgi tulema. Fuajee kõrval käib räige pidu. Jõudsin Tartu kell 1 öösel ja olen kaks ja pool tundi edukalt laboreid ette valmistanud.

Mõnikord olen kaldunud isegi päris naljakatesse äärmustesse. Selle kevadiseks Füüsika II eksamiks õppisin ühel kevadisel varahommikul oma maakodus Vigala jõe kaldal diivanil tonka jalge vahel. Üritasin ühendada kalapüüdmisest tuleneva adrenaliini naudinguga muuta õppimisprotsessi efektiivsemaks. Sain kätte ühe väga piraka ahvena ja ka eksamihinne oli "1." Ahvena sain kätte kohe päeva alguses ja niiviisi möödus ülejäänud hommikupoolik pigem ridvaotsa vahtides. Nii et ei läinud päris nii nagu lootsin.

Üks väga hea motivaator on aeg - kui homme on eksam, siis toimub imeline ajude avanemine ning materjal jääb paremini meelde. Risti vastupidi nagu soovitavad õpetajad. See on ka 50:60 tõenäosus.

Asi mis siiani on alati töödanud on see kui suudad mõelda miks see aine rakenduslikult sulle kasulik on. Et see on aine mida tõesti kasutad tulevikus ja millel on palju laboreid ja kodutöid - et pingutama peab kogu aeg mitte vaid semestri lõpus. St et ta lihtalt nõuab tõsiselt võtmist.

P.S. Alkoholist korra veel. Taas vana tõde (mina kuulsin SW-t) - halba harjumust ei saa hävitada, seda saab asendada uue harjumusega.
Alkoholipausi pidamise ei olnud vähemalt minu jaoks odavam - pidevalt oli näpus mingi jook ehk võtmeks on juua pidudel väga palju igasuguseid mittealkohoolseid jooke. Lisak enda tundele (joon peaaegu) ei hakka siis sõbrad lolle küsimusi küsima sinu joomiseharjumuse kohta, sest loogiliselt järgneb sellele lause: "Mis tähedab! Ei huvita! Ühe lonksu võtad ikka, siis jätan su rahule!" Luban, et kui sa selle ühe annuse võtad, siis ei jäeta sind mitte rahule vaid öeldakse hoopiski: "Hea mees, sa murdsid oma lubadust, võta nüüd teine veel! Nüüd sa ei ole enam puhas!" Inimesed ikkagi austavad sinu põhimõtteid kui sul endal jätkub julgust neid austada. Kes tahab proovida perioodilist karsklust ja tundub, et on murdumas, helistagu millal tahes ja luban, et toetan teid moraalselt!

Pedas seal ei ole muud....

Kolmas päev järjest helistab mulle üks keskealine vene härrasmees ja küsib Romani. Ei oska kahjuks kuidagi aidata.





Reedel oli Tallinna Ülikooli Üliõpilaskonna (jah seesama kes kahjuks Arbavere mitmekümneaastase traditsiooni barbarlikult hävitas) jõuluvastuvõtt. Kaine on mõnus olla. Umbes 1 ajal öösel sain telefonikõne Beppolt, kes teatas et paneb täna pidu. Tema hääles oli eriline varjund nagu oleks midagi suurt sündinud, nii et hoolimata väsimusest läksin tema juurde Priveesse. Sain teada, et me olime alustanud karsklusperioodi samal ajal! Üks päev peale Eeriku sünnipäeva! Temal jätkus aftekas vaid sealsamas, mul aga oli see hull Tartu-pauk.

Üritusel olid kohal ka Anneliis ja kehakultuurlane Mait, kelle ID-kaardi foto on ühe tema sõbra orkuti pildialbumis märkusega "kõige hullem pussy, ärge tema sõber olge." See on loomulikult nali.

Täna oli see suur päev millal Beppo oma karskluse lõpetas, mul pool kuud veel. Põhjuse küsimusel näitas ta Anneliisi peale (või sügas lihtsalt nina?). Igaljuhul püüdis ta mind jooma meelitada ja ei tahtud kuulda sõnagi mu kainusest. See oli raske. Olen 2,5 kuulise perioodi jooksul joonud kokku u 1/5 klaasi veini Sillu lõpetamise ning 1/6 õlut Saku sünnipäeval mõlemat sõprade ülisuure surve tagajärjel. Beppo tõi lauale 6 pitsi ja ütles, et üks neist on ilma alkoholita ja pean seni proovima kuni selle üles leian. See õnnestus teise katsega - jõin ühe pisikese pitsi redbulli-rummi-grenadiinikokteili. Baaridaam rääkis pärast et jõi neid Privee töötajate suvepäevadel 60 tk ja peale seda ei mäletand halligi.

Ülikooli algusaastatel kui Terrariumis tudengipeod igal neljapäeval olid, helistas ta mulle ükskord meeleheitel häälega ja palus et ma ta ära päästaks. Aadressi nimetada ei osanud kuid ütles, et seinal on plakat ja see liigub talle vastu. Keegi kehakultuurlane päästis ta vist ära? Ise ei olnud tol õhtul paremas konditsioonis - üks infoteaduse tudeng, stünlane, SW FY-r (minu raamatumüügi first-year) viis mind klubi ukse eest leitud ostukärus koju. Ma laulsin PEDA (mitte TLÜ) hümni mida kuulsin taas kehakulturistidelt ja mida mõnikord Eerikuga ümiseme. Ei tea kes selle välja mõttes ja ega seda ideed ise ei jaga aga siin ta on. Viisiks Yellow Submarine:

Pedas seal, ei ole muud,
lit..d, pä-ätid, joodikud
tööd ei tee
nad joovad vaid,
söövad võõraid maasikaid

Refrään:
Pe....s on see Peda õppetool,
Peda õppetool, Peda õppetool
Pe....s on see Peda õppetool
Peda õppetool, Peda õppetool


Vastuvõtul nägin rahvatantsijaid kellega lubasime suvel teha oma bändi. Nimeks "Tatikollikesed" ja muusikaks hard-rock punk. Eile kuulsin internetist lugu mis avaldas mulle sügavat muljet ja pani mõtte hoopis latiinolainele:

Guitar, guitar, guitar, guitar! Jump to my Jaguar, Baby!


http://www.youtube.com/watch?v=AOzkN8dHnjk

Jesver kui nõme!

Mihkel Mutt kirjutas hiljuti, et kui kõik eestlased võtaks kätte ja hakkaks käituma ratsionaalselt, siis peaks vist sule põõsasse viskama. Sest parimad lood sünnivad rumalatest inimestest.

Ühed kõige naljakamad jutustused ongi sellest kuidas kellelgi "katus ära sõitis." Ärritunud ja emotsionaalselt käituv inimene näib väga naeruväärne. Samuti inimene, kes jagab iga veerand tunni tagant oma tundeid kui nõme miski on. Ilm on nõme, boss on nõme, arvutiekraan on nõmedalt hele, kontor on nõmedas asukohas ja see tool pepu all on ka nõme. Ja mis kõige nõmedam on, on see, et see nõme klient helistas jälle ja ültes, et ta palub mingile mõttetule küsimusele vastust. Nõme!

Nende ajus on justkui mingi eraldi osakond, kes tegeleb selle väljamõtlemisega mis kõik nõme on. Ja kuna viisakas on alati teistele vastata, siis peab ka ise midagi lisama. Selleks on mitu varianti:

1. Nõustuda: "Nojah, on tõesti nõme."

2. Arendada teemat ja end üles kütta: "See laud logiseb tõesti nõmedalt. Jumalast vana ka. Boss ei viitsi uut lauda osta ja meie vaesed töötajad peavad kannatama. Kapitalist, raisk! Eriti nõme teema, see läheb järjest hullemaks! Meil on kriis!"

Kedagi mitte solvata tahtes pean mainima, et antud teemal kipuvad nii käituma rohkem naised... või tänapäeval populaarsed gamma-isased (noortekeeles on nad vist "emod").

Noorena vihastasin selliste inimeste peale ja soovisin paigutada kõigile seadme, mis annaks tolle kandjale elektrilöögi iga kord kui ta midagi negatiivset ütleb. "Ohsajeerum! Ilm on ikka päris n.... (BZZZT) .... mõnusalt jahe." Aga ju olid siis mul endal probleemid...

Self-fulfilling propecy teooria ütleb, et me ise määrame oma praeguse olukorra ja tuleviku sellega kuidas seda tajume ja sellest räägime. Minnes ennustaja juurde, mis juhtub? Kas see mida ta ütleb, ennustab tulevikku või määrab selle läbi sinu ootava käitumise kui sõna tema huulilt pääseb?

3. Visata preventiivselt nalja enne kui ta jõuab suud lahti teha: "Noh, kuidas on, kas sama nõme päev kui eile?"

Üldiselt paneb see tema sinuga diskuteerima teemal kui raske tal on ja kuidas keegi teda ei mõista ning kui tõsise probleemini see tegelikult viib. Ahelreaktsioon. Kui ta lõunale läheb koos teiste (nais)kolleegidega, võid vededa iseendaga kihla, et ta alustab teemat "Ma ei saa aru, mis sellel ... viga on. Ta on imelik viimasel ajal. Kuidas ta võis niimoodi öelda - ise ei tee päev otsa mitte midagi, möliseb teistega ja siis vaatab, et oi küll ma olen kõva mees!" Pange tähele, et kõik hinnangud sinu tegudele on emotsionaalseid mitte arvulised ega reaalsed. Ja kui teed pisikese vea, on see kirsiks tordil sinu lahterdamiskampaanias.
Maailmasse on sündinud uus nõmedus! Sina!

4. Teisi ignoreerida ja öelda hoopis ise positiivseid vastuseid: "Ooo, sajab! Varsti saab näha imeilusat vikerkaart!"

Proovisin ühes töökohas olla positiivne, iga kord kui tahtsin öelda nõme, üritasin sealt leida midagi positiivselt ja ütlesin "fantast!" Läksin sellega vist liiale. Eksboss tegi märkuse "Margus sa oled liiga positiivne. Mõtle kui kõik lõpuks p..e läheb?" Kuigi tegutsed edasi sama efektiivselt peale probleemi lahendamist, oodatakse sinult emotsionaalset purset ja nõrkust. "Miks sa ei närvitse kui asjad pees on? Ah, ütle miks? Kas sul on ükskõik?"

Olin teises äärmuses, mis ka hea ei ole.

Reaalsust kontrollida ei saa, saab vaid oma tundeid. Ja negatiivsed terminid on üldiselt emotsioonid - see ei aita probleemide lahendamisele kaasa. Rõhutan, et ei propageeri utopiste kes tulekahju ajal "Jess, grillpidu! Ja ma ei peagi viinereid ära keetma" kisavad, kuid usun, et asjade ütlemine nii nagu nad on veidi positiivsemas variandis aitab kaasa olukorra lahendamisele. Ja kui sa niikuinii suudad veidigi oma tundeid kontrollida, siis miks mitte neid suunata sinna suunda kus nad sulle kasu teeksid. Tremendous Jones ütleb, et ole midagi paremat kui inimene, kes astub ruumi ja ütleb paar head sõna kõigile. Ta lisab ka, et kui sa arvad, et seda pole võimalik kogu aeg teha, siis on sul õigus. Aga sa saad seda õppida. Ning kui taipad, et elamine ongi õppimine, siis õpidki pidevalt olema positiivne realist.

5. Lohutada: "No ei ole hullu, äkki homme tuleb päike välja."

Sel juhul kipuvad inimesed rääkima enda tõsisest probleemist. Või peavad selle välja mõtlema, kuna keegi tundis nende vastu huvi. Sellest võib kujunede produktiivne vestlus, aga kui sama olukord kordub iga päev... Selle kohta on termin oksendamine ja oksekott (sina).

Ei loe mitte see mida sa tunned vaid mida sa teed. See mida sa räägid mõjutab teiste käitumist, suunates nende mõtteid. Sellised nõmedakuulutajad võivad ise olla väga edukad, kuid halvavalt mõjuvad nad teistele.

6. Näidata, et tema emotsioonid sind ei mõjuta: "Mulle küll meeldib lumesadu - näe Veerpalu saab väljas trenni teha ja äkki saame taas medali."

Millised inimesed peaksid pingutama et olla positiivsed realistid?

Kuidas tundub? Kui laev sõidab jäämäele otsa ja sina kui madrus teatad sellest kaptenile, siis millist reaktsiooni temalt ootaksid?

Juhil peab olema visioon, mida ta oma tegevusega saavutada tahab. Ta teab kuidas jõuda lahenduseni. Ja kui ta on negatiivne, siis taipavad ka alluvad, et see mees teab, et kogu see üritus p...e läheb. Kui inimene vähemalt käitub positiivselt, hoolimata kõigist tagasilöökidest, siis tekib inimeste peas teine reaktsioon "Talle vist tundub, et me ujume sellest välja?" Kummat teie usaldaksite?

Endale avaldas sügavat mõju "Pal tänava poiste" raamatus olev tsitaat, kus peategelane saadeti vastaste laagrisse nahatäit saama ning talle lohutuseks öeldi:
"Kangelane ei ole mitte see, kes üldse ei karda ja läheb, vaid see kes kardab kogu südamest, kuid läheb ikkagi."

koerasõber vastu tahtmist

Oskus end hästi kirjalikult väljendada ja huvitavalt argumenteerida annab tohutu eelise inimesele, kellel on vaja pidada sõnasõnda avalikkuse ees. Kui faktid ka toetavad, siis on see inimene tänapäeva infoühiskonnas praktiliselt võitmatu.


Igal alal on oma naljad ja oma eriti õelad naljad. SWd teevad "parimatele" slämmidele pühapäeva hommik kell 5 Jehoova moodi presentatsiooni. Koolisööklas trambivad väikesed pätid tossudega kapsastes. Margus Lepa raamatust "100 sigadust sõbrale," leiab neid veel ja veel.

Ajakirjandustudengid ei ole erandid. Üks rotveileriomanikust daam vihastas ükskord ühe oma kursakaaslase väga välja. Too aga tegi kooli kõrvalt Maajasse kaastöid. Nii ilmuski järgmises ajakirjas rohke pildimaterjaliga väga fantaasiarikas lugu "Anne (nimi muudetud!) ja rotveilerid" ning all sama daami initsiaalid koos pisikese taustainfoga riietuse ja hobide kohta, et inimesed aru saaksid. Teos lasti loengus laua alt ringi käima ja neiu koolipõlv jätkus huvitavalt, oma koera Maxiga (nimi moodetud!) nähti teda veidi harvem jalutamas. Auh, auh, auuuuu!


Moraal: ära kunagi ülbitse inimesega, kes oskab hästi kirjutada!

Seks tulnukatega on paha

Teksas Roadhouse sisse tulles jääb peale peldikuid kohe vasakut kätt baarilett kuskohast avaneb vaade üle kogu baari. Passisime seal nagu "Tantsud tähtedega" žürii.
Teksases on teatavast tasuta pähklid ning nende koori võib igale poole maha visata.Mitu aastat tagasi, kui esimest korda seal käisin, siis tegi seda üks baaridaam ise meie nähes demonstratiivselt: "Olge mehed, see on Teksas!" Jeehaa! Huvitav kas maha sülitada ka võiks? Või on selle jaoks eraldi klaasist topsid? Niipalju kui sinna olen sattunud tuttavatega kes seda reeglit ei tea oli hea alati nende arvelt nalja visata - kallad demonstratiivselt pähklikoored maha ja jälgid nende reaktsiooni. Vaatasin mingitele kandilistele vendadele silma ja tegin seda ka seekord. Aitab küll.

Olime seal kolmekesi T-Teatrist: Artuuro ja Markoga. Pea iga daam kellega tutvust sobitasime sai endale nime.
Saage tuttavaks: Annapähkleid, Köögihaldjas ja Hansaliising. Annapähkleid oli meie teenindaja nimi. Köögihaldja paneks ma lahtrisse alfa-emane, viskas meid lõpuks baarist välja. Hansaliisingule meeldis rääkida oma töökohast ja eriti asutuse jõulupeost. Ja ainult sellest, hoolimata segamisest.

Remont on hoos. Sein maas ja kivid välja veetud, nüüd põrand ja siis peaks vist ehitama hakkama.

Silver sai hakkama sellega, et lõpetas ülikooli. Peale seda tõmbas sõpradega nina täis ja ostis endale ühest Tallinna baarist 1400 kroonise polo, kus oli peal sini-must-valged kleepekad ja tikitud kiri "Eesti Rägbiliit." Hakka või ise baarides äri tegema. Enda must ülikond maksis 300.- (ostetud Balti jaamast) ning hele 500.- (koos kingadega, ostetud Artuurolt). Mõlemad näevad head välja. Aga varsti ostan uue, sest selle hinna nimetamine muudab need teiste silmas halvemateks.


Telekat ei vaata, ainuke asi mille peale satun on pühapäevasel vanemate külastusel. Hüperkosmos (Hyperdrive) jutustab tähelaevast, kes kaitseb Suurbritannia huvisid avakosmoses. Päris vaimukas - ajule paras puhkus.

Seksist avakosmoses:
http://www.youtube.com/watch?v=2y_nACag-Oc

Kuidas lepitada tulnukaid asteroidi jagamisel:
http://www.youtube.com/watch?v=qZtXYnOCtjY&NR=1

Omavahel liitunud tulnukate lahingulaul peale seda "lepitamist" (video on teine), kus mainiti ka laeva juhatust
http://www.youtube.com/watch?v=jQPxxfaRzzc


Üpris reaalne olukord mis võib tulevikus tekkida:
http://www.youtube.com/watch?v=LCzK5KfXW90

Teele Pääsukmees! Ja Kala-Robin!

Seoses projekti The Pitch meediakajastusega käisin täna Tallinna Ülikoolis koos ühe noore Eesti Päevalehe ajakirjanikuga tudengite mõtteid piilumas.

Projektis on 4 viieliikmelist meeskonda reklaamitudengitest (sh Überplingen Jr), kes pidid pakkuma välja loovkontseptsioone välireklaamikampaaniaks. Eelmisel aastal oli selleks Estonian Air ja võitjatöö oli lennukininale musi tegev tüdruk. Organiseerib seda üks Hollandi päritolu reklaamiguru William, realiseerib Brilliant.

Sellel aastal pidi tegema võidutöö Eesti toidu märgile, milleks on teatavasti suitsupääsuke. Võitjatööks sai kontseptsioon KÕHUTUNNE, kus pääsukesed sümboliseerisid (toidu)armastusest tekkivad liblikaid kõhus. Väga hea töö oli ka ühtede kuttide poolt välja pakutud idee kus välismaa rahvariietes eesti mees istub selgelt välismaa keskkonnas ja all on kiri "ELAN AAFRIKAS (Hiinas, Ameerikas vms) AGA ARMASTAN EESTI TOITU." Tema ees on kauss Eesti toiduga ja lipp. Mõte - inimesed tunnevad välismaal puudust eesti toidust. Must leib, pannkoogid moosiga, pudru võisilmaga, hapukapsad, sült, verivorst. Meenus Hispaania ja USA eesti toidu tunne ja seljast liikusid judinad läbi. See töö ei võitnud, kuna see oleks sobinud paremini ajakirja kui välireklaamile, kuid sellest tehakse järgmine aasta suurem kampaania. Kõiki töid saab pea näha Eesti Päevalehes.

Loomulikult hakkas ka minu ajumasin tööle. Leidsin nimelt, et pääsukesemärk on väga sarnane Bätmäni märgiga (äkki Tuiksoo kaebaks Bätmäni kohtusse?). Jah, nahkhiiremärgi asemel on tal rinnal hoopis meie pääsuke. Ja Bätmän on vabal ajal Peeter Mänd, kes põgenes Teise Maailmasõja ajal USA-e. Ja puhkehetkel sööb-joob ta teadagi mida: eesti leiba! Robinile aga meeldiksid Eesti kalad "Kala teeb head" - tema roheline kostüüm ju meenutab veidi seda kalamaskotti? Kahjuks ei leidnud kuskilt seda pääsukese logot - paistab, et peab seda tema rinnale lihtsalt ette kujutama.



Mul on ideid alati rohkem kui vaja, eriti veel ebapraktilisi. Sihtgrupp? Milleks!

Olen igal aastal käinud vaatamas tulevase lavastaja Mardi kursusetöid. Ja olen pea alati naerust kõveras olnud. "Pöial-Liisi, mina olen sinu vanaisa!"
Hiljem, suvel, käisin Elvas ka sama näidendi ühe vanema lavastaja versiooni vaatamas. Näitlejad olid samad. Ja ei meeldinud nii palju -liiga titekalt igav. Võibolla on lihtsalt asi minu maitses, aga palju huvitavam on endal alati vaadata noorte loovteostusi. Inimesed, kes ei ole veel mõjutatud sotsiaalsetest piirangutest...

Samal päeval pakkusin Williamile välja teha antud teemal kasumlik projekt, kus Ülikool saaks teenida lisaraha sellega, et müüb tudengite reklaamiprojekte läbi konkursi. William lubas Tiina Hiiobiga rääkida - äkki lähebki asi tööle!


Remont hakkas pihta ja Uisupidu oli... aga sellest varsti pikemalt.

Tagasivaade Eriku ja Indreku sünnipäeva showle: