Jesver kui nõme!

Mihkel Mutt kirjutas hiljuti, et kui kõik eestlased võtaks kätte ja hakkaks käituma ratsionaalselt, siis peaks vist sule põõsasse viskama. Sest parimad lood sünnivad rumalatest inimestest.

Ühed kõige naljakamad jutustused ongi sellest kuidas kellelgi "katus ära sõitis." Ärritunud ja emotsionaalselt käituv inimene näib väga naeruväärne. Samuti inimene, kes jagab iga veerand tunni tagant oma tundeid kui nõme miski on. Ilm on nõme, boss on nõme, arvutiekraan on nõmedalt hele, kontor on nõmedas asukohas ja see tool pepu all on ka nõme. Ja mis kõige nõmedam on, on see, et see nõme klient helistas jälle ja ültes, et ta palub mingile mõttetule küsimusele vastust. Nõme!

Nende ajus on justkui mingi eraldi osakond, kes tegeleb selle väljamõtlemisega mis kõik nõme on. Ja kuna viisakas on alati teistele vastata, siis peab ka ise midagi lisama. Selleks on mitu varianti:

1. Nõustuda: "Nojah, on tõesti nõme."

2. Arendada teemat ja end üles kütta: "See laud logiseb tõesti nõmedalt. Jumalast vana ka. Boss ei viitsi uut lauda osta ja meie vaesed töötajad peavad kannatama. Kapitalist, raisk! Eriti nõme teema, see läheb järjest hullemaks! Meil on kriis!"

Kedagi mitte solvata tahtes pean mainima, et antud teemal kipuvad nii käituma rohkem naised... või tänapäeval populaarsed gamma-isased (noortekeeles on nad vist "emod").

Noorena vihastasin selliste inimeste peale ja soovisin paigutada kõigile seadme, mis annaks tolle kandjale elektrilöögi iga kord kui ta midagi negatiivset ütleb. "Ohsajeerum! Ilm on ikka päris n.... (BZZZT) .... mõnusalt jahe." Aga ju olid siis mul endal probleemid...

Self-fulfilling propecy teooria ütleb, et me ise määrame oma praeguse olukorra ja tuleviku sellega kuidas seda tajume ja sellest räägime. Minnes ennustaja juurde, mis juhtub? Kas see mida ta ütleb, ennustab tulevikku või määrab selle läbi sinu ootava käitumise kui sõna tema huulilt pääseb?

3. Visata preventiivselt nalja enne kui ta jõuab suud lahti teha: "Noh, kuidas on, kas sama nõme päev kui eile?"

Üldiselt paneb see tema sinuga diskuteerima teemal kui raske tal on ja kuidas keegi teda ei mõista ning kui tõsise probleemini see tegelikult viib. Ahelreaktsioon. Kui ta lõunale läheb koos teiste (nais)kolleegidega, võid vededa iseendaga kihla, et ta alustab teemat "Ma ei saa aru, mis sellel ... viga on. Ta on imelik viimasel ajal. Kuidas ta võis niimoodi öelda - ise ei tee päev otsa mitte midagi, möliseb teistega ja siis vaatab, et oi küll ma olen kõva mees!" Pange tähele, et kõik hinnangud sinu tegudele on emotsionaalseid mitte arvulised ega reaalsed. Ja kui teed pisikese vea, on see kirsiks tordil sinu lahterdamiskampaanias.
Maailmasse on sündinud uus nõmedus! Sina!

4. Teisi ignoreerida ja öelda hoopis ise positiivseid vastuseid: "Ooo, sajab! Varsti saab näha imeilusat vikerkaart!"

Proovisin ühes töökohas olla positiivne, iga kord kui tahtsin öelda nõme, üritasin sealt leida midagi positiivselt ja ütlesin "fantast!" Läksin sellega vist liiale. Eksboss tegi märkuse "Margus sa oled liiga positiivne. Mõtle kui kõik lõpuks p..e läheb?" Kuigi tegutsed edasi sama efektiivselt peale probleemi lahendamist, oodatakse sinult emotsionaalset purset ja nõrkust. "Miks sa ei närvitse kui asjad pees on? Ah, ütle miks? Kas sul on ükskõik?"

Olin teises äärmuses, mis ka hea ei ole.

Reaalsust kontrollida ei saa, saab vaid oma tundeid. Ja negatiivsed terminid on üldiselt emotsioonid - see ei aita probleemide lahendamisele kaasa. Rõhutan, et ei propageeri utopiste kes tulekahju ajal "Jess, grillpidu! Ja ma ei peagi viinereid ära keetma" kisavad, kuid usun, et asjade ütlemine nii nagu nad on veidi positiivsemas variandis aitab kaasa olukorra lahendamisele. Ja kui sa niikuinii suudad veidigi oma tundeid kontrollida, siis miks mitte neid suunata sinna suunda kus nad sulle kasu teeksid. Tremendous Jones ütleb, et ole midagi paremat kui inimene, kes astub ruumi ja ütleb paar head sõna kõigile. Ta lisab ka, et kui sa arvad, et seda pole võimalik kogu aeg teha, siis on sul õigus. Aga sa saad seda õppida. Ning kui taipad, et elamine ongi õppimine, siis õpidki pidevalt olema positiivne realist.

5. Lohutada: "No ei ole hullu, äkki homme tuleb päike välja."

Sel juhul kipuvad inimesed rääkima enda tõsisest probleemist. Või peavad selle välja mõtlema, kuna keegi tundis nende vastu huvi. Sellest võib kujunede produktiivne vestlus, aga kui sama olukord kordub iga päev... Selle kohta on termin oksendamine ja oksekott (sina).

Ei loe mitte see mida sa tunned vaid mida sa teed. See mida sa räägid mõjutab teiste käitumist, suunates nende mõtteid. Sellised nõmedakuulutajad võivad ise olla väga edukad, kuid halvavalt mõjuvad nad teistele.

6. Näidata, et tema emotsioonid sind ei mõjuta: "Mulle küll meeldib lumesadu - näe Veerpalu saab väljas trenni teha ja äkki saame taas medali."

Millised inimesed peaksid pingutama et olla positiivsed realistid?

Kuidas tundub? Kui laev sõidab jäämäele otsa ja sina kui madrus teatad sellest kaptenile, siis millist reaktsiooni temalt ootaksid?

Juhil peab olema visioon, mida ta oma tegevusega saavutada tahab. Ta teab kuidas jõuda lahenduseni. Ja kui ta on negatiivne, siis taipavad ka alluvad, et see mees teab, et kogu see üritus p...e läheb. Kui inimene vähemalt käitub positiivselt, hoolimata kõigist tagasilöökidest, siis tekib inimeste peas teine reaktsioon "Talle vist tundub, et me ujume sellest välja?" Kummat teie usaldaksite?

Endale avaldas sügavat mõju "Pal tänava poiste" raamatus olev tsitaat, kus peategelane saadeti vastaste laagrisse nahatäit saama ning talle lohutuseks öeldi:
"Kangelane ei ole mitte see, kes üldse ei karda ja läheb, vaid see kes kardab kogu südamest, kuid läheb ikkagi."