Dec 18, 2007

kodu

Põmm-põmm-põmm! Stseen Lord of the Ringsi triloogia teisest osast, kus kangelased on mängu kaotamas - kindlus on orkidele praktiliselt kaotatud ja nad on koos viimsete vastupanijatega koondunud troonisaali. Ainuke asi mis neid hävingust lahutab on paks tammepuust uks.

Arvan, et midagi taolist tundsid ühe Kalamaja maja elanikud pühapäeva õhtul kell kaheksa umbes kaks nädalat tagasi. Ülakorruse-Margus on vist hulluks läinud! Asusin teostama ühte olulist etappi oma elus normaalseks inimeseks saamisel - normaalne elukoht. Või oleks vist parem öelda - minu kodu. Olen antud korteris juba 2 aastat elanud kuid seda õiget tunnet veel sees ei olnud; miks?

Oma kodu Koduks tegemist olen pidevat edasi lükanud - varem ei tajunud selleks mitte mingisugust vajadust. Koht ise on ideaalne, viimane korrus ja kaks tuba eri maja külgedel. Kui naabri analoogset korterit maakler hindamiseks külastas siis osutas ta ühele vaatele (Toompea) ja teisele (Tallinna laht) ning ütles: "Selle eest poolteist ja selle eest poolteist!" Vanem majarahvas teadis rääkida, et meie asemel elasid sees kunagi KGB-lased, kes passisid binoklitega peale et keegi liiga kaugele Soome poole ei ujuks.

Vene ajal olid korteris urutaolised mitme pere elamud, liigendatud paljudeks pisikesteks tubadeks. Tänapäeva avara silmaringiga inimesed soovivad aga midagi muud, avarust. Niisiis otsustasime meie pere korteris väikese ümberehituse teha. Ja alustasime seina lammutamisest! Siinkohal tahaksin lisada veel ühe KKK: "Ega sa ometi kandvat seina maha ei võta," küsisid esimese küsimusena pea kõik sõbrad.

Klassivennast ehitusmees Jürgen aitas kuvaldat osta ja elektrijuhtmeid seinast välja kiskuda. Tulevad meelde taas Minu Mömuaaridest üks elu tipphetk - kui peale 1000 km jõlkumist Hispaanias nägin üle kuu aja merd. Santiago oli arhitektuur ja tsenter ja maagiline koht; kuid minu süda kiskus ikka mere, täpsemalt öeldes Finisterre neeme poole. Tegin selle nimel 50 km-d jalutuspäevi mägedes, et jõuaks lennukipileti ajaks ka roomlaste maailma lõpus (seda finis terre nende keeles tähendaski "maailma ots") ära käia (Santiagost oli sinna 3-4 päeva teekond). Mäletan läbi paduvihma küngaste tagant esimest sinist triipu paistmas ning ülevoolavat tunnet mis siis valdas.












....umbes samalaadne tunne valdas mind siis kui mürinal langevate kivide ja läbi hajuva tolmu nägin esimest korda merd läbi seinaaugu. Sellisest kohast, kus varem vaatas vastu mingi rumal poster, ei olnud nüüd midagi. Justkui vang kes on 20 aastat omale päästetunnelit kaevanud ning näeb esimest päikesekiirt.

Kodu-tunne oli mul vaid lapsepõlves. Viimane tõeline kodutunne mida meenutada suudan, on see kui sõjaväest esimest korda peale noorteaega üle kolme kuu linnaloale sain. Ja seda just jõulude ajal. Hüppasin marsalt maha ning kõndisin väga väga aeglaselt mööda tuntud rada Olereksi juurest mööda, läbi pisikese metsasalga oma maja poole. Oli pime ja Saue oli jõuluehetes. Taevast tuli täpselt sellist lund nagu vanades armastusfilmides ja lumi krudises sõdurisaabaste all. Ei julgenud kohe sisse minna vaid käisin ümberringi ja imetlesin maja mille isa oli valmis ehitanud. Kiikasin aknast sisse ja vaatasin jõululauas istuvaid sugulasi (meil neid ikka on!). Kuigi olin neist vaid meetri kaugusel ei märganud nad mind, kuigi onu Harry vaatas küll pikalt otsa. Minu lehvitamisele ei reageerinud. Pidin enne sisseminekut ennast päris kõvasti koguma.

Imelik on see, et peale seda kadus selline koduigatsus teema ära. Hakkas toimima pigem vastupidine efekt. Peale sõjaväge ei maganud mõnikord pea nädal aega kodus, käisin sõprade-tuttavate juures. Ühel õnnetul veebruarikuul ei saanud Silveriga transpordi peale ja pidime oma inglise keele õpetaja paraadnas magama. Ja ükskord sõjaväe reservireisi ajal isand Bobkoviga Rootsi pargis põõsaste all ajalehtede peal koos läti neiudega. Aga see selleks.

Ühika-aastad olid üsna värvikad, see vääriks kindlasti eraldi peatükki. Riided vedelesid põrandal segamini õppematerjalide, mustade toidunõude ja igasuguste muude vajalike asjadega. Toa lõppu minnes pidi jalaga ruumi tegema. Toanaaber Timoga leppisime kokku, et koristama peab see mees ja ainult sel hetkel kui talle tüdruk külla tuleb. Ja kuna tema oli Manhunt Estonia 2003 siis ei ole raske arvata kes rohkem lappi liigutas. Timo üritas protestiks küll ainult enda voodi alt koristada; kuid tolm on teatavasti kergesti lenduv ja nii oli tolmu nivoo enamasti päeva jooksul taas ühtlaselt laiali kandunud.


Kui lõpuks korterisse kolisin, siis jätkus taoline elu vahelduva eduga ligi 2 aastat. Nagu öelda - erilist vajadust ei olnud. Selline tunne nagu kodust puudust tundmise tunne, seda lihtsalt ei olnud.

Viimased kaks nädalat olen tundnud harjumatut tunnet - üleväsimust ja väikest tüdimustki. Ei teadnudki mille pärast - möödunud on esimene poolaasta mu töökohal; olen ma kunagi kuskil nii kaua töötanud rutiinselt samadel kellaaegadel? Kas see ongi tunne mida tunneb kella 9t kuni 17i töötav normaalne inimene iga päev? Läheb see tulevikus hullemaks? Targad raamatud väidavad, et elu läheb iga päev raskemaks, ainult et meie ise muutume tugevamaks.

20. detsember läheb lennuk Tšehhimaale, kus mind ootab 10 päeva Vipassana meditatsioonitehnika vaikimislaagrit. Üritus ise on täiesti tasuta ning need SW sõbrad kes selle läbi on teinud (Erki, Hiiekas, Rattus, Rommy) kiidavad seda - õpetab nägema asju sellisena nagu nad tõeliselt on. Lisaks on igal inimesel ka omad eesmärgid ja ootused... Väidetavalt pidi see olema isegi raskem kui raamatumüük, eks vaatab seda. Ise tunnen et enda poolest võib isegi nii olla - paigalseismine on minus pea alati frustratsiooni tekitanud. Samas - asjad millest eemale hoiad on tegelikult kõige kasulikumad; kuna sealt saadud õppetund on organismile kõige uuem

Pikaaegsed asjad on kõige raskemad. Üldtuntud võti sellest ülesaamiseks on jagada aeg etappideks ja elada üks etapp korraga. Päevaplaan. "Schedule is your lifeline, break it and you will fail," õpetati raamatumüügis. Lisan siia alla ürituse päevaplaani.


4:00 a.m. Morning wake-up bell


4:30 6:30 a.m. Meditate in the hall or in your room


6:30 8:00 a.m. Breakfast break


8:00 9:00 a.m. Group meditation in the hall


9:00 11:00 a.m. Meditate in the hall or in your room according to the teacher's instructions


11:0012 noon Lunch break


12:001:00 p.m. Rest, and interviews with the teacher


1:00 2:30 p.m. Meditate in the hall or in your room


2:30 3:30 p.m. Group meditation in the hall


3:30 5:00 p.m. Meditate in the hall or in your room according to the teacher's instructions


5:00 6:00 p.m. Tea break


6:00 7:00 p.m. Group meditation in the hall


7:00 8:15 p.m. Teacher's discourse in the hall


8:15 9:00 p.m. Group meditation in the hall


9:00 9:30 p.m. Question time in the hall


9:30 p.m. Retire to your room; lights out



Keda hakkas huvitava, siis vaadaku
www.vipassana.org

1 comment:

Unknown said...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.