Camino Primitivo 24. juuli - 7. august

Panime koos rännukaaslase Silveriga (IT geenius ja Aruküla abipolitseinike suurim sõber) paika Hispaania palverännuplaani. Pooliku Camino Norte (ca 1000 km mööda põhjarannikut) asemel võtsime ette Camino Primitivo (u 300 km Santiagosse) ning sealt edasi Atlandi ookeani äärde Finisterresse.

Camino Primitivo on saanud oma nime sellest, et ta oli mauride ajastu kristliku Hispaania keskpunkt ning kõige vanem palverändurite rada üldse. Sellest oleksin pidanud 2 aastat tagasi alustama!

http://www.csj.org.uk/route-camino-primitivo.htm

Kuidas püüda kalamehi?

Laupäeval oli mu õde viimast päeva Eestis - nüüd näen teda taas jõulude ajal. Tema äramineku puhul käisime perega maal kus sõime kirsse ja puhkasime niisama. Muuhulgas meisterdasime vanamehega ka ühe uut sorti Tatikaliku veesõiduki: satelliittaldriku! Seda siiski häda sunnil...

Isa  viskas nimelt mu ühe eriti kaua vastu pidanud roostes metallplönni kõrkjatesse kinni. Lepituseks ostis ta poest sellise uhke neoonrohelise ja kõliseva landi. Maksis 3 korda rohkem kui teised, kuid poemüüja kiitis seda kui vastupandamatut imenäkkajat ja vanamees läks õnge. Selle kohta ütleks üks raamatumüügimees entusiastlikult collect the cash!

Julgelt mõtlev insener tervitab kõikvõimalikke probleeme (või tekitab-tõstatab neid tahtlikult?), nii et ohurihmast ja satelliditaldrikust kombineeritud sõiduk päästis tolle neooniluduse.

Ma arvan, et kõivõimalikud kalapeibutiste disainerid mõtlevad pigem kalameestele kui kaladele. Oma nooruse kalahulluses mäletan jõeääres seigeldes, kuidas kalamehed kohtudes ikka oma landikarbid lahti lõid ja näitasid millega nad mis kala saanud on. Tol ajal ei olnud kvaliteetset varustust veel igast poest saada ning tegija oli see kellel kõige rohkem imevigureid kaasas oli. Uhkemad peibutised olid ise aga niivõrd kallid, et seda õnge otsa ei juletud panna - äkki jääb veel kuskile puujuure taha kinni või viib mõni suurem kala ära. On see ka päriselt efektiivne?

Naljahambad räägivad, et mõned landid sobivad ainult naisele kõrvalestale rippumiseks panna. 

"Kalastaja käsiraamat" pakub aga, et kala võib haarata sellist tegelast uudishimust - kuna tal käsi ei ole, siis proovib suuga. 

Aga kuna uut lanti otsa ei julgeta panna, siis ei saa kalamees kunagi teada kas see ka kaladele meeldib. Aeg-ajalt võrdleb ta seda kolleegidega landikarbi sisuga ning alles siis, kui see juba lootusetult moest on ära läinud, teeb ta sellega esimese prooviviske...

Aga Rapala ehitab Hiinasse veel ühe landitehase!

*         *          *

Boss ütles päris hästi: "Meie tööjuures on kaks töötajat kes palka ei saa: ühe nimi on Keegi ja teise nimi Kõik. Nii et Keegi kuulis ja Kõik teavad."

Tõsine kalapüük

Koos värske dramaturgi Mart Kasega võtsime ette reisi tema kodutallu Valgamaale, kus asusid dressides tegutsema tõsised maamehed Ents ja Mürka - saun, pilsneri õlu ning vähemkontimurdvamad talutööd (N: grillimine ja aiamööbli välja tõstmine). Daamid lahkusid meie juurest keskööl Häädemeeste suunas kui sääsed välja tulid ja neid tööle sunniti. Ega siis muud kui kalale!

Kuni põhikoolini olin ma kalahull - "Eesti NSV järved ja nende kaitse," "Eesti NSV kalad," "Kalastaja käsiraamat" ja paljud teised teosed leidsid mu poolt kõva ekspluateerimist. Joonestasin veekogude kaarte, joonistasin kalu, uurisin kuidas teha vahet kilul ja räimel, tellisin Soomest lendõngeajakirja "Perhokalastus" jm. Võin siiamaani nimetada peast veekogude kalastikke, kalade ladinakeelseid nimetusi ning kõikvõimalikke muid teoreetilisi-praktilisi kalapüüginippe. Käisin ka Lasnamäelt Mustakivist suviti iga päev jalgsi Lool (u 7 km kaugusel) õngitsemas ja päris ilma ei jäänud kunagi. Nii et kõik eeldused ülirikkalikuks kalaorgiaks oleks nagu olemas olnud?

Äratus venis küll 4-t hommikul 7-i, aga hea seegi. Mart sai meilt lõpetamisel kingiks teleskoopõnge koos vägeva kahvaga ning ootas pikisilmi selle sisseõnnistamist. Üritasin teda õpetada statsionaarse rulliga viskama - ühe sellise viske tagajärjelt lendas kork ja uss u 12 m kõrgusele ja plartsatas meie nina ette vette. Samal ajal kui Mart õppis kuidas tamiili ilma keerduminemiseta kettale kerida, oskas üks pisike ahvenapunn (perca fluviatilis) peaaegu kuivalt maalt õngesööda nahka pista. Käes! Püüdsime kinni veel ühe kalakese ja läksime siis Lätimaale shoppama.

Mardi rõõm on suur - selle aasta esimene kala. Vana kalamehetarkus on tõsta kala poseerimisel veidi rohkem kaamera poole et ta suuremana paistaks.

Teisena ja viimasena naeratas loosiõnn roosärjele (scardinius erythrohthalmus), ühele ilusamale karplaste sugukonna liikmele.

* * *

Sel nädalal abiellus ka üks mu PEDA aja tuttav - Eimar Veldre, kes on olnud üliõpilasaktivist juba mitu aastat. Alustasime samal ajal samast ruumist kui Katre Tammekänd, tollane STÜNi (Sotsiaalteaduskonna Üliõpilasnõukogu - Eesti esimene üliõpilasnõukogu) esinaine uusi aktiviste kokku ajas. Istusime sama laua taga koos Mardiga ning põrnitsesime seda blondi pikkade juustega noormeest kes väga tõsist juttu ajas. Kui minu aktivism PEDAs ja TLÜs seisnes igasugu ürituste organiseerimises, siis Eimar pühendas end üliõpilaste heaolu eest võitlemisele. Eestis on ta, olles EÜLi esimees, saavutanud kõik mis üliõpilaste hierarhias saavutada annab; nüüd on aeg edasi liikuda!

Eimar andis oma teise kodu, Tallinna Ülikooli, katusel tutivande (kes teksti teada saada soovib, ostku Kattailt ja minult copy teenuseid) ning hakkas sellega vabatahtlikult Helena tutialuseks. Tean kindlalt, et nad on õnnelikud!

Eraldi peatükki vääriks ka poissmeesteõhtu, eriti riiete kadumine saunast ja asendumine liibukate ning nööpideta triiksärgiga... Õhtu naelana lasi üks peol viibinud teatud partei esindaja mobiililt oravate paaritumishääli ning kommeneeris: "Reformierakonna suvepäevad!"

Hispaania rännaku piletid on bookitud - 24 juuli kuni 8 august.

Tee-aeg

Kontor on korterist umbes 60 meetrit. Mis täna õhtul teeks? Läheks hängiks kontoris ja ajaks mõne tööga hilja peale jäänud disaineriga juttu elu mõttest. Üsna paljud eelistavad töötada sel ajal kui kedagi teist tööl ei ole; on vaiksem ning projektijuhid ei tüüta rumalate märkustega ("Tee see logo suuremaks"). Hea on see, et kolleegid on pea kõik karsklased ning korralikud inimesed - ei teki mingeid jamasid. Samas, mida rohkem stabiilsust, seda enam tekib aeg-ajalt soov sellest korra välja astuda... 

50:60 variant on kasutada kollektiivpuhkuse kahenädalast aega Hispaaniasse minekuks ning Camino Norte (või Camino Ingles) läbi käia. Seekord tuleks rohkem selline uitamine suvisel Hispaania põhjarannikul, rannas chillimine ja miks mitte ka pisike veinimekkimine. Ehk mitte läbi tuisu Püreneedes marssimine nagu 2 aastat tagasi. Võtan kaasa ainult vahetuspesu ning ühe voodilina, veidi raha ning märkmiku mõtete üleskirjutamiseks-joonistamiseks. Seekord läheksin siis ühte asja õppima mitte midagi otsima-leidma. Selja peal jooksevad jänesed kui sellele mõtlen!

Ainuke asi mis tekitab hirmu on üksi kusagil lagedal maal kõndimine - need mõtted ja sellest tekkiv tunne mis pähe tulevad on hell on earth! Kõrbes ei ole mammat-papat, sõpru ega telefoni levi. Lollidele mõtetele tuleb astuda vastu ilma koduväljaku toetuseta! Esimene reis olin nendega vahepeal üsna kõvasti kimpus, üritasin neid lõpuks isegi Gandalfi moodi eemale peletada ("You cannot pass!" ja kepp vastu maad).

Kõrghetkedel on see-eest topeltvõimsad: see on siis kui oled mingi põneva järelduse teinud, kohanud mingit väga-väga erilist palverändurit (ma ükskord kohtasin pimedat meest kes käis caminot tagurpidi läbi) või oled looduslikult ilusas kohas. Siis hakkab peas muusika mängima ja tekib hull soov mõni ballaad kõva häälega maha laulda

http://www.youtube.com/watch?v=va0vk5DFq10

Sõõber!

Juba pikemat aega on üks mõte mu südamel; see puudutab mõistet "sõprus." Mitte sellist orkuti-sõprust, ega kolleeg-sõprust, ega tere-kuidas-läheb sõprust vaid veidi tõsisemat asja.

Üks Erasmuslik aastavahetus Saugal kõndisin napsuse peaga mööda pidu ringi ja otsisin kaaslasi. Nägin, et ees liigub üks poiss, kes selja tagant tundus kangesti ühe mu psühholoogiakursavenna, Stasi, nägu. Hüüdsin "Noh, mis koperdad!" ning lõin teda (õrnalt) jalaga tagumikku. Too võpatas kergelt ja kõndis lihtsalt võbeledes edasi. "Stas on kinni," arvasin. Aga just siis tuli ta kuskilt teisest uksest. Tuli välja, et üks itaalia välistudeng sai blondidele tüdrukutele lisaks ka ühe ebameeldiva mälestuse meie kodumaalt.

Kuidas tundub, kui see inimene ikka oleks olnud Stas, kuidas ta oleks reageerima pidanud? Mida sa ise oleksid teinud?

Teine asi on see kui su sõbral on oma firma ning sa oleksid huvitatud mõnest tema teenusest. Kas sa küsid temalt seda tasuta, kuna ta on su sõber ning peaks seda sulle ilma raha eest tegema või maksad talle veidi rohkem peale kuna soovid toetada tema ettevõtmist? Eks kõik sõltu ka sellest kui hästi sul läheb.

"Sõpra tuntakse hädas" ja mida rohkem hädas sõpru seda raskem!

Mida tähendab siis lõppude lõpuks sõprus:

1. Kas sõber on see inimene, keda saab lõputult rahaliselt ekspluateerida, keda saab kutsuda nagu muuseas jobuks (ilma tappasaamata), kellele saab teha igasuguseid tüngu, kellega kohtumisi võib "ära unustada" kui midagi asjalikumat ette tuleb (st iga kell üle lasta), kelle töökohast saab kõikvõimalikke asju tasuta nuiata ning kelle intiimelu kohta avalikult nilbet juttu ajada. Ja kui ta selle peale vihastab, siis öelda lihtsalt etteheitva häälega "Sõõber..."

2. Sõber on midagi püha: teed talle välja, räägid temast alati head, oled pannud temaga kohtumised prioriteediks, ühesõnaga väga-väga eriline inimene.

3. Sümbioos neist kahest; kuidas küla koerale nõnda koer külale.

Mõnede inimeste jaoks tähendab sõber inimest, kelle vastu ollakse eriti arvestav; teiste jaoks jälle inimest kellele võib kõike teha iga kord andeks saades.

"Loll sõber on halvem kui tark vaenlane" ja mõnikord võib läbimõtlematu tegutsemine ikka sita päris keema ajada. Samas - päris nunnutamist ka ei taha; ühest emast piisaks! Sõber peaks aru saama millal on sobiv teatud viisil käituda. Ehk "emotional rollercoaster" peaks suht ühtima ja aga kuna inimeste tuju on niivõrd muutlik, siis on parim viis ühele lainele saamiseks alkohol! 

*          *          *

Sõprus on siis kahepoolne suhe, limiidita krediit. Aga kumb siis krediiti annab ja kumb võtab? Võiks võtta märkmiku ja hakata kirja panema kellele ja kui palju sa abistad ning kui palju seesama inimene sulle annab. Kuna enamus teenused on infoühiskonnas mittemateriaalsed, siis arvesta keskmisi äriühingute poolt pakutavate teenuste hindasid. Raha on hea mõõteühik.

Panen siia mõned hinnad (NB! täpsus ei kannata kriitikat)

Tootmise vahendamine 800.-/h

Ürituse projektijuhtimine 1200.-/h

Copywriting 1000.-/h

PR 1700.-/h

Disainer 1200.-/h

Insener 2000.-/h

Jurist 3000.-/h

Intiimteenused (a'la halastusseks) 4000.-/h

Nüüd tee selline tabel kuhu kirjuta iga kord teene osutamisel väike märge ja jää ootele! Luban, et äriaasta kokkuvõte tuleb ahhetamapanev. Näed kas oled selline parasiit või hoopis Heategija.

Suvi!

Eesti suvi oma hiilguses: Anu Saagimi väike mööda(pihta?)panek pesuvalikuga (zero) eilsel tuulisel päeval Õllesummeri tordi lõhkilõikamisel. Väidetavalt oli Reporteri otseülekanne. Kuulsused võiks hakata aluspesu peale reklaami müüa; efekt on parem kui kogu Viru sein täis osta! Intiimsemate toodete müüjatele kullaauk. Ja teatud liikumise meessoost esindajatele suur, roheline ja rasvane "K" parema kanni peale! Tsekka mu kanni!

Ahjaa, käisime mõned nädalad tagasi ka koos Pütaga Türil koolidevahelisel grillimisvõistlusel – kui kõik ametikoolid tulid oma supergrillide ja telkidega, siis meie ostsime poest ühekordse grilli ning erinevaid õllesorte. Ma ei tea kuidas meil õiges võistlusvoorus läks, kuid fantaasiavoorus tegime kohtunikele hoopis ise võistluse – nad pidid kokku viima marinaadi ja õllemargi. Üks kohtunik pani muide 100% kõik täkkesse. Tõeline degustaator! 

Koos ühe reklaamiagentuuriga toimus mõni päev tagasi jalgpallilahing – võitsime ülekaalukalt, isegi üks tüdruk lõi värava. Kui naermisest saab tekkida sisemine verejooks siis olin sellele üsna lähedal kui üks teine naissoost kolleeg publiku üliaktiivsel kaasaelamisel läbi ime väravavahiga silm-silma vastu sattus ja 5 meetri palli üle värava lõi! Naised on tublid!

Korteriga läheb veel veidi aega – võtsin vana tumeda puust nõukaaegse mööbli, lasin musta värvi maha ning värvisin üle laki ja valge värvi seguga. Mustad metallosad lasin üle hõbedavärviga. Nagu uuestisünd! 

Remondi eest tasumisviiside leidmine võtab lõviosa jõust. Üks suur ämber muuhulgas läbimõtlematust tegemisest, veast õppimine ja selle kompenseerimine. That’s life! Uskumatult hea tunne midagi enda elamise jaoks ära teha. Jess! Samas tuleb tunnistada et ei ole jõudu ega erilist isu pidudel tõmmata; siin üks sõber pakkus, et ma olen hakanud ülikiirelt vananema. 

Mõtlesime tassi tee taga koos veel tunnustamata filmigeeniuse Toomas S.-a välja ühe mooduse oma loovuse väljendamiseks. Nüüd tuleb mõelda välja viis kuidas see ühiskonnale talutavaks teha. 

Mis on suvi? Ilmad on veidi soojemad ja käid ringi paljamalt, sõidad autoga mööda Eestit töö või puhkuse eesmärgil ringi, tegeled veidi üritustega, remont-remont ning mõnikord lubad endale muru peal ühe-kaks õlut mis muidu lähevad käes kiiresti soojaks. Vabadusetunne, mida ülejäänud aasta pikisilmi ootasid ning mis peaks nüüd käes olema.